Babülon

Babülon
	Koordinaadid: 32° 32′ N, 44° 25′ E

Babülon (Piiblis Paabel; akadi Babili, vanakreeka Βαβυλών (Babylon), araabia باب (Bābil)) oli linn Eufrati jõe ääres, 80 km nüüdsest Bagdadist lõunas.

Babülon oli Vana-Babüloonia ja Uus-Babüloonia muistne pealinn, tähtis kultuuri- ja majanduskeskus.

2019. aastal kanti Babülonist tänapäevaks säilinu muistisena UNESCO maailmapärandi nimistusse.^[1] Kohta külastatakse palju, enamus külastajaid on iraaklased. Naabruses asuvates külades on kasvanud ehitustööde ulatus, nii et Babüloni varemeid tuleb kaitsta pealetungiva asustuse eest.^[2]^[3]

Ajalugu

Üks antiikaja seitsmest maailmaimest oli Babüloni rippuvad aiad, mis arvati olevat ehitatud Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II valitsemisajal. Rippaedade tegelik asukoht on tänini kindlaks tegemata. Uuema hüpoteesi järgi rajati rippaiad Assüüria kuningas Sanheribi tahtel Niinivesse (7. sajand eKr).^[4]

Teise legendaarse ehitise – Piiblis kirjeldatud Paabeli torni prototüübiks peetava Babüloonia peajumalale Mardukile pühendatud tsikuraadi nimega Etemenanki – tegelik asukoht oli Robert Koldewey poolt arheoloogilistel väljakaevamistel Babülonis (1899–1917) kindlaks tehtud. Kaevamisel paljandusid tohutud vundamendid, kuid see on ka kõik, mis tempeltornist on tänaseks alles jäänud. Etemenanki tsikuraat oli algselt rajatud oletatavasti 2. aastatuhandel eKr^[5]. Aegade jooksul on Etemnankit korduvalt purustatud ja jälle üles ehitatud.

Babülon sai alguse väikelinnana 3. aastatuhandel eKr ning kasvas koos Babüloonia esimese dünastia tõusuga. Nimetades end muistse Eridu linna järglaseks, varjutas Babülon Mesopotaamia senise püha linna Nippuri ajal, mil Hammurabi Babüloonia impeeriumi esmakordselt ühendas. 7. sajandi algul eKr hävitasid Assüüria vallutajad küll Babüloni, ent kui kaldealased omakorda Assüüria purustasid, linn taastus. Taas sai Babülon pealinnaks Uus-Babüloonia impeeriumis 612–539 eKr. Pärast seda, kui Pärsia kuningas Kyros linna 539. aastal eKr vallutas, seda enam pealinnana ei kasutatud. Babülon jäi siiski kohalikuks halduskeskuseks ja suurlinnaks.

Pärast India-retkelt tagasipöördumist suri Babülonis aastal 323 eKr Aleksander Suur. Ta soovis muuta Babüloni oma impeeriumi pealinnaks, kuid see plaan jäi tema ootamatu surma tõttu katki.

Järgnenud diadohhide sõdade ajal Babülon tühjenes. Savitahvel aastast 275 eKr kirjeldas, et linna elanikud viidi Seleukeiasse, kuhu ehitati palee ning ka muistset nime kandev tempel Esagila. Selle küüditamisega Babüloni ajalugu praktiliselt lõppes, ehkki enam kui sajandi pärast linna vanas pühamus ikka veel ohverdati. Aastaks 141 eKr, mil piirkond langes Partia võimu alla, oli Babülon praktiliselt tühi ja unustatud.

Partia ning seejärel Sassaniidide valitsuse all jäi Babüloni ümbrus üheksa sajandi vältel Pärsia suurriigi provintsiks, ligikaudu 650. aastani. Seal püsis kohalik kultuur ja rahvas, kes kõnelesid aramea keele dialekte ning nimetasid oma kodumaad Babüloniks. Sellest kultuurist pärinevad näiteks Babüloonia talmud, mandalaste usund ning manilus. 1.–2. sajandil pKr jõudis Mesopotaamiasse kristlus ja Babülonist sai idakiriku piiskopi residents.

Babülon jäeti maha 2. sajandil pKr, kuna Eufrati säng muutus ja kohalik halduskeskus viidi Ktesiphoni. Tänapäeval Babülonis ei elata.

Muistis

Arheoloogiamälestis katab umbes tuhande hektari suuruse ala, millest umbes 450 hektarit jääb mõne kilomeetri pikkuste linnamüüride sisse. Alal on terve hulk inimtekkelisi künkaid. Suurimad neist on

Kasr – ka kindluseks nimetatud, on kunagise Nebukadnetsar II aja tsikuraadi Etemenanki ase. Küngas paikneb ala keskel ja on 19 meetrit kõrge.
Amran Ibn Ali – umbes 22 meetrit kõrge küngas ala lõunaosas, on Marduki templi Esagila asukoht, kus paiknesid ka Ea ja Nabu pühamud.
Homera – punakas küngas lääneosas, enamus pärit hellenismiajast. See on koht, kuhu veeti 331. aastal eKr Aleksander Suure käsul lammutatud Etemenanki ehitusmaterjal^[6]
Babil – umbes 25 meetri kõrgune küngas muistise põhjaosas, Nebukadnetsari palee asukoht.

Linna aset poolitab Eufrati harujõgi Shatt Al-Hillah. Võrreldes linna tegutsemise ajaga on veetase tänapäeval tõusnud, mis teeb arheoloogilised kaevamised madalamates kohtades keerukaks. Enne Nebukadnetsar II aega (605-562 BC), mil hakati laialdaselt kasutama põletatud tellist, tehti ehitised valdavalt toortellistest, paigutise põletatud tellise ja bituumeni kasutusega lisaks.^[7]

Etümoloogia

Euroopa keeltesse on nimi Babülon tulnud kreekakeelsest nimest Babylon (Βαβυλών), mis omakorda pärineb akadi nimest Babili.

Linna algseks nimeks arvatakse tänapäeval olevat Babilla, mis on täpselt teadmata mittesemiidi päritolu. See mugandus algul kujule Babilli ning teise aastatuhande alguses eKr sai sellest Babili rahvaetümoloogia toel, mis tõlgendas seda kui Bāb-ili, "Jumalate värav".

Heebrea Piiblis esineb nimi kujul בָּבֶל (Babel; tiberiase בָּבֶל Bavel; vanasüüria ܒܒܠ Bāwēl). 1. Moosese raamatus (1Mo 11:19) tõlgendatakse see tulenevaks verbist בלבל (bilbél), "segama", viidates Paabeli torni ja keelte segamise loole.

Babülon Piiblis

Piibli järgi asutas Babüloni pärast veeuputust vägev kütt Nimrod. Kui sealne riik laienes, muutus rahvas uhkeks ja asus ehitama taevani ulatuvat Paabeli torni. Hiljem oli linn kohaks, kuhu Assüüria vallutuse järel asustati Iisraelist küüditatud juudid.

Eesti piiblikeeles kutsutakse Babüloni Paabeliks.

Babüloni käsitluse kohta piiblitraditsioonis vaata lähemalt artiklist Paabel.

Babülon tänapäeva kultuuris

Eelkõige tänu selle kajastusele Piiblis püsib Babülon tänaseni Euroopa kultuuris suurlinna sümbolina. Seetõttu tarvitatakse seda nime tihti ka praeguses kirjanduses, kunstis, filmides jm. Näiteks on Babülon andnud nime ulmeseriaalile "Babylon 5", milles tegevuse keskmeks on eri tsivilisatsioonide diplomaatiliseks kokkupuutepunktiks ehitatud kosmosejaam.

Eesti kirjanduses viitab Babülonile näiteks Vello Lattik raamatus "Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud". Paabeli kui suurlinna motiivi kasutab Olev Remsu satiirilises ulmeromaanis "Kurbmäng Paabelis". Paabeli torni ja keeltesegamise teemat tõlgendab ulmeromaanis "Vaba pattulangemise seadus" Enn Kasak.

Vaata ka

Viited

↑ N. Davis. Ancient city of Babylon heads list of new Unesco world heritage sites. Guardian, 5 Jul 2019
↑ A. Fordham. 'It Was Like Magic': Iraqis Visit Babylon And Other Heritage Sites For 1st Time. - NPR, February 23, 2021
↑ [https://ghostarchive.org/archive/j7omQ J. Arraf. In Beleaguered Babylon, Doing Battle Against Time, Water and Modern Civilization. The New York Times, Feb. 6, 2021]
↑ Hanging Gardens of Babylon Encyclopedia Britannica artikli koopia History.com veebilehel (inglise)
↑ Antiigileksikon. Kirjastus "Valgus": Tallinn, 1985, lk 402
↑ van de Mieroop, Marc, "Reading Babylon", American Journal of Archaeology, vol. 107, no. 2, pp. 257–75, 2003
↑ [1]Da Riva, Rocío, "Urban Religion in First Millennium BCE Babylonia", in Naming and Mapping the Gods in the Ancient Mediterranean, pp.763-790, 2022

Välislingid

[1] N. Davis. Ancient city of Babylon heads list of new Unesco world heritage sites. Guardian, 5 Jul 2019

[2] A. Fordham. 'It Was Like Magic': Iraqis Visit Babylon And Other Heritage Sites For 1st Time. - NPR, February 23, 2021

[3] [https://ghostarchive.org/archive/j7omQ J. Arraf. In Beleaguered Babylon, Doing Battle Against Time, Water and Modern Civilization. The New York Times, Feb. 6, 2021]

[4] Hanging Gardens of Babylon Encyclopedia Britannica artikli koopia History.com veebilehel (inglise)

[anti-5] Antiigileksikon. Kirjastus "Valgus": Tallinn, 1985, lk 402

[6] van de Mieroop, Marc, "Reading Babylon", American Journal of Archaeology, vol. 107, no. 2, pp. 257–75, 2003

[7] [1]Da Riva, Rocío, "Urban Religion in First Millennium BCE Babylonia", in Naming and Mapping the Gods in the Ancient Mediterranean, pp.763-790, 2022

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]