Lahesõda

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Jaanuar 2022) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Lahesõda
Ülevalt päripäeva: USA õhuväe F-15E, F-16 ja F-15C hävitajad põlevate Kuveidi naftaväljade kohal, Briti sõdurid Staffordshire'i rügemendist osalemas operatsioonis Granby, vaade Lockheed AC-130 relvakaamerast, Surma maantee, M728 CEV inseneritank.
Toimumisaeg	Kuveidi invasioon 2.–4. august 1990 Operatsioon Kõrbetorm 17. jaanuar – 28. veebruar 1991 (1 kuu, 1 nädal ja 4 päeva)
Toimumiskoht	Iraak. Kuveit, Saudi Araabia, Iisrael ja Pärsia laht
Tulemus	Koalitsioonivägede võit Iraagi väed tõrjutakse Kuveidist välja Kuveidi monarhia taastamine Läbikukkunud šiiidide ja kurdide ülestõusud Iraagis Iraagi Kurdistan saab suurema autonoomia; USA kehtestab Põhja-Iraagis lennukeelutsooni ÜRO kehtestatud Iraagi-vastased sanktsioonid jätkusid 2003. aastani ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon 687
Osalised
Ameerika Ühendriigid  Kuveit  Suurbritannia  Prantsusmaa  Saudi Araabia Koalitsiooniväed  Egiptus  Süüria[1]  Maroko Omaan  Pakistan  Kanada  Araabia Ühendemiraadid  Katar  Bangladesh  Itaalia  Austraalia  Madalmaad  Niger Filipiinid  Rootsi  Argentina  Senegal  Hispaania Bahrein  Belgia  Poola Lõuna-Korea  Singapur  Norra  Tšehhoslovakkia  Kreeka  Taani[2]  Uus-Meremaa  Ungari Iraak
Väejuhid või liidrid
George H. W. Bush Dick Cheney Colin Powell Norman Schwarzkopf John J. Yeosock Walter E. Boomer Charles Horner Stanley Arthur J. William Kime Robert B. Johnston Jabir al-Ahmad al-Jabir al-Sabah Sa‘d al-‘Abdullāh as-Sālim aş-Şabāḩ Margaret Thatcher John Major Peter de la Billière François Mitterrand Michel Roquejeoffre Fahd ibn ‘Abd al-‘Azīz Āl Sa‘ūd Saleh Al-Muhaya Khālid bin Sulṭān Āl Saʿūd Şaddām Ḩusayn ‘Alī Ḩasan al-Majīd ‘Izzat Ibrāhīm ad-Dūrī Salah Aboud Mahmoud Hussein Kamel al-Majid Abid Hamid Mahmud
Väeüksused
956 000, sh 700 000 USA sõdurit[3] 650 000
Kaotused
Koalitsiooniväed: 292 langenut (147 lahingus) 776 haavatut 31 tanki 32 Bradley rauterit 1 M113 soomuk 2 Warrior soomukit 1 suurtükk 75 lennukit Kuveit: 4200 langenut 12 000 vangilangenut u 200 tanki 850+ muud sõidukit 57 lennukit 17 laeva uppunud, 6 kaaperdatud 20 000–35 000 langenut 75 000+ haavatut 3700 tanki 2400 soomukit 2600 suurtükki 110 lennukit (+ 137 Iraani põgenenud lennukit) 19 laeva uppunud, 6 said kahjustada
Kuveidi tsiviilisikud: 1000+ hukkunut 600 teadmata kadunut Iraagi tsiviilisikud: u 3664 hukkunut

Lahesõda oli sõda Ameerika Ühendriikide juhitud 35 riigist koosnenud koalitsioonivägede ja Iraagi vahel 2. augustist 1990 kuni 28. veebruarini 1991, mille põhjustas Iraagi sissetung Kuveiti.

1990. aasta 2. augusti hommikul tungisid Iraagi rahvusväeosad Kuveiti ja annekteerisid riigi.^[4] ÜRO käivitas selle pärast operatsiooni "Kõrbekilp" (Desert Shield), et Iraagi väed ei vallutaks Kuveidi naftarikast naabrit Saudi Araabiat. USA ja tema liitlased vabastasid Kuveidi 1991. aastal operatsiooni "Kõrbetorm" (Desert Storm) käigus.

Iraani-Iraagi sõja tulemusena oli Iraak suurendanud oma vägesid 240 000 mehelt 1,2 miljonini.^[5] Samuti oli riik suurendanud välisvõlga 50,5 miljardi dollarini, mis ületas sisemajanduse kogutoodangut kolm korda. Üks suurimaid võlausaldajaid oli Kuveit 14 miljardi dollariga. Lisaks sellele oli väldanud kauaaegne piiritüli, mis oli alanud juba Osmanite riigi ajal selles piirkonnas.^[6] Need asjaolud mängisid rolli kaheaastase pausi vältel, mis jäi Iraani-Iraagi sõja ja Kuveidi okupeerimise vahele.

1990. aasta Kuveidi kriis oli eelnenud saja aasta kestel juba kolmas. Esimene oli toimunud 1897. aasta juulis ja teine 1969. aasta juunis. Lisaks oli olnud veel "poolkriis" (semi-crisis) 1939. aasta märtsis. Kõik see süvendas Iraagi ja Kuveidi vahelist konflikti.^[5]

2. augusti 1990 hommikul okupeerisid Iraagi rahvusväeosad Kuveidi. Sellele vastas ÜRO operatsiooniga "Kõrbekilp". 7. augustil algas USA vägede liikumine konfliktipiirkonda. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonid 660 ja 662 mõistsid hukka Iraagi invasiooni Kuveiti ja nõudsid kohest annekteerimise lõpetamist ja väeosade väljaviimist Kuveidi territooriumilt. 20. augustil kirjutas president George H. W. Bush alla riikliku turvalisuse direktiivile nr 45 "USA poliitika vastuseks Iraagi invasioonile Kuveiti". See direktiiv sõnastas USA eesmärgid ja sisaldas nõudeid Iraagile, näiteks "nõuame kohest, täielikku ja tingimusteta Iraagi vägede väljaviimist ning Kuveidi legitiimse valitsuse taastamist". Sõda algas 17. jaanuaril 1991, kui koalitsiooniväed korraldasid lauspommitamise.^[7]

Iraagi vastu moodustati koalitsioon, kuhu kuulus 39 riiki: Afganistan, Araabia Ühendemiraadid, Argentina, Austraalia, Bahrein, Bangladesh, Belgia, Egiptus, Hispaania, Holland, Honduras, Itaalia, Kanada, Katar, Kreeka, Kuveit, Lõuna-Korea, Maroko, Niger, Norra, Omaan, Pakistan, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Saudi Araabia, Senegal, Sierra Leone, Singapur, Suurbritannia, Süüria, Taani, Tšehhoslovakkia, Türgi, Ungari, USA ja Uus-Meremaa. See oli kõige suurem koalitsioon pärast Teist maailmasõda.

NSV Liit, mille poolt Eesti tollal okupeeritud oli, mõistis Iraagi sissetungi Kuveiti hukka, kuid ei osalenud koalitsioonis ja püüdis koalitsiooni vastulööki Iraagile takistada.

Koalitsioon pani välja peaaegu miljoni mehe suuruse armee. Selles oli 956 600 meest ja ligi kolmveerand (täpsemalt 73%) tuli USA-st. Koalitsiooni ülemjuhatajaks määrati USA kindral Norman Schwarzkopf.

Jaapan ja Saksamaa ei andnud koalitsioonile sõdureid, vaid raha, vastavalt 10 miljardit ja 6,6 miljardit USA dollarit.

Paljud koalitsiooni liikmed ei tahtnud sõdureid sõtta saata. Nad tundsid, et tegu on araabia maade sisemise konfliktiga, või ei soovinud USA mõju suurenemist Lähis-Idas. Lõpuks nad enamasti muutsid meelt, põhjuseks Iraagi sõjakus naabrite suhtes, majandusabi pakkumine, ähvardused majandusabi lõpetada või lubadused võlad tühistada.

Argentina oli ainus Ladina-Ameerika riik koalitsioonis ja vähem kui 10 aastat pärast Falklandi sõda oli Argentina Suurbritanniaga sõjas samal poolel. Argentina saatis sõtta 4 laeva.

Koalitsiooniväed korraldasid üle saja tuhande missiooni, kasutades selleks üle 88 tonni laskemoona. Pommitamisega hävitati palju sõjalisi ja tsiviilsihtmärke. Iraagi valitsusel oli plaan, et nende ründamise korral ründavad nemad rakettidega Iisraeli, mida ka tehti. Iraagi rünnakutes Iisraelile hukkus 2 ja vigastada sai 230 inimest. See on suhteliselt väike arv, arvestades, et Iraak saatis teele 42 raketti. Kaitsmaks Iisraeli Iraagi rakettide eest, lähetas USA Iisraeli Patriot-rakettidega varustatud õhutõrjekompaniid.

29. jaanuaril ründasid Iraagi jõud Saudi Araabia linna Khafji ja okupeerisid selle. Khafji lahing kestis kaks päeva, kuni Saudi Araabia Katari ja koalitsiooni väeosad lõid Iraagi väed linnast välja. Mõlemad pooled kandsid raskeid kaotusi nii elavjõu kui ka varustuse osas.

Tänu GPS-i kasutuselevõtule ei pidanud koalitsiooniväed kasutama traditsioonilist sõjatehnikat. Enam ei olnud vaja loota teedele, vaid koostööle õhuluurega. Nõnda teadsid nad alati, kus vaenlane asub. Selle uuenduse abil võitsid nad lahinguid pigem manööverdades kui võideldes.

Tähtsat rolli mängisid ka täpsusrelvad, nagu näiteks rakett AGM-130. Uus tehnika võimaldas tekitada suuri kahjusid sõjaväeobjektidele ja samal ajal minimeerida kahjustusi tsiviilrajatistele. Juhitavaid rakette kasutati üha rohkem ja need moodustasid umbes 7,4% kõikidest rakettidest, mis tulistati Iraagi militaarobjektide pihta.