Iroonia

Iroonia on üks mari, mis annab hästi värvi ja millest tehakse moosi.

• Cristin O'Keefe Aptowicz, "Lõpumüük" ("Close Out Sale"), kogust "Working Class Represent", Write Bloody Publishing, 2004

• Iroonia on tee ja harjutus hea tuju saavutamiseks.
  • Jean Paul, "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 36, 2004, lk 13

• 15. aprill 1928

Irooniametalli ja huumorikristalli läigahtused päästavad inimese. Õnnelikud need, kes selle võimelised. (lk 2088)

• Aleksander Aspel, päevik. ― Mart Orav, "Sissejuhatus Aleksander Aspelisse", Akadeemia, nr 10, 1992, lk 2061–2096

• "Te teate ju, et kui kedagi küllalt tihti hirmutada, võib sellest kergesti nähtamatuks muutuda," sõnas Tuu-tiki ja sõi ära ühe pisikese ning vahva lumepalli meenutava murumuna. "Nojah, Ninnit hirmutas täiesti valesti üks tädi, kes ta oma hoole alla võttis, ilma et oleks lapsest hoolinud. Ma nägin seda tädi, ta oli kohutav. Saate aru, ta ei olnud tige, tigedust saab veel kuidagi mõista. Aga ta oli lihtsalt jäine ja irooniline."

"Missugune see irooniline on?" päris Muumitroll.

"Noh, kujuta endale näiteks ette, et sa libised tatika peal ja istud tötsti maha juba puhastatud seente keskele," ütles Tuu-tiki. "Loomulik oleks muidugi niisugusel puhul, et su mamma saaks vihaseks. Aga ei, tema mitte. Selle asemel lausub ta külmalt ja hävitavalt: ma mõistan, et see on sinu arusaamine tantsimisest, aga ma oleksin sulle tänulik, kui sa ei harrastaks seda toidu keskel. Umbes nõnda."

"Päh, kui vastik," arvas Muumitroll.

"Eks ole," nõustus Tuu-tiki. (lk 280)

• "Nähtamatu laps", rmt: "Muumitroll", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 279–290

• On omamoodi saatuse iroonia, et just humanistlikud teadused, mis on aidanud anda surmahoopi religioonile, peagi ise jagavad selle saatust. Nii jõuab intelligents tagasi sinna staadiumi, kus ta oli vanas Roomas, kus kultuuri kandsid peamiselt orjad...
  • Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 184

• Sa oled ainult kümneaastane ning liiga noor õelate mõtete jaoks — kas Sa vaatad oma varaküpsesse südamesse ning näed seal vaid rususid, jäänuseid, lapse moonutatud varju? Kas Sa näed selles kõiges enda kui tütre lüüasaamist? Kas Sa mõistad, et tütar nagu armukegi peab olema naiselik, või ta kaotab kõik, peab pidevalt võitlema selle kuratliku kaine irooniaga, mis võtab meilt kõik meie mehed...? (lk 28)
• Temas on kõik näha, kõik. Ta ei häbene oma sõnu, hirmu, anumist. Temas, selles iroonilises mehes, pole põrmugi irooniat. Kuulen end ütlemas, et peame sellele lõpu tegema, see ajab meid mõlemaid hulluks ning meil pole ees midagi, mitte mingisugust tulevikku, kuid ma ei ütle ei seda ega midagi muud sellist. (lk 45)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, Loomingu Raamatukogu, nr 46/47, 1977, lk 27–49

• Kui mõelda, et peaaegu alati on kõige innukamad verd appi võtma just juhid, kes väidavad end olevat progressi ja valgustuse ja muu sellise esiridades, siis on võimalik vähemasti nautida asja irooniat. Nojah, mõnikord peab mõtlema, et asja iroonia ongi ainus lohutus, mida inimkonna ajaloo üle mõtisklemine pakub...
  • Doris Lessing, "Vanglad, milles me vabatahtlikult elame". Tõlkinud Krista Kaer. Loomingu Raamatukogu, nr 22, 2018, lk 16

• "Tule siia."

Ma kõndisin aeglaselt kuninga juurde. Kui ma temani jõudsin, laskus ta ühele põlvele, et mind silmast silma vaadata. Narr põlvitas pühalikult meie kõrvale ja vaatas tõsimeelselt ühelt näolt teisele. Regal põrnitses meid kõiki ülevalt alla. Tol hetkel ei mõistnud ma selle olukorra irooniat, kus kuningas põlvitab oma sohikust lapselapse ees. Nii olin ka mina tõsine, kui ta võttis mu käest koogi ja viskas selle kutsikatele, kes olid minu järel vänderdanud. Ta tõmbas kurgu alt siidivoltide vahelt ehisnõela ja pistis selle pühalikult minu lihtsa villase särgi külge.

• Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Tallinn: Varrak, 2000, lk 63

• Nalja ja retoorika piiril paikneb mitmesuguseid absurdilist elementi kätkevaid nähtusi, nagu kalambuur, paradoks, oksüümoron. Kuskil sessamas ringkonnas hõljuvad ka iroonia ja vaimukus.
  • Arvo Krikmann, "Sissejuhatavat huumorist ja rahvanaljast: ained, mõisted, teooriad" Keel ja Kirjandus 2002, nr 12, lk 833–847

• [Norrell:] "Otsige mulle maja, mis jätab külalistele mulje, et võlumine on auväärt amet – mitte vähem kui õigusteadus ja hulga rohkem kui arstiteadus."

Childermass päris irooniliselt, kas härra Norrell soovitab tal otsida arhitektuurilisi mõõtmeid vastavalt ettekujutusele, et võlukunst on sama väärikas kui kirik.

Härra Norrell (kes teadis, et maailmas on olemas niisugused asjad nagu naljad, muidu poleks neist raamatutes kirjutatud, ent talle polnud kunagi ühtki nalja tutvustatud ega olnud ta neist ühegi kätt surunud) mõtiskles viivu ja vastas viimaks eitavalt.

• Susanna Clarke, "Jonathan Strange ja härra Norrell", 1. osa, tlk Hana Arras, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 58

• Richard Rorty. "Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus". Tõlkinud Märt Väljataga. Vagabund 1999

Vikipeedias leidub artikkel

Iroonia