Aken

Aken on maja hinge peegel: nelinurk, mis tehakse lahti, et hingata.

• Ja mehed ütlesid temale: "Vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:

18 vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese juurde kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere!"

• Joosua raamat 2:17-18

• Aknaid oli kolm rida, valguseava valguseava kohal kolmekordselt.
  • Esimene Kuningate raamat, 7:4 (Saalomoni loss)

• Ülemlaul 2:9

• [Raoul ja d'Artagnan:] "Pööning toob sisse viissada liivrit. Kuid see pole ju elamiskõlblik."

"Ega seal elatagi. Aga nagu sa näed, on pööningul kaks akent väljaku poole."

"Jah, härra."

"Noh, iga kord, kui kedagi rattale tõmmatakse, puuakse, tükkideks kistakse või põletatakse, üüritakse need aknad kuni kahekümne pistooli eest välja."

"Oh!" hüüatas Raoul õudusega.

"See on jälestusväärne, eks ole?" sõnas d'Artagnan.

"Oh!" kordas Raoul.

"See on jälestusväärne, aga nii see kord on... Nood Pariisi logelejad on mõnikord päris inimsööjad. Ma ei mõista, kuidas ristiinimesed võivad sellise asjaga äri teha."

"Tõepoolest!"

"Kui mina elaksin siin majas," jätkas d'Artagnan, "siis·topiksin hukkamiste päeval isegi lukuaugud kinni. Aga ma ei ela siin."

• Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 371

• Kambri aknad olid väikesed, ümmarguste tuhmide klaasidega; niisuguseid aknaid võib nüüdsel ajal näha üksnes vanaaegsetel kirikutel ja neist ei saa muidu läbi vaadata, kui lükatavat klaasi üles nihutades. Akendel ja ustel punased kaitsepiidad. (lk 8-9)
  • Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

• Mis puutub akende floorasse, siis seda on kahte liiki: vaeste ja rikaste oma. Vaeste oma on harilikult parem; liiatigi kuivab rikaste floora tavaliselt see aeg ära, kui nad ise suvitamas on.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 74

• "Minu arvates on "Idioot" raamat paradiisist," ütles Konstantin Konstantinovitš. "See on nagu maaliteos, aken täiuslikku ellu, mis on meie jaoks võimalik. Dostojevski läheb veel kaugemale, ta mitte üksi ei kujuta täiuslikku inimest selles maailmas, vaid ütleb, et meie, kes me elame siin ja praegu, juba oleme paradiisis ja et Peterburi on ainus koht maailmas, kus asub paradiis. Sellest tuleb see jumalik valgus."
  • Laila Hietamies, "Valged akaatsiad", tlk Debora Vaarandi, Eesti Raamat, 1996, lk 45

• Moon jätab oma kuprasse väikesed aknad, et võiksime vaadata, kas seemned juba sobivad saia peale panna.
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989, lk 120

• Heiti Talvik, "Jõuluööl" kogust "Kohtupäev" (1937)

• Ain Kaalep, “Sõber, kui ehitad maja” kogust "Aomaastikud" (1962)

• Artur Alliksaar, "Morbiidseid maastikke" 5, rmt: "Päikesepillaja" (3. trükk 1997), lk 350

• Eha Lättemäe, "Ku meä raku valla oma eilätse päivä" kogus "Elulugu". Tallinn: Eesti Raamat, 1981, lk 57

• Kas teate, mis see on? See on aken, minu härrad. Mina olen inimene akna taga. Üks neist, kes ikka jäävad akna taha. Ja aknal ei ole udueesriideid. Sääl on maailm täis uhkust ja rikkust, ja meie oleme ikka akna taga. Ilm on täis kauneid asju, mis nad ise on loonud, mis nad eales ei saa hoida oma käte vahel, siidist ja sametist riideid, mida nad eales ei saa selga panna. Kõik maailma rikkalikud toidud, mis nad ise kasvatanud ja mida nad eales ei saa süüa.
  • Hella Wuolijoki, "Dr. Lucius ja Luuletaja". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 27

• Rumala aknad on alati tuhmid.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929