Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Pilk

Allikas: Vikitsitaadid
Carl Heinrich Bloch, "Rooma trahteris" (1866)
Nomi Tannhauser, "Pilk" (1993)


Proosa

[muuda]
  • Juhtus nii, et keset talvisele Londonile omast lõbutsemishooaega ilmus erinevatele kõrgema seltskonna pidudele üks aadlimees, kes torkas silma pigem oma veidra käitumise kui kõrgete tiitlite poolest. Ta vaatas teda ümbritsevat tralli nii, nagu ei saaks ta ise sellest osa võtta. Tundus, et vastuvõttude kerglane lustakus köitis tema tähelepanu ainult selleks, et ta saaks selle pilgu abil lämmatada ja külvata hirmu südametesse, kus valitses kergemeelsus. Inimesed, kes tajusid seda kummalist aukartusega segatud hirmutunnet, ei osanud seletada, millest see tekkis: mõned väitsid selle põhjuseks mehe elutud hallid silmad. Võõra külm pilk jäi sageli otsekui needitult püsima sihtmärgi näol, kuid ei paistnud siiski tungivat inimese sisemusse ega haaravat ainsa hetkega südame salajasemaid soppe, vaid jäigi raske halli kiirena püsima ohvri palgele, kust kaugemale ei tunginud. Mehe kummalise oleku tõttu kutsuti teda igale poole - kõik tahtsid teda näha ja need, kes olid harjunud teravate elamustega ning olid viimasel ajal igavust kogenud, tundsid nüüd heameelt, et nende vaateväljas oli midagi, mis tähelepanu vääris.
  • Hoolimata mehe näo surmakahvatusest, mis ei omandanud eales - ei tagasihoidliku punastamise ega tugeva kirelõõma tõttu - teistsugust jumet, püüdsid paljud mehe kurikuulsusest sissevõetud naishinged mehele silma jääda ja kutsuda meelituste abil esile kas või väikseimaidki märke millestki kiindumuselaadsest. Leedi Mercer, kes oli abiellumisest saadik irvitanud kõigi salongides nähtud imeloomade üle, heitis end talle jalge ette ja muutus peaaegu šarlataniks, et mehe tähelepanu tõmmata, kuid kõik oli asjata. Neil hetkil, kui ta seisis võõra ees, ja kuigi mehe pilk püsis ilmselgelt tema näol, tundus, et too vaatab tühjusesse, ning isegi selle uhke daami seni vankumatu enesekindlus oli haihtunud ja ta tõmbus lahinguväljalt tagasi.
  • Tõllas istuv ja maalilise loodusega paikadest läbi sõitev lord Ruthven oli ikka ühesugune: tema pilk kõneles vähem kui tema huuled. Ja ehkki Aubrey oli oma uudishimu objektile nii lähedal, ei saanud ta sellest suuremat rahuldust, vaid ainult pideva, lahendamata mõistatusest tingitud erutusseisundi. See mõistatus hakkas tema ülepingutatud kujutlusvõime tõttu võtma juba üleloomulikku kuju.
  • Sama katuse all elas aga üks teine olevus, kes oli nii armas ja õrn, et temast võinuks saada täiuslik modell kunstnikule, kes tahab portreteerida muhameedlastele paradiisis lubatud naishinge, ehkki selle kaunitari pilk kõneles liiga kõrgelt arenenud mõistusest, et keegi võiks arvata, nagu kuuluks ta ilma hingeta olevuste hulka.
  • John William Polidori, "Vampiir", tlk Silver Sära, Algernon, detsember 2006




  • Parema meelega lamaksin nõjatoolil või istuksin kõrgel rannal roosipõõsaste all, lõhnast joovastatuna, oma silmadele puhkust andes vahelduvatel värvidel, mis hakkavad tulipunasest ja lahtuvad kõige õrnemates varjundites helevalgesse. Just sääl, kus kahvatu roosa lõppemas, et valgele maad anda, peatab mu pilk iseäralise püsivusega, nagu püüaks ta paiga leida, kus roosa lõppenud, aga valge alles hakkamata: otsin ja otsin ning unistan nukruses, mis nagu asjatu ja olutu, mis ei millestki teki ja mida millegagi ei või kaotada.


  • David nägi naist esimest korda kirikus. /---/ See oli üllatus, kui naine pead pööras ja David nägi, et selle nägu oli veel üsna noor ja ilus. Veidi kahvatu ja kurb, aga see kõik võis nii paista pikkade mustade ripsmete tõttu, mis näisid varju heitvat kogu näole. Ta vaatas sellest mööda, sest pilk jäi kinni naise huultele, mis olid roosad nagu kibuvitsaõied.


  • Tiffany vaatas lakke. Laes rippus kass, hoides kõigi nelja käpaga kinni. Kass vaatas Tiffanyt Pilguga, selles oli võimatu eksida. Kass, kellel on saanud sinnamaani ja kes on endiselt sealmaal, võib isegi nõiaga tõtt vahtida ja võita.
    • Terry Pratchett, "Ma kannan keskööd", tõlkinud Allan Eichenbaum, 2011, lk 100


  • Heitsin Kiurile uuriva pilgu, aga sõber ootas Pille-Piripilli väga kannatlikult. Imetles koos pesamunaga lumekiisut, keda nad mõlemad vaimustunult silitasid.
"Hei, Jaanus, vaata, missugused valged imeasjad!" hõiskas Kiur innukalt. "See lumemütsak on täpselt meie mataõpetaja näoga!"
"See on hoopis minu uus nukk, lausa helevalge printsess pulmakleidis!" kilkas pesamuna ja ma pidin tahtmatult naeratama, kuigi püüdsin säilitada vanema venna üleolekut. "Jätke see lapsik mängimine, me tulime metsa suusatama, mitte lumenukkudega mängima."
"Me tulime metsa!" vastas Kiur lepitavalt. "Aga ma pole seda metsa varem kunagi niisuguste silmadega vaadanud. Täna on see nagu... võlumets. Su nooremal õel on tõesti päris... kunstniku pilk!"
  • Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014, lk 19




  • Neeve vaatas teda samasuguse pilguga, mida Blue oli näinud kõikidel tema kodulehe fotodel — tahtlikult kõhedust tekitava, ebamaise pilguga, mis kestis hea mitu sekundit kauem, kui mugav olnuks. (lk 13)

Film

[muuda]
  • Lewis: Meil oleks abi ründaja paremast kirjeldusest.
Kannatanu: Noh, vihmas ja pimedas... Mulle jäi mulje, et tal oli metsik pilk. Ta meenutas mulle noort Wittgensteini - kui see teile midagi ütleb.
Morse: Enne või pärast tema Norra-perioodi?

Draama

[muuda]
  • [Hamlet:] Kes nii meid lõi, et meie avar pilk
    näeb edasi ja tagasi, ei andnud
    me võimeid ja me jumalikku mõistust
    ju selleks, et need pehkiks tarbetult!

Luule

[muuda]

Päeval, mil valgus pilvedesse mattus,
sest oli talgi Looja pärast valus,
mu süda, Emand, iket äkki talus,
kui teie kaunis pilk mu peale sattus.


Tiiger! Tiiger! kirkas kumas
hõõgud metsas põhjatumas.
Mis surematu pilk või tuju
lõi su kardetava kuju?


Ja kui äratab
meid mõistus valjul häälel nagu Loodus ise,
kõik rahvad; ja näeb terve inimkond,
et pahed on riid, sõda, viletsus; ja et
on õnn, kooskõla, rahu - voorused;
kui inimese küpsem loomus põlgab ära
ta lapsepõlve lelud, kaotab kuninglik
pilk oma võime pimestada, selle võim
kaob vaikusesse; kõrgel hiilgav troon
jääb märkamatult seisma troonisaalis,
mis kiirelt kõduneb; siis kõik, mis võlts ja vale,
saab sama vihatuks ja tulutuks
nagu on tõde nüüd.


Samm-sammult hobune mind viis,
pilk püsis kuu peal lukkus,
kui majaviilu taha siis
see ketas äkki kukkus.


Su käed mind noolivad kui valkjad ussikeeled.
Su kuri pilk, su kuri pilk
on ülespiitsutanud kõik mu meeled,
et murraks tiigrina Sind kas või silmapilk.


Põldmarja tume pilk,
liivatee kume lõõm.
Orjavits, ergav tilk,
segi valu ja rõõm.

  • Ellen Niit, "Otsida iseend" kogust "Linnuvoolija". Tallinn: Eesti Raamat 1970, lk 17


Minu isa seisab maja juures
tal on hea võluri pilk
ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale
tumerohelistelt väljadelt
katuseräästa varju koduse räästa varju
ümarate pesade rüppe


Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.

  • Eha Lättemäe, "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 34


Kattudes kiht-kihilt samblikuga
unustab puu ajapikku
ammu koorde lõigatud pihtimused.
Aga see on selline puu,
mis kord juba keskele seistes
jääb sinna igaveseks.
Hiljem vahetavad kaks armunut pilke,
ja see on alati vaid
must puukoor vastu musta puukoort.

  • Liepa Rūce, "*Märkamatult...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 193


Te olete külmad ja kaamed selle vildaka päikese all, tolmune on teie nahk.
Teie pilk, mu kallid, on ähmane, väsinud,
te olete pragunenud vaasid, kus saab hoida vaid kuivanud lilli.
Kõik on paatunud, mis eal teiega toimunud,
teie aeg ei voola kuhugi.

  • Liepa Rūce, "*Te olete külmad ja kaamed selle vildaka päikese all...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 196


Pimeda toa haardes nägu vaatab mul vastu -
Selline pilk on vaid lindudel ja nõdrameelsetel.

  • Liepa Rūce, "*Linn koltub nagu hambad...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 197