Stanislaus Hosius

Stanislaus Hosius (poola Stanisław Hozjusz; 5. mai 1504 – 5. august 1579) oli poola kirikutegelane, diplomaat ja riigiametnik. Hosius oli nii Chełmno (Kulmi) kui ka Ermlandi piiskop ja kardinal.

Stanislaus Hosius sündis saksa (Pforzheimi) päritolu Ulrich Hosi (Ulryk Hozjusz) ja poola päritolu Anna perekonnas Krakówis. 1520. aastal asus 15-aastane Hosius tööle Krakówi lossi, kus tema patrooniks sai Krakówi piiskop ja Poola asekantsler Piotr Tomicki; Hosiusest sai peagi tema erasekretär. Tänu Tomicki toetusele sai ta hea hariduse, õppides esialgu vabu kunste Krakówi ülikoolis ning hiljem õigusteadust Padovas ja Bolognas. Üks tema kaasõpilastest oli hilisem paavst Gregorius XIII. 1534. aastal sai ta mõlema õiguse doktorikraadi (tsiviil- ja kirikliku õiguse; doctor utriusque iuris) ning naasis Krakówisse.

Esialgu töötas Hosius edasi Tomicki erasekretärina, kui too 1535. aastal suri, siis jätkas ta tööd Płocki piiskopi sekretärina; 1538. aastal sai temast aga juba kuningas Zygmunt I sekretär. Hosius oli kuninga soosik ning tänu sellele ja oma heale haridusele sai ta mitmeid kiriklikke ametikohti. 1543. aastal pühitseti Hosius preestriks ning 1549. aastal sai temast Chełmno piiskop. 1540. ja 1550. aastatel tegutses Hosius ka Poola kuninga saadikuna nii Saksa-Rooma riigis kui ka paavsti juures.

Hosius oli aktiivne protestantluse vastu võitleja ning 1550. aastal palus paavst Paulus III tal Poolas ja Preisimaal oma tegevusega katoliikluse positsioonide kindlustada. Hosiuse võimalused selleks kasvasid oluliselt, kui temast 1551. aastal sai Ermlandi (Warmia) piiskop. Tegemist oli ilmalikku võimu omava ametikohaga, Ermlandi piiskopkond oli ametlikult riik, vürstpiiskopkond, kuni 1772. aastani. 1552. aastal väitis Hosius, et ta on Ermlandi piiskopina ka eksemptne ehk ei kuulu Riia peapiiskopi metropoliidivõimu alla, vaid allub otse paavstile. 1556. aastal kordas ta oma seisukohta ka Gniezno peapiiskopile, kes oleks meelsasti Ermlandi enda sufragaanina näinud. 1563. aastal saavutas Hosius kindla paavstliku toe oma piiskopkonna eksemptsusele.

Ermlandi piiskopina võitles Hosius ka protestantluse vastu. Nõnda püüdis ta igati takistada protestantluse levikut Elblągi (Elbingi) linnas, mis 1550. aastal oli Zygmunt II-lt usuvabadusprivileegi saanud. Piiskopil tekkis seetõttu linnaga terav vastasseis ja asjasse sekkus ka protestantlik Preisimaa hertsog Albrecht, kes palus Poola kuningal protestantlikke linlasi kaitsta. Lõpuks jäi Elblągile usuprivileeg alles, kuid väljaspool linna Hosius protestantlust ei sallinud.

1558. aastal kutsus paavst Paulus IV Hosiuse Rooma, et ta aitaks protestantlusevastast võitluskava koostada. 1559. aastal saatis uus paavst Pius IV ta keiser Ferdinand I juurde, et korraldada Trento kirikukogu (1545–1563) jätkamist. Hosiuse missioon oli edukas ning tänulik paavst nimetas ta 1561. aastal kardinaliks.

1563. aastal naasis Hosius Ermlandi, kus ta jätkas protestantlusevastast võitlust, asutades Braniewosse (Braunsbergi) lütseumi (Lyceum Hosianum), millest sai peagi jesuiitide tugipunkt. 1566. aastal nimetas Pius IV Hosiuse paavstlikuks legaadiks Poolas.

1569. aastal otsustas Hosius siirduda aga Itaaliasse, et abistada paavst Pius V katoliiklike reformikavade juures. Seetõttu nimetas ta oma kauaaegse sõbra ja kolleegi kuninglikust kantseleist, Marcin Kromeri (Martin Cromeri) enda koadjuutoriks ning andis Ermlandi piiskopkonna valitsemise talle üle. Hosius jätkas aktiivset tegutsemist ka pärast seda, kui 1572. aastal sai paavstiks Gregorius XIII, kes nimetas ta uue Congregatio Germanica liikmeks.

1577. aastal püüdis Poola kuningas Stefan Bathory Ermlandi eksemptset positsiooni kaotada ning teda Poola riiki inkorporeerida. Koadjuutor Kromer suutis Hosiuse ja paavsti toel kuninga nõudmised siiski tagasi lükata.

Stanislaus Hosius suri 1579. aastal 75 aasta vanuselt Itaalias Capranicas ning ta maeti Rooma Santa Maria in Transtevere kirikusse.

Hosiuse hea sõber oli ka kõrge kirikutegelane, hilisem pühak Petrus Canisius.

• Elulugu. (inglise keeles)