Eesti arhitektuur

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See lehekülg käsitleb Eesti arhitektuuri kogu selle ajaloo vältel.

Enne 13. sajandit on Eesti alal ehitatud linnuseid, mis võidi teha ka looduslikele küngastele (linnamägi). Sellest ajast pärineb näiteks Varbola linnus.

Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk umbkaudu 1250.–1280. aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaanika lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520.–1540. aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessanssarhitektuuri ees. Praktiliselt kõik Eesti keskaegsed kirikud, linnused ja muud ehitised on ehitatud gooti teravkaart kasutades.

Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, fiaale, nähtavaid tugikaari ja muid elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).

Eesti arhitektuuris oli barokk levinud alates umbes 1640.–1650. aastatest kuni 18. sajandi lõpuni. 17. sajandi baroki eeskujuks oli Eestis küllaltki lihtsakoeline Madalmaade barokk, mis levis siiamaile Rootsi vahendusel. Itaalia (ja osalt ka Saksamaa) ülidekooririkas barokk ja selle lopsakaim vorm rokokoo Eesti arhitektuuris olulisel määral ei juurdunud.

Barokkteoseid:

• Kadrioru loss
• Palmse mõis

Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.

Perioodi umbes 1770.–1790. aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Perioodi umbes 1800–1830 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikus osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn uus-/neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940.–1950. aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).

Gootika tõusis uus- ehk neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli uusgooti stiil Eesti arhitektuuris teiste uusstiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõnel määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).

• Laupa mõis ja Ravila mõis, mõlemad taastatud pärast 1905. aasta mõisapõletamisi;
• Halinga mõis
• Järvere mõis
• Ungru mõisahoone
• Kadrioru administratiivhoone

20. sajandil kujunes välja suur osa Eesti arhitektuuri tänasest ilmest. Selle sajandi arengut mõjutasid suuresti tööstuse ja tehnoloogia areng. Kujunesid välja uued hoonetüübid ning ehitusmaterjalid. Kui sajandi alguses valitses Eestis veel agraarühiskond, siis mõnekümne aasta pärast tuli Nõukogude ideoloogiga muutus, millega taheti kaotada lõhe linna ja maa vahel. Alustati industrialiseerimist. Näituse "100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri" kuraatorid Leele Välja ja Epp Lankots on tabavalt 20. sajandi arhitektuuri näitust tehes kirjutanud, et see sajand "on mahukas ja mitmekihiline, püüdes seda mistahes vormis kokku võtta, jääb valik alati mõnevõrra meelevaldseks ja subjektiivseks."^[1] Seega tuleb ka selle artikli puhul silmas pidada, et peavoolude kõrval esineb alati alternatiive ning esitatud näited on vaid väike osa tegelikult valminud arhitektuurist.

Eesti ala kuulus 20. sajandi alguses Tsaari-Venemaale, mis kasutas seda ala peamiselt tootmiskohana. See tähendab, et elamute rajamisel ei mõeldud niivõrd kvaliteedile kui raha kokku hoiule. Peamiselt rajati töölistele ühe-kahekorruselisi puitaguleid. Levis kahekorruseline tööliselamu tüüp, kus tuleohutuse eesmärgil hakati nõudma varasema ühe puittrepikoja asemel kahte. Aastatel 1908–1914 kerkis Tallinnas kokku umbes 30 kivihoonet, kuid linnapilti see ei mõjutanud.^[2] Eesti linnadest arenes kõige kiiremini Tallinn, kuhu rajati mitu sõjatehast ja suur merekindlus. Vene-Balti laevatehase kompleks Tallinna Kopli poolsaarel oli planeeringu poolest harukordselt terviklik. Arhitektuuriliselt oluline on Peeter Suure merekindluse osana rajatud Miinisadama vesilennukite angaarid.

Tsaariaegses Eestis tegutsesid peamiselt Riia Polütehnilise Instituudi lõpetanud baltisakslased ja mõned venelastest insenerid ning tehnikud. Tööd alustasid ka esimesed eestlastest ehitusinsenerid.^[3] Korraldati palju arhitektuurivõistluseid, mille enamasti võitsid lähimatest suurtest arhitektuurikeskustest (Helsingi, Peterburi ja Riia) osalenud arhitektid. Tellimusi esitasid Vene kroonu, sakslased ja eestlased. Kõigil neil oli tellijana erinev arhitektuuriline nägemus ja ka arhitektide looming oli väga eriilmeline. 20. sajandi alguses valitsenud arhitektuur oli siinsetest aegadest kõige mitmekesisem.

Baltisakslastele oli meelepärane historitsism, rõhutades hansalinnade tellisgootikat, ja neomanerism. Neid tabas ka romantismilaine.

• Pärnu Saksa Tütarlaste Gümnaasium, Riia arhitekt Wilhelm Bockslaff 1906) (historitsistlik hoone, tellisgootika)
• Aadlipank Tallinnas (Estonia pst 11, 1902–1904) (historitsism)
• Höppeneri ja Co Pank (Harju tänav 9, 1908–1909) (neomanerism)
• Scheeli pank Tallinnas (Vana turg 2, 1903–1904), arhitekti riialane W. Neumann koos E. von Nottbeckiga
• Nikolai von Glehni rajatud uusgooti loss Mustamäel (nüüd muudetuna kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile)

Eesti aladele jõudis ka juugendstiili elemente:

• Pikk tänav 18 (nüüd Draakoni galerii, 1909–1910), baltisaksa arhitekt Jacques Rosenbaum (juugendfassaad)
• Tõnismägi 5a (1908–1909), arhitekt Arthur Hoyningen-Huene (juugend koos rahvusromantismiga)
• Ammende villa Pärnus (Mere pst 7, 1904–1905), Peterburi büroo F. Mieritz ja I. Gerassimov (juugend)

Eesti arhitektuuri alguseks peetakse Eesti Üliõpilaste Seltsi maja Tartus, mille projekteeris eestlane Georg Hellat 1901–1902. See oli esimene kord, kui eesti seltskond tellis eestlase käest maja.^[4] Ent eestipärasus puudub, mida olekski ilmselt veel palju oodata. Stiililt segunevad uusgootika, juugend, rahvusromantism ning kasutatud on ka ameerikalikku preeriavilla laia räästast. Sajandi esimesel kümnendil kujunes välja terve grupp eestlastest insenere – Georg Hellat, Voldemar Lender, Anton Uesson, Fromhold Kangro, Karl Jürgenson jt –, kes Eesti ajal said juba majaomanikena siirduda administratiivtöödele.^[5] Esimeseks päris Eesti arhitektiks oli Karl Burman.

Eestlased otsisid eeskuju eeskätt naabritelt Soomest. Ent Soome esitatud tellimustest jõuti teostada vaid üks ja sedagi mitte lõplikult. Selleks oli mööbli- ja vineerivabriku tööliste klubi Vana-Lõuna tänaval Tallinnas (1904–1905), mis oli Geselliuse-Lingreni-Saarise ühisbüroo projekt. Põhjala rahvusromantismi jooni leidus ka sakslaste arhitektuuris ning sajandivahetusel vaimustuti rahvusromantismist ka Venemaal.

• Vanemuine Tartus – A. Lindgren 1906 (hävinud, juugend)
• Estonia Tallinnas – A. Lindgren ja W. Lönn (1913)
• Tallinna Saksa Teater (praegu Eesti Draamateater) – Peterburi arhitekt A. Bubõr ja N. Vassiljev (juugend)
• Lutheri villa Tallinnas – A. Bubõr ja N. Vassiljev (Pärnu mnt 67, 1910) (rahvusromantism)
• Taagepera mõis (1907–1912) Valgamaal – arhitekt Riia sakslane Otto Wildau (soomepärane rahvusromantism)
• Holdre mõis, O. Wildau (1910)
• Tallinna Vastastikuse Krediitühingu äri- ja elumaja konkurssi võitis E. Saarinen 1911 (Pärnu mnt 10, üks esimesi liftiga maja Tallinnas)
• Pauluse kirik Tartus – E. Saarinen, 1911–1919 (lõpetamata)
• F. Akeli tellitud üürimaja Tallinnas Roosikrantsi 10 – arhitekt Armas Lindgren (juugendklassitsistlik)
• Tallinna Linna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi hoone Estonia pst 10 (praegune Inglise kolledž, 1912–1916) – Peterburi arhitekt A. Rosenberg ja baltisakslane E. Jacoby
• Riia-Vene Kommertspank Suur-Karja ja Väike-Karja tänava nurgal Suur-Karja 7 – insener Aleksandr Jaron, 1911–1912
• üürimaja Pagari tänaval – Hans Schmidt, 1911–1912
• Tartu Ülikooli Zooloogia-geoloogia Instituudi hoone Aia tänaval (nüüd Vanemuise tänav) – O. Hoffmann, 1912–1915
• K. Mauritza maja Tallinnas Kreutzwaldi 12 – K. Burman (1912)
• A. Buschi maja Tallinnas Tatari 21b – K. Burman (1912)
• Elamu Tallinnas Raua 39 – K. Burman (1913)
• Elamu Tallinnas Viru 4 – K. Burman ja A. Perna (1914)

Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks riigiks aastal 1918. Esialgne majanduslik raskus vaibus 1930. aastatel, kui suund võeti põllumajanduse edendamisele. Maareformiga tekkis suur hulk asundustalusid. 1920. aastatel korraldati veel mitu rahvusvahelist arhitektuurikonkurssi, sest kohalikke arhitekte ei jagunud. Ent alates 1930. aastatest võtsid siinse arhitektuuriloome valdavalt enda kanda juba kohalikud arhitektid.

Eesti ajal tegutsenud arhitektid jagab arhitektuuriajaloolane Mart Kalm tinglikult kolmeks: riialased ehk Riias hariduse omandanud arhitektid, 1920. aastatel välismaal õppinud seltskond ning kolmandaks 1918. aastal asutatud Tallinna Tehnikumi kasvandike põlvkond.^[6] Riialased on enamjaolt 1880. aastatel sündinud. Paljud neist lõpetasid Tallinna Reaalkooli, misjärel suunduti 1862. aastal asutatud Riia Polütehnilisse Instituuti. Riia oli baltisaksa kultuuri keskus ning sealne arhitektuuri eriala valdavalt Saksa mõjutustega. Õppejõudude seas olid näiteks Wilhelm von Stryk, Otto Hoffmann, Eduard Kuppfer, Heinrich Pirang, Eižens Laube jt. 1905. aasta rahutuste pärast suundusid paljud neist hiljem Saksamaa tehnikaülikoolidesse, kust osad ka hiljem Riiga naasid ja kooli ära lõpetasid. Töötati ka mõnda aega teiste arhitektide käe all. Paljud riialased tulid Vabadussõja ajal kodumaale, olles valmis vabariiki üles ehitama. Selle põlvkonna kujundada jäi 1920. aastate Eesti arhitektuur ning paljud olid veel 1930. aastatel levinud funktsionalismi juhtfiguurid. Riialaste seltskonda kuulusid E. Habermann, E. Kühnert, H. Johanson, E. Jacoby, A. Perna, A. Soans, K. Tarvas jt.

Riialaste saksa traditsionalism langes ajaliselt kokku venepärase ja aegunud akademismiga, mida valdas väike osa arhitekte, kes oli õppinud Venemaal (Karl Burman, Paul Mielberg, Aleksander Poleštšuk, Tõnis Mihkelson)

1918. aastal asutatud Tallinna Tehnikum oli algul välja kujunemata ning ebakindel staatus ei tekitanud kohalike arhitektuurihuviliste seas suurt tunglemist sinna. Peamiselt suunduti Kesk-Euroopa ülikoolidesse. 1920. aastal muutuv siinne Tehnikum riiklikuks õppeasutuseks, kus oli võimalik õppida tehnikuteks aga ka insenerideks ja arhitektideks. Ent koolil polnud oma ühist suurt hoonet ning vahendite nappus viis 1936. aastal kooli sulgemiseni. Kooli lõpetas kokku 33 tegevarhitekti (Robert Natus, August Esop, August Volberg jt), ent oli ka neid hiljem aktiivseid arhitekte, kel jäi sealne haridus poolikuks (Edgar Velbri, Arnold Väli, Ilmar Laasi jt).

1921. aastal asutasid 15 arhitekti Eesti Arhitektide Ühingu (EAÜ), mille esimeheks sai Eugen Habermann. Eesmärgiks seati ehitusseaduse parandamine, tellija teadlikkuse kasvatamine ja Eesti ühiskonnale arhitekti mõttekuse selgitamine; osaleti üleriigilistel näitusmessidel; kirjutati "Ehituskäsiraamat" (1932) ja "Eesti arhitektide almanak" (1934). 1925. aastal võeti vastu muinsuskaitseseadus, mis hoidis senisest enam arhitektuuripärandit.

• Riigikoguhoone Toompea lossi õuel (1920–1922) – Herbert Johanson, Eugen Habermann, (Eesti Vabariigi esimene riiklik ehitis, 1920. aastate traditsionalism ja ekspressionism)
• Niguliste koguduse maja ümberehitus Tallinnas Pikk 10 (1922) – Ernst Gustav Kühnert
• Tallinna vanalinna rajatud uusehitised: Artur Perna Pikk 10 (1922–1923) ja Jegorovi maja (1924) – Otto Moeller, Anton Lembit Soans, Georg Hellat Pikk 36 (1921, 1924–1925), funktsionalistlik Herbert Johansoni ja Aleksander Tõnissoni tööstushoone Rüütli 28/30 (1932) ning Eugen Habermanni Voorimehe 9 (1936).

1920. aastatel oli valdavaks stiiliks traditsionalism, mis vastandus eelnevatele sõjakoledustele ja väärtustas kodu, hubasust, turvatunnet, käsitöölikkust ja traditsioone.^[7] Ent sellele leidus ka alternatiive.

1930. aastatel jõudis Eestisse funktsionalism, mis võttis erilise ilme tänu Olev Siinmaale Pärnus (supelfunktsionalism) ning Tallinnas kerkis tänu Herbert Johansonile palju paefunktsionalistlikke hooneid. Funktsionalism on kujunenud kindlate vormitunnustega stiiliks, mille tunnusmärgid kinnitasid peaideoloogid Walter Gropius ja Le Corbusier. Nendeks on lamekatus või katusaed, lintaken, maa tõstmine postidele, vabaplaneering ja ekraanfassaad.^[8] Funktsionalism on moodsa inimese vajadustest lähtuv arhitektuur, mis mõtleb funktsionaalsusele ja ökonoomsusele.

Funktsionalistlikke koolimaju ehitati 1930. aastatel palju: Lenderi gümnaasium (Kreutzwaldi tn 25, Tallinn, arhitekt Herbert Johanson, 1933–1935), Prantsuse lütseum (Hariduse tn 3, Tallinn, arhitekt Herbert Johanson, 1935–1937), Westholmi gümnaasium (Kevade tn 8, Tallinn, arhitektid Herbert Johanson ja Arthur Jürvetson), Tehnikum Tallinnas (Pärnu mnt 57, 1938–1940, arhitekt Alar Kotli), Riiklik Kolledž (Narva mnt 25, arhitekt Alar Kotli) ning esimene paefunktsionalistlik maja oli Lasnamäe algkool (Majaka tn 2, Tallinn, arhitekt Herbert Johanson, 1932–1936).

1930. aastail toimus ülemaailmne reaktsioon harjumatule ja eksootilisele "kastistiilile". Eesti president Konstantin Päts hoidus oma poliitilise karjääri jooksul moodsa arhitektuuri soosimisest.^[9] Seega hakati hoonete esinduslikkusele suurt rõhku pöörama just Konstantin Pätsi ajal, tuginedes üldisematele arhitektuuri traditsioonidele. Sellise suuna kirjeldamiseks on arhitektuuriajaloolane Mart Kalm võtnud kasutusele termini "esindustraditsionalism".

• EKA maja Vabaduse väljakul (Tallinna Linnavalitsuse hoone, 1929–1931) – R. Natus
• Jaan Urla maja Pärnu mnt 6 Tallinnas (1932–1933) – E. Habermann (funktsionalism)
• Tallinna Kunstihoone (1933–1934) – A. Soans, E. Kuusik (funktsionalism, esindustraditsionalism)
• Olev Siinmaa elamu Rüütli 1a Pärnus (1931–1933) – O. Siinmaa (funktsionalism)
• Elamurühm Raua tänava 25–35 Tallinnas (1932–1936) – A. Soans jt. (funktsionalism)
• EEKS-maja hoone Tallinna Vabaduse väljaku põhjaküljel (1937) – E. Lohk
• Eesti Panga peahoone Tallinnas Estonia puiestee ja Kentmanni nurgal (1935) – insener F. Adoff ning arhitektid H. Johanson ja E. Habermann
• Eesti Panga Tartu maja (1936) – A. Matteus ja K. Burman (esindustraditsionalism)
• Võru pangahoone (1938) – E. J. Kuusik ja A. Soans (esindustraditsionalism)
• Presidendi kantselei Kadriorus (1938) – A. Kotli (esindustraditsionalism)
• Eesti Panga Pärnu maja (1938–1942) – A. Kotli ja A. Soans (esindustraditsionalism)
• Westholmi gümnaasium Tallinnas Kevade tänaval (1940) – H. Johanson ja A. Jürvetson (funktsionalism)

1940. aastal alustati sotsialistlikke ümberkorraldusi. Uus võim soovis end kehtestada tööliste riigina, hoolitsedes eelkõige lihtrahva eluolude eest. Eestist lahkusid mitmed baltisakslased (Erich Jacoby, Ernst Kühnert, Konstantin Bölau, Robert Natus jt). Ehitati pooleli jäänud majad lõpuni, et sõjaväelastele elamispinda jaguks.

Esimene Nõukogude võimu all olev aasta toimus suur rahvakorterite ehitamise, millele andis tõuke ka vähemalt Eesti aja lõpul väikekorterite ehitamiseks valmistumine. Arhitekt Alar Kotli Ra-Ko (rahvakorterite) projekti põhjal ehitati maju näiteks Tallinnas Lõime, Nisu ja Rukki, Majaka ja Sikupilli tänavale. Need on Tallinna maja edasiarendused, milles puudusid keldri- ja katusekorterid ning ühise keldris asuva duširuumi asemel on igas korteris isiklik. Kivitrepikoda ilmestab fassaadil vaid trepikojaakent ümbritsev raamistik ning majal on lihtne rõhtlaudis ja madalakaldeline katus. Kuid isegi pärast sõda püstitati veel vanamoelisi Tallinna maju (1949 Lasnamäe Kiievi tn, prj E. Lepner).^[10] Teises maailmasõjas Eesti hõivanud Nõukogude Liit hakkas tänavaid ümber nimetama ja Eesti arhitektuuri sovetiseerima. Arhitektidele õpetati küll sotsialistliku realismi, ent vaikimisi jätkus esindustraditsionalismi raskepärane laad. Selle aja ehituslik suund oli sotsiaalne. Loodi vanadekodusid, lastekodusid, töölissööklaid ja rahvamaju.^[11]

1941–1944 toimus Saksa okupatsioon, mis möödus eesti arhitektidele üsna tegevusetult. Töid juhtis Eestisse tagasi tulnud Ernst Gustav Kühnert ning tööd leidsid ka Alar Kotli, Friedrich Wendach, Anton Lembit Soans, August Volberg, Edgar Velbri jt. Peamiselt taastati vanu maju ja pooleli jäänud tööd lõpetati. 1944. aastal edenes Nõukogude armee pealetung Eestisse. Paljud siinsed arhitektid põgenesid mujale (Herbert Johanson, Olev Siinmaa, Elmar Lohk, Ernst Kesa, Roman Koolmar, Arthur Jürvetson jpt). Sõjaga jäi Eesti arhitektide seltskond väga väikseks. Soositi neid, kes olid Punaarmees või Nõukogude Liidu tagalas viibinud. Siia toodi ka palju Venemaa eestlasi ja venelasi. Viimase seas kuulsamaks näiteks G. Šumovski, O. Ljalin, I. Raiski ja J. Russanov. 1940. aastate teist poolt nimetab Mart Kalm liberaalse stalinismi perioodiks, mil arhitektuuris toetuti 1930. aastate esindustraditsionistlikule kogemusele.^[12]

1950. aastatel hakkasid silma ka Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetanud noored arhitektid. Viiest lennust enam kui sada arhitekti moodustasid Eesti projekteerijate kandva jõu kuni 1970. aastateni.^[13] Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis avati 1951. aastal arhitektuurieriala. Arhitektuuri õpetamises suuri muutusi ei toimunud, sest paljud Instituudi õppejõud tulid sinna üle. Nõukogude ajal tekkis arhitektuuriteadus, mida riik töökohtadega soosis.^[14]

Sõjast kuni 1955. aastani kestnud stalinismi periood Eesti arhitektuuri väga radikaalselt ei muutnud. Nõukogude Liidus valitsenud "vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik" printsiip avaldus eesti arhitektuuris vaid üksikutel dekooriküllaste fassaadidega hoonetel ning klassikaliste sammasportikustega ühiskondlikel hoonetel. Stalinistlik linnakeskus kujunes täielikult välja vaid Pärnus (Pärnu oblast). Tartu kannatas sõjas palju ning jäi aastakümneteks hoonestamata.^[15] Stalinismi ajal lahendati projekte kollektiivselt, mis oli väga soositud. P. Tarvas projekteeris koos arhitektide Harald Armani ja August Volbergiga Eesti NSV paviljoni Moskvasse Üleliidulisele Rahvusmajandussaavutuste Näitusele (1949–1954). Sisearhitektuuri eest vastutasid Maimu Plees, Bruno Tomberg ja Maia Oselein-Laul. Baltimaade paviljonid asetsesid lähestikku. Eestisse naasnuna alustas Peeter Tarvas koos August Volbergiga kino Sõprus projekti, kus abiks oli ka sisearhitekt Maia Laul. Puhta stalinistliku arhitektuuri märgiks on Mere puiesteel 1954. aastal endise kino Grand Marina varemetele ehitatud Tallinna Laevastiku Ohvitseride Maja, mille arhitekt oli Aleksandr Kuznetsov. Eesti kõige eriilmelisem venekeelne võõrlinn on 20 000 elanikuga Sillamäe, kuhu 1990. aastani pääses vaid erilubadega.

Eramuehitus kui eraomandit soosiv ilming oli põhimõtteliselt vastuolus Nõukogude ideoloogiaga. Individuaalelamu jõudis Eestisse alles Nõukogude korraga. Üldilmelt traditsionalistlikuid, kuid vastuoluliselt intiimsed. Riik andis väikese krundi tasuta, tagades pikaajalise laenu. Hruštšovi aeg (sula) tõi kaasa arhitektuuri väärtustamise langemise. Arhitektide töö paremaks ei muutunud, sest energiat kulus kooskõlastamistele ja enesekehtestamisele rohkem kui projekteerimisele. See oli aeg, mil sõjast oli kümme aastat möödunud ning asuti elamuehitiste kõrval ka avalikke hooneid püstitama.

1970.–1980. aastatel võttis kolhoosides-sovhoosides maad ehitusbuum. Majandid püstitasid oma keskustesse atraktiivseid haldushooneid ja kultuurimaju ning Tallinnas kerkis alates 1970. aastate keskpaigast olümpiaehitisi. Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Narvas asuti rajama mastaapseid paneelelamurajoone ning samal ajal püüti maal uue tööjõu ligimeelitamiseks soodustada kooperatiiv- ja individuaalehitust.^[16] 1970.–1980. aastate Nõukogude arhitektuuril oli kaks nägu, need olid demokratiseerimise kümnendid, mille ajal otsiti viise, kuidas vastata inimeste uut laadi nõudmistele ja soovidele (neil aastatel oli oluline kriitilise arhitektuuri ja avalikkuse dialoog), ja samal ajal olid need erastamise ja avalikkusest eemaletõmbumise kümnendid, mille jooksul sündisid peale massilise individuaalehituse (seda toetasid eriti majandid) arvukad üksteist üle trumbata püüdvad asutuste saunad, partei ladviku ja valitsuse eliidi suvekodud ning eriprojektiga kortermajad kui omamoodi ihalusobjektid, mille puhul teadmine läänemaisest luksusest segunes kohaliku eluviisi ja asjaajamisega.^[16] 1973. aastaks olid põhiosas valminud Tallinna Mustamäe elamud ning samal aastal hakati ehitama Tartu Annelinna (projekt 1969, Mart Port, Malle Meelak, Ines Jaagus), mis tollal oli mõeldud 50 000 elanikule, ja Tallinnas peaaegu sama suurele elanikkonnale mõeldud Väike-Õismäes (projekt 1968, Mart Port, Malle Meelak, Inessa Põldma, Kalju Luts). Kümnendi keskel lisandusid Viljandi Männimäe (Mart Port, Malle Meelak, Ene Aurik), mastaapne Lasnamäe (Mart Port, Malle Meelak, Irina Raud, Oleg Žemtšugov) ja 1980. aastate alguses Pärnu Mai (nüüd Ranna) rajoon (Paul Aarmann, Maimu Palm).

• Estonia taastamise ja laiendamise projekt (1945) – Alar Kotli
• Eesti NSV Teaduste Akadeemia instituudi hoone Tallinnas (1953) – Enn Kaar
• Eesti NSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi hoone, Tallinnas Gonsiori 29 (1950) – Peeter Tarvas ja H. Karro
• Elamu Tallinna vanalinnas Kullassepa ja Niguliste nurgal (1953) – Ilmar Laas
• Raudteelaste haigla Tallinnas Eha tänaval (1946) – Nikolai Kusmin
• Elamud Tallinnas Vase tänaval (1946–1050) – Boris Tšernov
• Kalevi jahtklubi Tallinnas Pirital (1949) – Peeter Tarvas
• Keila kultuurimaja (1956) – Arnold Matteus
• Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi hoone (1953) – H. Serlin
• Kohtla-Järve Võidu pst (Keskallee, 1956) – Lengorstroiprojekti arhitektid
• Narva-Jõesuu kolhoosidevaheline puhkekodu (1954–1061) – Nikolai Kusmin ja Manivald Noor
• Pühajärve kohvik-restoran (1961) – Mai Roosna
• Tallinna Laululava (1960) – Alar Kotli
• Kalevi spordihall Tallinnas (1962) – Peeter Tarvas, Uno Tölpus, Olga Kontšajeva, Valli Lember-Bogatkina ja Johannes Fuks
• EKP Keskkomitee maja Lenini (Rävala) pst 9 Tallinnas (1964–1968) – Mart Port, Uno Tölpus, Olga Kontšajev, Raine Karp
• Pärnu sanatooriumi Tervis vanem osa (1966–1971) – Kaljo Vanaselja, Ell Väärtnõu
• Tallinna hotell Viru (1964–1972) – H. Sepmann, Mart Port
• Tallinna hotell Olümpia (1974–1980) – Toivo Kallas, Rein Kersten
• Tallinna Linnahall (1975–1980) Raine Karp, Riina Altmäe

1990. aastate arhitektuuri mõjutas mõistagi poliitiline pööre režiimis, Eesti taasiseseisvumine ning pilkude suunamine kapitalistlikku lääne poole. Nagu kirjutab arhitektuuriteadlane Triin Ojari, seostub 1990. aastate arhitektuur pigem ""fassaadimeistrit" vajava, sovetlikust keskkonnast kiirkorras "eurotasemel" ruumi üleskloppiva tellija kui eriala laiemas keskkonnakujundusliku potentsiaali mõistmisega".^[17] Seda kinnitab ka Mart Kalm: "1920.–30. aastatel suure tööga vaevaliselt läbisurutud professionaalsus ehitusküsimustes oli püsinud tänu survesüsteemile kogu Nõukogude aja, kuid 1980. aastate lõpust alates vohab taas diletantlik iseehitamine."^[18]

1990. aastaid iseloomustab keerukas tellija ja arhitekti suhe, valdavaks oli ühiskonna leide suhtumine arhitektuuripoliitika vastu, kasutusele võetud digitaalsed projekteerimisvahendid, Arhitektide Liit kaotas riigilt toetuse saamise ning arhitektidel tuli omal käel hakkama saada. Asutati Eesti Arhitektuurimuuseum 1991. aastal. Kui majandus hakkas vaikselt tõusma, siis kasvas ka restaureerimistegevus, keldrite ja katuste väljaehitamine (loodi palju keldripoode) ning vahetati aknaid välja. 1990. aastate teist poolt iseloomustab ka "särav äriarhitektuur".^[19]

• Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone Toompeal Tallinnas – arhitektuuribüroo Kalle Rõõmus (2000)
• Tallinna Linnateater – arhitekt Kalle Rõõmus (1999)
• Linnamäe koolimaja Läänemaal – arhitekt Tiit Trummal (1999)
• endine Hansapanga peahoone projekt Tallinnas – arhitektid Vilen Künnapu, Ain Padrik (1995, teostamata)
• Optiva Pank Pärnus – arhitektid Jüri Okas, Marin Lõoke (1999)
• Nissani keskus Lasnamäel Tallinnas – arhitektid Andres Siim, Hanno Kreis (1994)
• endine EVEA panga hoone Tallinnas Liivalaia tänaval – Vilen Künnapu (1994–1998)
• Galeriikohvik Tallinnas – arhitekt Peep Jänes (1995)
• Tornimäe maja Tallinnas – arhitekt Madis Eek (1997)
• Emajõe ärikeskus Tartus, arhitektid Indrek Vainu, Toomas Pakri (1998)
• hotell Bernhard Otepääl – arhitekt Andres Lunge (1998, maha põlenud)
• Tallinna Golfiklubi Niitväljal – arhitektid Mai Šein, Jaan Tiidemann (1998)
• De la Gardie kaubamaja Tallinna vanalinnas – arhitektid Andres Alver, Tiit Trummal, T. Laht (1999)

Emajõe Ärikeskus - Pääsküla raamatukogu - Sakala keskus - Tallinna Linnahall - Tallinna Olümpiapurjespordikeskus - Tallinna vanalinn - Tartu Kaubahoov - Tartu Ülikooli peahoone - Tigutorn

• Eesti Arhitektuurimuuseum
• Eesti kunst
• Eesti arhitektide loend
• Eesti linnuste loend
• Eesti kirikute loend haldusüksuste kaupa
• Eesti mõisate loend
• Eesti tuletornide loend
• Tallinna kõrghooned
• Eesti taluarhitektuur

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti arhitektuur

• "Arhitektuuripärlid ja -käkid" – arhitektuuriprofid toovad välja parima ja halvima, mis on juhtunud taasiseseisvunud Eesti hooneehituskunstis. Eesti Päevaleht, 14. november 2009
• Mai Šein "Kultuuritus kultuuris" – autoriõiguste ahistamisest Eesti arhitektuurivaldkonnas. Sirp, 19. detsember 2013
• "Arhitektide liit nimetas sajandi kümme arhitektuurisaavutust" ERR kultuur, 9. oktoober 2021