Gilbert Keith Chesterton

Gilbert Keith Chesterton (29. mai 1874 – 14. juuni 1936) oli 20. sajandi alguse mõjukas inglise kirjanik. Tema mitmekülgne ja mahukas looming hõlmas ajakirjandust, luulet, biograafiaid (Charles Dickens, Bernard Shaw), apologeetikat, fantastikat ja detektiivilugusid. Chestertoni eesti tõlgete bibliograafiat vaata Vikipeediast.

Tsitaadid väljaandest: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011.

• Läbinisti ilmalikud inimesed ei mõista eales isegi maailma, kus nad elavad; nemad toetuvad tervenisti mõnele küünilisele maksiimile, mis on tõest kaugel.
  • "Maniakk", lk 13
• Poeet soovib peaga taevani küündida. Loogik aga üritab toppida taevast oma pähe. Ja tema pea läheb lõhki.
  • "Maniakk", lk 18
• Hulluga vaieldes jääte tõenäoliselt jänni, sest tema vaim töötab tihti kiiremini, kuna seda ei pidurda argumentidesse süvenemine. Teda ei koorma huumorimeel, ligimesearmastus ega kogemuse armutu veenvus. Ta on teist loogilisem, sest tema tundeilm on vaesem. Tõepoolest, hullumeelsuse tuntud määratlus on selles mõttes eksitav. Hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse.
  • "Maniakk", lk 20
• Mingis mõttes on muidugi kõik mõistlikud ideed piiratud. Nad ei saa olla endast suuremad. Kristlase mõttemaailm on piiratud, just nagu ateistilgi. Ta ei saa mõelda, et kristlus on võlts ja olla jätkuvalt kristlane, ning ateist ei saa ateismi võltsiks pidada ja ateistiks jääda.
  • "Maniakk", lk 26
• Ka materialisti põhimõtted on süüdi selles, et olgu need õiged või valed, nad hävitavad ajapikku tema inimlikkuse; ma ei mõtle ainult headust, ma mõtlen lootust, vaprust, luulemeelt, algatusvõimet - kõike, mis teeb inimesest inimese. Näiteks kui materialism teeb kellestki täieliku fatalisti (nagu enamasti juhtub), siis on mõttetu teeselda, et ta selle inimese mingil moel vabamaks teeb. Naeruväärne on vabastajaid mängida, kui te mõttevabadust ainult tahtevabaduse hävitamiseks kasutate. Deterministid ei tule vabastama, vaid aheldama. Nad nimetavad oma seadust õigustatult põhjuslikkuse „ahelaks".
  • "Maniakk", lk 27
• Nüüdismaailm ei ole kuri, nüüdismaailm on mõneti liigagi hea. See on tulvil pööraseid ja mõttetult raisatud voorusi. Kui usu põhialused segi paisatakse (nagu reformatsioon kristluse segi paiskas), siis ei lasta valla mitte üksnes pahed. Pahed lasti tõepoolest valla, nad rändavad ringi ja teevad kahju. Aga valla lasti ka voorused, ning nood rändavad veel pöörasemalt ringi ja teevad veel hirmsamat kahju. Nüüdismaailm on täis hulluks läinud vanu kristlikke voorusi. Voorused läksid hulluks sellepärast, et nad löödi üksteisest lahku ja hulguvad ringi omapead.
  • "Mõtte enesetapp", lk 35
• Ma ei suutnud kunagi liituda minu noorusajal ellu astunud sugupõlve üldise protestikäraga monogaamia vastu, sest ükski seksialane piirang ei paistnud mulle nii kummaline ja ootamatu, kui seks ise. Kui kellelgi lubatakse, nagu Endymionil, armatseda Kuuga, ja ta kurdab, miks Jupiter hoiab oma kuusid haaremis, näis see mulle vulgaarse anti-kliimaksina. Ühe naise juurde jäämine on väike hind nii suure elamuse eest, nagu ühe naise nägemine. Nuriseda, et ma tohtisin ainult üks kord abielluda, oli nagu nuriseda, et ma olen ainult üks kord sündinud.
  • "Muinasjutumaa eetika", lk 72-73
• Tänapäeva vaidlustes kohtame tobedat vastandamist: väidetakse, et mingeid arusaamu võib õigeks pidada ühel ajastul, kuid ei või õigeks pidada teisel. Meile öeldakse, et mõned dogmad olid usutavad kaheteistkümnendal sajandil, kuid ei ole usutavad kahekümnendal. Samahästi võiks öelda, et teatud filosoofiat võib uskuda esmaspäeviti, kuid ei või uskuda teisipäeviti.
  • "Maailma lipp", lk 96-97
• XIX sajandil ei lakanud inimesed Kristuse ülestõusmisse uskumast mitte sellepärast, et liberaalne kristlus lubas neil selles kahelda, vaid sellepärast, et ülirange materialism ei lubanud neil seda uskuda.
  • "Õige usu romantika", lk 168-169
• Et inimene ja loom on sarnased, on mingis mõttes aabitsatõde; aga et nad, olles nõnda sarnased, ikkagi nii uskumatult erinevad, peaks šokeerima ja mõtlema panema. Et ahvil on käed, huvitab filosoofi hoopis vähem kui see, et ahv kätega peaaegu midagi teha ei oska - ei ta mängi kossi ega viiulit, ei tee marmorist raidkujusid ega tükelda liha.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 190-191
• Me räägime metsloomadest, aga ainus metsloom on inimene. Just inimene murrab reegleid. Kõik teised loomad on taltsad ning austavad oma hõimu või liigi elukorraldust.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 191
• Katoliiklikud doktriin ja distsipliin võivad küll olla müürid, kuid nad on mänguväljaku müürid. Kujutlegem lapsi mägise ookeanisaare kaljunukil haljendaval aasal mängimas. Niikaua kui kalju serva piiras müür, võisid nad pöörases mänguhoos kartmatult mürada, nagu kõige kärarikkamas lastetoas. Aga kui müür maha lõhuti, tekkis ilmselge oht kukkuda kuristikku. Lapsed ei kukkunud sinna; aga kui sõbrad nende juurde naasid, olid nad hirmunult keset aasa kobaras koos ega laulnud enam.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 192
• Mingil moel on tuldud veidrale mõttele, et imede eitajad uurivad neid erapooletult ja ausalt, imedesse uskujad aga aktsepteerivad neid ainult mingi dogma mõjul. Lugu on hoopis teisiti. Imedesse uskujad aktsepteerivad neid (õigustatult või ekslikult), sest nendel on imede sünni kohta tõendeid. Imedesse mitteuskujad eitavad imesid (õigustatult või ekslikult), sest seda nõuab nende dogma.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 199
• Kui ma ütlen: "Keskaegsed dokumendid tõendavad teatud imesid niisama kindlalt, nagu nad tõendavad, et on toimunud teatud lahingud," saan vastuseks: "Aga keskaegsed inimesed olid ebausklikud"; kui ma tahan teada, milles nende ebausk avaldus, vastatakse mulle: nad uskusid imesid. Kui ma ütlen: "Üks talupoeg nägi vaimu", vastatakse mulle: "Aga talupojad on nii kergeusklikud." Kui ma küsin: "Milles nende kergeusklikkus avaldub?", on ainus vastus - et nad näevad vaime. Islandit ei saavat olemas olla, sest ainult rumalad meremehed on seda näinud, ja meremehed olevat rumalad, sest ütlevad, et nad on Islandi näinud.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 200
• Kirik vajab igasuguseid inimesi, ta ei sunni mulle peale abielukeeldu. Aga fakti, et mina abielukeeldu heaks ei kiida, aktsepteerin ma samuti kui fakti, et mul pole kõrva muusika jaoks. Kõige parem inimlik kogemus jääb mulle kättesaamatuks, just nagu ma Bachi nautida ei suuda. Abielukeeld on üks lill minu isa aias, mille nime mulle pole öeldud, ja ma ei tea, kas see on kaunis või kole. Aga kunagi võidakse see mulle öelda.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 207-208
• Skeptik elab tegelikult pea alaspidi - tema jalad tantsisklevad õhus mõttelagedas ekstaasis, tema aju aga on sügaval põrgus. Nüüdisinimese silmis on taevas tegelikult maa all. Seletus on lihtne: ta seisab pea peal, ning see on väga ebakindel asend. Jalule tõustes taipab ta seda.
  • "Dogmade võim ja seikleja", lk 212

Tsitaadid väljaandest: G. K. Chesterton, "Isa Browni lood", tlk Kersti Unt, 2013.

"Sinine rist", lk 7-27.

• Nüüd on sellest möödas juba palju aastaid, kui too kuritegevuse suurkuju äkitselt lakkas maailma ärevil hoidmast — mille järel, nagu öeldi pärast Rolandi surma, laskus maa peale suur vaikus. Ent oma parimail päevil (mõtlen sellega muidugi tema halvimaid päevi) oli Flambeau niisama monumentaalne ja rahvusvaheliselt tuntud kuju kui Saksa keiser. Pea igal hommikul teatati ajalehes, kuidas ta oli pääsenud järjekordse kuriteo tagajärgedest uue kuriteo toimepaneku läbi. Flambeau oli hulljulge, hiiglase kasvu gaskoonlane ning tema naljakatest jõunumbritest pajatati kõige uskumatumaid lugusid: ta olla ühel juge d'instruction'il* jalad taeva poole pööranud ja ta pea peale seisma pannud, "et tal ajusid puhastada"; ta olla jooksnud piki Rue de Rivolid, kummagi kaenla all politseinik. Tunnustuseks Flambeau'le peab ütlema, et oma kuulmatut jõudu kasutas ta enamasti sellisteks veretuteks ja väärikust riivavateks tempudeks, tema tõelised kuriteod aga olid ülileidlikud suurejoonelised röövimised. Ning neist sai iga uus tegu järjekordseks patuks tema hingel ja ka omaette looks. (lk 8; *juge d'instruction - kohtu-uurija)

• Eks olnud see ju Flambeau, kes Londonis Tirooli Piimaühistut pidas, millel polnud ei meiereisid, lehmi, veokeid ega ka piima, ent oli siiski oma paar tuhat klienti. Neid teenindas Flambeau lihtsalt sel teel, et tõstis piimanõud teiste inimeste uste tagant ümber oma klientide uste taha. Tema'p see ju oli, kes pidas seletamatut salakirjavahetust kellegi noore daamiga, kelle kirjad olid pideva kontrolli all, fotografeerides oma sõnumid lõpmatult väikestena mikroskoobi filmilindile. Paljusid Flambeau katsetusi iseloomustas aga jalustrabav lihtsus. Räägitakse, et kord võõbanud ta ühel tänaval ööpimeduse varjus üle kõik majanumbrid üksnes selleks, et kedagi reisijat lõksu meelitada. On täiesti kindel, et just tema leiutas kaasaskantava postkasti, mille ta vaiksetes äärelinnades tänavanurkadel paigutas, et mõni võõras sinna rahakaardi poetaks. Ning lõpuks tunti teda kui imeosavat akrobaati: vaatamata oma suurele kogule suutis ta hüpata nagu rohutirts ning kaduda lehestikku nagu ahv. (lk 8-9)

• Oli üks omadus, mida Flambeau polnud kogu oma osavusele vaatamata võimeline varjama — ja see oli tema erakordne kasv. Tabanuks Valentini vilunud pilk mõnd kõrgekasvulist õunamüüjaeite, grenaderi või kas või mõnd keskmiselt pikka hertsoginnat, oleks ta selle otsemaid arreteerinud. Kuid kogu rongis ei leidunud kedagi, kes võinuks osutuda maskeeritud Flambeau'ks: ei saa ju ometi näiteks kassi maskeeritud kaelkirjakuks pidada. Laevalt saabunutes oli Valentin samuti selgusele jõudnud ning neid, kes Harwichis või reisi kestel peale tulid, polnud päris kindlasti rohkem kui kuus. Need olid: üks väikest kasvu raudteeametnik, sihtkohaks lõppjaam; kolm lüheldast turule tõttavat aednikku, kes tulid rongi kaks peatust pärast Harwichi; üks väga lühike lesknaine, kes tillukesest Wessexi alevist Londonisse sõitis, ja ülilühike katoliku preester kuskilt Essexi külakolkast, samuti pealinna poole teel. (lk 9)

• Väike preester kehastas väga ilmekalt ilmetuid Ida-Inglismaa tasandikke. Tema nägu oli ümar ja tuim nagu Norfolki talupojal, pilk tühi kui Põhjameri. Kaasas kandis mees mitut pruunis paberis pakki, mis tal kuidagi ei tahtnud ühekorraga käes püsida. Euharistlik kongress rebis kolka tardumusest välja terve hulga selliseid pimedaid ja abituid, mutisarnaseid olevusi. Pesueht prantslasena oli Valentin karm skeptik ega sallinud seetõttu vaimulikke. Ent neile kaasa tunda suutis ta siiski ning see preester siin äratanuks kaastunnet igaühes. Tal oli kaasas tohutu suur päevinäinud vihmavari, mis tal alatasa käest põrandale pudenes. Ta ei paistnud mõistvat, millisest otsast ta oma edasi-tagasi pileti peab ette näitama. Sündinud idioodi lihtsameelsusega seletas ta reisikaaslastele, et peab olema ettevaatlik, kuna üks tema pruunis paberis pakkidest sisaldavat midagi, mis on tehtud puhtast hõbedast ja kaunistatud siniste kividega. (lk 9-10)

• Ta viibis parajasti vaiksel vanal väljakul, kus praegusel hetkel juhuslikult valitses kõike valdav tardumus. Väljakuäärsed kõrged, lamedate fassaadidega majad näisid ühtaegu jõukad ja elaniketa, nelinurkne lapike rohelist platsi keskel niisama mahajäetud kui saareke Vaikses ookeanis. Üks väljaku neljast küljest oli teistest kõrgem ja meenutas poodiumi, ning majade ühtlase sirge rea katkestas siinkohal üks Londonile nii omaseid imetlusväärseid väärastusi: restoran, mis nägi välja, nagu oleks see tulnud Sohost ja siia ära eksinud. See restoran oli seletamatult paeluv oma kääbuspalmide ja pikkade sidrunikollast ning valget triipu külgkardinatega. Hoone oli erakordselt kõrge ning ehtlondonlikul lipitud ja lapitud moel viis tänavalt sissepääsu juurde kitsuke trepp, mis meenutas rohkem küll esimese korruse akna juurde viivat tuletõrjeredelit. (lk 10)

• Imede juures on kõige uskumatum see, et neid ikka vahel juhtub. Paar pilve taevas võivad tõepoolest moodustada põrnitsevat inimsilma meenutava kujundi ning ohtlikul teekonnal võib maastikul tõesti silma hakata igas suhtes täpselt küsimärgikujuline üksik puu. Paari viimase päeva jooksul on mul endal juhust olnud neid mõlemaid näha. Ikka saab Nelson surma täpselt võidu hetkel ning täiesti juhuslikult saab Williamsoni-nimelise mehe mõrtsukaks mees nimega Williams, otsekui oleks tegemist lapsetapuga. Lühidalt, elus tuleb ette noid imetaolisi kokkusattumusi, mida proosalise vaimuga inimesed iialgi tähele ei pane. Hästi on sõnastanud oma paradoksi Poe, kes ütleb, et tõeline tarkus arvestab alati ettearvestamatuga. (lk 10-11)

• Aristide Valentin oli läbi ja lõhki prantslane ning prantslase intelligents on just nimelt puhas intelligents. Ta polnud muidugi mingi "mõtlemismasin", sest see on moodsate fatalistide ja materialistide arutu fraas. Masin on masin just sellepärast, et ta ei suuda mõelda. Aga Valentin oli mõtlev ning ühtaegu ka sirgjooneline inimene. Kõik tema mustkunstniku trikkidena tunduvad tulemused olid saavutatud visa loogika, selge ja lihtsa prantsuse mõttetöö tulemusena. Prantslased ei pingesta maailma mitte mõne paradoksi loomise läbi, vaid sellega, et viivad ellu aabitsatõdesid ning lähevad seejuures liiga kaugele — nii nagu juhtus Prantsuse revolutsiooni aegu. (lk 11)

• Aga just sellepärast, et Valentin mõistust hindas, tajus ta ka mõistuse piire. Üksnes selline inimene, kes ei tea midagi mootoritest, võib rääkida bensiinita töötavatest mootoritest; üksnes inimene, kes midagi ei taipa mõistusest, võib kõnelda mõistuse rakendamisest ilma kindlate ja vaieldamatute lähtekohtadeta. (lk 11)

• Seesuguse täieliku teadmatuse puhuks oli Valentinil oma meetod varuks.

Niisugusel korral arvestas ta ettearvestamatuga. Kui ta ei saanud käia mõistuspärast teed, võttis ta külmalt ja kavakindlalt kursi mõistusvastasele. Selle asemel et pidada silmas mõeldavaid paiku - pankasid, politseijaoskondi, üldtuntud kohtumiskohti -, käis ta plaanipäraselt läbi kõik mõeldamatud: koputas iga ettejuhtuva inimtühja maja uksele, tuhnis läbi iga umbsopi, ronis igale teele, kus läbipääs oli rämpsuga tõkestatud, keeras igale tänavale, mis teda täiesti tarbetult teelt kõrvale juhtis. Valentin kaitses seda hullumeelset meetodit täiesti loogiliselt. Ta väitis, et kui asitõend on olemas, on see loomulikult halvim meetod, ent kui mingeid asitõendeid pole - siis on see parim, sest alati oli võimalik, et mistahes silmahakkav veidrus võis jälitatava pilku püüda täpselt samuti kui jälitaja oma. Kuskilt on ju vaja pihta hakata ning parem on seda teha sealt, kus mõni teinegi ehk võis käinud olla. (lk 11-12)

• Hommikupoolikust oli pool juba möödas, ent Valentin polnud veel einetanud: võõraste hommikueinete vähesed jäänused laual panid ta nälga tundma, ning lisanud tellimusele kooreta keedetud muna, raputas ta hajameelselt kohvisse suhkrut, mõeldes ise aina Flambeau'le. Talle tuli meelde, kuidas Flambeau ükskord oli pakku pääsenud lihtsalt küünekääride abil, kord jälle põleva maja kaudu; kord pääses ta, makstes kinni margistamata ümbriku, ning kord kogus inimesed teleskoobi ümber vaatama komeeti, mis võis iga hetk hävitada maakera. Valentin pidas oma detektiiviaju võrdväärseks kurjategija omaga ning see oli tõesti nii. Ent ühtaegu tajus ta täiel määral ka oma puudujääke. "Kurjategija on kunstnik, detektiiv üksnes kunstikriitik," sõnas Valentin hapu naeratusega, tõstis kohvitassi aeglaselt huulile ning asetas selle siis kiiresti jälle lauale. Ta oli kohvisse soola puistanud. (lk 12)

• Valentin silmitses toosi, millest ta hõbedast pulbrit oli võtnud — see oli igal juhul suhkrutoos, mõeldud suhkru jaoks niisama kindlasti kui šampanjapudel on mõeldud šampanja jaoks. Valentin ei suutnud taibata, miks küll selles soola hoiti. Ta vaatas ringi, et näha, kas leidub veel üldkasutatavaid lauanõusid. Jah, laual oli kaks pilgeni täis soolatoosi. Valentin maitses: toosides oli suhkur. Siis silmitses ta juba erksama huviga restorani, et leida veelgi märke tollest veidrast maitsest, mis võimaldas paigutada soola suhkrutoosi ja suhkru soolatoosi. Peale üksiku tumeda märja laigu valgel seinal tundus kogu ruum olevat piilikult korras, rõõmsailmeline ja tavaline. Valentin helistas kella, et kutsuda kelner.

Kui too kohale kiirustas, juuksed sel varasel tunnil pisut sassis ja silmad unised, palus detektiiv (kes oskas hinnata ka lihtsamat sorti nalja) tal proovida suhkrut ning öelda, kas see vastab restorani heale mainele. Selle nalja peale kelner haigutas äkitselt ja virgus.

"Kas harrastate igal hommikul oma klientidega selliseid peenetundelisi nalju?" päris Valentin. "Kas soola ja suhkru äravahetamise temp teile tüütuks ei muutu?"

Kui iroonia pärale jõudis, seletas kelner kokutades, et asutusel pole loomulikult seesugust kavatsust olnud, tegemist peab olema mingi seletamatu eksitusega. Ta uuris kõigepealt suhkrutoosi, seejärel soolatoosi ning tema näoilme muutus üha nõutumaks. Lõpuks vabandas ta kiiruga ning tõttas minema, naastes mõne hetke pärast, kaasas restoraniomanik. Omanik uuris samuti suhkrutoosi, seejärel soolatoosi ning oli samuti nõutu. (lk 12-13)

• Valentin osutas äkitselt kepiga. "Küll ma üleval bussis seletan," sõnas ta, ning teed rajades kihutaski juba läbi tiheda liiklusvoo. Kui kõik kolm hingeldades kollase sõiduki teise korruse istmetel asusid, sõnas inspektor: "Taksoga saaksime me korda kiiremini pärale."

"Täiesti õige," kostis nende juht rahulikult, "kui me ainult teaksime, kuhu me läheme."

"Noh, ja kuhu te siis lähete?" päris teine jõllitades.

Paar sekundit imes Valentin kortsus kulmul sigaretti, siis sõnas seda sõrmede vahel hoides: "Kui te teate, mida keegi teeb, siis jõudke temast ette, aga kui te tahate teada saada, mida ta teha kavatseb, käige tema kannul. Hulkuge ringi seal, kus tema hulgub, peatuge, kus peatub tema. Siis võib-olla näete seda, mida temagi nägi, ja toimite nii, nagu toimis tema. Kõik, mida võime praegu teha, on hoida silmad lahti, et tähele panna mõnd iseärasust."

"Mislaadi iseärasust te õieti silmas peate?" päris inspektor.

"Ükskõik mis iseärasust," vastas Valentin, ning jäi jälle kangekaelselt vait. (lk 16)

• Oli tunne, et kollane omnibuss roomab mööda linna põhjaosa tänavaid juba lõputuid tunde. Suur detektiiv rohkem seletusi ei andnud ning vististi tundsid ta abilised tasapisi tärkavat ja kasvavat kahtlust oma eesmärkide suhtes. Võib-olla tundsid nad ka tasapisi tärkavat ja kasvavat soovi lõunat süüa, sest tavalisest eineajast oli möödas juba mitu tundi ning Londoni põhjapoolse äärelinna pikad tänavad tundusid üksteisest välja kasvavat otsekui mingi põrguliku pikksilma jätked. See oli üks neist teekondadest, kus tunnete alatasa, et just nüüd olete kindlasti jõudnud maailma otsa, kuid avastate otsekohe, et olete jõudnud vaid Tufnelli pargi algusse. Juba hääbus London losakil kõrtsideks ja süngeteks aguliteks, sündis siis aga täiesti seletamatul viisil uuesti rahvarohkete tänavate ja lärmakate hotellidena. Mehed justkui sõitnuksid läbi kolmeteistkümne erineva linnakese, mis kõik omavahel korraks kokku puutusid. (lk 16-17)

• "Siin siis ongi viimaks meile märguanne," hüüdis Valentin jalutuskeppi viibutades, "katkise aknaga maja!"

"Mis aken? Mis märguanne?" päris tema esimene abiline. "Mis tõestab, et sellel seal on miskit pistmist nonde meestega?"

Valentin oleks äärepealt raevuga oma bambusest jalutuskepi pooleks murdnud.

"Tõestab!" hüüdis ta. "Püha jumal! See mees otsib veel tõendeid! Muidugi, üheksakümne üheksal juhul sajast pole sel nendega midagi pistmist. Aga mida muud jääb meil üle? Kas te siis ei mõista, et me peame kas järgima seda ühte pöörast võimalust või minema koju ja heitma voodisse!" (lk 17)

• Tänav, mille nad läbisid, oli nõnda kitsuke ja täis veiklevaid varje, et kui nad järsku lagedale väljale, tohutu kummuva taeva alla jõudsid, üllatusid nad, nähes, kui selge ja valge oli õhtu. Täiuslik paabulinnuroheline kuppel uppus tumelillas kauguses kuldsesse kumasse. Hõõguvroheline varjund oli piisavalt sügava tooniga laskmaks siin-seal paista paari kristallina sädelevat tähte. Kõik, mis päevavalgusest veel säilinud oli, kumendas kuldses hõõguses Hampsteadi piiril ning tolle populaarse laugja nõo kohal, mida hüütakse Terviseoruks. Puhkajad, kes selles piirkonnas ringi liiguvad, polnud veel kõik laiali läinud: pinkidel istus veel hämarusse sulavaid paarikesi, siit-sealt kaugusest kostis kiikedelt tüdrukute kilkeid. Taeva hiilgus inimsoo üleva madaluse kohal tumenes ja süvenes ning nõlvakul seistes ja kaugele üle oru vaadates silmaski Valentin seda, mida otsis. (lk 20)

• Siiamaani oli kuritegu selgemast selgem ning sellal, kui detektiiv abitu preestri vastu haletsust tundis, tundis ta Flambeau vastu midagi põlastusesarnast, sest too oli valinud enesele nii kergeuskliku ohvri. Ent kui Valentin mõtles kõigele sellele, mis oli juhtunud vahepeal, kõigele, mida ära kasutades ta oma võidu oli saavutanud, tuli tal rängalt pead murda, et sellest üldse midagi taibata. Mis oli sinihõbedase risti röövimisel pistmist supilarakaga seinal? Mis oli sel tegemist äravahetatud pähklite ja apelsinidega või akendega, mis enne kinni maksti ja seejärel puruks löödi? Jälitamine hakkas jõudma lõpule, ent mingil seletamatul moel oli Valentinil selle keskpaik kaotsi läinud. Kui kuulsal detektiivil vahel eksimusi ette tuli, siis enamasti leidis ta küll asitõendid, kuid kurjategija jäi tabamata. Siin aga oli tal kurjategija käes, ent mingeid asitõendeid ei suutnud ta leida. (lk 21)

• Nagu mustad kärbsed roomasid kaks kogu, kellele nad olid järgnenud, üle mäenõlva tohutu rohelise kumeruse. Oli näha, et mehed on süvenenud vestlusse ning võib-olla ei pannudki nad tähele, kuhu lähevad, ent päris kindlasti suundusid nad nõmme metsikutele ja inimtühjadele kõrgendikele. Kui jälitajad meestele lähemale hakkasid jõudma, tuli neil kasutada hirveküttide mitte sugugi väärikaid asendeid, varjuda puude taha ning isegi kõhuli kõrges rohus roomata. Nende vaevanõudvate võtete abiga jõudsid meie kütid oma saagile juba niivõrd lähedale, et võisid kuulda kõnekõma, ent nende kõrvu ei jõudnud mitte ühtki sõna peale sagedasti korduva, kõrgel lapsehäälel lausutud sõna "mõistus". Korraks kaotasid detektiivid ühe mäerinnaku taga põõsapadrikus jälitatavad silmist. Kümne äreva minuti jooksul ei suutnud nad kahe preestri jälgi leida, siis aga viis tee neid mäekünka ümbert ringi, lopsakasse ja inimtühja, loojakupäikesest valgustatud orgu. Selles aukartustäratavas, kaunis, kuid üksildases paigas seisis ühe puu all vana logisev pink. Pingil istus kaks preestrit, mõlemad endistviisi haaratud oma tõsisest jutuajamisest. Tumenevat silmapiiri kaunistas ikka veel suurejooneline rohekaskuldne kuma, ent taevakuppel pea kohal hakkas aeglaselt muunduma paabulinnurohelisest paabulinnusiniseks ning üha enam eraldusid sellel tähed otsekui suured kalliskivid. Kaaslastele tummalt viibates hiilis Valentin suure haralise puu varju, ning seistes seal hiirvaikselt paigal, kuulis nüüd esmakordselt preestrite vestlust pealt. (lk 21-22)

• Pikem preester noogutas langetatud päi ning sõnas:

"Oh jaa, praegused uskmatud viitavad enda mõistuspärasusele. Ent kes võib vaadata noid miljoneid maailmu ja seejuures mitte tunda, et võib olla suurepäraseid universumeid, kus mõistus pole sugugi mõistuspärane."

"Ei," lausus teine preester, "mõistus on alati mõistuspärane, ka kõige viimases pärapõrgus, kõikide asjade piirimail. Ma tean, et inimesed heidavad kirikule ette mõistuse alahindamist, ent lugu on just vastupidi. Üksnes kirik on maa peal see, kes mõistust tõeliselt ülendab. Üksnes kirik kinnitab maa peal, et Jumal ise on mõistusega määratud."

Pikem vaimulik tõstis oma kauni näo taeva poole ja kostis: "Ja siiski, kes teab, kas meie lõpmatus universumis..." "Lõpmatus üksnes füüsiliselt," vastas väike preester, istmel järsult pöördudes, "kuid mitte lõpmatus tõe seaduste eest pääsemise mõttes." (lk 23)

• [Isa Brown:] "Mõistus ja õiglus valitsevad ka kõige kaugemal ja üksildasemal tähel. Vaadake neid tähti. Kas ei tundu nad teemantide ja safiiridena? Te võite ette kujutada mistahes hullumeelset botaanikat või geoloogiat, kui soovite. Mõtelge teemantkõvadest metsadest briljantidest lehestikuga, mõtelge, et kuu on helesinine, üksainus helesinine safiir. Aga ärge hakake kujutlema, et kõik see pöörane astronoomia muudab kas või karvavõrra midagi mõistuse või õiglaste tegude hindamisel. Ka opaaltasandikel või pärlist kaljudel leiate ikka ja alati märgukirja: "Sina ei pea mitte varastama."" (lk 23)

• Kui ta viimaks seda tegi, ütles ta lihtsalt, pea langetatud ja käed põlvil koos:

"Ma usun siiski, et on maailmu, mis suudavad meie mõistusest kõrgemale tõusta. Taeva müsteeriumid on äraarvamatud ning ainus, mis ma võin, on nende ees pea langetada."

Siis aga, pea endiselt langetatud ja karvavõrragi muutmata oma poosi või hääletooni, lisas ta:

"Palun ulatage mulle oma safiiridega rist, olge nii lahke. Oleme siin omavahel, ma võiksin teil kaela käänata kui kassipojal."

Muutumatu hääletoon ja hoiak tegid selle vapustava kõneaine muutuse kummaliselt ähvardavaks. Ent reliikvia valdaja liigutas vaid üsna veidi pead. Tema rumalavõitu nägu oli endiselt tähtede poole pööratud. Vahest ei olnud ta kõigest aru saanud? Või vahest oli ta küll kõike mõistnud, ent istus nüüd jäigas hirmutardumuses? (lk 24)

• "Hakkasite mind kahtlustama?" kordas lindprii süveneva tähelepanuga. "Oli teil tõesti oidu mind kahtlustada üksnes sellepärast, et tõin teid siia, sellesse lagedasse nõmmenurka?"

"Ei, ei," seletas isa Brown vabandava alatooniga. "Ma hakkasin teid kahtlustama kohe, kui me kohtusime. See oli tolle väikese mügeriku pärast teie varruka all, mida teiesugused nimetavad ogaliseks randmekaitseks."

"Tartarose nimel," hüüatas Flambeau, "kust võisite teie kuulda ogalisest randmekaitsest?"

"Oh, oma lambukestelt muidugi," seletas isa Brown üsna mõttelagedal pilgul kulme kergitades. "Kui ma Hartlepoole'is abiõpetajaks olin, oli seal kolm niisuguse ogalise randmekaitse omanikku. Ning kuna ma teid juba algusest peale kahtlustasin, tegin ma nõnda, et rist jõuaks ohutult pärale. Ma pidasin teid silmas ja nägin, kui te pakid ära vahetasite. On ju selge, et ma vahetasin nad siis jälle tagasi. Ja siis jätsin mina selle õige paki maha."

"Jätsite maha?" kordas Flambeau ning esmakordselt kõlas tema hääles peale võidurõõmu veel teinegi varjund.

"Nojah, vaadake," seletas väike preester, kõneldes endisel kiretul toonil, "ma läksin tollesse maiustustepoodi tagasi ja küsisin, kas ma ei jätnud sinna üht pakki, ja ma andsin neile ühe aadressi, kui nad peaksid minu paki leidma. Loomulikult teadsin ma väga hästi, et ei unustanud sinna mingit pakki, aga kui ma siis jälle ära läksin, jätsin paki nimme sinna. Nõnda ei jooksnud müüja mulle selle väärtusliku pakiga järele, vaid saatis ta kiiremas korras ühele mu sõbrale Westminsteris." Siis lisas preester kurvalt: "Ka seda õppisin ma ühelt vaeselt hingelt Hartlepoole'is. Tema tegi nii kandekottidega, mida ta varastas raudteejaamades. Nüüd on ta kloostris. Oh, neid asju kuuleb paratamatult," lisas ta, hõõrudes ikka selsamal vabandaval ilmel otsaesist. "Sinna ei saa midagi parata, see kuulub preestriameti juurde. Inimesed lihtsalt tulevad ja räägivad meile neist asjust." (lk 25-26)

• "Ei," ütles isa Brown lihtsalt ja tõusis samuti püsti, "te ei võta risti vägisi. Esiteks sellepärast, et mul seda tõesti pole. Ja teiseks sellepärast, et me pole üksi."

Flambeau peatus oma edasisööstul.

"Tolle puu taga," sõnas isa Brown puule osutades, "on kaks tugevat politseinikku ja suurim elavatest detektiividest. Te küsite, kuidas nad sinna said. Muidugi tõin mina nad siia! Kuidas ma seda tegin? Ma jutustan teile, kui soovite. Jumaluke, kui töötate kurjategijatega, siis tuleb teada sadu selliseid asju. Ma polnud sugugi kindel, et te varas olete, ning ametivennale asja ees, teist taga skandaali korraldada ei kõlba ju kuidagi. Nõnda ma siis panin teid proovile, et veenduda, kas ehk miski ei sunni teid ennast reetma. Üldiselt hakkavad inimesed protesteerima, kui avastavad oma kohvis soola; kui aga mõni neist seda ei tee, siis on tal vaikimiseks oma põhjus. Ma vahetasin soola ja suhkru ära ja teie ei teinud häältki. Inimesed enamasti protesteerivad, kui arve on kolm korda tegelikust suurem. Kui see aga kinni makstakse, on ilmselt tegemist sooviga märkamatuks jääda. Ma võltsisin teie arve ja teie maksite selle kinni."

Paistis, et kogu ümbrus on tardunud, oodates, millal Flambeau oma tiigrihüppe teeb. Kuid otsekui võlujõud hoidis teda paigal, ülim hämmeldus oli ta tummaks löönud. (lk 26)

• "Jah," jätkas meie püha lihtsameelsus raskepärase selgusega, "kuna teie politsei jaoks jälgi ei jätnud, pidi keegi seda ometi tegema. Igal pool, kus me käisime, tegin ma midagi, mis paneks inimesed kogu päevaks meist rääkima. Ma ei tekitanud erilist kahju - rikutud sein, mahaveerenud õunad, katkine aknaruut -, aga risti ma päästsin, sest rist päästetakse alati. Praegu on see juba Westminsteris. Imelik, et te seda eeslivilega ei peatanud."

"Millega?" küsis Flambeau.

"Mulle teeb rõõmu, et te sellest kunagi kuulnud pole," sõnas preester nina krimpsutades. "See on näotu asi. Olen kindel, et te olete selleks liiga hea. Isegi hiidhüppeid kasutades poleks ma selle vastu midagi ette võtta saanud: mul on selleks liiga nõrgad jalad."

"Millest pagan te ometi räägite?" nõudis teine.

"Ma arvasin, et te teate, mis asi on hiidhüpe," sõnas isa Brown, olles meeldivalt üllatunud. "Siis ei olegi te õigelt teelt veel kuigi palju eksinud."

"Kust põrgust teie kõiki neid õudusi teate?" hüüdis Flambeau.

Üle ta vaimulikust vastase näo levis naeratuse vari.

"Küllap see tuleb sellest, et olen lihtsameelne tsölibaat," ütles ta. "Kas teile pole kunagi pähe tulnud, et inimesele, kes ei tee peaaegu mitte midagi peale teiste pattude ärakuulamise, ei saa inimlikud pahed täiesti tundmatud olla. Tegelikult aga veenis mind selles, et te preester pole, hoopis minu elukutse teine tahk."

"Mis?" päris varas peaaegu õhku ahmides.

"Te ründasite mõistust," sõnas isa Brown. "See on vilets teoloogia." (lk 27)

• Ja kui ta siis oma varanatukest kokku korjama asus, astusid kolm politseinikku puude hämarast varjust välja. Flambeau oli kunstnik ja mees, kes oskas kaotajaks jääda. Ta astus sammu tagasi ja tegi Valentinile sügava kummarduse.

"Ärge minule kummardage, mon ami," lausus Valentin väga pidulikult. "Kummardagem mõlemad meie maestro ees."

Ja nad mõlemad seisid hetke paljastatud päi, sellal kui väike Essexi preester silmi pilgutades oma vihmavarju järele kobas. (lk 27)

• Kogu kaasaegne maailm on jagunenud konservatiivideks ja progressiivideks. Progressiivide ettevõtmiseks on minna vigade tegemisel edasi. Konservatiivide ettevõtmiseks on hoida meid tagasi vigu parandamast. Isegi kui konkreetne revolutsionäär ise taandab end oma revolutsioonist, siis traditsionalist kaitseb seda juba osana oma traditsioonist. Seega on meil kaks suurepärast tüüpi — edumeelne isik, kes kannustab meid hävingusse, ja tagasivaatev isik, kes imetleb varemeid. Ta imetleb neid iseäranis kuupaistel, et mitte ütelda kesvapaistel. Progressiivi iga järjekordne läbikukkumine elik altvedamine saab selsamal silmapilgul hiilgava kuldaja legendiks snoobi jaoks. Meie konstitutsioon kutsub seda jõudude tasakaaluks või vastastikuseks kontrolliks.
• The whole modern world has divided itself into Conservatives and Progressives. The business of Progressives is to go on making mistakes. The business of Conservatives is to prevent mistakes from being corrected. Even when the revolutionist might himself repent of his revolution, the traditionalist is already defending it as part of his tradition. Thus we have two great types — the advanced person who rushes us into ruin, and the retrospective person who admires the ruins. He admires them especially by moonlight, not to say moonshine. Each new blunder of the progressive or prig becomes instantly a legend of immemorial antiquity for the snob. This is called the balance, or mutual check, in our Constitution.

• Aastaid töötas Chesterton ajalehtede The Speaker ja Daily News juures, saavutades ajakirjanikuna peagi suure populaarsuse. Sel eluperioodil oli Chesterton koos oma venna Ceciliga hõivatud ka ägeda poliitilise võitlusega: legendaarseks on saanud tema avalik seisukohavõtt Buuri sõja küsimuses. Astuda välja buuride õiguste kaitseks tollasel imperialistlikult meelestatud Inglismaal, kus igasugust sõda eitavat patsifismigi peeti äärmiselt ebapatriootlikuks — see kõneleb kindlasti vaimsest sõltumatusest, kodanikujulgusest ja oskusest mitte lasta üldlevinud hoiakutel end mõjutada. (lk 375)
• Teiseks valdkonnaks, mis Chestertoni alati paelus, on muidugi kirjandus. Tema sulest on ilmunud rida nii ulatuslikumaid kui ka lühemaid kirjanduskriitilisi töid, mis, kui ka mitte alati just viimse detailini akadeemilises mõttes usaldusväärsed, on oma tähelepanekute teravmeelsuse, värskuse ja analüüsi sügavuse poolest ometi soovitatavad igale inglise kirjanduse, kultuuri ja ajaloo uurijale. (lk 376)
• Chesterton on kirjutanud palju ka teoloogilisi ja usufilosoofilisi töid, eriti pärast seda, kui ta 1922. aastal pärast pikka aega kestnud kõhklusi ja kaalumist leidis oma vaadetega kõige enam sobivat katoliikliku usutunnistuse. Tuntumad sellelaadsetest teostest on "Püha Aquino Thomas" (1933), "Assisi Franciscus" (1923) ning essee "Igavene inimene" (The Everlasting Man, 1925) jt. Northamptoni piiskop Peter Doyle on algatanud Chestertoni kuulutamise katoliku pühakuks. (lk 376)
• Eluõhtul kirjutatud "Autobiograafias" (1936) annab Chesterton ise oma ilukirjanduslikust loomingust kõneldes sellele (eriti oma romaane silmas pidades) järgmise hinnangu:

"Lühidalt öeldes, ma ei saanud hakata romaanikirjanikuks, sest tegelikult meeldib mulle, kui ideed ja arusaamad astuvad võitlusse ilustamata, niisugustena, nagu nad on, ilma et esineksid meesteks ja naisteks maskeeritud kujul. Kuid ajakirjanik võisin ma olla, sest ma pole kunagi suutnud hoiduda polemiseerimast." (lk 377)

• 1937. aastal kirjutas meie väljapaistvamaid anglitsiste Ants Oras pikemas mälestusartiklis Chestertonist (Akadeemia, 1937, nr. 1), kelle austajate hulka ta ise ilmselt kuulus ja keda ta koguni oli kord isiklikult kohanud, et "... see John Bulli välimusega elurõõmus härra oli mitmeti... Cervantese kangelase sarnane. Temagi sõdis kogu oma elu kestes mittemoodsate ideede eest... Katoliku kirikul pole käesoleva sajandi Inglismaal olnud rüütellikumat eestvõitlejat... Materialismi vastu Chesterton kaitses imede usku, ratsionalistide vastu fantaasiat, imperialistide vastu väikerahvaid, modernistide vastu vanu traditsioone, traditsionalistide vastu ebakonventsionaalsust." Ja nii edasi ja nii edasi. Sellesama võitluse peegeldusi leiame kõikjalt Chestertoni kirjandusloomingustki, mis annab sellele omalaadse, heas mõttes ajakirjandusliku kõrvalmaigu. (lk 377)
• Küllap on Ants Orasel Õigus, kui ta nimetab Chestertoni inglise don Quijoteks, sest võitluses oma veendumuste eest on inglanegi üsna üksi, niisama rüütellik ja vapper nagu kuulus mees La Manchast. Chestertoni kodanikujulgust tuleb tõepoolest imetleda, küllap vist eriti sellepärast, et kui juba võitlus oma poliitiliste tõekspidamiste eest nõuab pahatihti suurt vaprust, siis võitlus üldlevinud, nn massiarusaamade vastu on ju peaaegu lootusetu. Chestertonile, tõsi küll, oli suureks toeks asjaolu, et oma võitlusi pidas ta suure ülluse ja heatahtlikkusega, olles tihtipeale rünnatavate isikute, nagu näiteks G. B. Shaw', R. Kiplingi või H. G. Wellsi hea sõber. Teiseks oli paradoksimeistril tema eluajal suure naljamehe kuulsus, mistõttu kirjaniku täiesti tõsiseid mõtteavaldusi võeti tihtipeale lihtsalt mõnusa, koguni absurdse naljana. (lk 377-378)
• Nali, nonsenss, paradoks, nähtuste ja asjade "pahempidipööramine" on tõesti üks Chestertoni tunnuslikke kunsti võtteid. Siin pole ta muidugi üksi, sest nonsenss, absurdne nali, on inglise kirjandusele üldse omane, paradoks aga muutus eriti populaarseks 19. sajandi lõpu poole ning oli 20. sajandi esimesel veerandil lausa üldlevinud. Pole vist aga kirjanikku, kes oma loomingus neid võtteid oleks kasutanud nii varieeruvalt ja virtuooslikult kui Chesterton. (lk 378)
• Chestertoni esseelooming kannab tugevalt ajakirjanduslikku pitserit ning on tihtipeale midagi essee ja veste, koguni essee ja följetoni vahepealset. (lk 378)
• Chestertoni värvikatest paradoksidest piirduvad mõned keelemänguga, teised viitavad terve mõistuse ülistamise kõrval sellesama "terve mõistuse" nõrkadele kohtadele, kolmandal puhul on paradokslik situatsioon. (lk 378-379)
• Isa Brownist aga pole Chesterton kogu oma elu jooksul suutnud loobuda, ning tema loomingu kõige hinnatavamaks osaks ongi enamasti peetud Browni-lugusid kui kunstiliselt kõige õnnestunumaid.

Nende lugude kandjaks on lihtne kohmakas külapreester, kelle ilmetu, puhuti koomiline välimus ja kohmetu käitumine varjavad paindlikku mõistust, sügavat humaansust ja kahtlevat vaimu, mille abil ta harutabki lahti ühe kriminaalmõistatuse teise järel, tehes seda hämmastava kerguse ja taibukusega. (lk 379)

• Esimese loo "Sinine rist" idee põhineb tõsielulisel seigal, kus kaks Cambridge'i üliõpilast võtsid üsnagi üleoleva hoiaku kellegi Chestertoni tuttava vaimuliku suhtes, kellega vesteldes Chesterton oli just enne seda mõistnud, et too teab selle maailma pahedest kaugelt rohkem kui tema ise või nood kaks üleolevat noormeest. Nõnda saigi isa Brown mitme seeria paeluvate juttude peategelaseks, kes ühtlasi osutub ka Chestertoni ideaalkujuks, paljude tema enese ideede kandjaks, mida kirjanik ju kunagi ei suuda hoiduda propageerimast tihtipeale paradoksaalses, enamasti romantilises ja fantastilises, keskaegselt kirevas garneeringus. (lk 379)
• Tähelepanelikule lugejale ei jää kindlasti märkamatuks, et isa Brown pole sugugi mitte ainult autori geniaalsete mõttevälgatuste kandja, vaid et kõiki lugusid seob omamoodi selgroona isa Browni eetiline hoiak, autori enda eetiliste hoiakute kajastus, mis teeb Chestertoni lugudest alati midagi enamat kui tavalised detektiivlood, ehkki nad muidugi on ka lihtsalt detektiivlood, ning arvesse võttes Chestertoni mitmeid teoreetilisi kirjutisi detektiivkirjanduse kui žanri kohta, siis ilmselt lausa kavatsuslikult, Chestertoni enese reeglite järgi konstrueeritud lood. (lk 379-380)
• Nagu Chestertoni enesegi puhul, ei ole isa Browni hoiakud aga süsteemiks, tervikuks seotavad: kui püüame üldistusi teha, lipsab lihtsameelne preester meil üha käest. Chesterton võitleb ühtede nähtuste, suhtumiste ja arusaamade poolt, samas jälle teiste vastu, teeb teravmeelseid tähelepanekuid, pöörab tõdesid pea peale ja saab tulemuseks uued, täiesti vastuvõetavad tõed, mõistetamatud ja naljakad tema eluajal, tihtipeale arusaadavamad praegu. Ning on siiski olemas miski, mis vapra rüütli värvikirevad loomingukillud üheks liidab - see on usk, isa Browni usk, Chestertoni usk tervesse mõistusse, päevavalgusse, inimsuse üldisesse võidukäiku. Või nagu Chesterton ise ütleb:

"Täiesti kindlalt võime väita: olevik on omadega hukas, läbi kukkunud. Selleks, et seda teada, ei ole vaja idealiseerida keskaega - on lihtsalt vaja mõista praegust aega... Pole vaja arvata, et inimene peaks elama kas hülgavates tulevikulossides või siis möödaniku kirevlõbusates kõrtsides; ei, me peame olema veendunud, et inimene ei pea mitte elama lõksus." (lk 380)

• Kersti Unt, "G. K. Chestertonist", rmt: G. K. Chesterton, "Isa Browni lood", tlk Kersti Unt, 2013, lk 375-380