Ants Laaneots

Tema isa Aleksander Peetrimäe võitles koos vend Juhaniga punavägede hävituspataljonide vastu ja tegutses metsavennana ning suri 1953. aastal Barnauli vangilaagris.^[4]

1949. aasta märtsiküüditamise käigus küüditati ta koos ema ja onuga Krasnojarski kraisse Šarõpovo rajooni Temra külla. Seal hakkas ta aastal 1954 kohalikus koolis õppima. Augustis 1958 sai ta koos onuga (ema suri 1952. aastal Siberis) tänu Nikita Hruštšovi amnestiale Eestisse tagasi pöörduda.

Ühe aasta elas ta tädi juures Orajõel, kuid 1959. aastal asus koos onuga tagasi sünnikoju. Koolis hakkas ta käima Kilingi-Nõmmes, 1965. aastal lõpetas ta Kilingi-Nõmme Keskkooli.^[5][6]

Keskkooli ajal oli ta onu ka raskelt haige ja pere rahaline olukord väga halb. Kooli lõpetamise järel töötas ta aasta Tallinnas Pääsküla raudteejaamas mehaaniku abilisena-montöörina. Sealt edasi suundus ta sõjakooli.^[7]

Aastatel 1966–1970 õppis ta kaardiväe kõrgemas tankivägede koolis Harkivis, 1970–1978 teenis 48. tankidiviisis Ukraina NSVs, kus ta oli tankirühma ülem, õpperoodu ülem ja tankipataljoni ülem.

Aastatel 1978–1981 õppis ta Malinovski-nimelises soomustankivägede akadeemias Moskvas staabitöö ja vägede juhtimise erialal ja omandas kõrgema sõjaväelise hariduse.

Aastatel 1981–1982 oli ta 155. motolaskurdiviisis Kasahhi NSV idaosas tankipolgu staabiülem, 1982–1987 oli ta 78. tankidiviisi staabiülem Kasahhi NSV-s (tankipolgu ülem, tankidiviisi staabiülem).

Aastatel 1987–1989 teenis ta Nõukogude Liidu sõjalise nõustajana Etioopias (jalaväediviisi ülema nõunik, armeekorpuse ülema nõunik).^[2]

1988. aastal uuris ta Eesti NSV sõjakomissarilt kindralmajor Rein Põdralt võimaluse kohta Eestisse naasta. Kui Tartu sõjakomissar polkovnik Jüri Kallit hukkus autoõnnetuses vahetult enne 1989. aastat, siis hoidis Põder seda ametikohta tühjana, kuni Laaneotsa lähetus Etioopiasse lõppes. Algul oleks pidanud töö Etioopias lõppema küll juba märtsis, aga seda pikendati augustini ja taheti veelgi pikendada. Seejärel pakuti talle ka diviisikomandöri kohta Valgevenes, kuid ta keeldus.^[7]

Aastatel 1989–1991 oli ta Tartu ühendsõjakomissar. Septembris lahkus ta omaalgatuslikult sõjakomissariaadist ning sai peagi valitsuse nõunikuks.^[7]

14. oktoobril 1991 määrati ta kaitseväe peastaabi ülema kohusetäitjaks. Kui ta sai oma käsutusse varem osa Eesti NSV sõjaväekomissariaadile kuulunud Narva mnt 8 hoonest, siis asus ta sinna peastaapi moodustama. Ta määras hoone komandandiks kapten Alar Lanemani ning koostas ka peastaabi ajutise põhimääruse, mis kehtis aga järgnevad kümmekond aastat.^[7] Mais 1992 ülendati koos Raul Luksiga koloneliks.

Aastatel 1994–1996 ei töötanud Laaneots kaitseväes, vaid ESS Lõuna direktorina, sest sel ajal juhatas kaitseväge väliseestlane Aleksander Einseln, kes ei usaldanud Nõukogude armees tähtsal kohal olnud Laaneotsa.^[2]

Tagasi kaitseväkke läks ta jaanuaris 1997, kui sai Kaitseväe peainspektoriks. Seejärel käis ta viis nädalat Taanis territoriaalkaitse õppustel ning tagasitulles määrati taas Kaitseväe peastaabi ülemaks. Sellel ametikohal oli ta 1999. aastani, kui lahkus omal soovil, sest ei tahtnud teenida endast noorema Urmas Roosimägi alluvuses, kes määrati kaitseväe juhataja kohusetäitjaks.^[7][2]

Aastail 1997–1998 täiendas ta ennast ka Roomas NATO Kaitsekolledžis ja 1999–2000 Soome Vabariigi maakaitse kõrgkoolis kõrgema riigikaitse juhtimise kursusel.^[7]

1999–2001 oli ta Balti Kaitseuuringute Keskuse ülem.^[2] 2001. aastal pakuti talle Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) ülema ametikohta, mille ta ka vastu võttis. Selles ametis tegeles ta ohvitseride väljaõppesüsteemi reformimisega Bologna lepingule vastavaks. KVÜÕA ülemana jätkas ta kuni 2006. aastani.^[7] 2002–2006 oli ta ka Eesti Vabariigi kaitseatašee Venemaal ja Ukrainas.^[2]

Novembris 2006 kaitseväe juhataja ametist vabastatud Tarmo Kõuts mainis Ants Laaneotsa oma võimaliku mantlipärijana. 16. novembril 2006 otsustas president Toomas Hendrik Ilves esitada Laaneotsa kandidatuuri kaitseväe juhataja ametikohale^[8] ja sama aasta 5. detsembril kinnitas Riigikogu Laaneotsa kaitseväe juhatajaks^[9] häältega 77:2. Vahepealsel ajal, 23. novembril võttis Riigikogu vastu otsuse, mille kohaselt ei pea kaitseväe juhataja ametist tagasi astuma, kui saab 60-aastaseks, vaid tohib selles ametis olla kuni oma viie aasta pikkuse ametiaja lõpuni.^[10] Tema ametiaeg lõppes 5. detsembril 2011.

Juba järgmisel päeval nimetas Laaneots suurimaks ohuks Eesti julgeolekule endiselt Venemaad. Intervjuus Eesti Päevalehele teatas ta: "Tagasihoidlikult öeldes on meie naabriks ebasõbralik riik. Ja vahekord Venemaaga on tõesti Eesti suurim julgeolekuprobleem." See avaldus tekitas Venemaal pahameeletormi.^[2]

9. detsembril 2006 alustas Laaneots Afganistanis koos peaminister Andrus Ansipiga oma esimest välisvisiiti.^[11]

Laaneots kritiseeris 2002. aastal tehtud otsust, millega jalaväepataljonid muudeti väljaõppekeskusteks. Tema arvates likvideeriti sellega sisuliselt kaitseväe valmidussüsteem. Kriisiolukorras, sõjaohu korral sai Eesti tema hinnangul kohe kasutada vaid paarisada Scoutspataljoni võitlejat. Väljaõppekeskuste loomine jättis nende staapidele vaid väljaõppega seotud küsimused ja ohuolukorras ei saaks nad teostada väeosade operatiivjuhtimist. Ühtlasi mõjus väljaõppekeskuste loomine Laaneotsa sõnul halvasti ohvitserkonna moraalile, sest osa ohvitsere olevat muutunud "mundrit kandvateks tsivilistideks". Laaneots soovis väljaõppekeskused muuta taas normaalseteks pataljonideks ja välja arendada kaitseringkonnad.^[2]

Laaneots on olnud reservõppekogunemiste korraldamise tugev pooldaja.^[2]

Laaneotsa teeneteks kaitseväe juhatajana on julgeolekuekspert ja riigikaitsekomisjoni liige Peeter Tali pidanud kaitseväe mobilisatsioonisüsteemi ülesehtamist, Eesti liitlaste seas siinse strateegilise, Vene ohust lähtuva olukorra tutvustamist ja Eesti sõjalise kaitstatavuse võimalikkuse propageerimist.^[12]

Ants Laaneots on alates 2014. aasta oktoobrist Eesti Reformierakonna liige.

Alates 12. detsembrist 2011 oli ta peaminister Andrus Ansipi nõunik riigikaitselistes ja julgeolekuküsimustes.^[13]

Ta kandideeris 2015. aasta Riigikogu valimistel Eesti Reformierakonna nimekirjas ja sai 10. valimisringkonnas 5920 häält ning valiti XIII Riigikokku isikumandaadiga.^[14]

2023. aasta Riigikogu valimistel kogus ta 10. valimisringkonnas 1869 häält ning osutus valituks ringkonnamandaadiga.^[15]

Tema abikaasa on Moldova-Ukraina päritolu Natalja Laaneots. Nad ei ela alates 2002. aastast enam koos.^[27][7]

Tal on poeg ja tütar.^[28][7]

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Ants Laaneots

• Elulugu^[kõdulink]
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• "Ants Laaneots ajas nurja augustiputši Tartus"^[kõdulink]. Postimees, 16. detsember 1999
• Ants Laaneots saates "Kukul külas". 1. osa, 2. osa, 24. august 2003
• Peeter Kuimet: "Kõuts näeb mantlipärijana Lanemani ja Laaneotsa"^[kõdulink]. Postimees, 24. august 2006
• "Laaneots: uued relvasüsteemid tuleb ruttu kasutusele võtta".^[kõdulink] EPL, 27. detsember 2008
• "VIDEO: Laaneots: NATO-l on Eesti kaitsmiseks plaan olemas". ERR, 24. veebruar 2009
• Kahekõne. ETV saade, 8. oktoober 2009, kell 20:05
• "VIDEO: Laaneots: kasvav kaitsetahe näitab kodanikkonna küpsust". ERR, 24. veebruar 2010
• "Rahvusvaheline julgeolekuolukord ei luba meile lõtvust". DELFI, 24. veebruar 2011
• Evelyn Kaldoja: "Ants Laaneots: tahtejõudu peab olema". Postimees, 3. detsember 2011
• "Laaneots: ilma USAta on Lääne-Euroopa kaitsevõimekus küsitav". ERR, 4. detsember 2011
• Ants Laaneots: Venemaa kasvatab muskleid. Postimees, 7. aprill 2012
• Heidit Kaio. Ants Laaneots: ma olen eluaeg õppinud ründama. epl.delfi.ee, 6. juuli 2013
• Ants Laaneots: Teise maailmasõja kaks ajalugu. err.ee, 9. mai 2020, kell 09:05