Eesti kaitsevägi

  Pikemalt artiklis Eesti kaitsejõudude ajalugu

Eesti rahvusväeosade loomine

Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Venemaal toimunud Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. 1917. aasta novembris otsustas Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner.

Põrandaalune organiseerimistöö I maailmasõja ajal

24. veebruaril 1918 kuulutas Eesti Päästekomitee seadusliku rahvaesinduse – Maapäeva – nimel Eesti iseseisvaks vabariigiks, kuid 1918. aasta veebruaris algas Saksa okupatsioon ja vastmoodustatud Eesti rahvusväeosad saadeti okupatsioonivõimude korraldusel laiali. Lubati moodustada ainult 3000-meheline Tallinna Omakaitse. 11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele ja Tallinnas asus taas tegevusse Ajutine Valitsus, mille reaalseks toeks oli kindral Põdderi juhitud Kaitseliit.

Vabadussõda

12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka regulaarsõjaväe, mille juhtorganiks oli Eesti Diviisi Staap kindral Larka juhtimisel. 28. novembril tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks Eesti Vabadussõda. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahu, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.

Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud

Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest ajateenistusest ja venepärastest väeüksuste nimetustest (rood, polk) mindi üle euroopalikele nimetustele (kompanii, rügement). 1928. aastal kehtestati "Kaitseväe organisatsiooni ja koosseisude seadluse, mis määratles Eesti kaitseväe rahuaegse organisatsiooni.

Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus^[1].

Okupatsioonid II maailmasõja ajal ja relvastud vastupanuliikumine

Olude sunnil sõdisid eestimaalased Saksa Wehrmachti, Relva SSi, Soome sõjaväe või Nõukogude Liidu Punaarmee mundris. Pärast seda, kui sügisel 1944 asendus Saksa okupatsioon Eestis Nõukogude okupatsiooniga, hajusid tuhanded eestlased metsadesse ja jätkasid sissisõja taktikaga vastupanu. Alles 1950. aastatel suutsid Nõukogude okupatsioonivõimud massterrori abil murda metsavendade vastupanu, kasutades selleks vastupanuliikumise (metsavendluse) toetusbaasi – maaelanike massideporteerimist ning NKVD hävitusagente ja sõjalisi operatsioone.

Omariikluse ja kaitsejõudude taastamine

Eesti taasiseseisvumisel 20. augustil 1991 algas Eesti relvajõudude taastamine nagu 1918. aastalgi Kaitseliidust, mis rahvaalgatuse korras 17. veebruaril 1990 ellu äratati. 4. septembril 1991 taastati Kaitseliit ka juriidiliselt ja arvati 28. aprillil 1992 Eesti Kaitsejõudude koosseisu. 3. septembril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu otsuse üldisest kaitseväeteenistuse kohustusest ja 31. oktoobril algas kaitseväe loomine Peastaabi kui operatiivjuhtimise organi formeerimisest toonase koloneli Ants Laaneotsa juhtimisel. 13. aprillil 1992 loodi kaitsepoliitika kõrgeima organina Kaitseministeerium, esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. 27. juulil 1992 sai kolonel Ants Laaneots Kaitsejõudude Peastaabi ülemaks ning 1993. aasta 4. mail kinnitas Riigikogu kaitseväe juhatajaks Ameerika Ühendriikide maaväe erukoloneli Aleksander Einselni. 31. augustil 1994 lahkusid Vene väed lõplikult Eestist.

Kaitseväe taasloomisel tuli esmalt ära kasutada Nõukogude armeest saadud kogemused, aga samuti hakati juhtivate ohvitseride initsiatiivil uurima ja võimalust mööda rakendama 1930. aastail Eesti Kalitseväes ja Eesti Sõjaväes kehtinud määrustikke ning terminoloogiat. Oma sisendi andsid muuhulgas Teise maailmasõja päevil Saksa ja Soome sõjaväes teeninud endised vormikandjad. Suur puudus oli haritud ja kogenud ohvitseridest ning vanemallohvitseridest. Riviohvitsere hakati esmalt vabatahtlikest (kel polnud sageli kõrgharidust, kuid kes olid läbinud ajateenistuse) kiirkorras ette valmistama mõnekuulistel Peastaabi Ohvitseride Kursustel, mis toimusid veel kuni 1990. aastate lõpuni. 1990. aastate keskpaiku avanes võimalus suunata mitmeid tulevasi ohvitsere ja allohvitsere õppima Soome kaitseväe õppeasutustesse, hiljem ka lääneriikidesse. Samuti käivitati kaadriohvitseride ja -allohvitseride nõuetekohaseks ettevalmistamiseks vajalikud õppeasutused Eestis.

Suur puudus oli kaitsejõudude algusaastatel ka relvastusest, tehnikast ja varustusest. Esimene suurem partii vene süsteemis automaatrelvi, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid saadi Rumeeniast ja Hiinast. Tehnikana kasutati algul peamiselt lahkuvalt Vene armeelt üle võetud transpordivahendeid, kuid peagi saabusid esimesed militaarsõidukid ka abi korras lääneriikidest, eriti endise Ida-Saksamaa varudest.

• õhuruumi ja territoriaalvete järelevalve ja kontroll,
• pideva kaitsevalmiduse tagamine,
• ajateenijate väljaõpetamine ja reservvägede ettevalmistamine,
• üksuste ettevalmistamine ja osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel ning
• tsiviilvõimude abistamine loodusõnnetuste või inimtegevuse tõttu aset leidnud katastroofide tagajärgede likvideerimisel.

• kontrolli tagamine riigi territooriumil,
• kaitsevõime rakendamine agressiooni ärahoidmiseks, selle ebaõnnestumisel riigi terviklikkuse ja suveräänsuse kaitsmine kõigi olemasolevate sõjaliste vahenditega,
• riigi õhuruumi kontroll ja strateegiliste objektide õhukaitse tagamine,
• merekommunikatsioonide kontroll ning sadamate ja võimalike maabumistsoonide juurdepääsude kaitsmine.

  Pikemalt artiklites Eesti riigikaitse ja Eesti kaitsejõud

Kaitseväge juhib kaitseväe juhataja. Kaitseväe juhataja on ühtlasi kaitsejõudude (kaitsevägi ja Kaitseliit) juht. Kaitseväe juhataja nimetab ametisse valitsus kaitseministri ettepanekul.

Praegune Kaitseväe juhataja on kindralmajor Andrus Merilo.

Vaata ka: Eesti sõjaväelised auastmed

Eesti kaitseväes teenivad tegevteenistuses olevad kaitseväelased ja ametnikud. Tegevteenistuses olevad kaitseväelased jaotatakse töölepinguga seotud kaadrikaitseväelasteks, ajateenijateks ja õppekogunemisel osalevateks reservväelasteks. Rahuaegsesse kaitseväkke kuulub kokku u 7100 inimest, neist kuni 3000 ajateenijat ning u 1300 töölist ja ametnikku.

Ajateenistusse võetakse nõuetele vastavaid kodanikke vanuses 18–27 eluaastat. Teenistuse kestus kaitseväes on 11 või 8 kuud, sõltuvalt teenistusse kutsumise ajast (ja vastavalt sellele ka hilisemast ametikohast). Ajateenistuses omandatakse reservväelasele vajalikud teadmised ja oskused ning ollakse samas vähesel määral valmiduses esmaseks riigikaitseks. Aastas suudetakse tegevteenistusse võtta 2700–3000 ajateenijat (umbes 40% kõigist kutsealustest).

Riik saab sõja korral teenistusse kutsuda 270 994 inimest.^[viide?]

 

Kaitseväe juhataja vahetus alluvuses on järgmised struktuuriüksused^[2]:

• Kaitseväe peastaap
• Diviis^[3]
  • Staabi- ja sidepataljon
  • 1. jalaväebrigaad
  • 2. jalaväebrigaad
  • Suurtükiväepataljon
  • Luurepataljon
  • Logistikapataljon, samuti on Eesti kaitseväe diviisi koosseisus NATO liitlaste brigaad^[4]
• Merevägi
• Õhuvägi
• Maakaitse
• Erioperatsioonide väejuhatus
• Küberväejuhatus
• Luurekeskus
• Sõjaväepolitsei
• Kaitseväe toetuse väejuhatus
• Kaitseväe Akadeemia
• NATO küberkaitsekoostöö keskuse Eesti kontingent

 

Kaitseväelase sõjalise ettevalmistuse baasiks on läbitud ajateenistus. Seejärel saab kaitseväelane valida kaadrisõduri, kaadriallohvitseri või ohvitseri karjääri vahel.

Kaadrisõduritel tuleb tavaliselt läbida kaadrikaitseväelase baaskursus.

Kaadriallohvitseri kutse on võimalik omandada Kaitseväe Lahingukoolis, kus antakse ettevalmistust vanemallohvitseridele. Soovitatav ja autoriteeti andev on eelnevalt nooremallohvitseri kursuse läbimine väeosas. Hiljem osaletakse täienduskursustel.

Ohvitseriharidust on võimalik saada Kaitseväe Akadeemias. Põhikursus (bakalaureusekraad) kestab 3–3,5 aastat. Edasi on võimalik õppida keskastmekursusel (magistrikraad) ja Balti Kaitsekolledžis.

Kaitseväe rahuaegsed suuremad õppused korraldatakse tavaliselt ajateenistuse, välisoperatsioonide või reservväe õppetsüklitest lähtuvalt. Korraldatav suurim regulaarne õppus on Kevadtorm.

 

Igal aastal toimuvad kolme Balti riigi ja USA vahelised vastuvõtva riigi toetuse kaardiõppused „Baltic Host”, õppused „Baltops” ja „Sabre Strike”.

• 21. oktoober 2008, Balti õhuruumi II õhuturbeharjutus. Harjutuste üldiseks eesmärgiks oli Balti riikide õhuseiresüsteemide ettevalmistatustaseme tõstmine. Eesti õhuruumis toimuva ürituse käigus harjutati õppuste käigus, millest võttis osa viisteist NATO lennukit Ameerika õhujõudude hävituslennukite F-15 lähenemist Tallinna lennujaamale, ühendusevõtmist juhtimiskeskusega ja läbiti kõik vajalikud standardprotseduurid. Erinevaid tegevusi hõlmavas operatsioonis harjutasid tegevust tõenäolise konflikti olukorras Eesti, Läti, Leedu, Ameerika Ühendriikide, Poola ja Taani õhuväelased;
• 14.–15. juuli 2009, Balti õhuruumi III õhuturbeharjutus. Õhukaitseõppuse Bold Avenger raames läbi viidud harjutuse üks osa oli tegutsemine elektroonilise sõja tingimustes, lennuvahendite radareid ja kommunikatsioonisüsteeme ning ka maapealseid radareid häirimisrežiimis ja rahvusvaheliste abipakkide toimetamist tundmatusse regiooni. Kahepäevase harjutuse eesmärgiks oli harjutada NATO liikmesriikide õhuvägede koostööd, lihvida õhuturbe ja õhukaitseoperatsioonide protseduure ning süvendada Eesti, Läti ja Leedu sidumist NATO õhukaitsesüsteemiga NATINADS;
• 14.–15. september 2009, Balti õhuruumi IV õhuturbeharjutus. NATO vägede koosseisus olevad USA õhujõudude hävituslennukid F-15E "Strike Eagle" viisid Eesti kohal läbi koostööõppuse Scoutspataljoni järgmise Afganistani suunduva kompanii ja Eesti õhuväe tuletoetusjuhtidega, tuletoetuse koordineerimiseks maaväe taktikalisel operatsioonil^[6]. Harjutus on osa õhuväe uue võime, lähiõhu tuletoetusjuhtide, väljaõppest. Õppuse teisel etapil kaasati kaheksa hävituslennukit F-16, Saksa õhukaitselennukid Eurofighter Typhoon ja kaks tankerlennukit KC-135R Balti õhuruumis õhukaitsetegevust ründava vastase vastu. Õppust juhiti NATO õhuoperatsioonide juhtimiskeskusest Saksamaal koos Leedus paikneva kolme Balti riigi kontrolli- ja ettekandekeskusega, kus teenivad ka Eesti õhuväe sihitajad ja meeskonna ülemad. Balti õhuturbeharjutusi planeerib ja viib ellu NATO Ramsteini õhuväebaasi õhuvägede staap;

Kaitsevägi osaleb välisoperatsioonidel juba 1990. aastatest alates. Osalemine rahvusvahelistes rahutagamis- ja sõjalistes operatsioonides on Eesti panus rahu ja stabiilsuse tagamisse. Operatsioonide eesmärk on rahvusvahelise rahu, stabiilsuse ja julgeoleku toetamine sõjaliste vahenditega.

^{[7][8][9][10]}

Kaitsevägi on üks ühendatud eelarveline asutus ja juriidiline isik. Raamatupidamiskeskus, kust tasutakse kõik kaitseväe arved ja palgad, paikneb Tallinnas. Väeosades ja asutustes peetakse arvestust eraldatud eelarvemahu ja oma varade üle.

Kaitseväe suurimad sõjaväelinnakud asuvad Tapal ja Võrus. Samuti on mastaapne Ämari lennuväli. Sõjaväelinnakute valve on enamasti kaitseliitlaste ülesanne.

Kaitseväe põhilised harjutusväljad (polügoonid):

• Kaitseväe keskpolügoon (Lehtse-Läsna),
• Sirgala harjutusväli,
• Soodla harjutusväli,
• Nursipalu harjutusväli,
• Kikepera harjutusväli,
• Klooga harjutusväli,
• Männiku harjutusväli

Täiendavad harjutusalad paiknevad veel näiteks Tsiatsungõlmaa alal (Tsiatsungõlmaa harjutusala), Pottsepa karjääris ja Rutjal.

Kaitsevägi korraldab iga aasta Eesti Vabariigi aastapäeva puhul paraadi ja osaleb vähemal määral ka võidupüha paraadil. Kaitseväel on kandev roll isadepäeva ürituste korraldamisel.

Väeosades korraldatakse sõduri baaskursuse lõppedes lahtiste uste päevi, kus on võimalik tutvuda eluolu ja varustusega. Kaadrikaitseväelased osalevad kokkuleppe korras üldhariduskoolides riigikaitseõpetuse läbiviimises.

Kaitseväelased on osalenud koostöös Päästeametiga suurõnnetuste likvideerimises.

Kaitseväesiseselt ilmuvad ajaleht Sõdurileht ja ajakiri Sõdur.

Kaitsevägi annab välja järgmisi teenetemärke^[11]:

• Kaitseväe teenetemärk
• Kaitseväe teeneterist
• Kaitseväe peastaabi teeneterist
• mälestusmedal "10 aastat taastatud Kaitseväge"

• Eesti kaitseväe koduleht
• Vahur Koorits. Kaitsevägi maadleb üha süveneva ohvitseridepõuaga, Postimees, 2. november 2008
• Kaitseväes alustab paari aasta jooksul tööd küberväejuhatus, ERR, 5. mai 2017
• Kaitseväe aastaraamatud Kaitsevägi