Iraak

Iraagi Vabariik araabia جمهوريّة العراق Al-Jumhūrīyah al-‘Irāqīyah kurdi کۆماری عێراق Komara `Îraqê
Iraagi lipp Iraagi vapp
Juhtlause	Jumal on suur (Allāhu akbar)
Riigihümn	"Mawţinī"
Pealinn	Bagdad
Pindala	437 072 km²
Ametlikud keeled	araabia, kurdi (28. juunist 2004)
Rahvaarv	38 274 618 (2017)[1]
Rahvastikutihedus	87,6 in/km²
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	‘Abd al-Laţīf Rashīd
Peaminister	Muḩammad Shiyā‘ as-Sūdānī
Iseseisvus	3. oktoober 1932; märtsist 2003 USA ja tema liitlaste, sh Eesti okupatsiooni all
SKT	197,716 mld $ (2017)[2]
SKT elaniku kohta	5017 $ (2017)[3]
Valuuta	dinaar (IQD)
Usund	islam (kodanikel on usuvabadus)
Ajavöönd	maailmaaeg +3
Tippdomeen	.iq
ROK-i kood	IRQ
Telefonikood	964

Iraak on riik Lähis-Idas, Ees-Aasias. Riik piirneb lõunas Saudi Araabia ja Kuveidiga, põhjas Türgiga, loodes Süüriaga, läänes Jordaaniaga ja idas Iraaniga (Kurdistan). Ta asub Mesopotaamias. Pindala on 435 053 või 437 072 km².

Iraak koosneb põhiliselt madalikest, mille kõrgus merepinnast ületab vähestes kohtades 90 m.

Maa põhjaosa on mägine. Kõrgeimaks tipuks on varem peetud Haji Ibrahimi (3600 m), viimasel ajal Cheekha Dari (3611 m). Kirde-Iraagi künkad tõusevad piiril Z̄āgrose mägedeks, mis ulatuvad kaugele Iraani piiri taha (piirkonna kõrgem tipp Rawanduz (3658 m)).

Kahe põhilise jõe, Eufrati ja Tigrise vaheline ala on viljakas: jõed kannavad igal aastal deltasse umbes 60 miljonit kuupmeetrit muda. Türgist voolab Iraaki Zāb al-Kabīri jõgi, mis 48 kilomeetrit Mosulist kagu pool suubub Tigrisesse.

Iraagil on lühike rannajoon Pärsia lahe ääres.

Enamiku Iraagist moodustab kõrb. Lõunas ja edelas on poolkõrbet piirialadel Kuveidi, Saudi Araabia ja Jordaaniaga. Loodes ulatub Iraaki Süüria kõrb.

Ranniku lähedal ja piki Shaţţ al-‘Arabi jõge ning Tigrise ja Eufrati ühinemiskoha juures Al Qurnast pisut allavoolu olid soised madalikud palmide ja pillirooga, kuid 1990. aastatel need kuivendati. Tegemist oli ainulaadse maastikuga, mille taastamisega praegu tegeldakse.

Kliima varieerub regiooniti. Iraagi põhjaosas on lähistroopika vahemereline kliima, ülejäänud riigis troopiline kliima. Troopikas on talved pehmed või jahedad, suved on kuivad, kuumad ja pilvitud. Põhjaosa mägipiirkondades on külmad talved, mõnikord sajab palju lund, mis võib sulamisel põhjustada üleujutusi.

• 
  Mosul (põhjaosa lähistroopikas)
• 
  Bagdad (maa keskosas)
• 
  Basra (maa lõunaosas)

Iraagis kasvavad looduslikult juurviljad ürtarbuus ja magusjuur. Viimast on traditsiooniliselt kasutatud kütusena.

Kasvatatakse otra, nisu, arbuuse, tomateid, datleid, viinamarju, kurke ja apelsine.

Metsikult elavad Iraagis gasellid, sead, šaakalid, rebased ja küülikud.

Lindude seas on pardid, nurmkanad ja nepid. Soos elasid haigrud.

Soos kasvatati vesipühvleid. Maal kasvatatakse lambaid, kodukitsi ja veiseid.

2003. aasta andmetel oli rahvaarv 24 683 313. Aastal 1993 elas Iraagis üle 19 miljoni inimese.

Üle 38% Iraagi elanikest on alla 15-aastased, 20% on 15-24 aastased, 33% 25-54 aastased ja 7% üle 54-aastased.

Peaaegu 75% Iraagi rahvastikust (1993 umbes 77%) koosneb araablastest.

Teine suurem rahvus on kurdid (1993. aastal 19%), kes elavad riigi põhjaosas Mosulist põhja ja loode pool. Enamik kurde on moslemid (sunniidid), kuid nad erinevad Iraagi araablastest keelelt, riietuselt ja kommetelt, kuigi neil on Iraagi araablastega paljus ühine kultuuripärand. Kurdi keel ei ole semi keel nagu araabia keel, vaid kuulub indoiraani keelte hulka. Nad on taotlenud autonoomiat, kuid enne Lahesõda suruti need taotlused alla. Pärast Lahesõda saavutasid nad faktilise sõltumatuse keskvõimust.

Teised rahvused on Iraagi türkmeenid, assüürlased, pärslased, luurid ja armeenlased.

Enne Iisraeli riigi rajamist 1948 oli suurem osa Basra ja Bagdadi kaubandusest juudi kaupmeeste käes, kes sageli tegid koostööd kohalike moslemitest kaupmeestega. Nüüd aga on enamik juute rännanud Iisraeli, USA-sse ja Euroopasse ning Iraaki on neid jäänud vähe.

Iraak on araabiakeelne maa.

Põhja-Iraagis on kurdi keel ametlik keel.

Levinuim euroopa keel on inglise keel.

Peaaegu kõik iraaklased on moslemid. Enamik Iraagi araablastest moslemeid on šiiidid (62% iraaklastest), kuid on ka palju sunniite (34% iraaklastest), kelle hulka kuuluvad nii araablased kui ka kurdid.

Nii linnas kui maal käib enamik inimesi reedeti mošees ning peab usupühi.

On ka väikesed kristlaste (umbes 3% iraaklastest), juutide, bahai-usuliste, mandalaste ja Yazidi kogukonnad.

Pealinn ja ülekaalukalt suurim linn Bagdad asub riigi keskel Tigrise kallastel. Teised suuremad linnad on Basra riigi lõunaosas ja Mosul põhjaosas.

Paljud inimesed on kolinud maalt linna. See on teravdanud raskusi sotsiaalhoolekandega ja tekitanud töötust, eriti 20–25-aastaste meeste seas.

Maainimesed peavad kinni oma hõimu traditsioonidest. Enamik on paiksed ning on eluaja ühes ja samas kohas põldu harinud ning karja kasvatanud. Rändkarjakasvatajaid, kelle karjamaad on kevadel ja sügisel eri kohtades, on jäänud aina vähemaks. Põhjuseks on suurelt jaolt sotsiaalprogrammid, mida valitsus on 1958. aastast saadik ellu viinud.

Maal domineerivad araabia-islami väärtused, linnainimesed elavad umbes samamoodi nagu eurooplased.

Iraak on üks 15 riigist, mida peetakse "inimkonna hälliks".

 Pikemalt artiklis Iraagi haldusjaotus

Iraak jaguneb 19 kubernerkonnaks (muḩāfaz̧āt, ainsus muḩāfaz̧ah):

 Pikemalt artiklis Iraagi ajalugu

Viljakas Mesopotaamia Eufrati ja Tigrise vahelisel alal oli mitme maailma vanima kõrgkultuuri (Sumer, Babüloonia, Assüüria) häll. Pikka aega oli see ala Pärsia ja Seleukiidide riigi võimu all, seejärel vallutati aastal 656 Araabia Kalifaadi poolt. Aastal 762 viidi kaliifi residents üle uude linna Bagdadisse kunagise Babüloni lähedal (Bagdadi kalifaat). See linn jäi araabia maailma keskuseks, kuni ta 1534 liideti Osmani impeeriumiga.

Esimeses maailmasõjas okupeerisid 1915. aastal Osmanite riigi Bagdadi, Basra, Mosuli vilajeti Iraagi alad Briti väed. Pärast sõda valitseti Rahvasteliidu mandaadiga Iraaki (1921–1932) kuni Iraagi kuningriigi iseseisvumiseni 1932.

1. aprillil 1941 korraldati Iraagis Saksamaa ja Itaalia vahendusel ja mahitusel riigipööre, mille käigus kukutati Briti-meelne valitsus regendi 'Abd al-Ilah'i juhtimisel ja riiki hakkas valitsema Saksa-meelne, Briti ülemvõimu vastane Iraagi peaminister Rashid Ali al-Gaylani. Riigipöörde õnnestumisega sai Iraagist faktiliselt Saksamaa ja Itaalia liitlane teises maailmasõjas.

Briti väed alustasid 2. mail sissetungi ja õhurünnakuid Iraagile ning neli nädalat kestnud sõja käigus hõivasid Briti väed Iraagi. Sõjategevus lõppes 31. mail 1941, Saksa-meelne Iraagi valitsus ja Rashid Ali al-Gaylani kõrvaldati võimult ning regendina sai taas võimule 'Abd al-Ilah'i.

1958. aasta veebruaris sõlmisid Lähis-Ida Hašimiidide dünastia monarh Ḩusayn Jordaanias ja Iraagi kuningas Fayşal II vastukaaluks Egiptuse ja Süüria Ühendatud Araabia Vabariigile, Iraagi ja Jordaania föderatsiooni (Araabia Föderatsioon). See aga lagunes juba juulis, kui Iraagis kukutati Fayşal II-e monarhia ning kuulutati välja Iraagi Vabariik.

1968. aastal tuli Iraagis võimule sotsialistlik Ba'athi Partei ning seadis sisse range režiimi, eriti pärast Şaddām Ḩusayni võimuletulekut 1979. 1980. aastatel oli Iraak sõjas Iraaniga. Iraani-Iraagi sõda lõppes 1988. aastal.

 Pikemalt artiklites Lahesõda ja Iraagi sõda

1990. aastal okupeeris Iraak Kuveidi. Lahesõjas 1991 tõrjusid rahvusvahelised väed ta sealt välja. Iraak sattus rahvusvahelisse isolatsiooni.

Kevadeks 2003 oli tekkinud Iraagi desarmeerimise kriis, mis viis Iraagi sõjani, mil USA, Suurbritannia, Hispaania, Austraalia, Taani ja Poola väed tungisid Iraaki ja kukutasid Baathi partei võimu. Koalitsiooniväed okupeerisid riiki aastani 2004, mil alustati järkjärgulist võimu üleandmist demokraatlikult valitud võimuorganitele. 2006. aasta kevadest valitseb riiki esimene alaline vabade valimiste tulemusel võimu saanud valitsus pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist ja koalitsioonivägede sissetungi.

Koalitsiooniväed viibivad endiselt Iraagi territooriumil, viies seal läbi sõjalisi ja julgeolekuoperatsioone. Nende väljaviimise tähtaega ei ole määratud.

1959. aasta 14. juulil toimus Iraagis revolutsioon, mille tulmusena kukutati Iraagi monarh ja võimule tuli Abdel Kerim Kassim. Iraak kuulutati Vabariigiks.

1960. aasta 8. märtsil toimus Iraagis Mosuli piirkonnas erupolkovnik Abdel Vahhab aš-Šavvafi poolt juhitud riigipöördekatse, mis aga suruti maha.

Aastatel 1979–2003 oli Iraagis diktatuur: kogu võim oli repressiivse Ba'athi partei käes, mida juhtis president Şaddām Ḩusayn. Režiim nimetas end demokraatlikuks, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel sai 100% häältest sajaprotsendise valimisaktiivsuse juures. Ühekojaline parlament Rahvuskogu (Majlis al-Watani) oli 250-kohaline ja selle liikmed valiti 4 aastaks. Kandideerida said ainult Ba'athi liikmed.

Pärast seda, kui Ba'ath aprillis 2003 USA ja teiste riikide vägede poolt kukutati, oli Iraak Ameerika Ühendriikide juhitud okupatsiooni all. Kõik seadused pidi heaks kiitma Koalitsiooni Ajutine Valitsus (Coalition Provisional Authority, CPA). Okupatsiooni juhtis USA tsiviilhaldur L. Paul Bremer. CPA määras omakorda ametisse Iraagi Ajutise Valitsusnõukogu, mille ajutine president vahetus iga kuu.

Novembris 2003 teatas USA plaanist anda 2004. aasta keskel võim üle Iraagi ajutisele valitsusele. Iraagi ajutise põhiseaduse järgi, millele kirjutati alla märtsis 2004, pidi täitevvõimu hakkama juhtima kolmeliikmeline presidendinõukogu. Nõukogu valimise süsteem tagab, et presidendinõukogus on esindatud kõik kolm Iraagi põhilist etnilist rühma.

Ameerika Ühendriikide okupatsiooni ametlikuks lõpuks Iraagis loetakse 28. juunit 2004, kui saadeti laiali okupatsiooniaegsed võimuorganid Koalitsiooni Ajutine Valitsus ja Iraagi Ajutine Valitsusnõukogu. Sel päeval hakkas riigis kehtima uus ajutine põhiseadus ja võim läks üle Iraagi vahevalitsusele eesotsas Iyād ‘Allāwīga. Vaatamata okupatsiooni ametlikule lõpule sõltus uue valitsuse tegevus ja võimul püsimine endiselt suures osas riigis paiknevatest koalitsioonivägedest, mistõttu räägitakse sageli USA okupatsiooni jätkumisest ka pärast seda kuupäeva.

30. jaanuaril 2005 toimusid riigis esimesed diktatuurijärgsed valimised Iraagi Rahvuskogusse. Selle ajutine koosseis pidi jääma ametisse kuni uue põhiseaduse vastuvõtmise järel korraldatavate üldvalimisteni. 6. aprillil 2005 valis Rahvuskogu riigi presidendiks Jalāl aţ-Ţalabānī ja peaministriks Ibrahim al-Jaafari. Viimase juhitav Iraagi üleminekuvalitsus astus ametisse sama aasta 3. mail.

15. oktoobril 2005 kiideti heaks Iraagi uus põhiseadus ja sama aasta 15. detsembril valiti Rahvuskogu esimene alaline 275-liikmeline koosseis pärast Saddam Husseini režiimi kukutamist.

22. aprillil 2006 valis Rahvuskogu riigi presidendiks tagasi Jalāl aţ-Ţalabānī ja 20. mail kinnitati ametisse peaminister Nūrī al-Mālikī 37-liikmeline alaline valitsuskabinet.

Käesoleval ajal viibivad jätkuvalt riigis koalitsiooniväed Ameerika Ühendriikide armee juhtimisel, kes korraldavad koostöös Iraagi uue armee ja politseijõududega võitlust riigis üha intensiivistuva vastupanuliikumise ja terrorismi vastu, püüdes samaaegselt ohjeldada pingelisi suhteid sunniidi ja šiiidi kogukonna vahel.

Vaata ka: Islami Da‘wa Partei, Jaysh Anşār as-Sunnah, Kurdistani Patriootlik Liit ja Kurdistani Demokraatlik Partei

Iraagi majanduses on valdav naftasektor, mis on traditsiooniliselt andnud umbes 95% ekspordituludest. 1980. aastatel sundisid tohutud kulutused 8 aastat kestnud Iraani-Iraagi sõjale ja Iraani tekitatud kahju nafta eksportimise võimalustele rakendama säästumeetmeid ning võtma suuri laene, mille tagasimaksetähtaegu tuli hiljem pikendada. Sõja majanduslikud kahjud moodustasid peaaegu 100 miljardit USA dollarit. Pärast sõja lõppu 1988 hakkas nafta eksport aegamööda kasvama, sedamööda kuidas rajati uusi naftajuhtmeid ja taastati tootmisvõimsusi.

Kui Iraak augustis 1990 hõivas Kuveidi, järgnesid rahvusvahelised majandussanktsioonid ning Lahesõda jaanuaris 1991, mis majandusaktiivsust tunduvalt vähendasid. Majandust nõrgendas see, et valitsus pidas ülal suurt sõjaväge ja julgeolekuorganeid ning investeeris ressursse režiimi toetajatesse. Detsembris 1996 käivitati programm "nafta toidu vastu", mis aitas keskmise iraaklase elu parandada. Programmi esimesel kuuel kuuekuulisel etapil lubati Iraagil eksportida piiratud koguses naftat, mille eest ta sai toitu, ravimeid, ja mõningaid infrastruktuuri varuosi.

Detsembris 1999 lubas ÜRO Julgeolekunõukogu Iraagil eksportida nii palju naftat kui humanitaarvajaduste rahuldamiseks tarvis. Naftaekspordi tase ületas kolmveerandi sõjaeelsest tasemest. Ent 28% Iraagi ekspordituludest määrati ÜRO Kompensatsioonifondi ja ÜRO halduskulude katteks. Sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus 2001. aastal tulenes suuresti maailmamajanduse kasvu aeglustumisest ja naftahindade langusest. Pärast 2003. aasta sissetungi Iraaki on majandus suuresti seiskunud. Praegu püütakse majandust pärast sõja ja ohjeldamatu kuritegevuse poolt tekitatud kahjusid uuesti jalule aidata.

• Iraagi riigipeade loend
• Iraagi jalgpallikoondis
• 2018.–2019. aasta Iraagi meeleavaldused
• Iraagi sissetung Kuveiti

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Iraak

Tsitaadid Vikitsitaatides: Iraak

• Reede 4. juuli 2014, David Keys, Kunstlikult loodud mureriik võib lõheneda, postimees.ee