Gregorius XIII

Gregorius XIII
Sünninimi	Ugo Boncompagni
Valitsemisaja algus	13. mai 1572
Valitsemisaja lõpp	10. aprill 1585
Eelkäija	Pius V
Järeltulija	Sixtus V
Sünnikuupäev	7. jaanuar 1502
Sünnikoht	Bologna
Surmakuupäev	10. aprill 1585
Surmakoht	Rooma

Gregorius XIII (Ugo Boncompagni, 7. jaanuar 1502 – 10. aprill 1585) oli paavst aastatel 1572–1585. Ta oli 226. paavst.

Ugo Boncompagni sündis 7. jaanuaril 1502 kella 2 paiku öösel Bolognas jõuka kaupmehe Cristoforo Boncompagni ja Angela Marescalchi 11-lapselises peres viienda pojana. Segaduste tõttu varasemates daatumites pakuvad erinevad allikad tema sünnikuupäevaks ka 1. jaanuari ja 10. jaanuari 1502.

Ta õppis Bologna ülikoolis õigusteadust, sai 1530. aastal doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal ning asus tööle professorina. Tema õpilastest olid nimekamad Alessandro Farnese, Cristoforo Madruzzi, Otto Truchsess von Waldburg, Reginald Pole, Stanislaw Hozjusz ja Carlo Borromeo.

1539 siirdus ta kardinal Pietro Paolo Parisio kutsel Rooma, kus ta määrati kohtunikuks. Vaimuliku tonsuuri sai ta 1. juunil 1539 Bolognas ja ta ordineeriti 1542 preestriks. Paulus III tunnustas teda võimeka advokaadi, administraatori ja suurepärase kanoonikuna. Paulus IV hindas samuti tema ametialast võimekust ja lähetas ta delegatsioonide koosseisus Euroopa õukondade juurde. Ugo Boncompagni osales 1545 ja 1562–1563 Trento kirikukogul kanoonilise õiguse eksperdina.

Tema karjäär sattus ohtu pärast tema isa surma 1546, kui Ugost sai isa pärija, sest selleks ajaks olid ka tema vanemad vennad surnud ilma pärijateta. Ta otsustas vaimulikuseisusele vaatamata oma õigused edasi pärandada, kuid ei tahtnud loobuda senisest karjäärist, mille tõttu sai ta abieluvälisest suhtest Maddalena Fulchiniga poja Giacomo (1548–1612). Ugo tunnistas lapse omaks, kuid vaimulikuna ei saanud ta loobuda tsölibaadist ja seetõttu tunnustas ta Maddalena abielu Simone Scamniga. See jäi viimaseks juhtumiks, kus paavstil on teada laps.

Ugo Boncompagni tegutses legaadina Hispaanias, kus ta pidi uurima Toledo peapiiskopi Bartolomé Carranza juhtumit. Hispaanias viibides võitis ta Hispaania kuninga Felipe II usalduse. Ta osales kardinalina 2 konklaavil: 1565–1566 ja 1572.

• 1531–1539 Bologna ülikooli professor
• 23. veebruar 1539 ametnik paavsti kantseleis (Parco Maggiore abbreviaator)
• 2. märts 1539 advokaat
• 15. oktoober 1539 Campidoglio kohtunik collaterale
• 7. jaanuar 1545 Signatura gratiae ametnik
• 7. oktoobril 1552 ostis paavsti sekretäri ametikoha
• 1554 või 1555 Campagna ja Maritima aselegaat
• Paulus IV datarius
• Jaanuar 1556 kirikureformi komisjoni liige
• Mai 1556 legaat Prantsusmaal
• 1557 legaat Brüsselis
• 1558 komisjoni liige, mis pidi uurima Saksa-Rooma keisritrooni õigusjärgset päritavust pärast Karl V loobumist troonist
• 20. juuli 1558 – 13. mai 1572 Vieste piiskop
• November 1558 Apostelliku Kantselei aseregent
• Jaanuar 1559 Kirikuriigi Riiginõukogu liige
• 12. märts 1565 kardinalpreester
• 15. märts 1565 – 13. mai 1572 San Sisto kardinalpreester
• Signatura gratiae kardinalprefekt
• 1565 legaat Hispaanias
• Pius V sekretär

Gregorius XIII valiti paavstiks 13. mail 1572 Vatikani paavstipalees ja krooniti 25. mail kardinal Innocenzo del Monte poolt. Tema kroonimisel kasutatud tiaara on vanim tänapäevani säilinud tiaara. Gregorius XIII valis nime Gregorius I järgi. Tema saamist paavstiks on seostatud Hispaania poliitilise mõjuga konklaavil. 1572. aasta konklaav oli üks lühimaid ajaloos, millest veel lühemaks peetakse 1503 toimunud konklaavi, kus valiti Julius II. 12. – 13. maini 1572 toimunud konklaavil osales 53 kardinali.

Katoliiklikud valitsejad olid Gregoriuse paavstiks saamisest vaimustunud ja kinnitasid kohe pärast konklaavi oma truudust uuele paavstile. Tema peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks sai katoliikluse taastamine väljaspool paavsti mõjusfääri jäänud riikides. Gregorius XIII rajas uued nuntsiatuurid 1579 Luzernis, 1580 Grazis, 1581 Viinis ja 1584 Kölnis. Tema valitsemisaja lõpuks allus paavstile 13 nuntsiatuuri.

Varasemate sidemete tõttu orienteerus Gregorius XIII oma välispoliitikas eelkõige Hispaaniale, mis oli tol ajal Euroopa võimsaim riik. Kardinal Antoine Granvelle oli Hispaania asekuningas Napolis. Gregorius XIII julgustas Felipe II tegutsemist Madalmaades ja Iirimaal, et katoliiklikud väed saaksid tungida nende alade kaudu Inglismaale ning taastada seal katoliiklus. 1578 toetas Gregorius XIII Thomas Stukeley vallutusretke, kuid Stukeley liitus Portugali kuningaga, et sõdida Marokos. 1579 toetas ta James Fitzmaurice'i vallutusretke Iirimaale, kuid seda ettevõtmist ei saatnud jällegi edu. Pärast seda, kui Prantsusmaa ja Hispaania ühise liidu kavandamine kukkus läbi, olevat Gregorius XIII toetanud Henri de Guise'i kavandatud atentaati Elizabeth I-le.

Gregorius XIII toetas Madalmaades Arrasi uniooni moodustamist.

4. augustil 1578 suri Portugali kuningas Sebastião ja uueks kuningaks sai tema vend kardinal Henrique, kelle surma järel 31. jaanuaril 1580 läks Portugal Hispaania koosseisu.

Kui kuuldused Pariisis toimunud pärtliöö veresaunast jõudsid 2. septembril 1572 Rooma, peeti kohe tänujumalateenistusi ja paavst osales isiklikult San Marco katedraalis toimunud tseremoonial, mille järel kavatses ta korraldada ilutulestiku. 8. septembril korraldati Roomas tänuprotsessioon ja hiljem lasi paavst selle sündmuse tähistamiseks vermida medali. Teistel andmetel sattus paavst uudiseid kuuldes raevu, sest teda ja nuntsius Antonmaria Salviatit ei teavitatud toimuvast. Gregorius XIII toetas Katoliikliku Liiga võitlust hugenottide vastu.

Taastamaks Rooma mõju Põhjamaades, otsustas Gregorius XIII pidada läbirääkimisi Rootsi kuningaga. Ta lähetas 1574 Johan III juurde jesuiit Warsiewiczi, seejärel 1576 jesuiit Nielsseni, kelle mõjul pöördus Johan III 6. mail 1578 katoliiklusse. Rootsist ei saanud katoliiklikku riiki, sest paavsti ega kuningat ei rahuldanud teise osapoole nõudmised.

Gregorius XIII soovis pidada liitumisläbirääkimisi Moskvale alluva õigeusu kirikuga ja levitada katoliku kiriku mõju Venemaal. 1581 saatis ta Antonio Possevino nuntsiuseks Venemaale, kus ta vahendas 15. jaanuaril 1582 Jam Zapolski vaherahu sõlmimist. Possevino tegevuse tulemusena võisid katoliiklased Venemaal tegutseda avalikult. Possevino külastas 1585 Tartut.

Gregorius XIII soovis võiduka Lepanto lahingu järel türklaste vastu ristisõda korraldada, saates Euroopa katoliiklike valitsejate juurde delegatsioone. Paavsti plaanid ei leidnud toetust, sest Veneetsia oli sõlminud türklastega rahu.

Gregorius XIII lasi Kirikuriigis sekretär Bonfigliuoto nõuandel konfiskeerida mitme aadlisuguvõsa valdused, kes olid keeldunud täitmast kohustusi paavsti ees. Selle otsuse tagajärjeks oli aadli vaen paavstivõimu vastu, mille tõttu suurenenud kuritegevus ja tühi riigikassa viisid riigi sisepoliitilise kaoseni. Paavsti küll ei rünnatud, kuid tema alluvate elu oli pidevalt ohus. Romagnas puhkes kodusõda. Gregorius XIII maksustas Ancona sadama ja kehtestas Veneetsia kaupadele maksud.

Gregorius XIII esimesel konsistooriumil loeti avalikult ette Pius V konstitutsioon, millega keelustati kiriku valduste võõrandamine. Ta propageeris Trento kirikukogu otsuseid ja määras nende läbiviimiseks ametisse kardinalide komisjoni. Gregorius XIII määras nädalas ühe päeva, mil igaüks võis tulla tema juurde oma probleemidega. Ta sätestas, et vaimulikeks tuleb pühitseda isikud, kes väärivad seda kohustust, mistõttu tal oli vastav nimekiri selliste isikute ja nende tegemiste kohta. Tema tähtsaim nõuandja oli Tolomeo Galli, kes sai 1572 kardinal-riigisekretäriks.

Ta määras ametisse komisjoni, mis pidi uurima vaimulike kohustusi neile määratud ametikohtadel.

13. septembril 1572 avaldatud bullas "Ut pestiferarum" kinnitas Gregorius XIII Keelatud raamatute nimekirja kongregatsiooni tegevuse.

1573–1578 tegutses Saksa kongregatsioon, mille ülesandeks oli levitada Saksamaal katoliiklust.

13. juunil 1575 avaldatud bullas "Ubi gratiae" ja 23. detsembril 1581 avaldatud kirjas "Dubiis" sätestas ta klausuuri tingimused.

Gregorius XIII avaldas 15. juulil 1575 bulla "Copiosus in misericordia", milles tunnustas Filippo Neri rajatud oratooriumit.

1. jaanuaril 1583 avaldatud bullas "Exposcit debitum" sätestas ta, et Itaalias ja Itaalia riikidele kuuluvatel saartel tuleb abtisse valida mitte eluks ajaks, vaid 3 aastaks.

Barnabiidid

1579 kinnitas ta barnabiitide privileegid.

Karmeliidid

Ta tunnustas 22. juunil 1580 avaldatud bullas "Pia consideratione" paljasjalgsete karmeliitide tegevust ja kinnitas 18. septembril 1577 avaldatud bullas "Ut laudes" nende sabatiini privileegi.

1579 kinnitas ta Monte Vergine kloostrile uued reeglid.

Jesuiidid

Ta taastas jesuiitide õigused, mida Pius V oli põhjalikult muutnud. Ta lõpetas Prantsusmaal jesuiitide seas puhkenud tüli. 24. mail 1584 avaldatud bullas "Ascendente domino" kinnitas ta Jeesuse Seltsi konstitutsiooni ja oma eelkäijate poolt jesuiitidele sätestatud privileegid.

Gregorius XIII reformis kuuria tseremooniat ja protokollireegleid.

1575. aastat tähistati juubeliaastana.

1577 avaldatud bullas "In coela Domini" võidi ekskommunikatsioon karistusena langetada 20 juhtumi korral.

Ta kinnitas karmeliitidele 18. septembril 1577 nende sabatiini privileegi.

1582 avaldati kanoonilise õiguse koodeksi täiendatud variant.

Seoses haridusreformiga hoogustus misjonitegevus, mida viisid läbi peamiselt jesuiidid, kes tegutsesid Indias, Jaapanis, Hiinas, Brasiilias ja Filipiinidel.

15. märtsil 1572 tunnustas Gregorius XIII Goa peapiiskoppi Idamaade priimasena. 18. veebruaril 1582 India suurmogulile Akbarile saadetud kirjas soovis paavst tema pöördumist kristlusse.

1579 saabus Jaapanisse paavsti volitusel jesuiit Alessandro Valignano. 22. märtsil 1585 saabusid Rooma neli jaapanlast.

1578 saatsid toomakristlased paavstile kirja ja neile saadetud vastuses hoiatas Gregorius XIII toomakristlasi Mar Simeoni eest.

29. jaanuaril 1579 avaldas ta bulla "Provisionis nostrae", kus mõistis hukka Michael Baiuse augustiinlikule teoloogiale tuginevad vaated ja kohustas Baiust tunnustama ortodoksset õpetust.

1. aprillil 1583 ekskommunitseeris ta Kölni peapiiskopi Gebhard Truchess von Waldburgi.

Gregorius XIII rajas 1577 kristlusse pöördunud juutidele mõeldud kolleegiumi. 1. juulil 1581 avaldatud bullas "Antiqua judaeorum improbitas" kohustas ta inkvisitsiooni tegutsema karmilt nende juutide suhtes, kes paluvad abi deemonitelt või õhutavad kristlasi seda tegema. Ta kohustas ühtlasi juute inkvisitsioonile loovutama Talmudeid. Inkvisitsioon oli kohustatud juute karmilt kohtlema, kui juudid ründavad katoliiklikke dogmasid, teotavad Jumalat, mõjutavad kristlasi usust taganema, keelavad juudil või mitteusklikul osa saamast ristimisest, propageerivad ketserlust või levitavad ketserlikke teoseid.

28. veebruaril 1581 avaldatud kirjas keelas ta juudi arstidel kristlaste ravimise. 1. septembril 1584 avaldatud bullas "Sancta mater ecclesiae" kohustas ta kõiki juute, kes olid vanemad kui 12-aastased, kuulama korra nädalas kristlikku jutlust. Ta lubas juutidel pöörduda tagasi Venaissini, kust nad olid minema aetud, ja tagas puutumatuse läbi Itaalia reisivatele juutidele.

Gregorius XIII leevendas 23. augustil 1575 bullas "Exponii" Pius V keeldu pidada härjavõitlusi, lubades aadlikel viibida härjavõitlusel.

• 22. oktoober 1574 muudeti Hispaanias asuv Burgose piiskopkond peapiiskopkonnaks
• 19. juuli 1575 Brasiilias São Sebastião do Rio de Janeiro prelatuur
• 23. jaanuar 1576 Hiinas Macau piiskopkond
• 1577 Beirutis maroniitide suureparhia
• 30. märts 1577 Portugalis Faro piiskopkond
• 15. aprill 1577 Peruus Arequipa ja Trujillo piiskopkonnad
• 21. juulil 1577 jagas ta Hispaanias asuva Segorbe-Albarracíni piiskopkonna Segorbe ja Albarracíni piiskopkondadeks
• 31. juuli 1577 Hispaanias Terueli piiskopkond
• 6. veebruar 1579 Filipiinidel Manila piiskopkond
• 11. aprill 1579 Itaalias Crema piiskopkond
• 10. detsembril 1582 muutis ta Bologna piiskopkonna peapiiskopkonnaks

Gregorius XIII kanoniseeris kolm isikut: 28. juulil 1582 Xanteni Norberti ja Romauldi ning 1584 Alipiuse.

Ta kuulutas 1582 õndsaks Giovanni Colombini ja Gerardo Tintorio ning 1584 Gregorius VII. 1584 sätestas ta kogu kirikule Neitsi Maarja vanemate püha Anna ja püha Joakimi austamise.

Paavsti poeg Giacomo Boncompagni sai Sant' Angelo kindluse kuberneriks ja 1577 Vignola markiiks, 1578 Aquino krahviks, Supino ja Rocca Secca sinjooriks, 1580 Sora hertsogiks ja 1583 Arce hertsogiks. Ta abiellus 1576 Constanza Sforzaga, kes oli Julius III ja Marcellus II sugulane.

Venna Boncompagno Boncompagni vanim poeg Cristoforo sai 1572 Ancona kindralkuberneriks, 1575 Ravenna peapiiskopiks ja oli 1583 legaat Romagnas. Boncompagno noorim poeg Filippo Boncompagni sai kardinaliks.

Õde Giacoma abiellus Teodoro Garisendiga, hiljem Angelo Michele Guastavillaniga. Tema poeg Filippo Guastavillani sai kardinaliks.

Gregorius XIII pühitses oma ametiajal 34 kardinali 8 konsistooriumil. Lisaks itaallastele said kardinalideks 7 prantslast, 4 hispaanlast, 2 austerlast, 2 poolakat ja 1 Belgia vaimulik. Tema ajal said kardinalideks tulevased paavstid Urbanus VII, Gregorius XIV, Innocentius IX ja Leo XI. Ainult Paulus III poolt pühitsetud kardinalidest sai 4 isikut paavstiks.

1. konsistoorium 2. juuni 1572
   1. Filippo Boncompagni
2. konsistoorium 5. juuli 1574
   1. Filippo Guastavillani
3. konsistoorium 19. november 1576
   1. Andreas von Austria,
4. konsistoorium 3. märts 1577
   1. Albrecht von Austria
5. konsistoorium 21. veebruar 1578
   1. René de Birague
   2. Pedro de Deza
   3. Giovanni Vincenzo Gonzaga
   4. Gerard van Groesbeeck
   5. Louis II de Guise
   6. Claude de La Baume
   7. Charles II de Lorraine de Vaudémont
   8. Alessandro Riario
   9. Fernando de Toledo Oropesa
6. konsistoorium 15. detsember 1578
   1. Gaspar de Quiroga y Vela
7. konsistoorium 12. detsember 1583
   1. Alberto Bolognetti
   2. Charles III de Bourbon de Vendôme
   3. Giulio Canani
   4. Giambattista Castagna (Urbanus VII)
   5. Rodrigo de Castro Osorio
   6. Matthieu Cointerel
   7. Michele Della Torre
   8. Giovanni Antonio Facchinetti de Nuce (Innocentius IX)
   9. François de Joyeuse
   10. Scipione Lancelotti
   11. Vincenzo Lauro
   12. Alessandro Ottaviano de' Medici (Leo XI)
   13. Jerzy Radziwiłł
   14. Antonmaria Salviati
   15. Niccolò Sfondrati (Gregorius XIV)
   16. Francesco Sforza
   17. Filippo Spinola
   18. Simeone Tagliavia d'Aragonia
   19. Agostino Valier
8. konsistoorium 4. juuli 1584
   1. Andrzej Batory

Gregorius XIII ajal viidi läbi kalendrireform ja haridusreform. Ta toetas jesuiitide peakiriku ehitamist Roomas. Tema käsul alustati Palazzo del Quirinali ehitamist, mille ta tegi 1580 oma suveresidentsiks. See palee jäi paavsti suveresidentsiks 1870. aastani. Rooma Peetri kirikusse ehitati tema mälestuseks Gregoriuse kabel. Tema eluajal püstitati Rooma kapitooliumile tema auks mälestussammas. Tema teenistuses oli kunstnik Matteo Perez d’Aleccio. Ta kohustas Palestrinat looma Gregoriuse laulu uut versiooni.

1578 avastati Rooma katakombid, mida hakati seejärel põhjalikult läbi uurima.

Paavstist on portree teinud kunstnik Lavinia Fontana, Alessandro Menganti tegi temast büsti.

 Pikemalt artiklis Kalendrireform

 Pikemalt artiklis Gregoriuse kalender

Trento kirikukogu rõhutas 1563 kalendrireformi vajadust, et välistada lisapäevade tõttu liturgiliste pühade kuupäevadega tekkinud eksimusi. Järgmised paavstid määrasid ajaarvamissüsteemi korrastamiseks ametisse komisjone ja nende töö tulemusena tutvustati 1578 katoliiklikes riikides kalendriprojekti. Seoses kalendrireformiga lasi Gregorius XIII 1580 korrigeerida märtrite ja pühakute mälestuspäevade kuupäevi. Kalendrireformiga jõuti valmis 1582 algul ja 24. veebruaril 1582 avaldas Gregorius XIII bulla "Inter gravissimas", mis sätestas uue kalendri kehtestamise 15. oktoobrist 1582 (kuupäev uue kalendri järgi). Sel kuupäeval hakkas uus ajaarvamine kehtima kõigepealt Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Savoias ja Luksemburgis. 1583 hakkas uus kalender kehtima Austrias, Saksamaa katoliiklikes riikides ja Šveitsis. Uue kalendri alusel avaldati 1582 korrigeeritud märtrite ja pühakute kalender, kuid tõsiste vigade tõttu korrastati seda järgmistel aastatel. 14. jaanuaril 1584 kinnitas Gregorius XIII korrigeeritud märtrite kalendri.

Trento kirikukogul rõhutati vaimulikkonna kohustust omandada tasemel haridust, sest paljud vaimulikud ei vallanud piisavalt ladina keelt, mistõttu polnud nad piisavalt pädevad missat korralikult läbi viima. Gregorius XIII volitas jesuiite teostama haridusreformi, mille tarbeks ei säästetud raha. Gregorius XIII rajas oma ametiajal 23 seminari ja kolleegiumi, millest tuntumad olid 13. jaanuaril 1577 rajatud Kreeka kolleegium, 1577 juudi neofüütide kolleegium, 1578 Ungari kolleegium, 1. mail 1579 Inglise kolleegium, 1580 Saksa kolleegium, 27. juunil 1584 Maroniidi kolleegium ja 1584 Armeenia kolleegium. Tema käsul rekonstrueeriti 1572 Rooma kolleegium, mis hiljem nimetati tema järgi Gregoriuse ülikooliks. 1572 rajati Pont-à-Mousson’is Šoti kolleegium. Tuntumad seminarid rajati 1578 Grazis, 1573 Olomoucis, 1584 Fuldas, Viinis, Prahas, Kolozsváris, Augsburgis, Dillingenis, Braunsbergis, Milanos, Loretos ja Fribourgis. Tema ajal rajati kolm kooli Jaapanis.

Gregorius XIII suri 83-aastaselt 10. aprillil 1585 kella 23 paiku Roomas ja maeti Vatikani basiilikasse.

• Giampietro Maffei: Annales Gregorii XIII. Roma, 1742.
• Gregorius XIII dokumendid.
• Bulla Inter gravissimas, 24. veebruar 1582
• Dekreedid Filipiinide misjoneerimisest.

• Anna Bedon: Uniatismo, apostolato e colonialismo religioso nell'età di Gregorio XIII: La chiesa di S. Atanasio di rito greco in Roma. "Antichità viva" 22, 5–6 (1983): 49–57.
• Alessandro Bellucci: Pompeo Pellini ambasciatore della città di Perugia a papa Gregorio XIII. "Bollettino per l'Umbria" 2, 1896: 533–538.
• Ignace Bompiano (Bomplanus): Historia pontificatus Gregorii XIII. summi pontificis. Dillingen, 1685.
• Michel de Boüard: La mort de Grégoire XIII d'après un récit inédit de son médecin. "Revue historique" 168, 1931: 91–97.
• Julian Brown: Some manuscript fragments illuminated for Pope Gregory XIII. "The British Museum quarterly" 23, 1960: 2–5.
• Mario Caravale: Un inedito "Repertorium Iuris Civilis et Canonici" di papa Gregorio XIII. O. Condorelli, ""Panta rei". Studi dedicati a Manlio Bellomo" I. Roma, 2004: 331–366.
• Joan Carbonell Manils: La relación epistolar inédita entre Antonio Agustín y el Papa Gregorio XIII. "Faventia" 22, 2 (2000): 121–138.
• Gaetano Catalano: Controversie giurisdizionali fra Chiesa e Stato nell'età di Gregorio XIII e Filippo II. "Atti dell'Accademia di Scienze, Lettere ed Arti di Palermo", 15, 1954–1955: 5–306.
• Marc'Antonio Ciappi: Compenitio delle attioni e santa vita di Gregorio XIII. Roma, 1591.
• Christopher Clavius: Romani Calendarii a Gregorio XIII restituti explicatio. Roma, 1603.
• Ivan Cloulas: Grégoire XIII et l'aliénation des biens du clergé de France en 1574–1575. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire. École Française de Rome", 71, 1959: 381–404.
• Daria Maria Dossi: Breve storia delle medaglie giubilari da Gregorio XIII a Paolo VI. S. Blason Scarel, "Cammina, cammina...: dalla via dell'ambra alla via della fede". Aquileia, 2000.
• Ariane Ducrot: Histoire de la Cappella Giulia au XVIe siècle, depuis sa fondation par Jules II (1513) jusqu'à sa restauration par Grégoire XIII (1578). "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire de l'Ecole française de Rome" 75, 1963: 179–240, 467–560.
• Ángel Fernández Collado: Gregorio XIII y Felipe II en la nunciatura de Felipe Sega (1577–1581). Aspectos político, jurisdiccional y de reforma. Toledo, 1991.
• G. Fini: Un tentativo di unione religiosa di Roma con Mosca: Gregorio XIII e Ivan il Terribele. "Oikumenikon" 7, 1967: 283.
• Massimiliano Ghilardi: Gli arsenali della fede: tre saggi su apologia e propaganda delle catacombe romane, da Gregorio XIII a Pio XI. Roma, 2006.
• K. Jaitner: Die päpstliche Kirchenreformpolitik von Gregor XIII. bis Gregor XV. F. M. Dolinar, "Katholische Reform und Gegenreformation in Innerösterreich 1564–1628". Klagenfurt-Graz 1994: 280.
• Liisi Karttunen: Gregorius XIII:nnen Persian politiikasta. Historiallinen Aikakauskirja, 1909: 22–27.
• Liisi Karttunen: Grégoire XIII comme politicien et souverain. Helsinki, 1911.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Margaret Kuntz: Pope Gregory XIII, Cardinal Sirleto, and Federico Zuccaro: The Program for the Altar Chancel of the Cappella Paolina in the Vatican Palace. "Marburger Jahrbuch für Kunstwissenschaft" 35, 2008: 87–112.
• León Lopetegui: El papa Gregorio XIII y la ordenación de los mestizos hispano-incáicos. "Miscellanea Históriae Pontificiae". II, 1943: 181–203.
• María Pia di Marco: Gregorio Magno, Gregorio XIII, el patriarca Eutiquio y el arzobispo Bartolomé Carranza. "Anuario de Historia de la Iglesia" 18, 2009: 189–204.
• Giovanni Mercati: Giambattista Bandini e le correzioni del Martirologio Romano sotto Gregorio XIII. G. Mercati, "Opere minori" 2. 1987: 421–422.
• Giovann Mercati: Un tentativo d'introdurre nuove sequenze sotto Gregorio XIII. "Opere minori". 3, 1987: 26–29.
• Estanislao Olivares: La bula "Ascendente Domino", 1584, y los teólogos postridentinos. "Archivo teológico granadino" 62, 1999: 5–75.
• P. Pecchiai: La nascita di Giacomo Boncompagni. "Archivi. Archivi d'Italia e Rassegna Internazionale degli Archivi", 21, 1954: 9–47.
• Paul Pierling: Grégoire XIII et Bathori. Épisode diplomatique de l'histoire du XVe siècle. "Revue des questions historiques" 32, 1882: 224–232.
• Marco Ratto, Alberto Castellotti: Uno scudo d'oro di Gregorio XIII di cui non rimaneva che la memoria. "Scienze dell'Antichità" 11 (2001–2003): 545–548.
• Herwarth Röttgen: Zeitgeschichtliche Bildprogramme der Katholischen Restauration unter Gregor XIII., 1572–1585. "Münchner Jahrbuch der Bildenden Kunst", 26, 1975: 89–122.
• Karl Schellhass: Wissenschaftliche Forschungen unter Gregor XIII. für die Neuausgabe des Gratianischen Dekrets. Albert Brackmann, "Papsttum und Kaisertum. Forschungen zur politischen Geschichte und Geisteskultur des Mittelalters. Paul Kehr zum 65. Geburtstag". München, 1926: 674–690.
• Burkhart Schneider: Gregor XIII. vor 400 Jahres zur Papst gewählt. BM 48, 1972: 243.
• François Secret: Le "Tractatus de anno Jubilaei" de Lazaro da Viterbo, Grégoire XIII et la Kabbale Chrétienne. "Rinascimento" 6, 1966: 305–333.
• Gian Ludovico Masetti Zannini: Il cardinale Gian Francesco Gambara e il Sant'Uffizio sotto Gregorio XIII. "Brixia Sacra", 13, 1978: 112–119.
• August Ziggelaar: The Papal Bull of 1582 Promulgating a Reform of the Calendar. G. V. Coyne. M. A. Hoskin, O. Pedersen, "Gregorian Reform of the Calendar, Proceedings of the Vatican Conference to Commemorate Its 400th Anniversary, 1582–1982". Città del Vaticano, 1983: 201–239,
• José Ignacio Tellechea Idígoras: El final de un proceso. Sentencia original de Gregorio XIII y abjuración del arzobispo Carranza (14 de abril de 1576). "Scriptorium Victoriense", 23, 1976: 202–232.
• Giorgio Levi della Vida: Documenti intorno alle relazioni delle Chiese orientali con la Santa Sede durante il pontificato di Gregorio XIII. Città del Vaticano, 1948.

• Artikkel Gregorius XIII kohta. (inglise keeles)
• Gregorius XIII elulugu. (inglise keeles)
• 1572. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1572. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Gregorius XIII määratud kardinalid.
• Boncompagni suguvõsa.
• Artikkel abtissi ametist. (inglise keeles)
• Artikkel Baiusest. (inglise keeles)
• Artikkel barnabiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel bullast In Cœna Domini. (inglise keeles)
• Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
• Artikkel hospitaliitidest. (inglise keeles)
• Artikkel Jeesuse Pühima Nime Seltsist. (inglise keeles)
• Artikkel jesuiitidest. (inglise keeles)
• Artikkel kalendrireformist. (inglise keeles)
• Artikkel kaputsiinidest. (inglise keeles)
• Artikkel klausuurist. (inglise keeles)
• Artikkel Lazaruse rüütliordust. (inglise keeles)
• Artikkel Liliusest. (inglise keeles)
• Artikkel Loreto litaaniast. (inglise keeles)
• Artikkel maroniitidest. (inglise keeles)
• Artikkel Palestrinast. (inglise keeles)
• Artikkel Possevinost. (inglise keeles)
• Artikkel pärtliööst. (inglise keeles)
• Artikkel pühast Rochist. (inglise keeles)
• Artikkel regulaarvaimulikest. (inglise keeles)
• Artikkel ristisõja bullast. (inglise keeles)
• Artikkel Rooma kolleegiumitest. (inglise keeles)
• Artikkel Rooma Peetri kirikust. (inglise keeles)
• Artikkel Roosipärja pühast. (inglise keeles)
• Artikkel sabatiini privileegist. (inglise keeles)
• Artikkel teatiinidest. (inglise keeles)
• Artikkel toomakristlastest. (inglise keeles)
• Artikkel vastureformatsioonist. (inglise keeles)
• Artikkel Venemaast. (inglise keeles)
• Artikkel vennaskonnast. (inglise keeles)

Eelnev Pius V

Rooma paavst 1572–1585

Järgnev Sixtus V