Clemens VI

Clemens VI
Sünninimi	Pierre Roger
Valitsemisaja algus	7. mai 1342
Valitsemisaja lõpp	6. detsember 1352
Eelkäija	Benedictus XII
Järeltulija	Innocentius VI
Sünnikuupäev	1291
Sünnikoht	Rosiers d'Égletons
Surmakuupäev	6. detsember 1352
Surmakoht	Avignon

Clemens VI (Pierre Roger, ka Roger de Beaufort-Turenne; 1291 – 6. detsember 1352) oli paavst aastatel 1342–1352. Ta oli 198. paavst ja 4. Avignoni vangipõlve paavst. Tema hüüdnimi oli le Magnifique.

Pierre Roger sündis Prantsusmaal Rosiers d’Égletonsi lähistel Maumonti mõisas Guillaume Rogeri ja tema abikaasa Guillaumette de Mestre viielapselises peres teise pojana. Vanem vend Guillaume Roger ostis 8. oktoobril 1333 Rosiers d’Égletonsi senjööri tiitli. Samast suguvõsast põlvnes ka hilisem paavst Gregorius XI.

Roger astus kümneaastaselt La Chaise-Dieu benediktlaste kloostrisse ja õppis Pariisi Ülikoolis teoloogiat. Kardinal Pierre de Mortemart tutvustas teda paavst Johannes XXII-le, kes andis talle mais 1323 doktorikraadi.

Roger sai Pariisi Ülikooli professoriks, seejärel Saint-Pantaléoni ja 1324 Saint-Baudile prioriks ning 1326 Fécampi kloostri abtiks. Ta valiti 3. detsembril 1328 Arras' piiskopiks, määrati 24. novembril 1329 Sensi peapiiskopiks ja 14. detsembril 1330 Roueni peapiiskopiks. Ta kinnitati 1334 Prantsusmaa kantsleriks.

Johannes XXII saatis Rogeri legaadina Londonisse ja Pariisi ning tegi talle 1333 ülesandeks jutlustada ristisõja korraldamise tarbeks. Benedictus XII määras ta 18. detsembril 1338 Santi Nereo ed Achilleo kardinalpreestriks. Ta sai 1340 Sorbonne'i ülikooli proviisoriks.

Clemens VI valiti paavstiks teisipäeval 7. mail 1342 Avignoni paavstipalees ja pühitseti ametisse nelipühadel 19. mail Avignoni dominiiklaste kirikus kardinal Raymond Guillaume de Farges' poolt.

5. – 7. maini 1342 toimunud konklaavil osales 17 kardinali. Paavsti kroonimistseremoonial osalesid Burgundia, Bourboni ja Normandia hertsogid.

Konklaavil osalenud kardinalid

1. Bernard d'Albi
2. Guillaume d'Aure
3. Gozzio Battaglia
4. Pierre Bertrand
5. Annibaldo di Ceccano
6. Giovanni Colonna
7. Jean-Raymond de Comminges
8. Guillaume Court
9. Bertrand de Déaulx
10. Imbert Dupuis
11. Raymond Guillaume de Farges
12. Pedro Gómez Barroso
13. Gaillard de la Mothe
14. Bertrand du Pouget
15. Pierre des Près
16. Pierre Roger
17. Élie Talleyrand de Périgord

 Pikemalt artiklis Avignoni vangipõlv

Jaanuaris 1343 saabus Avignoni Rooma delegatsioon, et veenda paavsti pöörduma tagasi Rooma. Clemens VI võttis Prantsusmaa kuningalt laenuks 80 000 kuldfloriini, millega ta ostis 9. juunil 1348 Napoli kuningannalt Giovanna I-lt Avignoni ja Venaissini.

 Pikemalt artiklis Saja-aastane sõda

Clemens VI saatis 2 kardinali 1342 Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate juurde, et lõpetada 1337 puhkenud sõjategevus. Ta vabastas Prantsusmaa kuninga Philippe VI palvel Flandria interdiktist.

Paavst laenas 1343 Prantsusmaa kuningale 50 000 floriini. Tema legaadid saavutasid 19. jaanuaril 1343 Malestroit' vaherahu sõlmimise. Ta lubas 1344 Prantsusmaa kuningal kasutada sõjapidamiseks ristisõja tarbeks kogutud raha. Paavst andis edaspidi Prantsusmaale laene ja privileege.

Juulis 1344 saatis Inglismaa kuningas Edward III Avignoni saadikuks Norwichi piiskopi William Batemani ning 22. oktoobril 1344 algasid Avignonis Prantsusmaa ja Inglismaa delegatsioonide vahel rahuläbirääkimised. Paavst jättis otsuse langetamise kardinalide ülesandeks, kelle ettepanek ei rahuldanud Inglismaa kuningat.

Paavst veenis 20. ja 21. novembril 1344 Inglismaa saadikuid Avignoni jääma, kuid need otsustasid lahkuda, vaid piiskop John jäi kohale, et jätta muljet, nagu oleksid inglased huvitatud läbirääkimiste jätkamisest.

Paavst saatis 1345 Inglismaale legaadiks Ravenna peapiiskopi Nicola Canali, et veenda Edward III-t läbirääkimisi jätkama, kuid kuningas keeldus 1346 legaati vastu võtmast. 1350 kohtus Prantsusmaa uus kuningas Jean II Avignonis paavstiga.

Johannes XXII poolt ekskommunitseeritud Saksa-Rooma keiser Ludwig IV alustas paavstiga läbirääkimisi ekskommunikatsiooni tühistamiseks. Clemens VI kinnitas augustis 1342 uuesti, et keiser on ekskommunitseeritud ja kutsus teda aprillis 1343 tagasi astuma. Ludwig oli valmis paavstile järele andma, kuid paavst tagandas ta 13. aprillil 1346 ametist ja tunnustas uue Saksa kuningana Karl IV-t. Ta tunnustas 1. märtsil 1349 Riia peapiiskoppi Fromhold von Vyshusenit Karl IV-le ^[1].

Paavst tagandas 7. aprillil 1346 ametist Mainzi peapiiskopi Heinrich von Virneburgi, kes toetas Ludwigit.

Bütsantsi keiser Johannes VI pidas paavstiga läbirääkimisi 1054 alanud skisma lõpetamiseks.

Rooma kodanikud valisid paavsti senaatoriks. Jaanuaris 1343 Avignoni saabunud Rooma delegatsiooni hulgas oli ka Cola di Rienzo, kes taunis Rooma võimude poliitikat. Kui Rienzo sai mais 1347 Rooma valitsejaks, taunis paavst teda esmalt, kuna Rienzo polnud konsulteerinud paavstiga, kuid määras ta hiljem Rooma rektoriks. Kui Rienzo asus augustis 1347 taastama Rooma suurriiki, saatis paavst Rooma legaadiks Embruni peapiiskopi kardinal Bertrand de Déaulx', kes ekskommunitseeris detsembris 1347 Rienzo. Saksa kuningas Karl IV lasi Rienzo vangistada ja andis ta 1351 üle paavstile, kes määras detsembris 1351 Rooma senaatoriks Giovanni Cerroni.

Ta vabastas 1348 Napoli kuninganna Giovanna I kahtlustustest oma abikaasa mõrva osas.

Paavst korraldas 1350–1351 sõjakäigu Itaaliasse.

Clemens VI määras 15. novembril 1344 avaldatud bullaga "Tue devotionis sinceritas" Kanaari saared Kastiilia printsi Luisi valdustesse. Ta määras 1351 Kanaaridele piiskopi.

Clemens VI vabastas Benedictus XII käsul vangistatud dominiiklase Venturino ja määras ta 4. jaanuaril 1344 jutlustama Osmani impeeriumi vastu kavandatud ristisõja tarbeks.

Ta moodustas koos Veneetsia ja johanniitidega Osmani impeeriumi vastu liiga, mille väed vallutasid oktoobris 1344 İzmiri ja purustasid türklaste laevastiku 1347 merelahingus. Ta rajas 1346 Smyrna piiskopkonna.

Clemens VI määras 30. aprillil 1344 Praha piiskopkonna peapiiskopkonnaks. Ta tunnustas Praha ülikooli rajamist.

Clemens VI saatis 1348 Ungari kuningale Lajos I-le kuldroosi.

Clemens VI andis 14. märtsil 1351 Saare-Lääne ja Tartu piiskoppidele ning Riia praostile korralduse, et nad keelaksid Liivimaa kaupmeestel relvade ja hobuste toimetamise õigeusklikele venelastele. Ta nõudis Saksa ordult, et see abistaks karjalasi ja ingerlasi võitluses õigeusklike venelastega.

Taani kuningas Valdemar IV teavitas 24. juunil 1347 paavsti Eestimaa müümisest Saksa ordule. Clemens VI kinnitas müügitehingu 8. veebruaril 1348 avaldatud bullas "Hiis quae pietatem".

Paavst määras 26. augustil 1342 toomhärra Wesceluse Tartu piiskopiks ja 23. oktoobril 1346 Johannes I Tartu piiskopiks. Ta andis 21. novembril 1346 Tartu piiskopkonna usklikele indulgentse ja mainis, et vastristitud on oma usus muutunud kindlamaks.

Paavst kinnitas 4. oktoobril 1342 Riia toomkapiitli ja Neuenkampi kloostri vahelise leppe. Ta määras 17. märtsil 1348 Fromhold von Vyshuseni Riia peapiiskopiks. Ta nõudis 5. mail 1348 Vyshusenilt, et see läheks oma peapiiskopkonda, andis talle 10. juunil 1348 palliumi ja lubas 10. septembril 1348 koostada tal testamendi. Paavst nõudis 10. septembril 1348 Riias priori ja 5. detsembril 1348 preestri määramist. Ta manitses 1. märtsil 1349 Saksa ordut Riia peapiiskopiga mitte tülitsema ja tunnustas 1. märtsil 1349 Riia peapiiskoppi Saksa kuningale Karl IV-le.

Ta tegi 14. märtsil 1351 Saare-Lääne ja Tartu piiskoppidele ning Riia praostile ülesandeks, et nad keelaksid Liivimaa kaupmeestel relvade ja hobuste toimetamise õigeusklikele venelastele.

Ta andis 13. septembril 1352 Liivimaa aadlikule Otto von Rosenile dispensatsiooni.

Clemens VI määras 1352 Guillaume de Grimoardi (hilisem paavst Urbanus V) Notre-Dame du Pré kloostri abtiks.

Ta määras 1342 avaldatud bulladega "Gratias agimus" ja "Nuper charissimae" frantsisklased Palestiina kristlike pühapaikade hooldajateks. Ta taunis 1343 frantsiskaani spiritualisti Giovanni de Vallet, kes soovis järgida frantsisklaste reegleid ordust sõltumata, kuid 1350 tunnustas teist spiritualisti Gentile da Spoletot, kelle ta vabastas ordu eksemptsioonist.

Ta andis 1344 Bernardo Tolomei rajatud olivetaanide ordule indulgentse.

Ta andis 31. mail 1344 korraldusi Saksa ordule, kinnitas 8. veebruaril 1348 Eestimaa müügitehingu ja manitses 1. märtsil 1349 ordut Riia peapiiskopiga mitte tülitsema ^[1].

Rooma delegatsiooni palvel avaldas Clemens VI 27. jaanuaril 1343 bulla "Unigenitus", millega ta vähendas juubeliaasta pidamise ajavahemikku seniselt 100. aastalt 50-ni.

Filosoof William Ockham oli üritanud paavstiga ära leppida, kuid suri enne paavsti otsust.

Paavst nõudis 29. mail 1344 Lähis-Ida piiskoppidelt, et nad takistaksid fraticelli liikumise tegevust.

Ta keelustas 20. oktoobril 1349 enesepiitsutajate tegevuse.

Clemens VI sätestas 5. juulil ja 26. septembril 1348, et juute ei tohi pidada katku epideemia levimises süüdlasteks. Ta keelas juutide vastased pogrommid ning juutide vägivaldse ristimise ja andis korralduse, et katoliiklased peavad juutide sabatikombeid ja sünagooge respekteerima.

Paavsti üheks ihuarstiks oli juut Solomon ben Gerson.

Clemens VI kanoniseeris 26. juunil 1347 Yves Hélory ja 19. septembril 1351 Robert de Turlande.

Ta lubas Saksamaa Aldenbergi kloostris tähistada abtiss Gertrudi mälestuspüha ja andis indulgentse neile, kes käivad selles kloostris palverännakul.

Clemens VI määras kardinaliks oma venna Hugues Rogeri. Ta määras kardinalideks oma sugulased Aymeric de Chalusi, Gérard de la Garde, Guillaume d'Aigrefeuille, Adhémar Roberti, Pierre de Cros', Bernard de la Touri, Guillaume de la Jugié, Nicolas de Besse, Raymond de Canilhaci ja Pierre Roger de Beauforti (hilisem paavst Gregorius XI).

Clemens VI määras 27 kardinali 4 konsistooriumil. Tema ajal said kardinalideks hilisemad paavstid Innocentius VI ja Gregorius XI. Ta avaldas 6. detsembril 1351 bulla "Licet in constitutione", milles lubas kardinalidel võtta konklaavile kaasa 2 abilist, tõhustas toitlustamist konklaavil ja võimaldas kardinalidel kasutada magamisruumides rohkem eesriideid, et tagada omale privaatsust.

1. konsistoorium 20. september 1342
   1. Étienne Aubert, (Innocentius VI)
   2. Guy de Boulogne
   3. Aymeric de Chalus
   4. Pierre Cyriac
   5. Gérard de la Garde
   6. Guillaume de la Jugié
   7. Andrea Ghini Malpighi
   8. Élie de Nabinal
   9. Adhémar Robert
   10. Hugues Roger
   11. Bernard de la Tour
2. konsistoorium 19. mai 1344
   1. Pierre Bertrand
   2. Nicolas de Besse
3. konsistoorium 29. mai 1348
   1. Pierre Roger de Beaufort, (Gregorius XI)
   2. Dominic Serra
4. konsistoorium 17. detsember 1350
   1. Guillaume d'Aigrefeuille
   2. Gil Álvarez de Albornoz
   3. Raymond de Canilhac
   4. Nicola Capocci
   5. Jean de Caraman
   6. Pierre de Cros
   7. Pectin de Montesquieu
   8. Jean de Moulins
   9. Rinaldo Orsini
   10. Gilles Rigaud
   11. Pasteur de Sarrats
   12. Arnaud de Villemur

Clemens VI ajal rajati Avignoni paavstipalee juurdeehitis Palais Neuf ja La Chaise-Dieu kirik.

Ta kutsus 1344 Avignonis kalendrireformi arutamiseks kokku astroloogide kogu. Paavsti nõudel tõlkis munk Petrus Aleksandriast ladina keelde filosoof Levi ben Gershoni traktaadi "De sinibus".

Ta rajas 3. septembril 1343 Pisa ülikooli. Ta tunnustas 30. juulil 1346 Valladolidi ülikooli ja 26. jaanuaril 1347 Praha ülikooli rajamist.

Jaanuaris 1343 külastas paavsti Rooma delegatsiooni koosseisus Francesco Petrarca. Teda on peetud paavstiks, keda Petrarca taunis 1350. aasta paiku koostatud teoses "Liber sine nomine".

Paavst üheks ihuarstiks oli Guy de Chauliac.

Ta kutsus Avignoni kunstnik Simone Martini.

Ta lasi 1345 vangistada alkeemik Jean de Roquetaillade.

Avignoni paavstipalees asub kunstnik Henri Séguri portree paavstist.

Clemens VI suri nigulapäeval 6. detsembril 1352 Prantsusmaal Avignonis, olles olnud enne seda nädal aega palavikus. Ta maeti 7. detsembril esmalt Avignoni katedraali, kuid 8. aprillil 1353 maeti tema säilmed ümber La Chaise-Dieu kloostrisse. Tema haua hävitasid 1562 hugenotid.

• Friedrich Georg von Bunge: Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten.
• Eugène Déprez: Clement VI: Lettres closes, patentes, et curiales se rapportent à la France. Paris, 1901–1959.
• Eugène Déprez, Guillaume Mollat: Clement VI: Lettres closes, patentes et curiales inter essant les pays autre s que la France. Paris, 1960–1961.
• Bernardus Guidonis: Vita Clementis Papae V. Ludovicus Antonius Muratori, Rerum Italicarum Scriptores Tomus Tertius. Milano, 1723.
• Paul Lecacheux: Clement VI (1342–1352): lettres secretes et curiales interessant les pays autres que la France. Paris, 1902–1955.
• Liber pontificalis.
• Clemens VI dokumendid.

• Paul Amargier: Nullus in jureperitus in utroque: Benoît XII-Urbain V. "Aux origines de l'État moderne. Le fonctionnement de la papauté d'Avignon", Roma 1990: 33–39.
• Étienne Baluze: Vitae paparum Avenionensium, sive collectio actorum veterum. Paris, 1693.
• Jeanne Barbet: François de Meyronnes – Pierre Roger [Clemens VI. papa]: Disputatio (1320–1321). Paris, 1961.
• Vicomte de Beaumefort: Cession de la ville et de l'État d'Avignon au Pape Clément VI, par Jeanne 1, reine de Naples. 1873.
• Ursmer Berlière: Les suppliques de Clément VI (1342–1352). Institut historique belge à Rome, 1906.
• Louis Carolus-Barré: Suppliques exceptionellement présentées en forme de lettres et enregistrées avec la date de leur expédition au temps de Clément VI, Innocent VI et Urbain V. "Annali della Scuola Speciale per Archivisti" 11, 1971: 53–63.
• J. Cesaroli: Clément VI et Jeanne 1 de Naples. Documents inédits tirés des archives secrètes du Vatican (1343–1352). "Archivio storico per le provincie napoletano", Anno XXI, fasc. 3 – 4, Anno XXII, fasc. 1, 1895–1896.
• Carlo Cipolla: Clément VI et la maison de Savoie. "Miscellana de storia italiana", 3, 1900.
• Adrien Clergeac: Clément VI et la guerre de Cent ans en Gascogne. "Revue de Gascogne", 46, 1904.
• Gabriel Colombe: Au palais des papes: Est-ce un portrait de Clément VI? "Mémoires de l'Académie du Vaucluse", 34, 1933.
• Alain Demurger: Le pape Clément VI et l'Orient: ligue ou croisade? "Guerre, pouvoir, et noblesse au Moyen Âge. Mélanges en l'honneur de Philippe Contamine", Paris, 2000.
• Eugène Déprez: Clément VI et Guillaume de Breuil & Une tentative de réforme du calendrier sous Clément VI. Jean des Murs et la chronique de Jean de Venette. "Mélanges d’archéologie et d’histoire. Bibliothèque des écoles françaises d'Athènes et de Rome", 1899: 131–144.
• Eugène Déprez: Les funerailles de Clement VI, et d'Innocent VI, d'après les comptes de la cour pontificale. "Mélanges d'histoire et d'archéologie publiés par l'École Française de Rome" 20 (1900): 235–250.
• Eugène Déprez: La guerre de Cent Ans à la mort de Benoît XII. L'intervention des cardinaux avant le conclave et du pape Clément VI avant son couronnement (25 avril et 19 mai 1342). "Revue Historique", 83, 1903: 58–76.
• Hermann Diener, Christiane Schuchard: Über den Zusammenhang von Supplikenregistern, Thesaurarie und Kollektoren zur Zeit Clemens' VI. (1342–1352). "Quellen und Forschungen aus italienischen Archiven und Bibliotheken" 70, 1990: 234–347.
• Beda Dudik: Auszüge für Mährens allgemeine Geschichte aus den Regesten der Päpste Benedikt XII. (1334 vom December bis April 1342), Clemens VI. (1342 bis Ende 1352). Brünn, 1885.
• Maurice Faucon: Prêts faits aux rois de France par Clément VI, Innocent VI et le comte de Beaufort. "Bibliothèque de l'école des chartes" 40, 1879: 570–578.
• Jean Favier: Les papes d'Avignon. Fayard, Paris, 2006.
• Paul Fournier: Roger Pierre, (Clément VI). "Histoire Littéraire de France" 37, 1938: 209–238.
• Kilian Frank: Clemens' VI. finanzpolitische Beziehungen zu Deutschland. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 38, 1930: 209–280.
• Kilian Frank: Clemens' VI. finanzpolitische Beziehungen zu Deutschland. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 38, 1930: 209–280.
• Jules Gay: Le Pape Clément VI et les affaires d'Orient. Paris, 1904.
• Franz Xaver Glasschröder: Die Aufhebung der von Clemens VI. über den Mainzer Erzbischof Heinrich von Virneburg verhängten kirchlichen Censuren durch Urban V. 1365. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 4, 1890: 69–75.
• Bernard Guillemain: Les papes d’Avignon (1309–1376). Paris, 1998.
• Emil Göller: Zur Geschichte der päpstlichen Poenitentiarie unter Clemens VI. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 17, 1903: 413–418.
• Kurt Huber: Papst Clemens VI. Karl Bosl, "Lebensbilder zur Geschichte der böhmischen Länder". III. 1978: 99–110.
• J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
• Johann Peter Kirsch: Die Verwaltung der Annaten unter Klemens VI. "Römische Quartalschrift für christliche Altertumskunde und Kirchengeschichte" 16, 1902: 125–151.
• Lothar Kolmer: Papst Clemens IV. beim Wahrsager. "Deutsches Archiv für Erforschung des Mittelalters" 38, 1982: 141–165.
• Marie-Hyacinthe Laurent: Pierre Roger et saint Thomas d'Aquin. "Revue Thomiste", 14, 1931: 157–173.
• Daniel Le Blévec: Les difficultés d'un hôpital avignonnais sous Clément VI: N.-Dame du Pont-Fract. "Avignon au Moyen Âge". Avignon, 1988: 75–80.
• Josef Lenzenweger: Passau und Österreich in ihrer Beziehung zur Kurie nach Avignon unter Papst Klemens VI. "Acta Pataviensia Austriaca" 1, 1974: 174–264.
• Anselmo Lentini: Une commande d'orfèvrerie du pape Clément VI. "Avignon au Moyen Âge". Avignon, 1988: 93–95.
• Tullia Gasparini Leporace: Le suppliche di Clemente VI. Roma, 1948.
• Raymond-J. Loenertz: Ambassadeurs grecs auprès du pape Clément VI (1348). "Orientalia Christiana Periodica" 19, 1953: 178–196.
• Georges de Loye: Réceptions du pape Clément VI par les cardinaux Annibal Ceccano et Pedro Gómez à Gentilly et Montfavet (30 avril – 1er mai 1343) d'après une relation anonyme contemporaine. "Avignon au Moyen Âge". Avignon, 1988: 81–92.
• Anneliese Maier: Der literarische Nachlaß des Petrus Rogerii (Clemens VI.) in der Borghesiana. "Recherches de théologie ancienne et médiévale" 15, 1948: 332–356.
• Mina Martens: La politique de Clément VI (1342–1352) dans les principautés d'après les registres aux lettres-secrètes. "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 24 (1947/1948): 5–48.
• Emile van Moé: Suppliques originales adressées à Jean XXII, Clément VI et Innocent VI. "Bibliothèque de l'Ecole des Chartes" 92, 1931: 253–276.
• Guillaume Mollat: L'oeuvre oratoire de Clément VI. "Archives d'Histoire Doctrinale et Littéraire du Moyen Âge", 3, 1928: 239–274.
• Guillaume Mollat: Les papes d'Avignon 1305–1378. Letouzey & Ané, Paris, 1949.
• Guillaume Mollat: Clément VI et le Limousin. "Journal des Savants", 1959: 16–27.
• Guillaume Mollat: Clément VI et la péninsule ibérique. "Journal des Savants" 1960: 122–129.
• Guillaume Mollat: Le Saint-Siege et la France sous le pontificat de Clement VI. "Revue d'histoire ecclesiastique", 55, 1960: 5–24.
• Guillaume Mollat: Clément VI et la vicomtesse de Turenne. "Mélanges d'Archéologie et d'Histoire publiés par l’École Française de Rome", 73, 1961: 375–389.
• Giovanni Monticelli: Chiese e Italia durante il pontificato avignonese (1305–1378). Milano, 1937.
• Ludwig Möhler: Die Einnahmen der apostolischen Kammer unter Klemens VI. 1931.
• Carl Müller: Der Kampf Ludwigs von Baiern mit der römischen Curie. II. Ludwig von Baiern, Benedict XII, und Clemens VI. Tübingen, 1880.
• Hilary Seton Offler: A Political "Collatio" of Pope Clement VI. "Revue Bénédictine", 65, 1955: 126–144.
• Hilary Seton Offler: Empire and Papacy: the Last Struggle (Lewis of Bavaria, John XXII, Benedict XII and Clement VI). "Transactions of the Royal Historical Society" 6, 1956: 21–47.
• Dominique Paladilhe: Les papes en Avignon. Paris, 1975.
• Hans Patze: "Salomon sedebit super solium meum". Die Konsistorialrede Papst Clemens VI. anlässlich die Wahl Karl IV., Patze: "Kaiser Karl IV., 1316–1378. Forschungen über Kaiser und Reich". Göttingen, 1978: 1–38.
• Antoine Pélissier: Clément VI le Magnifique, premier pape limousin (1342–1352). Brive, 1951.
• Regnerus Richardus Post: Supplieken gericht aan de pausen Clemens VI, Innocentius VI en Urbanus V. 1342–1366. 's-Gravenhage (1937).
• P. de la Pradelle, dom Basset: Clément VI. Tulle, 1952.
• Yves Renouard: La papauté à Avignon. Paris, 1954.
• Jean-Pierre Saltarelli: Les véritables portraits de Clément VI, Grégoire XI et des Roger de Beaufort, vicomtes de Turenne? "Bulletin de la Société scientifique, historique et archéologique de la Corrèze", 128, 2006: 65–84.
• Heinrich Schmidinger: Die Antwort Clemens' VI. an die Gesandtschaft der Stadt Rom vom Jahre 1343. "Miscellanea in onore di monsignor Martino Giusti prefetto dell'Archivio Segreto Vaticano", II, Città del Vaticano 1978: 323–365.
• Tillmann Schmidt: Benefizialpolitik im Spiegel päpstlicher Supplikenregister von Clemens VI. bis Urban V. "Le fonctionnement administratif de la papauté d'Avignon". Roma, 1990: 351–369.
• Philibert Schmitz: Les sermons et discours inédits de Clément VI. "Revue Bénédictine", 41, 1929: 15–34.
• Karl Heinrich Schäfer: Die Ausgaben der Apostolischen kammer unter Benedikt XII., Klemens VI. und Innocenz VI. 1335–1362. Paderborn, 1914.
• Martin Souchon: Die Papstwahlen von Bonifaz VIII. bei Urban VI., etc. Brunswick, 1888.
• Heinz Thomas: Clemens VI. und Ludwig der Bayer. Hermann Nehlsen, "Kaiser Ludwig der Bayer. Konflikte, Weichenstellungen und Wahrnehmung seiner Herrschaft". Paderborn, 2002: 75–117.
• Roger Vallentin: De la position des roses des armes du pape Clément VI. "Mémoires de l'Académie du Vaucluse", 10, 1891.
• Charles Verlinden: A propos de l'inféodation des Iles Canaries par le pape Clément VI à l'Infant Don Luis de la Cerda (1344). "Bulletin de l'Institut historique Belge de Rome" 55/56 (1985/1986): 75–84.
• F. Vernet: Une bulle de Clément VI sur la fête des fous à Vienne (26 octobre 1344). "Bulletin d’histoire ecclésiastique des diocèses de Valence, Gap, Grenoble et Viviers", (janvier – mars), 1901.
• Katherine Walsh: Klemens VI. und Stift Stams. Predigttätigkeit in Avignon und Frühhumanismus in Tirol am Beispiel von MS 234 der Universitätsbibliothek Innsbruck. "Studien und Mitteilungen zur Geschichte des Benediktinerordens und seiner Zweige" 92, 1981: 205–219.
• Katherine Walsh: Zwischen Mission und Dialog. Zu den Bemühungen um Aussöhnung mit den Ostkirchen im Vorfeld des Konzils von Ferrara-Florenz. "Vorträge und Forschungen, herausgegeben vom Konstanzer Arbeitskreis für mittelalterliche Geschichte" 45, Sigmaringen, 1998: 297–333.
• Henri Waquet: Note sur les médecins de Clément VI. "Mélanges d’archéologie et d’histoire", 32, 1912: 45–48.
• Friedrich von Weech: Kaiser Ludwig der Baier und Papst Clemens VI. "Historische Zeitschrift" 12, 1864: 315–346.
• Emil Werunsky: Excerpta ex registris Clementis VI et Innocentii VI. Innsbruck, 1885.
• Emil Werunsky: Römische Berichte 3. Bemerkungen über die im Vaticanischen Archive befindlichen Register Clemens VI. und Innocenz VI. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 6, 1885: 140–154.
• Fritz Winter: Die Besetzung der deutschen Bistümer unter dem Pontifikat Benedikts XII. und Klemens VI. Berlin, 1922.
• Diana Wood: The political theory of pope Clement VI. London, 1975.
• Diana Wood: "Omnino partialitate cessante": Clement VI and the Hundred Years War. W.J. Sheils, "The Church and War", Oxford 1983: 179–189.
• Diana Wood: Infidels and Jews: Clement VI's Attitude to Persecution and Toleration. W.J. Sheils, "Persecution and Toleration", 1984: 115–124.
• Diana Wood: "...novo sensu sacram adulterare Scripturam": Clement VI and the Political Use of the Bible. K. Walsh-D. Wood, "The Bible in the Medieval World: Essays in Memory of Beryl Smalley". 1985: 237–249.
• Diana Wood: Clement VI. The Pontificate and Ideas of an Avignon Pope. Cambridge, 1987.
• John E. Wrigley: The Conclave and the Electors of 1342. "Archivum Historiae Pontificiae", 20, 1982: 51–81.

• Artikkel Clemens VI kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Clemens VI kohta. (inglise keeles)
• 1342. aasta konklaav. (inglise keeles)
• 1342. aasta konklaav. (inglise keeles)
• Clemens VI määratud kardinalid.
• Artikkel Aloysius Liliusest. (inglise keeles)
• Artikkel Avignonist. (inglise keeles)
• Artikkel Bernardo Tolomeist. (inglise keeles)
• Artikkel enesepiitsutajatest. (inglise keeles)
• Artikkel frantsisklastest. (inglise keeles)
• Artikkel fraticelli liikumisest. (inglise keeles)
• Artikkel Gapi piiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel Gertrudist. (inglise keeles)
• Artikkel juubeliaastast. (inglise keeles)
• Artikkel juutidest. (inglise keeles)
• Artikkel kuldroosist. (inglise keeles)
• Artikkel Le Puy piiskopkonnast. (inglise keeles)
• Artikkel meditsiinist. (inglise keeles)
• Artikkel Pisa ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel Prahast. (inglise keeles)
• Artikkel Praha ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel Rienzost. (inglise keeles)
• Artikkel Roquetaillade'st. (inglise keeles)
• Artikkel Simone Martinist. (inglise keeles)
• Artikkel Smyrnast. (inglise keeles)
• Artikkel Urbanus V kohta. (inglise keeles)
• Artikkel Valladolidi ülikoolist. (inglise keeles)
• Artikkel Venturinost. (inglise keeles)
• Artikkel Yves'st. (inglise keeles)

Eelnev Benedictus XII

Rooma paavst 1342–1352

Järgnev Innocentius VI