Bonifatius I

Bonifatius I
Valitsemisaja algus	28. detsember 418
Valitsemisaja lõpp	4. september 422
Eelkäija	Zosimus
Järeltulija	Coelestinus I
Sünnikoht	Rooma
Surmakuupäev	4. september 422
Surmakoht	Rooma

Bonifatius I (ka Bonifacius I) oli paavst 418–422. Ta oli 42. paavst.

Bonifatius I oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Roomast ja ta oli preester Iocunduse poeg.

Ta ordineeriti Damasus I poolt presbüteriks. Innocentius I saatis ta 405 Konstantinoopolisse.

Paavstiks saamine ja skisma

Bonifatius I valiti paavstiks presbüterite ja ilmikute poolt 28. detsembril 418. "Liber Pontificalis" märgib tema valimise kohaks Juliuse basiilika.

Päev varem valisid diakonid ja mõned presbüterid Lateraani basiilikas paavstiks ülemdiakon Eulaliuse. Bonifatius pühitseti 29. detsembril 9 piiskopi juuresolekul ametisse San Marcello kirikus, Eulalius aga Ostia piiskopi poolt Lateraani basiilikas. Rooma prefekt Symmachus toetas Eulaliust ja ajas Bonifatiuse linnast minema.

Lääne-Rooma keiser Honorius toetas esmalt Eulaliust, kuid otsustas skisma likvideerimiseks pidada Ravennas sinodi, kus ei saavutatud üksmeelt. Seejärel otsustas keiser, et juunis 419 tuleb Spoletos pidada Gallia ja Aafrika piiskoppide juuresolekul uus sinod, seni aga peavad mõlemad vaimulikud Roomast lahkuma. Ülestõusmispühade missa pidi 30. märtsil Roomas läbi viima Spoleto piiskop Achilleus.

Bonifatius I nõustus keisri otsusega ja siirdus Santa Felicitasse. Eulalius aga tungis 18. märtsil Rooma ja hõivas 29. märtsil Lateraani basiilika, kust keisri sõdurid ta välja ajasid. Seepeale kinnitas Honorius 3. aprillil 419 Bonifatiuse õigusjärgseks paavstiks ja Eulalius pidi Roomast lahkuma. Bonifatius saabus Rooma 10. aprillil 419.

Suvel 420 Bonifatius haigestus ja kartes oma surma järel taas skisma puhkemist, palus ta 1. juulil keisrilt selle vältimiseks võtta tarvidusele vastavad meetmed. Honorius otsustas keelustada valimisintriigid ja sätestas, et kahe isiku valituksosutumisel on mõlemad tagandatud ja paavstiks tunnistatakse isik, kes valitakse ametisse üksmeelselt.

Bonifatiuse mõjukam toetaja oli keiser Honoriuse õde Galla Placidia.

Vaidlused vikariaatide pärast

Bonifatius I tühistas Zosimuse otsuse vikariaadi loomise kohta Arles's. 419 sätestas ta, et Valence'i piiskop Maximus tuleb võtta vastutusele sinodi ees. Ta toetas 422 Narbonne’i peapiiskoppi Hilariust, kui määrati ametisse Lodève piiskoppi.

Keiser Theodosius II otsustas 14. juulil 421 Thessalia piiskoppide mõjul kaotada paavstliku vikariaadi Thessaloníkis ja tuua piiskopkond Konstantinoopoli jurisdiktsiooni alla. Bonifatius palus Honoriust, et ta veenaks Theodosiust seda otsust tühistama. 11. märtsil 422 keelas Bonifatius Illüürias piiskoppide pühitsemise ilma Thessaloníki piiskopi Rufuse tunnustamiseta.

Bonifatius keeldus tunnustamast Korintose piiskopiks valitud Perigenest. Korintose kogudus kaebas paavsti peale Theodosiusele, paavst aga põhjendas Honoriusele oma otsust.

Vaidlus pelagiaanidega

Bonifatius I taunis pelagianismi. Ta saatis kaks pelagiaanide poolt saadetud laimavat kirja Augustinusele edasi. Ta palus Lääne-Rooma keiser Honoriust avaldada korraldust, mille järgi peavad kõik piiskopid tunnustama Zosimuse "Tractoriat".

Apiariuse tüli

Bonifatius I ajal jätkus Zosimuse ajal alanud tüli Aafrika preestri Apiariusega. 31. mail 419 saatsid Aafrika piiskopid paavsti juurde saadikud teatega, et Apiarius oli määratud ametisse teise piiskopkonda. Samuti toonitati, et Zosimus oli oma otsuste õigustamiseks toetunud kaanonitele, mida Aafrikas ei tunnustatud.

Tüli Fussula piiskopiga

422 apelleeris Fussula piiskop Antonius paavstile Numiidia sinodi otsuse, mille järgi ta oli ametist tagandatud. Bonifatius I ei kinnitanud sinodi otsust ja saatis piiskopi tagasi Aafrikasse korraldusega, mille järgi tuli Antonius rehabiliteerida.

Liturgilised otsused

Bonifatius I keelas "Liber Pontificalise" järgi naistel ja nunnadel puudutada altaririiet ja seda pesta ning suitsutada kirikus viirukit.

Ta keelas "Liber Pontificalise" järgi orjadel saada vaimulikeks.

Ordinatsioonid

Bonifatius I ordineeris "Liber Pontificalise" järgi 13 preestrit, 3 diakonit ja 36 piiskoppi.

Uus kirik

Bonifatius I lasi "Liber Pontificalise" järgi ehitada Rooma Santa Felicita kiriku.

Surm

Bonifatius I suri 4. septembril 422 ja maeti Maximuse katakombi, "Liber Pontificalise" järgi Santa Felicita kirikusse.

Teda austatakse katoliku kirikus ja õigeusu kirikus pühakuna. Tema mälestuspäev oli varem 25. oktoober, praegu 4. september.

Kirjandus

Pearce James Carefoote: Pope Boniface I, the Pelagian Controversy and the Growth of Papal Authority. "Augustiniana" 46, 1996: 261–289.
Heinrich Chantraine: Das Schisma von 418/19 und das Eingreifen der kaiserlichen Gewalt in die römische Bischofswahl. P. Kneissl, "Alte Geschichte und Wissenschaftsgeschichte. Festschrift für Karl Christ zum 65. Geburtstag". Darmstadt, 1988: 79–94.
Stuart Cristo: Some Notes on the Bonifacian-Eulalian Schism. "Aevum" 51, 1977: 163–167.
Geoffrey D. Dunn: Is the Letter Credebamus post from Boniface I or Leo I? "Greek, Roman and Byzantine studies" 54, 2014: 474-493.
Geoffrey D. Dunn: Boniface I and the Illyrian churches on the translation of perigenes to Corinth: the evidence and problem of "Beatus apostolus" (JK 350). "Sacris erudiri" 53, 2014: 131-146.
J. N. D. Kelly: The Oxford Dictionary of Popes. 1996.
Liber Pontificalis.

Välislingid

Artikkel Bonifatius I kohta. (inglise keeles)
Bonifatius I kirjad.

Eelnev Zosimus	Rooma paavst 418–422	Järgnev Coelestinus I