Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Käsi

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Käed)
Hyacinthe Rigaud (1659–1743), "Käe-etüüdid" (u 1715-1723)
Harriet Hosmer, "Robert ja Elizabeth Barrett Browningi käed" (pronks, 1853)
Amalia Lindegren (1814–1891), "Käe-etüüd", s.d.
Marie Guérin, "Noore daami portree" (1874)
Adolph Tidemand (1814-1876), "Naise käsi", s.d.
Wojciech Gerson (1831–1901), "Käe-etüüdid", s.d.
Olga Boznańska, "Etüüd kahe paari kätega" (1880ndad)
Robert Thegerström (1857-1919), "Käe-etüüd", s.d.
Annie Elizabeth Kelly, "Margaret" (u 1936)
Ženja Geršman, "Tõste" (Lift) (2017)

Käsi on inimese ülajäse, õlast kuni sõrmeotsteni. Käe all võidakse mõista ka labakätt.

Piibel

[muuda]
  • Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
  • See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: "Mina, ja ei keegi muu!" Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.
  • Häda nurjatule karjasele, kes jätab lambad maha! Mõõk temale käsivarde ja paremasse silma! Ta käsivars kuivagu hoopis ja ta parem silm kustugu koguni!
  • Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.
  • Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb, et su almus oleks varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!
  • Ja Jeesus läks taas sünagoogi. Ja seal oli inimene, kellel oli kuivanud käsi. [---] Ja tema ütles inimesele, kellel oli kuivanud käsi: "Tõuse meie keskele püsti!" [---] Ja vaadates neid vihaga ja tundes meelehärmi nende südamekanguse pärast, ütles Jeesus inimesele: "Siruta käsi!" Ja too sirutas, ja ta käsi sai jälle terveks.
  • Seejärel ta ütles Toomale: "Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik!"

Proosa

[muuda]
  • Miski ei mõjuta daami väljanägemise elegantsi ja peenust rohkem kui õrnad käed, ja on hämmastav, kuivõrd suurel määral saab igaüks kohase hoole ja tähelepanuga neid parandada. Igal võimalusel tuleks kanda kindaid ja need peaksid kindlasti olema tallenahast. Siidkindad ja käpikud võivad olla küll kenad ja maitsekad, kuid ei täida kaugeltki sama eesmärki. Käsi tuleks korrapäraselt pesta leiges vees, kuna külm vesi muudab nad kõvaks ja paneb nad pragunema, kuum vesi aga ajab nad kortsu. Kõigi tindi jms plekid tuleks eemaldada otsekohe sidrunimahla ja soolaga; iga daami tualettlaual peaks olema selleks otstarbeks valmis pudel selle seguga. ("Tualett", 4. ptk, "Käed")
  • Miski ei sigita kibedaid mõtteid enam kui jõudeolek ja ennui. Tegevusi tuleks valida väljavaatega edenemisele ja lõbustamisele. Need peaksid olema mitmekesised, vältimaks üksluisusest tulenevat loidust. Tõsiste meditatsioonide ja abstraktsete õpingute vahel peaks otsima leevendust kirjanduse kergematest harudest. Muusikaga tuleks tegeleda järjekindlalt, sest miski ei muuda mõistust peenemaks ega kõrgelennulisemaks; ka mitte pelk mehhaaniliste vägitükkide esitamine, olgu need vokaalsed või instrumentaalsed, kuna need, kui neid ei sooritata ülima ettevaatusega, suurendavad käsi ja väsitavad rinda, andmata eeliseid, millele me vihjame. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")



  • Orlando oli nii uje, et ei näinud kuningannast rohkem kui sõrmustatud kätt vees; sellest aga piisas. See oli meeldejääv käsi; kõhn käsi pikkade sõrmedega, mis ikka konksu kiskusid otsekui riigiõuna või valitsuskepi ümber; närviline, pire, põdur käsi; ka käskiv käsi; käsi, millel tarvitses vaid tõusta, ja pea langes; Orlando oletamist mööda kinnitus see käsi vana keha külge, mis lõhnas nagu kapp, milles hoitakse kampris karusnahku; see keha oli kummatigi ehitud igat sorti brokaadi ja kalliskividega; ja hoidis end tikksirgelt, ehkki teda vaevas ehk ishias; ega võpatanud iial, ehkki seda kammitses tuhat hirmu; ja kuninganna silmad olid helekollased. Kõike seda tajus Orlando, kui suured sõrmused vees välgatasid, ja siis suruti midagi tema juustele — ja see on ehk põhjuseks, miks ei näinud ta midagi, millest ajaloolasel kasu olnuks. Ja tõepoolest valitses tema mõtteis säärane vastandite virvarr — öö ja leegitsevad küünlad, armetu luuletaja ja suur kuninganna, vaiksed väljad ja teenrite sagimine —, et ta midagi ei näinud; kui, siis ainult kätt.


  • Vett ammutav käsi on esimene anum. Mõlema käe kokkupõimuvad sõrmed moodustavad esimese korvi. Siin paistab muile olevat kõiksugust laadi punutiste — nöörimängudest kudumiseni — rikkaliku arengu algus. Tundub, nagu oleksid käed läbi teinud rea iseseisvaid moondumisi. Pole küllalt sellest, et see või teine moodustis on ümbritsevas maailmas juba olemas. Enne kui varane inimene püüab seda kord ka ise vormida, peavad ta käed ja sõrmed seda kõigepealt mängima.
    • Elias Canetti, "Massid ja võim"; tõlkinud Mati Sirkel. Vagabund, 2000, lk 287


  • Vangivalvuri vastu tasub alati viisakas olla - siis võib-olla ei panda sinu käsi raudu selja taha. Inimesel, kelle mõlemad käed on tema ees, on päris palju vabadust.


  • [Henna:] "Kummikindaid? Loll tüdruk! Kes siis kummikinnastega salatit tükeldab või võileibu teeb? Ka saiatainast pole võimalik kinnastes sõtkuda. Minu töös on kogu aeg käed märjad, magusad, soolased." (lk 25)


  • [Koolitüdrukud pärast Stalini surma:] "Mis siis nüüd saab?"
"Mis sul saama peab?"
"Noh, et ilma Stalinita."
"Juba tunnedki puudust või?“
"Ei ole, kelle nime peale plaksutada."
"Ei see nimi kao kuskile. Kuulsid küll, mis miitingul öeldi."
"Aga Leninile me ei ole plaksutanud, sest Lenin on surnud ja ei ole kombeks."
"Jälle jääb üks plaksutamine vähemaks. Hoiame käsi kokku, ei kuluta ilmaasjata."
"No näed siis, käte jõudu läheb mujal vaja. Pesupesemiseks ja kartulikoorimiseks ja..."
"Raamatu lehekülje keeramiseks ja..."
"Paberirullide juustesse keeramiseks ja..."
"Ära sa siin ärple, endal kallid elektrilokid pähe tehtud."
"Kallima kaela ümber hakkamiseks läheb ka käsi vaja."
"Ohoh!" (lk 14)

Luule

[muuda]

Vastu aknat tuiskab lund:
ei saa und, ei saa und!
Olen naisi vist näinud vähe:
meelest üks valge käsi ei lähe!

Nagu marmor, meistritöö:
vilgub ja välgub läbi öö!
Tuksub süda ja kuumab palge:
küünarnukini paljas, valge!

Ah, üks mõte südant sööb:
kelle ümber see käsi lööb?
Kelle kaisus ta praegu magab,
kellega armu ja kirge jagab?


Tragöödia tähtsaim vaatus on kuues:
kui surnud tõusevad lava lahinguväljadelt,
kohendatakse parukaid ja kostüüme,
tõmmatakse nuga rinnust,
võetakse silmus kaelast,
seistakse elavatega ühte ritta
näoga publiku poole.
...
Aga tõeliselt ülendav on eesriide langemine
ja see, mida näha kitsast praost:
üks käsi sirutab rutakalt lille järele,
teine haarab pillatud mõõga.
Alles siis kolmas, nähtamatu,
täidab oma kohuse -
pitsitab mu kõri.

  • Wisława Szymborska, "Teatrimuljed", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 22-23


Näed, keset mu kätt, peopesal
jooksevad jooned.
Ma tean, et siin on elujoon,
südamejoon, mõistusejoon.
Ma ei taipa sellest asjast tuhkagi.
Ma ei oska neid lugeda.
Aga kui sellesse uskuda, tähendab see, et
minu peopesal on koht
minu sõpradel, kes on surunud minu kätt.
Siin on minu suuremad üleelamised,
kõik, mis minuga juhtus...
Suuremad sündmused kulgevad sügavamalt ja selgemalt,
väiksemaid on vaevalt näha...
...
Võta mul käest kinni...
Kui uskuda, et kõik need jooned ja liinid pole juhuslikud, siis nende keskel võib
leida üles selle aasta, päeva ja tunni,
mil ma sündisin.
...
Siin on palju läbielatut, ja nagu räägitakse,
on nende joonte seas ka tulevik.
Aga kui see on nii,
siis kuskil nende joonte keskel oled ka sina.
Ma ei oska neid jooni lugeda.
Näe, siin nad on,
Siin ja siin.
Võta mul käest kinni.


/---/
Jõeni jõudsin —
sääl minule ei kuulund ükski tilk
ja ükski paat sääl mind
ei sõudnud üle.

Kui nõdrad nägid järsku välja käed!

Neid lõikas teadmus sellest,
mida pole.
Mu karjet kaua kisendasid mäed.


II

Sääl kus inimese käsi
laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.

  • Doris Kareva, "Pimeduse piiril" I ja II (Vikerkaar nr 1 1986)


Juhan Viidingu ninas on sõõrmed, neist vabaneb
maailma pinge. Ta pikad saledad käed on looduse
suured teosed.

  • Jüri Üdi, "Autoportree selgituseks", rmt: "Kogutud luuletused", 1998, lk 166

Vanasõnad

[muuda]
  • Andja käsi ei alane.
  • Ega palju köha tee ega küllalt käsi riku.
  • Kahe käega ei saa enam tagasi, mis ühe käega välja viskad.
  • Kel käed rüpes, sel nälg kõhus.
  • Kelle käsi liigub, selle suu maigub.
  • Kes vaeslast lööb, selle käed lähevad lämpi.
  • Kui juhmi käsi hästi käib, läheb juhm katusele jooksma (tantsima).
  • Kuidas käsi teeb, nõnda kael kannab.
  • Kus haige, seal käsi; kus arm, seal silm.
  • Käed annavad, küünarnukid kisuvad tagasi.
  • Käed teevad tööd, pea toidab.
  • Käsi peseb kätt ja kaks kätt pesevad palet.
  • Kõver käsi teeb uksed lahti.
  • Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.
  • Mis käest kaob, seda hakatakse kahetsema.
  • Mis oma käsi käänab, seda oma kael kannab.
  • Mitmed pead, mitmed mõtted, mitmed käed, mitmed tööd.
  • Mõisas lase käsi käia.
  • Puhas suu, puhas käsi käib kõige maailma läbi.
  • Silm kuningas, käsi tegija.
  • Surma ette ei saa keegi kätt panna.
  • Suu teeb suure linna, käsi ei tee (kärbse) käo pesagi.
  • Sööjä käsi pikk, lööja käsi lühike.
  • Tegija käed leiavad tööd, magaja magu näeb nälga.
  • Virk käsi leiab igal pool leiba.
  • Ühe käega ei saa sõlme siduda.
  • Üks käsi ei pese üksi.
  • Üks suu ütleb, kümme kõrva kuulevad; üks käsi teeb, sada suud mõistavad kohut.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel