Detektiiv
Luule
[muuda]Mu unetusi valvad nagu ylbe detektiiv,
et minu enda päralt poleks ainus kesköö viiv.
Ma tean, see seni kestab nõnda, kuni
ykskord su eest mind varjab igavesti tuules laulev liiv.
- Märt Laarman, VIII "... Mu unetusi valvad nagu ylbe detektiiv" kogust "Kylmad rubaiid", Vagabund 1996
Proosa
[muuda]- [Peter Wimsey:] "Tead, kuritegu nõuab vilumust. Isegi minusugune suhteline lollpea võib asjaarmastajast Moriartyt püüdes peadpööritavalt edukalt nuhki mängida. Kui sa kavatsed valevuntsid ette kleepida ja mõnele miljonärile lagipähe kopsata, siis ära seda parem tee. See sinu vastik komme sigaretid viimase millimeetrini ära suitsetada reedaks sind igal pool. Mul pruugib ainult suurendusklaasi ja kobisirkliga kohale tulla, ja öelda: "Kurjategija on minu vana hea sõber George Fentiman. Võtke ta kinni!" Võib-olla sa ei usu mind, aga politsei ees pugemise ja leheveergudele jõudmise nimel olen ma valmis ohverdama oma kõige lähedasemad ja armsamad inimesed." (lk 6-7)
- Dorothy L. Sayers, "Korralagedus Bellona klubis", tlk Krista Kaer, 2013
- [Hercule Poirot' sünniloost:] Kelle võiksin valida detektiiviks? Tuletasin meelde, milliseid detektiive olin raamatutes kohanud ja imetlenud. Oli Sherlock Holmes — see üks ja ainus — temaga ei suuda ma kunagi võistelda. Oli Arsene Lupin — oli ta kurjategija või detektiiv? Igatahes minule ta ei sobi. "Kollase toa saladuses" oli noor ajakirjanik Rouletabille — just temataolist isikut tahaksin välja mõelda: kedagi, kelletaolist varem pole esinenud. Kelle võiksin valida? Koolipoisi? Sellega läheks raskeks. Teadlase? Mida ma tean teadlastest? Siis meenusid mulle meie belglastest sõjapõgenikud. Tori kihelkonnas oli meil päris koloonia belgia sõjapõgenikke. (lk 283; "Tori kihelkond" viitab Christie' kodulinna Torquay ümbrusele Devoni krahvkonnas)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996
- Ja ta [Samuel Vimes] ei usaldanud ka sedasorti isikuid, kes heidavad inimesele üheainsa pilgu ja lausuvad üleoleval häälel oma kaaslasele: "Jah, kallis härra, ma ei oska öelda teile muud, kui et meil on tegu vasakukäelise müürsepaga, kes on mõnda aega sõitnud kaubalaeval ning kellele on hiljuti saabunud kitsad ajad," ja siis toovad kuuldavale veel terve rea upsakaid märkusi kõnealuse mehe käemõhnade ja kehahoiaku ja saabaste seisukorra kohta, samas kui täpselt sama jutt sobiks ka mehe kohta, kes kandis oma vanu riideid, sest pidi uut grillimisaset ehitades natuke telliseid laduma, ja kes oli lasknud endale teha tätoveeringu - kunagi, kui ta oli purjus ja seitsmeteistkümneaastane - ja keda isegi märjal kõnniteel merehaigus tabab. Milline ülbus! Milline halvustav suhtumine inimkogemuste kaootilisse küllusesse!
- Terry Pratchett, "Savijalad". Tõlkinud Allan Eichenbaum, 2005, lk 155