Eesti ajalugu

See artikkel räägib Eesti ajaloost; samanimeliste teoste kohta vaata lehekülge Eesti ajalugu (täpsustus).

---

See artikkel vajab ajakohastamist. Palun aita selle artikli sisu ajakohastada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel ootab keeletoimetamist. Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eesti ajalugu on inimasustuse ajalugu praegusel Eesti alal. Selle alguseks loetakse esimese teadaoleva küttide ja kalastajate asula (Pulli asula) eksisteerimist Pärnu jõe ääres umbes 11 000 aastat tagasi.

Eesti ajalugu võib kõige üldisemalt jagada eelajalooliseks ja ajalooliseks ajaks. Esimene jagatakse kiviajaks, pronksiajaks ja rauaajaks, mis omakorda jagunevad väiksemateks alaperioodideks. Ajalooline aeg jagatakse keskajaks, varauusajaks, uusajaks ja lähiajalooks või uusimaks ajaks.

Kiviaeg kestis Eesti alal kuni 2. aastatuhande alguseni eKr. Selle olulisemateks järkudeks loetakse Kunda, Narva, kammkeraamika ja nöörkeraamika kultuure. Kiviaja teisel poolel võeti kasutusele keraamika ning selle lõpus hakkas asustus muutuma paikseks ja välja kujunema põllundus.

Pronksiajal kujunesid Eestis juba suuremad püsiasulad, sealhulgas ka kindlustatud asulad, ning toimus tihe suhtlemine naabermaadega. Tekkis kohalik metallitöötlemine ning kinnistusid püsiasustus ja põllundus.

Rauaaja alguses hakati rauda sulatama kohalikust soomaagist, arenes relvastus ning laienes asustus. Alates 1. sajandist pKr on Eestit mainitud kirjalikes allikais, lähemaid teateid leidub 1. ja 2. aastatuhande vahetuse Skandinaavia saagades ja Vene leetopissides. 1. aastatuhande teisel poolel arenes Eestis merendus ja kasvas kaugkaubanduse osakaal. 2. aastatuhande alguses tekkisid muinaskihelkonnad ja -maakonnad ning rajati suuri linnuseid. Levima hakkas ka kristlus.

Eesti keskaeg algas maa vallutamisega ristisõdijate poolt 13. sajandi alguses. Varasemad territoriaalsed üksused (maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad jt) asendusid ristisõdijate riikidega, millest tugevaimaks kujunes Liivimaa ordu oma, lisaks eksisteerisid Eestis Saare-Lääne ja Tartu piiskopkond ning 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile. Eesti oli tihedalt seotud Saksa kultuuriruumiga: linnad kuulusid Hansa Liitu ja nii linna- kui ka maaeliidi keeleks oli alamsaksa keel. Eesti keel jäi lihtrahva keeleks, mida kõneldi enamasti maal. Keskaja lõpul, 15. ja 16. sajandil, hakkasid Eestis kujunema sunnismaisus ja pärisorjus. Oluline osa kultuurielus oli reformatsioonil, tänu sellele hakkas muuhulgas kujunema ka eesti kirjakeel.

Keskaja lõppedes algas Eesti alal sõdadeperiood, mis kestis 150 aastat, selle vältel toimusid Liivi sõda (1558–1583), Rootsi-Poola sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661) ja Põhjasõda (1700–1721, Eesti alal kuni 1710). 17. sajandi keskpaigaks langes kogu Eesti ala Rootsi võimu alla, sel perioodil kindlustus luterlus, rajati Gustav Adolfi Gümnaasium ja Tartu ülikool ning lõplikult kujunes välja ka pärisorjus. Samas püüdis Rootsi riigivõim ka talupoegade olukorda parandada: rajati talurahvakoole ning toimus mõisate reduktsioon.

Põhjasõja järel oli Eesti enam kui 200 aasta vältel (1710–1917) Vene impeeriumi koosseisus. Kohalik võim jäi endiselt baltisakslastest eliidi kätte, pärisorjus kestis kuni 1810. aastateni. Olulised muudatused toimusid 19. sajandil, kui tööstuslik pööre jõudis Eesti linnadesse; lisaks oli oluline roll rahvuslikul ärkamisel sajandi keskpaigas. Eesti keel hakkas muutuma lihtrahva keelest kultuurkeeleks, tekkis rahvusromantiline ajaloo- ja enesenägemus. 19. sajandi lõppu on nimetatud venestusajaks, mil Vene keskvõimu poliitika tõttu eestlaste rahvuslik liikumine mõnevõrra nõrgenes, kuid samas halvenesid ka baltisakslaste positsioonid. Viimane võimaldas linnaeestlastel poliitikasse sekkuda, eestlaste enamuse poliitiline aktiivsus avaldus esimest korda 1905. aasta revolutsiooni ajal. 20. sajandi alguses tugevnes uuesti ka rahvuslik liikumine.

Pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni saavutas Eesti autonoomia (loodi kogu Eestit ühendav kubermang), kuid see kadus enamlaste võimupöörde järel sama aasta oktoobris. Rahvuslikult meelestatud poliitikud kuulutasid 1918. aasta 24. veebruaril välja Eesti Vabariigi, kuid kuni sügiseni oli Eestis Saksa okupatsioon. Seejärel puhkes Vabadussõda (1918–1920), mis lõppes Tartu rahuga 1920. aasta 2. veebruaril. Järgnenud 20 rahu- ja iseseisvusaastal arenesid Eesti majandus ja kultuur, 1934. aastal kehtestati presidentaalne riigikord.

1939. aastal surus Nõukogude Liit Eestile peale baaside lepingu, millele järgnes anneksioon 1940. aastal. Toimusid massirepressioonid, mille ohvriks langes enamik Eesti eliidist. 1941–1944 oli Eesti Saksamaa võimu all, mille järel taastus Nõukogude okupatsioon, mis kestis 47 aastat. Kuni 1950. aastateni jätkusid massirepressioonid, millest kõige ulatuslikum oli 1949. aasta märtsiküüditamine. Seejärel asendus füüsiline vägivald suuremas osas vaimsega, rahvuslik meelsus oli põlu all kuni 1980. aastate lõpuni.

1980. aastate teisel poolel alanud perestroika tegi võimalikuks Nõukogude Liidu vastased massilised protestid, millest kasvas välja uus iseseisvusliikumine. Eesti toimus Laulev revolutsioon, mida on nimetatud ka uueks ärkamisajaks; alates 1990. aastast võeti selge kurss iseseisvuse taastamisele. Eesti Vabariigi iseseisvus taastati 1991. aasta 20. augustil, uus põhiseadus hakkas kehtima aasta hiljem. 2004. aastal liitus Eesti NATO ja Euroopa Liiduga, 2011. aastal võeti kasutusele viimase ühisraha euro.

 Pikemalt artiklis Eesti ajaloo periodiseerimine

Eesti ajaloo periodiseerimisel on palju võimalusi. Kõige üldisemalt saab seda jagada eelajalooliseks ehk muinasajaks (kuni 13. sajand) ja ajalooliseks ajaks. Eesti akadeemilises ajalookirjutuses on üldiselt välja kujunenud järgmine periodiseering:

1. Eesti esiajalugu ehk Eesti muinasaeg hõlmab perioodi asustuse tekkest Eestis (umbes 9000 eKr) kuni 13. sajandini. Poliitilise ajaloo seisukohalt lähtudes on lõpptärminiks enamasti peetud 1227. aastat, ent viimasel ajal pole seda tavaliselt niivõrd konkreetselt fikseeritud. Tegu on Eesti ajaloo pikima perioodiga, mis hõlmab üle 10 000 aasta. Seetõttu on seda otstarbekas jagada väiksemateks perioodideks, seda võib teha vastavalt klassikalisele jaotusele kasutatava tehnoloogia järgi (Eesti kiviaeg (kuni umbes 1800 eKr), Eesti pronksiaeg (1800–500 eKr, Eesti rauaaeg (500 eKr – 13. sajand pKr), mida saab jagada alaperioodideks (näiteks Eesti rauaaja puhul vanem, keskmine ja noorem rauaaeg), mida mõnikord veel omakorda jagatakse (näiteks noorema rauaaja puhul viikingiaeg ja hilisrauaaeg). Kiviaega on tihti periodiseeritud arheoloogiliste kultuuride alusel (Kunda kultuur, Kammkeraamika kultuur, Nöörkeraamika kultuur).
2. Eesti keskaeg loetakse tavaliselt hõlmavaks perioodi 13. sajandist kuni Liivi sõjani. Ennekõike sobib see jaotus iseloomustama poliitilist ajalugu, alates maa vallutamisega ristisõdijate poolt (Eestlaste muistne vabadusvõitlus) ja lõppedes ristisõdijate poolt loodud riikide hävinguga. Varem nimetati antud perioodi tihti orduajaks, mis pole aga kuigi täpne, sest lisaks ordule olid maaisandateks ka piiskopid ja kuni 1346. aastani kuulus Põhja-Eesti Taanile, mistõttu seal saaks eristada ka Taani aega. Eesti keskaega tavaliselt väiksemateks alaetappideks ei jagata.
3. Eesti varauusaeg on periood, mida piiritletakse umbkaudu aastatega 1550–1800, sageli loetakse selle alguseks kas Liivi sõja algust aastal 1558 või Vana-Liivimaa lõplikku kokkuvarisemist 1561–1562 ning lõpuks talurahvareforme Eestis 19. sajandi alguses (eriti 1816/1819 pärisorjusest vabastamine). Et selle perioodi esimene oli poliitiliselt küllaltki rahutu aeg ja Eesti ala oli mitme valitseja käes, siis on seda perioodi jaotatud mitmeks alaperioodiks: Rootsi aeg (Põhja-Eestis 1561–1710, kogu Eestis alates 1625), Poola aeg (Lõuna-Eestis 1562–1625) ja Taani aeg (Saaremaal 1560–1645); lisaks saaks eristada veel ka Vene aega (Ida-Eestis 1558–1582). Perioodi teist poolt ja aega kuni 1917. aastani on tihti nimetatud kas Vene või tsaariajaks. Esimene kannab aga liialt palju ka muid tähendusi: see võib olla Vene võimu aeg Ida-Eestis Liivi sõja ja Vene-Rootsi sõja ajal 1656–1661, enamasti seostatakse seda aga Nõukogude Liidu okupatsiooni ajaga. "Tsaariaeg" on aga kõnekeelne termin, mida akadeemilistest kirjutistes üldiselt ei kasutata. Ajastut on iseloomustatud ka terminiga "Balti erikord", mis oli rüütelkondade ja linnade omavalitsuslik võimukorraldus ning kestis Venemaa Läänemere-äärsetes provintsides 1710. aastast kuni Vene impeeriumi kokkuvarisemiseni 1917. aastal.
4. Eesti uusaega periodiseeritakse tavaliselt ajaga 19. sajandi algusest kuni 20. sajandi alguseni. Taas pole kindlaid daatumeid, kuid tihti paigutatakse uusaja lõpp 1918. aastasse, kui kuulutati välja Eesti Vabariik või üldisemalt Vene keisririigi kokkuvarisemisest tingitud murranguperioodi aastatel 1917‒1918. Mõnikord lõpetatakse uusaeg aga ka varem, kas 1905. aasta revolutsiooni või umbmäärasemalt 20. sajandi algusega. Uusaja alaetappidena võivad eristuda eestlaste rahvuslik ärkamisaeg ja venestusaeg.
5. Eesti lähiajaloo ehk Eesti uusima aja alla loetakse enamasti aeg pärast 1918. aastat ning seda jaotatakse sageli okupatsioonide aegadeks (esimene Saksa 1917–1918, esimene Nõukogude 1918–1919, teine Nõukogude 1940–1941, teine Saksa 1941–1944, kolmas Nõukogude 1944–1991) ja iseseisvuse aegadeks (esimene 1918–1940, teine alates 1991). Samas on Eesti lähiajaloo alguseks võetud ka 1940.–1945. ja isegi 1991. aastat.

 Pikemalt artiklis Eesti esiajalugu

Vanemasse kiviaega kuuluvat asustust pole Eestis tuvastatud, sest keskmise kiviaja eel valitses Eestis jääaeg, mis võimalikud varasema asustuse jäljed kustutas.

Eesti ajaloo alguseks loetakse üldiselt Pulli asula umbkaudset eksisteerimisaega umbes 9000 eKr^[1]. Sellega algas Eesti alal Kunda kultuur, mis on oma nime saanud umbes 8700 eKr^[2] tekkinud Kunda Lammasmäe asula järgi.

Kunda kultuuri iseloomustas inimeste rändlev eluviis, end elatati küttimise, kalastamise ja korilusega. Kunda kultuur hõlmab kogu Eesti keskmise kiviaja. Kunda kultuuri kandvate inimeste geograafilist ja etnilist päritolu pole kindlaks tehtud, ehkki selle kohta on mitmeid teooriaid. On ka oletatud, et mitmete veekogude (sealhulgas Peipsi järve ja Pärnu jõe) nimed pärinevad tolle aja inimeste keelest.

Noorem kiviaeg ehk neoliitikum algas Eestis 5. aastatuhandel eKr ja lõppes umbes 1800 eKr. Selle alguses eksisteeris Eestis Narva kultuur, mida on suures osas loetud Kunda kultuuri jätkuks. Sel ajal võeti Eestis kasutusele keraamika, mis esialgu oli lihtsakoeline ja eriliste kaunistusteta.

Narva kultuuri järel eksisteerisid Eesti alal Kammkeraamika kultuur ja Nöörkeraamika kultuur. Esimest, varasemat, on tihti seostatud soomeugrilaste asumisega Eestisse, teist aga baltlaste (indoeurooplaste) asumisega Läänemere äärde. Nende kultuuride aegne keraamika oli Narva kultuuri aegsest peenekoelisem, kammkeraamika kultuurile oli iseloomulik kammipiide jälgi meenutavate vajutusjälgede esinemine savinõudel, nöörkeraamika aegsetele savinõudele jäeti mustreid ilmselt nööri abil.

Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud venekirveste (varasemal ajal ka sõjakirveste) kultuuriks, sest tollest perioodist on teada mitmeid hoolikalt lihvitud paadikujulisi kivikirveid, mida ilmselt tööriistadena ei kasutatud. Nöörkeraamika kultuuri ajal tihenesid Eesti ala elanike suhted naaberalade, eriti Skandinaaviaga.

 Pikemalt artiklis Eesti pronksiaeg

Umbes 1800 eKr alanud pronksiaega jagatakse tavaliselt kaheks perioodiks: vanemaks (kuni umbes 1100 eKr) ja nooremaks (kuni umbes 500 eKr). Vanemal pronksiajal oli asustus ja materiaalne kultuur sarnased kiviaja lõpu omadega, pronksesemete levik oli üpris vähene. Nooremal pronksiajal muutus pronksesemete kasutamine laialdaseks ning toimus ka mitmeid olulisi ühiskondlikke muudatusi. Eesti asustus muutus paikseks, levisid põlluharimine ja karjakasvatus, tekkisid kindlustatud asulad ning inimesi hakati matma senistest tunduvalt silmapaistvamatesse hauarajatistesse: kivikirstkalmetesse. Kindlustatud asulates toimus ka metallitöötlemine, peamiselt tegeleti Eestisse jõudnud pronksesemete sulatamise ja neist ehete või väiksemate tarbeesemete (nööpide, kammide) valmistamisega. Küllaltki tihedad majandussuhted olid jätkuvalt Skandinaaviaga.

Erinevate hinnangute järgi ajavahemikus 2800–500 eKr langes Saaremaale meteoriit ja tekkis Kaali kraater. Pronksiajal asus selle meteoriidi kukkumiskoha lähistel Asva linnusasula. 8.–6. sajandil tekkis ka meteoriidikraatri juurde kindlustatud asula.

 Pikemalt artiklis Eesti rauaaeg

Umbes 500 eKr algas Eestis rauaaeg, mis kestis kuni muinasaja lõpuni. Et antud perioodi saab tänu üksikutele kirjalikele allikatele^[3] uurida ka arheoloogiaväliste meetoditega ja ka arheoloogilise leiumaterjali aines on eelnevast rikkalikum, samuti periood küllaltki pikk, jagatakse Eesti rauaaeg tavaliselt kolmeks suuremaks perioodiks ja need omakorda veel alaperioodideks.

Eesti vanema rauaaja (kuni umbes 450 pKr) esimesel poolel (kuni umbes ajaarvamise alguseni) oli raua levik veel küllaltki vähene, mitmed tööriistad ja muud tarbeesemed valmistati endiselt sageli kivist. Vanema rauaaja teisel poolel, Rooma rauaajal, elavnesid tunduvalt Eesti ala kaubandussidemed läänepoolsete aladega, muuhulgas jõudis Eestisse suur hulk esemeid Rooma impeeriumist. Raudesemete valmistamiseks hakati kasutama ka kohalikku soorauda, misjärel raudesemete kasutamine hüppeliselt kasvas. Sel ajal hakati inimesi matma tarandkalmetesse, Ida-Eestis ka kääbastesse. Rooma rauaajast võib pärineda ka eestlaste esmamainimine, nimelt on Rooma ajaloolane Tacitus teoses "Germania" maininud 1. sajandi lõpul teiste põhjapoolsete rahvaste seas ka aeste ja finne, kellest esimesi seostatakse tavaliselt baltlaste ja viimaseid soomeugrilastega.

On oletatud, et Rooma rauaaja lõpul, 4. sajandi teisel poolel, kuulus Eesti ala ajutiselt Ermanarichi loodud idagootide (greutungide) hõimuliidu või riigi koosseisu,^[4] ent seda kindlate andmetega tõestada ei saa.

Keskmisel rauaajal (450–800 pKr) jätkusid mõlemad matmisviisid, suhted naabermaadega aga nõrgenesid. Antud periood, mis jaguneb rahvasterännu- (450–650) ja eelviikingiajaks (650–800), on suhteliselt vähe uuritud. Perioodi lõpul kääbas- ja tarandmatused üldiselt lõppesid, ehkki mõlema puhul on teada hilisemaid järelmatuseid. Toona levis matmine korrapäratuma ehitusplaaniga kivivarekalmetesse. Matustes kasvas oluliselt relvapanuste osakaal, mis viitab eelnevaga võrreldes rahutumale ajajärgule.

Umbes aastasse 750 jääb ka Salme muinaslaevade laevmatustena mahamatmine. Nendest üks on ühtlasi Euroopas vanim seni avastatud purjelaev.^[viide?]

Noorem rauaaeg, viikingi (800–1050) ja hilisrauaaeg (kuni 13. sajand)

 Pikemalt artiklis Muinas-Eesti

Eesti noorema rauaaja esimest poolest ehk viikingiajast (800–1050) on teada mõningaid kirjalikke allikaid, mis puudutavad Eestit, ennekõike on nendeks skandinaavia saagad, Põhja-Saksa kroonikad (näiteks Bremeni Adami kroonika) ja Vene leetopissid (näiteks Nestori kroonika). Viimaste järgi toimus umbes 1030. aastal Eestisse esimene teadaolev planeeritud vallutusretk, kui Jaroslav Tark vallutas muinaseestlaste linnuse praeguse Tartu kohal ja rajas sinna Jurjevi linnuse. Sellest ajast on Tartust avastatud mitmeid venepäraseid esemeid ja sõjarelvi. 1054. aastal toimus uus vallutusretk, mille käigus vürst Izjaslav I vallutas Kedepivi, tõenäoliselt Keava. 1061. aasta paiku vallutasid sossolid (tõenäoliselt muinaseestlased) need venelaste poolt allutatud alad aga tagasi. Pärast seda on 12. sajandist teada mitmeid Novgorodi ja Pihkva sõjajõudude retki Eesti aladele, eriti Ugandi muinasmaakonda. Mitmel korral vallutasid ja põletasid nad nii Tartu kui ka Otepää linnuseid. Eesti alalt tehti ka edukaid vasturetki ning rüüstati Pihkvamaad.

Alates viikingiajast on ka mitmesuguseid teateid eestlaste aktiivsest tegutsemisest merenduses. Saagad pajatavad eestlaste kontaktidest viikingitega Rootsist, Taanist, Norrast ja isegi Islandilt. Erinevalt Lääne-Euroopast pole teada, et Skandinaavia viikingid suutnuks Eestis kanda kinnitada. Saagade teatel sai svealaste kuninga Ingvari sõjavägi 7. sajandi paiku Lääne-Eestis lüüa ja ta ise tapeti. Suure ulatuse saavutas eestlaste tegevus merel muinasaja lõpul, hilisrauaajal (1050 – 13. sajand). 1187. aastal Rootsi tollase pealinna Sigtuna maha põletanud piraadid olid tõenäoliselt^{[küsitav][viide?]} eestlased (saarlased) või kurelased.

Vene leetopissist on teade ka umbes aastal 1032 toimunud novgorodlaste retkest rootsi päritolu varjaagi (viikingi) Uljebi (Ragnvaldi poeg Ulf) juhtimisel "raudväravate" alla, kus saadi aga lüüa. On oletatud, et selle puhul oli tegemist lodjalaevastiku retkega Tallinna alla, kus novgorodlased said eestlaste käest lüüa, kuid enamasti on nn Raudvärava lahingu toimumispaigaks peetud siiski Põhja-Venemaad. Seega ei saa seda teadet üheselt Tallinna ja Eestiga siduda.

Umbes 1050. aasta paiku loetakse alanuks noorema rauaaja ja ühtlasi ka Eesti esiajaloo viimane periood: hilisrauaaeg, mis kestis kuni 13. sajandini. Selle alguses toimus Eestis oluline asustusnihe, mitmed seni kasutuses olnud linnused ja asulad hüljati, tekkisid uued ja suuremad keskused. Tõenäoliselt just siis hakkasid välja kujunema ka Eesti muinasmaakonnad, kihelkonnad võisid mingisugusel kujul eksisteerida ka juba varem. Suurem osa viimastest oli 13. sajandi alguseks koondunud maakondadeks, osa aga jäänud eraldiseisvateks kihelkondadeks ehk väikemaakondadeks. Lisaks nendele võis oluline osa olla ka muistsetel maksustus- ja valitsusüksustel vakustel ning linnusepiirkondadel^[5]

13. sajandi alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvu on hinnatud 150 000 – 180 000 inimesele. Eesti hõimude asustusala oli sel ajal piiratud läänest ja põhjast Läänemerega; idapiir kulges mööda Narva jõge, Peipsi ja Pihkva järvi ning tõenäoliselt mööda Petserimaa ja Võrumaa piiri kuni praeguse Läti piirini. Eesti lõunapiir kulges Petserimaa piirilt praeguse Valgani ning sealt Liivi laheni lõuna pool praegusest piirist.^[6] Eesti alal oli kujunenud kaheksa suuremat maakonda, mille ladinakeelsed nimekujud olid: Revalia (Revala), Harria (Harju), Rotalia või Maritima (Ridala ja hilisem Läänemaa), Osilia (Saaremaa), Saccala (Sakala), Jervia (Järvamaa), Vironia (Viru), Ugaunia (Ugandi). Lisaks kaheksale suuremale maakonnale olid Eesti keskosas veel neli-viis väikemaakonda, mis peale esimese koosnesid arvatavasti vaid ühest kihelkonnast: Vaiga või Waigele, Moge või Mocha (Mõhu), Nurmegunde (Nurmekund), Alempois, Soontagana^[7] ja Jogentagana.

On arvatud, et nagu teisedki varajased agraarühiskonnad, elasid muinaseestlased esialgu majanduslikult sõltumatute patriarhaalsete sugukondadena, kus puudus märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Kuni 1990. aastateni leiti üldiselt, et selline võrdõiguslik (egalitaarne) ühiskond kestis Eestis kuni 13. sajandi muistse vabadusvõitluseni, kuid viimased ajaloolaste ja arheoloogide tööd viitavad pigem sellele, et aastaks 1200 oli Eesti ühiskond juba küllaltki kihistunud ning nii poliitiline võim, maa kui ka tootmisvahendid koondunud väikese hulga ülikute (vanemate) kätte.^[8]

Nooremal rauaajal toimus matmistavades olulisi muudatusi: viikingiajal olid eriti Lääne-Eestis veel kasutusel tarandite taolised haudehitised, kuid perioodi lõpuks domineerisid maahaudkalmistud. Tõenäoliselt oli levinuim matuseviis põletusmatus, kuid hilisrauaaja jooksul suurenes tunduvalt ka laibamatuste osakaal. Rauaaja lõpu osas võib teha veidi kindlamaid oletusi ka muinaseestlaste uskumuste kohta, tuginedes enamasti Henriku Liivimaa kroonikale. Tõenäoliselt austati erinevaid loodusvaime ja mõningaid jumalusi, levinud oli ohverdamine allikates ja hiites. Alates 1990. aastatest on hakatud rõhutama ka kristluse küllaltki olulist levikut Eestis juba 12. sajandil, mis ilmneb arheoloogilisest leiumaterjalist.

 Pikemalt artiklis Eestlaste muistne vabadusvõitlus

Koos teiste Läänemere idakalda rahvaste soomlaste, muinaspreislaste, žemaitide, aukštaitide (tänapäeva leedulaste esivanemad), latgalite, kuralaste, semgalite, liivlaste ja seelidega (kaasaja lätlaste esivanemad) olid eestlased 12. sajandi lõpul üks väheseid Euroopa rahvaid, kes ei olnud ristiusustatud.

1170. aastatest on teada esimene katse eestlasi ristiusustada: sel ajal nimetas paavst Aleksander III ametisse eestlaste piiskopi Fulco, kes jõudis Taani, kuid kelle tegevusest Eestis pole midagi teada. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Sellega elavnesid vendidevastaste ristiretkedega 11. sajandi keskel alanud ristisõjad Läänemere ääres ehk nn Põhjala ristisõjad,^[9] mille üheks osaks sai ka eestlaste suures osas vägivaldne ristimine. Peamiselt tegelesid Eesti ala allutamisega Põhja-Saksamaalt pärinevad ristisõdijad ja taanlased, episoodiliselt sekkusid ka rootslased. Samal ajal jätkusid Vene vürstide sõjaretked Eestisse nii eestlaste vastaste kui ka liitlastena.

1195. aastal toimus ristisõja nime all rootslastepoolne Virumaa rüüstamine, mis lõppes aga olulisemate tagajärgedeta. 1206. aastal järgnes taanlaste retk Saaremaale, kuid ka nende edu jäi ajutiseks.

1190. aastatel saksa ristisõdijate poolt alanud liivlaste ala vallutamine jõudis lõpule 1206. aastal, 1208. aastal sõlmisid ristisõdijatega liidulepingu latgalid. Juba samal aastal rüüstasid Mõõgavendade ordu ja latgalid Ugandit, aasta lõpus ka Sakalat. Järgnevalt toimusid eestlaste rüüsteretked latgalite aladele, omavaheline rüüstesõda kestis mitu aastat.

Eestlaste üheks olulisemaks võiduks peetakse 1210. aastal toimunud lahingut. Pikemas perspektiivis sellel võidul siiski erilist tähendust polnud. Olulisemaks ettevõtmiseks oli eestlaste, kurelaste ja ülestõusnud liivlaste katse vallutada 1215. aastal Riiat, kuid see lõppes läbikukkumisega.

1217. aastal toimunud Madisepäeva lahingu järel olid lõunapoolsemad maakonnad Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma Riia piiskopile Albertile ja Mõõgavendade ordule, 1219–1220 hõivasid taanlased ka Põhja-Eesti. Seejärel toimus taanlaste- ja sakslastepoolne võiduristimine, mille tagajärjel langes nende võimu alla kogu Eesti mandriala peale Läänemaa. 1220. aastal püüdsid rootslased viimast vallutada, kuid saarlased vallutasid ja põletasid nende kätte langenud Lihula linnuse juba samal aastal (Lihula lahing).

1222–1223 toimunud eestlaste vastulöögi järel, mil kogu Eesti ala peale Tallinna ümbruse ristisõdijate võimust vabastati, hõivasid sakslased ja taanlased Mandri-Eesti 1224. aastaks uuesti ning 1227. aastal vallutati ka Saaremaa. Et hilisemate aastate kohta aga väga täpseid andmeid ei ole, pole ka selge, kas eestlased suudeti lõplikult allutada. Saaremaa kohta on teada, et vähemalt aastatel 1236–1241 ja 1260–1261 oli see taas ordu ja piiskoppide võimu alt väljas. Mõnikord on lõplikuks eestlaste alistamiseks, muistse vabadusvõitluse lõppakordiks, peetud ka aastatel 1343–1345 toimunud Jüriöö ülestõusu, kuid et seda lahutab ristisõja põhisündmustest enam kui sajand, võiks seda pigem vaadelda eraldiseisva sündmusena.

Eesti ristimine ja uutele valitsejatele allutamine toimus peamiselt relva jõul, kuid tõenäoliselt õnnestus alistatud ülikutel sageli sõlmida alistumislepinguid. Tugevamat vastupanu osutasid vallutusele suurmaakonnad Ugandi, Sakala ja Saaremaa, neist kaks esimest allutati relva jõul ning varasemad ülikud ja vanemad kaotasid arvatavasti täielikult oma võimu. Seevastu ülejäänud Eesti alad (Harjumaa, Rävala, Järvamaa, Virumaa, Läänemaa ja Saaremaa) allutati uutele valitsejatele pärast sõdimist oletatavasti peamiselt lepingute teel, kus varasemad eesti ülikud säilitasid tihti oma positsiooni ja maavaldusedki, sulandudes küll hilisematel sajanditel saksa kõrgkihi hulka. Saarlaste ja ristisõdijate vahelisi lepinguid 13. sajandist on ka säilinud.^[10]

Peamiseks allikaks ristisõja sündmuste kohta Eestis on preester Henriku Liivimaa kroonika.^[11]

 Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Keskajal kuulus Eesti ala koos hilisema Lätiga ristisõdijate poolt loodud riikide koosseisu, mida on kokkuvõtvalt nimetatud Vana-Liivimaaks ehk keskaegseks Liivimaaks. Alates 1420. aastatest koondusid kohalikud riigid veidi tihedamalt tänu maapäevadele; seetõttu on keskaja lõpu Liivimaad alates 19. sajandist nimetatud ka Liivimaa konföderatsiooniks. 1238. aastal, pärast Stensby lepingut, oli Eesti ala jagatud nelja valitseja vahel: Põhja-Eestit ehk Eestimaa hertsogkonda valitses Taani kuningas, Lääne-Eestit Saare-Lääne piiskop, Kagu-Eestit (üldjoontes endist Ugandi maakonda) Tartu piiskop ning Edela- ja Kesk-Eestit Saksa ordu Liivimaa haru ehk Liivimaa ordu. Kiriklikult jagunes Eesti ala Saare-Lääne, Tartu ja Tallinna piiskopkondade diötseeside vahel. Tallinna piiskop ei omanud ilmalikku võimu, talle kuulus vaid paar linnust ja mõisa. Ruhnu saar kuulus keskaja lõpul Kuramaa piiskopi (nii ilmalike kui ka vaimulike) valduste alla, varasemal ajal oli selle poliitiline kuuluvus tõenäoliselt täpsemalt määratlemata. Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu piiskopid allusid kiriklikult Riia peapiiskopile, Tallinna piiskop aga Lundi peapiiskopile. Liivimaa piiskopid ja ka Liivi ordu maameister olid keskaja lõpuks Saksa-Rooma riigivürstid, alludes ametlikult seega keisri ülemvõimule. Piiskoppide ja ka Riia peapiiskopi vaimulikuks isandaks oli Rooma paavst, kellele allus ka ordu.

1346. aastal müüs Taani pärast pikki läbirääkimisi, mida kiirendas oluliselt Jüriöö ülestõus, Põhja-Eesti Saksa ordule, kes järgmisel aastal andis need valitseda oma Liivimaa harule. Lõplikult omandas Liivimaa ordu selle küll alles 1525. aastal, kuid ka kuni selle ajani teostas reaalset valitsusvõimu seal Liivi ordumeister.

Liivimaa ordu valdused jagunesid komtuur- ja foogtkondadeks. Esialgu olid esimesed tähtsamad, kuid hiljem kadus nende vahel põhimõtteline vahe. Liivimaa ordu oli korporatiivne organisatsioon ja lisaks ordumeistrile oli valitsemises suur roll ka käsknikel ehk komtuuridel ja foogtidel. Olulisimad Liivimaa ordu käsknikud Eesti alal olid Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Järva foogt, Pärnu komtuur ja Narva foogt. 16. sajandil oli osa Eesti aladest, endine Karksi foogtkond, ka ordumeistri otsealluvuses.

Piiskopkondi juhtisid piiskopid koos toomkapiitli ja alates 15. sajandi teisest poolest ka rüütelkondadega (vasallide korporatsioonidega). Olulisimad võimumehed olid toomdekaan ja toompraost, kes aitasid piiskoppi enamasti kiriklikes asjades, ja stiftifoogt, kes administreeris piiskopi ilmalikku valdust. Tavaliselt oli piiskopkondades vaid üks stiftifoogt, Saare-Lääne piiskopkond jagunes aga Saare- ja Läänemaa stiftiks ning seega oli seal ka kaks stiftifoogti.

Maaisandate kõrval oli oluline roll ka suurtel Liivimaa linnadel, mida oli kolm: Tallinn, Tartu ja Riia. Eesti alal oli lisaks kahele esimesele veel seitse väiksemat linna: Viljandi, Paide, Haapsalu, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Narva ja Rakvere. Linnalaadse staatusega oli 13. sajandil ka Lihula, mida hiljem mainiti korduvalt alevina; omavalitsuslik staatus oli ka Toompeal, mida üldiselt siiski eraldiseisvaks linnaks ei peeta. Kuressaare ja Valga olid samuti linnalised asulad, kuid said linnaõigused alles keskaja järel, vastavalt 1563. ja 1584. aastal. Teised kaubaalevid olid juba tunduvalt väiksemad ja tähtsusetumad. Eesti ala üheksast keskaegsest linnast seitse kuulusid ka Hansa Liitu, Narva ei saanud selle liikmeks Tallinna vastuseisu tõttu ja Vana-Pärnu ilmselt tänu Uus-Pärnu soodsamale positsioonile kaubateel.

Oluliseks võimuteguriks olid keskaegses Eestis ka vasallid, seda eriti Põhja-Eestis, kus neile juba 14. sajandil kuulus enamik maast. Eestimaa rüütelkonna eelkäijaks olevat Harju-Viru vasallide korporatsiooni ehk rüütelkonda kui vasallide omavalitsuslikku organit on mainitud juba 1284. aastal, see võib tagasi ulatuda aga ka 1253. aastasse või veelgi kaugemale. Saare-Lääne ja Tartu piiskopkondades muutusid vasallid oluliseks poliitiliseks teguriks 15. sajandi jooksul, väljaspool Põhja-Eestit olevatel ordu aladel ei kujunenud rüütelkonda kui poliitilist tegurit aga kuni keskaja lõpuni välja.

Selline haldusjaotus kehtis kuni Liivi sõjani (1558–1583).

 Pikemalt artiklis Reformatsioon Liivimaal

Reformatsioon jõudis Liivimaale 1520. aastate alguses. Tallinnas alustasid protestantlikud jutlustajad aktiivsemat tegevust 1524. aastal ja Tartus, tekkis konflikt katoliiklust ägedalt toetava piiskopi Johann Blankenfeldiga. Mõlemas linnas toimus pildirüüste, mille käigus said kannatada nii katoliku kirikud kui ka kloostrid. 1520. aastate lõpuks olid enamik Eesti linnadest reformatsiooni omaks võtnud, vaid Viljandi, Haapsalu ja Vana-Pärnu, kus katoliku vaimulike ja maaisandate mõjuvõim olid suuremad, jäid pigem katoliiklust toetavatele positsioonidele, samas on andmed usuliste eelistuste kohta paljudes väikelinnades ebaselged. Liivi sõja alguseks olid aga arvatavasti kõik linnad pigem luterlikud. Eesti talupojad jäid üldiselt usupuhastusest puutumata, kuigi reformaatorid püüdsid ka nendele kohati tähelepanu pöörata. Kuni Vana-Liivimaa lõpuni toimivat protestantlikku maakoguduste võrku ei kujunenud, küll aga sai kannatada senine katoliiklik, mistõttu maa-asulates segunesid kohati katoliiklus ja protestantlus ning levis mõlemast konfessioonist tugevalt erinev rahvalik usk. Linnaeestlased läksid koos teiste linlastega aga õige pea üle uue usu poolele.

 Pikemalt artiklis Vene-Liivi sõda

Pärast 1557. aasta lõpul toimunud nurjunud rahuläbirääkimisi Vene tsaari Ivan IV ja Vana-Liivimaa saadikute vahel tungisid Vene väed 1558. aasta jaanuaris Liivimaale. Maad rüüstati kuni veebruarini, seejärel sõlmiti vaherahu ja liivimaalased püüdsid tsaariga uuesti rahuläbirääkimistesse astuda. Kuid aprillis alustas tsaar taas Liivimaa-vastaseid rünnakuid ning vallutas mais Narva, juunis Vastseliina ja juulis Tartu. Sama aasta sügisel korraldas Liivimaa ordu vasturünnaku, kuid enamat Rõngu linnuse vallutamisest ei suudetud korda saata. 1559. aasta alguses laastasid venelased taas maad, kuid aprillis sõlmiti pooleaastane vaherahu. Nähes, et oma jõududega Venemaa vastu ei saa, andsid Liivimaa valitsejad end võõrvõimude kaitse alla: Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop müüs oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele, Riia peapiiskop ja Liivimaa meister tunnustasid aga Poola ülemvõimu. Tartu piiskopkond oli selleks ajaks juba venelaste poolt vallutatud ja viimane piiskop Venemaale küüditatud. 1559. aasta lõpus toimunud orduvägede viimane rünnak ei toonud sõjategevusse pööret. 1560. aasta alguses alustasid venelased uut pealetungi ning vallutasid Aluliina. Seejärel tungisid nad üha sügavamale Liivimaale, augustis võitsid nad Liivimaa ordut Härgmäe lahingus ja mõned nädalad hiljem langes nende kätte ka tugevaim ordulinnus Viljandi. 1561. aasta suvel andsid Tallinn ja Põhja-Eesti (Harju-Viru vasallid) end Rootsi kaitse alla^[12], samas kui aasta lõpus alistusid Riia peapiiskop ja ordu lõplikult Poolale. 1562. aasta märtsis likvideeriti lõplikult nii Liivi orduharu kui ka peapiiskopkond. Viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist sai esimene Kuramaa hertsog. 1564. aastal läks viimane Liivimaa ordu valdus, Maasilinna foogtkond Saare- ja Hiiumaal, ametlikult Taani võimu alla.

 Pikemalt artiklis Eesti varauusaeg

 Pikemalt artiklis Liivi sõda

Kui Vana-Liivimaa riigid 1562. aastal lõplikult likvideeriti, jagunes Eesti ala nelja võimu vahel: endises Saare-Lääne piiskopkonnas valitses Taani läänimehena hertsog Magnus, Harjumaad kontrollis Rootsi, Järvamaad ja Pärnu ümbrust Poola ning idapoolsemaid alasid Venemaa. Peagi puhkesid nende vahel omavahelised konfliktid, mille käigus rootslased hõivasid poolakatelt Paide. 1563. aastal puhkes aga Põhjamaade Seitsmeaastane sõda, mille raames Taani ja Poola sõdisid Rootsi vastu. Sõjas sai kõige rängemalt kannatada just Eesti mandriosa. 1570. aastal, kui see sõda lõppes, puhkes kohe Rootsi-Vene konflikt. Venelased piirasid juba samal aastal Tallinna ja Paidet, ent ei suutnud kumbagi vallutada.

1573. aastal vallutasid venelased lõpuks siiski Paide ning seejärel algas nende üldpealetung veel vallutamata Liivimaale. 1577. aastaks oli nende käes kogu Eesti mandriosa, välja arvatud Tallinna lähiümbrus, ja tõenäoliselt ka Hiiumaa; Saaremaa oli osaliselt venelaste kontrolli all, osaliselt kehtis seal Taani võim. Taas piirasid venelased ka Tallinna, ent ka seekord edutult. Juba sama aasta lõpus algas Läti alal Poola ja Rootsi vastupealetung, mille käigus venelased Liivimaalt välja löödi. 1582. aastal olid venelased Jam Zapolski vaherahu kohaselt sunnitud loovutama oma senised Läti ja Lõuna-Eesti valdused Poolale, 1583. aastal sõlmitud Pljussa vaherahuga läks kogu Põhja-Eesti aga Rootsile. Nii jagunesidki Eesti alad Rootsi (Põhja- ja Lääne-Eesti), Poola (Lõuna-Eesti) ja Taani (Saaremaa) valdusteks. Järgnenud perioodi on Eesti ajaloos seetõttu nimetatud ka kolme kuninga ajaks.

Venemaa valitses mõningaid Eesti alasid küllaltki kaua, näiteks Tartumaad aastatel 1558–1582. Neil aladel loodi Vene administratiivkorraldus, ametisse seati vojevoodid ning loodi hierarhiline kindluslinnade süsteem. Viimase järgi olid venelaste võimu all olnud olulisimad Eesti linnad Tartu ja Viljandi, millele allusid ümberkaudsed linnused. Lisaks vojevoodidele olid olulisteks ametnikeks ka majandustegelased, djakid. Lisaks otsesele Vene võimule eksisteeris Eesti aladel, Põltsamaa ümbruses ja endise Karksi foogtkonna aladel, 1570. aastatel ka hertsog Magnuse poolt valitsetud Liivimaa kuningriik, mis oli tegelikult tsaarist vaevalt sõltumatum kui Tartu vojevood.

 Pikemalt artiklis Rootsi aeg

 Pikemalt artiklis Poola aeg, Liivimaa hertsogkond

 Pikemalt artiklis Liivimaa kuningriik, Liivimaa kuningas

Alates 1561. aastast kuulus Põhja-Eesti Rootsi võimu alla, olles sellele alistunud vabatahtlikult. Seetõttu kinnitas Rootsi kuningas ka Harju-Viru ning Järva, hiljem ka Läänemaa vasallide ja Tallinna linna privileegid täies ulatuses.

1584. aastaks kujunes välja Eestimaa rüütelkond, mis sai Eestimaa kuberneri kõrval olulisimaks kohaliku võimu teostajaks. Rootsi võimu all olnud aladel kehtestati 16. sajandi lõpuks ka luterlik kirikukorraldus, kuigi peagi alanud sõjad Poolaga ei lasknud pikka aega maarahva uude usku pööramisele keskenduda, see sai teoks alles 17. sajandi keskpaigaks, kui kogu Eesti ala oli kindlalt Rootsi võimu all. Rootsi võimu esimestel kümnenditel ei toimunud erilisi muudatusi ka Eesti hariduselus, riik keskendus sõjale ja uue administratiivkorralduse juurutamisele.

1561. aasta Vilno uniooniga moodustati Liivi sõja ajal endise Vana-Liivimaa Liivimaa konföderatsiooni maadest: Lõuna-Eesti ning Lätimaa (Vidzeme, Latgale) territooriumist Liivimaa hertsogkond, mille valitsejaks oli Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ühendriigi Rzeczpospolita kuningas Zygmunt II August ja Kuramaal viimase Liivimaa ordu maameister Gotthard Kettleri valitsetav ilmalik, Rzeczpospolita vasallriigina Kuramaa hertsogiriik.

Aastatel 1582–1625 kuulus Lõuna-Eesti Poola võimu alla. Et kuningas Stefan Bathory luges ala vallutatuks, mitte vabatahtlikult alistunuks, siis jäid sealsed rüütelkonna aadlikud mitmetest oma privileegidest ilma. Poola püüdis oma valdustes taastada ka katoliiklust, eriti tugev oli see tendents kuningas Zygmunt III ajal Liivimaa kubermangu osas. Aastatel 1583–1625 tegutses Tartus jesuiitide seminar, mille juures oli alates 1585. aastast ka gümnaasium. Seda on mõnikord loetud ka Tartu ülikooli eelkäijaks. Jesuiitide peaeesmärgiks oli kohalike tagasipööramine katoliiklusse, eestlaste seas saavutasid nad ka teatavat edu. Poolakad püüdsid ka kohalike sakslaste võimubaasi nõrgendada, allutades Liivimaa rüütelkonna täielikult Poola kuninga võimu alla ning määrates kohalikeks halduriteks poolakaid. Ka lääne jagati rohkem poolakatele kui sakslastele, väikeläänide saajatena on teada aga ka eestlasi. Poola võimu ajal jagunes maa halduslikult esialgu presidentkondadeks, hiljem vojevoodkondadeks. Olulisimateks majandustegelasteks olid aga staarostid.

Saaremaa oli 1560–1645 Taani võimu all. Alates 1572. aastast oli see Taani kuninga isiklik valdus, mille seosed Taani riigiga jäid ebaselgeks. Seal ei olnud eriti palju läänimaid ning vabatalupoegade hulk oli tunduvalt suurem kui mujal Eestis. Taani ajal kindlustus siiski ka Saaremaa rüütelkonna positsioon. Taani kuningas ei saanud alale eriti palju tähelepanu pöörata ning Saaremaad ähvardas pidevalt oht, et Rootsi võib ta vallutada. Taani-Rootsi sõdade ajal tungisidki Rootsi väed mitmel korral Saaremaale, kuid see liideti Rootsiga siiski alles pärast enam kui 80-aastast Taani võimuperioodi.

 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõda (1600–1611)

 Pikemalt artiklis Kalmari sõda

Suhted Poola ja Rootsi vahel jäid pingelisteks ning kui riikide ühiskuningas, katoliiklik Sigismund, protestantliku Rootsi troonilt kukutati, puhkeski kahe riigi vahel sõda. 1600. aastal jõudis see ka Eestisse, kus rootslased vallutasid vähem kui aastaga peaaegu kogu Eesti territooriumi. Kuid peagi korraldasid poolakad vastupealetungi ja vallutasid Lõuna-Eesti tagasi. Olukord stabiliseerus 1610. aastaks, kui sõlmiti vaherahu.

1617. aastal puhkes sõda uuesti ja sedakorda saatis kuningas Gustav II Adolfi juhitud rootslasi püsivam edu. 1625. aastal vallutasid nad Tartu ja 1629. aastal sõlmiti Altmargi vaherahu, millega kogu Eesti mandriosa läks Rootsi kontrolli alla. Saaremaa sai Rootsi endale 1645. aastal Brömsebro rahuga, Ruhnu aga Oliwa rahuga 1660.

1611–1613 peamiselt Lõuna-Rootsis toimunud Kalmari sõda puudutas ka Eestit, kuna Rootsi väed püüdsid Saaremaal edutult vallutada Kuressaare lossi, lisaks toimusid taanlaste ja rootslaste vastastikused rüüsteretked Saare- ja Läänemaal.

Rootsi aeg on sageli eestlaste poolt leidnud äramärkimist kui "vana hea Rootsi aeg" (näiteks Villem Reimani kirjutistes^[13]), ehkki just Rootsi võimu ajal suutsid baltisaksa aadlikud läbi suruda eesti talupoegade sunnismaisuse kinnistumise (erinevalt Rootsi ja Soome talupoegadest, kes olid isiklikult vabad), mida on sageli peetud ka pärisorjuse alguseks. Positiivne visioon kujund ajast põhineb peamiselt Karl XI ajal (1680. ja 1690. aastatel) toimunud suurele mõisamaade reduktsioonile, mille tulemusena sai riik endale üle 80% Liivimaa ja ligi 20% Eestimaa põllumaadest. Riigitalupoegade õiguslikku seisundit asuti ühtlustama Rootsi talupoegkonna omaga, mis tähendas sisuliselt liikumist tugeva vabatalupoegkonna kujundamise suunas. Samuti piirati Liivimaa rüütelkonna tegevusvabadust ning edendati talupoegkonna harimist (Forseliuse seminar). Paraku takistas neid arenguid suur nälg (1695–1697) ning Karl XI surm (1697), need lõpetas aga Põhjasõda.

Pärast võitu Poola üle asus Rootsi Liivimaa kubermangu aktiivselt endaga integreerima. Selleks loodi Liivimaa kindralkuberneri koht ning esimeseks sellel ametikohal oli Gustav II Adolfi õpetaja Johan Skytte. Esialgu asus kubermangu keskus Tartus, hiljem Riias. Gustav II Adolf ja Skytte pöörasid suurt tähelepanu usu- ja hariduspoliitikale. Seetõttu rajati 1630. aastal Tartusse ja järgmisel aastal ka Tallinnasse gümnaasiumid, esimese baasil avati 1632. aastal Tartu Ülikool (Academia Gustaviana, 17. sajandi lõpul Academia Gustaviana Carolina). Usupoliitikas keskenduti katoliikluse väljajuurimisele eriti maarahva (eestlaste ja lätlaste) seast. Halduslikult jagunes Eesti ala Eestimaa kubermangu, 17. sajandi teisest poolest kindralkubermangu, ja Liivimaa kindralkubermangu vahel. Põhja-Eestis oli kohalikus poliitikas suur roll ka Eestimaa rüütelkonnal, Liivimaa rüütelkonna võimupiirid olid tunduvalt väiksemad. Kuni 1650. aastateni teostasid Rootsi valitsejad, eriti kuninganna Kristiina, Eestis laialdasi läänistusi, nii kuulusid Taanilt vallutatud Saaremaa ja veel mitmed valdused tükk aega de la Gardie perekonna valduste hulka. Ka mitmed eesti linnad kaotasid omavalitsusliku staatuse, minnes aadlike võimu alla. Ainult Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu säilitasid täielikul kujul oma linnaõigused. Rootsi riik pööras eriti suurt tähelepanu Narva linnale, millest kujunes sel perioodil üks olulisemaid kaubalinnu Läänemere ääres.

Kuberneridele allusid mitmed ametnikud, kellest olulisemad olid tavaliselt baltisakslastest kohtunikud. Eestimaal võttis kubermangu juhtimisest aktiivselt osa ka Eestimaa rüütelkond, mille maanõunikud ja peamees konsulteerisid pidevalt kuberneriga. Liivimaal maanõunikel eriti suurt mõju ei olnud, rüütelkonna ja kuberneri suhtlust vahendasid resideerivad maanõunikud. Rüütelkondade peamiseks omavalitsusorganiks olid maapäevad, mida peeti nii Eesti-, Liivi- kui ka Saaremaal kuni Venemaa keisririigi lõpuni 1917. aastal.

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1656–1661)

1656. aastal puhkenud Vene-Rootsi sõja käigus vallutasid Vene väed Kagu-Eesti, sealhulgas ka Tartu. Sõja peamine tanner oli aga Poolas, mis oli sisuliselt Rootsi ja Vene vahel ära jagatud. Pärast Kagu-Eesti vallutamist proovisid vene väed alustada pealetungi ka Kirde-Eestis, 13. märtsil 1658 ületasid venelased tolleaegse piiri ja ründasid Rootsi eelposte Joala küla juures. Narvas asuvad Rootsi väed olid aga ette valmistatud ja tõmbusid tagasi Narva linna. Vene väed alustasid linna blokaadi, kuid nad tõrjuti rootsi raskesuurtükkide tulega linna lähistelt eemale ning venelased Eesti lähistel enam uusi rünnakuid enam ette ei võtnud ja venelaste väejuht Hovanski alustas läbirääkimisi kindralkuberner Krister Klasson Horn af Åminneiga, mispeale sõlmiti vaherahu 21. aprillil ja venelased eemaldusid Narva alt juba 24. aprillil 1658.

1658. aastal sõlmitud Vallisaare vaherahu jättis Kagu-Eesti Venemaale aga 1661. aastal sõlmitud Kärde rahuga sai Rootsi kaotatud alad aga tagasi. Sel lühikesel Vene võimuperioodil Tartumaal suuri muudatusi ei toimunud, kuid Tartu Ülikool koliti üle Tallinna. Tartu kaupmehed said Vene võimult ka mitmeid privileege, kauplemaks Pihkvamaal, kuid sõja lõppedes need tühistati.

17. sajandi teiseks poolele oli kogu Eesti ala langenud Rootsi võimu alla ning see ajajärk oli ka küllaltki rahulik, mistõttu riik sai ajada sihipärast poliitikat, edendades ortodoksse luterluse levikut ning püüdes välja juurida ebausuks ja paganluseks nimetatavat rahvalikku usku. Samuti pööras Rootsi riik suurt tähelepanu hariduse arendamisele, sealhulgas talurahva seas, mistõttu Bengt Gottfried Forselius sai riigi toetusel rajada ka talurahva lastele mõeldud õpetajate seminari. Riik parandas ka riigitalupoegade olukorda, neil oli võimalik mõisarentniku halva käitumise korral pöörduda isegi kuninglikku õuekohtusse Stockholmis. Aadelkonna mõju püüdis riik üldiselt vähendada, mistõttu toimus 1680. ja 1690. aastatel Baltikumis ka mõisate reduktsioon. Liivimaal võeti aadelkonna käest ära umbes 80% mõisatest, Eestimaal tunduvalt vähem, alla 20%. Tavaliselt sai endine mõisaomanik siiski mõisarentnikuks jääda. Liivimaal tekitas reduktsioon ka suurt vastuseisu, rahulolematute aadlike eesotsas oli Johann Reinhold von Patkul, kes Rootsis surma mõisteti ja seetõttu välismaale põgenes. Patkul hakkas järgnevalt looma liidusuhteid Rootsile vaenulike riikide vahel, aidates nõnda kaasa Põhjasõja puhkemisele.

Aastatel 1695–1697 oli Eestis ja kogu Ida-Euroopas väga tõsine näljahäda, mida on nimetatud ka suureks näljaks. Eestis võis sellesse surra umbes 70 000 inimest ehk ligi veerand elanikkonnast. Rootsi ametnikud, kes olukorda pärast nälja lõppu hindasid, leidsid, et Eestis kulub näljast taastumiseks umbes 20–30 aastat, kuid seda aega ei olnud, sest juba kolme aasta pärast puhkes Põhjasõda. 17. sajandi teisel poolel võisid Eesti alale asuda ka kolmas ajalooline vähemusrahvus, vanausulistest peipsivenelased, kuid nende saabumisajaga on mitmeid probleeme ja viimasel ajal peetakse tõenäolisemaks, et nad tulid suuremas osas Eestisse alles pärast Põhjasõda.

 Pikemalt artiklites Põhjasõda ja Põhjasõda Eesti alal

1700. aasta sügisel ründasid Peeter I juhitud Vene väed Narvat ja asusid seda piirama. Rootsi kuningas Karl XII kiirustas aga oma peavägedega Eestisse ning lõi venelasi Narva lahingus. Kuigi Rootsi vägede üheks lahinguplaaniks oli ka sõja jätkamine Venemaa vastu, otsustas Karl siiski liikuda lõunasse, August II Tugeva vägede vastu ning lahkus Eestist 1701. aasta alguses. Eesti idapiiril puhkesid seejärel lahingud pealetungivate Vene vägedega, mis alates 1702. aastast hakkasid saavutama ka edu: venelased võitsid Erastvere ja Hummuli lahingud.

1704. aastal vallutasid venelased Tartu ja Narva, millega Eesti idapoolne osa läks nende kontrolli alla. Seejärel tuli sõjapidamisse Läänemere idakaldal pikem paus, kuni rootslased Poltaava lahingus (1709) lüüa said. Enne seda, 1708. aastal, oli Rootsi rünnakuid kartev Peeter I lasknud Narva ja Tartu linnad hävitada. 1709–1710 vallutasid Vene väed Eestimaa ja Liivimaa kubermangu, kõige viimasena alistus venelastele Tallinn. Venelased andsid alistumislepingutes baltisakslastele väga laiad privileegid (Balti erikord), et neid enda poole meelitada. 1721. aastal, Uusikaupunki rahuga, kinnitati Baltikumi Venemaa koosseisu kuulumist ja baltisakslaste suuri privileege.

Alates 1710. aastast oli kogu Eesti ala ühendatud Venemaa keisririigiga. Varsti pärast Uusikaupunki rahu taastati senine halduskorraldus, millega Põhja-Eesti kuulus Tallinna kubermangu ja Lõuna-Eesti koos Põhja-Lätiga Riia kubermangu. Sõda ja epideemiad olid maad rängalt laastanud, nii et Eesti võis olla kaotanud kuni kolmveerandi oma elanikkonnast. Sõjajärgsetel aastatel algas siiski peagi taastumine, mis jõudis lõpule 18. sajandi keskpaigaks.

Baltisaksa aadlile oli 18. sajand, eriti selle esimene pool, küllaltki soodsaks ajaks, sest Peeter I oli baltisakslastele andnud väga laiad privileegid ning tagastanud Rootsi ajal riigistatud mõisad. 30. septembril 1710 kinnitas Peeter I Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused. Lõplikult kinnitati need Uusikaupunki rahuga 1721. aastal. Eesti ja läti talupojad polnud siiski täiesti õigusteta seisundis. Võrreldes rootsi ajaga oli talupoegade olukord siiski raskem ja nende üksikud protsessid aadlike vastu lõppesid siiski enamasti kaotusega, ühe sellise tulemuseks oli Roseni deklaratsioon 1739. aastal, selles esitatud äärmuslikud seisukohad talupoegade täielikust kuulumisest aadli omavoli alla ei peegeldanud siiski reaalselt valitsevat olukorda ning ka tsaarivalitsus püüdis deklaratsiooni autori meelehärmiks sellist olukorda pärast selle avaldamist igati vältida.

Alates Katariina II ajast hakkas keskvõim oma huve baltisakslastele jõulisemalt peale suruma, mille tulemuseks oli asehalduskorra kehtestamine Baltikumis 1783. aastal, keskustega Tallinnas ja Riias. Katariina ja Liivimaa kindralkuberner George Browne püüdsid parandada ka talupoegade olukorda, Liivimaa kubermangus oli sellel rohkem edu kui Eestimaal.

Kultuurielus toimus samuti olulisi sündmusi: 1739. aastal anti välja esimene eestikeelne Piibel ja 1802. aastal taasavati Aleksander I poolt kinnitatud asutamisaktiga saksakeelne Vene riigiülikool (Kaiserliche Universität zu Dorpat; Imperatorski Derptski Universitet). Seal said õppima asuda ka eesti soost üliõpilased.

1796. aastal keiser Paul I valitsemisajal likvideeriti asehaldurkonnad ning taastati kubermangud: Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang.

Eesti ala mõjutasid kaudselt ka Napoleoni sõjad. 1807 ja 1812, kui algas Prantsuse-Vene sõda, värvati ka Eesti alalt nekrutiteks kordades rohkem talupoegi kui tavaliselt, samuti moodustati 1807 ja 1812. aastal kohaliku rüütelkonna esindajate juhtimisel maamiilitsaüksused. Eesti territooriumile sõda siiski ei jõudnud ja mõne aja möödudes saadeti need uuesti laiali. Balti laevastiku baasi, Tallinna sõjasadamat blokeerisid Briti sõjalaevad 1807. aastal pärast Tilsiti rahu sõlmimist Napoleon I ja Aleksander I vahel.

 Pikemalt artiklites Eestimaa talurahvaseadused ja Liivimaa talurahvaseadused

1801. aastal Venemaa keisriks saanud Aleksander I huvitus mõningatest läänelikest reformidest ja püüdis Venemaal jätkata Katariina II ajal taotletud valgustatud absolutismi kohast valitsemist. Tema erilise tähelepanu all olid talurahvaseadused, sest Venemaa elanikkonnast umbes 90% moodustas just talurahvas. Reforme alustas ta Balti kubermangudest, sest sealsed euroopalikud olud võimaldasid muudatusi kiiremini ja valutumalt läbi viia. Keiser soovis muudatusi teha esialgu väga piiratud alal ka seetõttu, et kindlaks teha, kas sarnaseid reforme võiks laiendada ka kogu Vene impeeriumile.

1802. aastal viidi Eestimaa kubermangus osaliselt Eestimaa rüütelkonna initsiatiivil ellu regulatsioon, mida tuntakse selle esimese sõna järgi: "Iggaüks...", mis kehtestas talupoegadele pärimisõiguse, samuti asutati valla- ja kihelkonnakohtud, mis olid aluseks hilisemale talurahva omavalitsusele. 1804–1805 viidi ellu täiendavaid reforme, millega nii Eestimaal kui ka Liivimaal keelati talupoegade müümine maast lahus ja perekonnaliikmete eraldamine nende müümisel. 1809. aasta seadusetäiendusega võisid talupojad ka maad osta, müüa ja pärida. Õiguslikus ja emotsionaalses mõttes olulisimad oli aga otsus pärisorjusest vabastamise kohta, mis Eestimaal leidis aset 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Talupojad said küll isiklikult vabaks, kuid et sisuliselt kogu maa kuulus mõisnikele, pidid nad tolle heaks jätkuvalt tööd tegema ja teokoormised isegi suurenesid. Ka on pärisorjusest vabastamise daatumid sümboolsed, praktikas võttis uue korralduse juurutamine ligi 20 aastat aega. Eestimaal kaotati 1816. aasta seadusega ka vallakohtud, Liivimaal jäid need aga alles, just suures osas sellega seletatakse ka talude päriseksostmise ja rahvusliku ärkamise suuremat edu Lõuna-Eestis.

Koos priikslaskmisega pandi eestlastele ka perekonnanimed. Rannarootsi vabatalupoegadel olid need juba ammu, ka mõnedes eesti kihelkondades olid valgustuslembesed mõisnikud ja pastorid juba perekonnanimesid pannud. Samas leidus ka piirkondi, kus ka pärisorjusest vabastamise järel läks nimedepanek visalt. 1836. aastal anti aga kõigile seni lisanimeta talupoegadele sundkorras perekonnanimed.

 Pikemalt artiklis Eesti uusaeg

Nikolai I valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise. 1832. aastal võeti vastu Uus evangeelse luteri kiriku seadus, mis vahetas välja rootsiaegse, sellega lõppes kohalike luteri kiriku iseseisvuse periood ja nad allutati ülevenemaalisele luteri kiriku järelevalvele. Uue kirikuseaduse alusel võisid kirikuõpetajateks olla ainult Venemaal asuvate ülikoolide usuteaduskondade lõpetajad, mis tingis aja jooksul Saksamaalt uue kirikuõpetajate ja haritlaste immigratsiooni Liivimaale, kellest kujunes aja jooksul uus seisus Läänemere kubermangudes – literaadid. Saksamaalt pärit ja saksakeelsed, kuid kohalikus baltisaksa aadelkonnas kujunenud hinnangutest erinevaid Valgustusajastu põhimõtteid järgivad literaatide esindajad hakkasid teostama uuringuid maarahva elu-olu kohta. Samuti asuti kodifitseerima Balti kubermangude provintsiaalõigust, mille tarbeks teostati massilisi arhiiviuuringuid; viimaste baasilt kujunes suures osas ka baltisaksa professionaalne ajalookirjutus.

Hoogustus ka baltisakslaste ühiskondlik tegevus, loodi mitmeid uusi haridusseltse, sealhulgas ka estofiilseid. Esile kerkisid ka mõned eesti soost haritlased, nagu Kristjan Jaak Peterson luuletajana ning Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjaniku ja arstina. Suures osas Faehlmanni algatusel loodi 1838. aastal Õpetatud Eesti Selts, mis oma suunitluselt oli kõige selgemalt estofiilsem ja mis oma tegevuse esimestel aastakümnetel tegeles peamiselt Eesti vanavara korjamise ja süstematiseerimisega. Kujunema hakkas ka rahvuseepos "Kalevipoeg".

Pärast talupoegade pärisorjusest vabastamist nende eluolus kohe kardinaalseid muudatusi ei toimunud. Teotöökohustus säilis ning läks raskemakski. Siiski oli talupoegadel suurem liikumisvabadus, samuti suutsid mitmed neist ka mõisa sõltuvusest vabaneda, üksikutest (näiteks Mats Erdell) said isegi mõisarentnikud. Oluliseks sotsiaalseks teguriks oli 1840. aastatel alanud usuvahetusliikumine, mille käigus tuhanded eesti talupojad, peamiselt Lõuna- ja Lääne-Eestis, astusid vene õigeusku, lootuses saada endale oma maatüki ehk hingemaa. Mõningate riigimõisate, nagu Kihnu maid jagatigi usku vahetanute vahel, kuid enamik neist maad siiski ei saanud. Samuti hakkasid eestlased üha suuremal määral välja rändama Venemaale (väljarändamisliikumine), kus mitmel pool, eriti Siberis, oli võimalik endale hankida isiklik maavaldus. Eriti hoogustus väljarändamine 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.

1849. aastal võeti vastu uus talurahvaseadus, millega mõisate valdused jagati mõisa- ja talumaaks ning sai võimalikuks ka ulatuslikum talude päriseksostmine. See sõltus aga suurel määral mõisniku tahtest ja võimalustest tema omanduses olevaid renditalusid päriseks müüa. Päriseksostmine oli ennekõike seotud naturaalmajanduselt lõplikult rahamajandusele üleminekuga, kus mõisnik hakkas oma põldudel kasutama palgatööjõudu. Päriseksostmine edenes tunduvalt kiiremini Lõuna-Eestis, kus juba 19. sajandi lõpuks oli enamik talusid talupoegade omanduses.

1853. aastal alanud Krimmi sõda Eesti ala päris otseselt ei puudutanud. Siiski värvati tavapärasest tunduvalt enam eestlasi sõjaväkke ja loodi ka kohalikke talupoegadest koosnevaid maamiilitsaid ja isegi merepatrulle. 7. juulil 1855. aastal püüdis Inglise laevastik saata maale dessanti Virtsus^[14], laevastik jõudis ka Eesti rannikuvetesse Narva-Jõesuu juures, vangistati mõningaid kalureid, kuid suuremat sõjategevust ei toimunud. Krimmi sõda näitas aga küllaltki selgelt, et Venemaa on muust Euroopast maha jäänud.

Krimmi sõja järel algasid Vene impeeriumis keiser Aleksander II reformid, mis pidid impeeriumi ühiskonda moderniseerima ja võimaldama sõjas kaotatud eneseuhkus taastada. Juba Nikolai I valitsusaja lõpul vastu võetud talurahvaseadused Eesti- ja Liivimaal rakendusid sõja järel, 1856. aastal, ellu. Eriti Liivimaal algas intensiivne talude päriseksostmine. Eestimaal, mis oli vaesem, tekitas uue seaduse täieliku rakenduse venitamine (selle kõik sätted pidid jõustuma alles pärast mõisa- ja talumaade väljamõõtmist) aga talurahva seas arusaamatust ning esines ka kokkupõrkeid mõisnike ja talupoegade vahel, millest tuntuim oli Mahtra sõda 1858. aastal. Teatavaid rahutusi toimus ka Lõuna-Eestis. Talunike olukord jäi mitmel pool endiselt viletsaks ja seetõttu sai 1864. aastal Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel teoks palvekirjade aktsioon, mida mõnikord on loetud ka rahvusliku ärkamisaja alguseks. Selle käigus koguti üle-eestiliselt palvekirju keisrile. Aktsioon kukkus siiski Peterburis selle vastu tegutsenud baltisakslaste tõttu läbi.

Talupoegade tegevus- ning liikumisvabadus laienes siiski kiiresti, sest 1860. aastatel vastu võetud uus vallakohtuseadus (1866) vabastas vallakogukonna mõisniku eestkoste alt ja passiseadus (1868) andis senisest tunduvalt suuremale rahvahulgale võimaluse minna elama linna või väljapoole oma kodukubermangu. Peagi hakati rändama ka Vene impeeriumist väljapoole, sealhulgas näiteks ka Põhja-Ameerika Ühendriikidesse. Oluline mõju kogu Vene impeeriumile, sealhulgas ka Eestile, oli pärisorjuse kaotamisel kogu riigis 1861. aastal. Uus passikorraldus (1863), mis andis talupoegadele esimese isikut tõendava dokumendi, suurendas nende liikumisvabadust ja soodustas väljarändamist Venemaale. Teoorjuse (mõisnike õigus nõuda talupoegadelt maa kasutamisõiguse eest kindlat tööpanust) kaotamisega (1868) läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele. 1866. aasta vallakogukonnaseadus vabastas talurahva omavalitsuskogud mõisniku võimu alt ja andis neile laia otsustuspädevuse kohalikes majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.

1860. aastate järel hakkas eestlaste osakaal linnarahvastikus ja selle arvelt ka linnarahvastiku osatähtsus kogu rahvastikus kiiresti kasvama: ajavahemikus 1862–1897 suurenes viimane 8,8%-lt 18,4%-le. Aastal 1870 kehtestati uus linnavalitsuste ja esindajate valimise kord; linna juhtimine magistraadi ehk rae käest läks üle linnakodanike poolt valitud volikogule ja selle poolt moodustatud linnavalitsusele. Valimisseadus jäi aga veel paariks aastakümneks baltisakslasi soosivaks.

Linnastumine oli osaliselt seotud ka talude väljaostmisprotsessi tulemusena päritavate põlistalude tekkimise ja elatusvõimaluste vähenemisega maapiirkondades. Vaba tööjõu tekkimisega algas Eestis ka tööstuse kiire areng. Põhiliseks tööstusharuks oli esialgu tekstiilitööstus, mis oli Eestis arenema hakanud juba 19. sajandi alguses. Olulisimad kalevivabrikud olid: Narva (Narva kalevivabrik) (1822), Kärdla (Hiiu-Kärdla vabrik) (1829), Sindi (1834), Tartu (1839) ja Kreenholmi (1857) ja Nikolski Manufaktuur Narvas^[küsitav].

Tekkisid ka muud tööstusettevõtted: B. Drümpelmanni vasksepatöökoda (1828), Wistinghauseni paberivabrik^[15], Johann Wilhelm Donati Ülemiste paberivabrik (1836), Mayeri malmivalutehas (1842), C.F.Gahlbäcki malmivabrik, K. Jürgensi valutehas (1858), Friedrich Wiegandi vasksepatöökoda Rakveres (1859), mis tootis peamiselt Eestimaa viinaköökidele seadmeid.

Sajandi lõpus hakkasid arenema ka teised tööstusharud, seda eriti Tallinnas, kus rajati Lutheri mööblivabrik (1880), Volta masinatehas (1899), Tallinna Katusepapivabrik (1898), Ülemiste paberivabriku asemele Ernst Osse Osse ja Ko tselluloosivabrik.

Tööstuse arengule ja uute asulate tekkele aitas tugevalt kaasa raudtee. 1870. aastatel ehitati Balti raudtee, mis ühendas Paldiski ja Tallinna sadamad läbi Narva ja Gattšina Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega. Balti Raudtee veermiku teenindamiseks ehitati Tallinnasse Balti Raudtee Peatehased ja vagunite valmistamiseks Dvigateli vagunitehas. Tapa-Tartu raudtee valmis 1876. aastal, Tartu-Valga raudteeliin 1887 ja Valga-Võru-Pihkva raudtee 1889. 1898. aastal valmis ka Pihkva-Bologoje raudteeliin, mis ühendas Eesti Venemaa sisekubermangudega 1897. aastal valmis Valga-Pärnu kitsarööpmeline raudtee, koos Mõisaküla-Viljandi haruteega. 1900. aastal valmis Tallinna–Viljandi kitsarööpmeline raudteeliin ja Türi–Paide kitsarööpmelise raudteeliini harutee. Tänu raudteele saavutas Tallinna sadam Venemaa Keisririigi sadamate seas väliskaubanduses käibelt 4. koha.

Eesti arengut 19. sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerumine: staatilise agraarühiskonna ümberkujunemine moodsa euroopaliku ühiskonna suunas koos industrialiseerimise, linnastumise ja põlisrahva rahvusliku ärkamisega. 1860. aastatel alanud massilise talude päriseksostmise ajal kerkisid talude hinnad aga valitseva maapuuduse ja ostusoovide suure hulga tõttu mitu korda kõrgemaks kui Venemaal, mis hoogustas ka sinna väljarändamist. Eestisse jäänud talupojad ostsid aga oma põliskohad enamasti välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti lina- ja kartulikasvatusest saadud tuludest (lina hinda tõstis Ameerika Ühendriikide kodusõja (1861–1865) tõttu vähenenud puuvilla sissevedu Euroopasse). 19. sajandi lõpuks oli Lõuna-Eestis (Liivimaa kubermangus) talupoegade omanduses üle 80%, Põhja-Eestis (Eestimaa kubermangus) 50% talumaast. Taluperemeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem osa.

Tallinnas asutati 1877. aastal Põhja Puupapi- ja Tselluloosivabrik ehk Tallinna tselluloosivabrik^[16].

19. sajandi lõpus arenes suurtööstus ka väljaspool Tallinna, 1893. aastal Kohila Puupapi ja Paberivabrik ja Räpina tselluloosivabrik, 1899. aastal Türi paberivabrik ja Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus.

 Pikemalt artiklis Ärkamisaeg

Prantsuse revolutsiooni, romantismiideede ja end teadvustama asunud saksa rahvusluse mõjul algas 19. sajandil ka eestlaste rahvuslik ärkamine. Selle kultuurilised juured olid 19. sajandi alguses, kui estofiilsed baltisaksa haritlased, aga ka esimesed kõrgemat haridust saanud eestlased asusid senist eesti rahvakultuuri ja eestlaseks olemist väärtustama, tuginedes Johann Gottfried Herderi nägemusele rahvustest kui unikaalsetest väärtustest. Alates 1830. aastatest hakkasid nad oma tõekspidamisi tasahilju ka levitama, ehkki ulatuslikumal määral hakati seda tegema alles sajandi teisel poolel. Ühtsustunde tekitamisel oli kesksel kohal enese eestlasena teadvustamine, mis 19. sajandi jooksul järk-järgult muutus olulisemaks lokaalsest (kihelkondlikust, maakondlikust või piirkondlikust) identiteedist. Eestlaste rahvuslik ärkamine kulges üldjoontes sarnaselt teiste Ida-Euroopa väikerahvastega (tšehhid, soomlased, lätlased jt), kellel puudus kogemus lähemasse ajalukku ulatunud riiklusest.^[17] Eesti rahvusliku liikumise vedavaks jõuks kujunes uus eliit – ennekõike sotsiaalset tõusu taotlev tärkav haritlaskond ning riigiteenistujatest, kaupmeestest ja käsitöölistest koosnev keskkiht, aga üha enam ka eesti soost vaimulikud.

1860. aastatel muutus rahvuslik liikumine tänu talurahva võimaluste kasvule ning ühiskonna moderniseerumisele massiliseks. Selle perioodi kõige silmapaistvamaks tegelaseks oli köster, kooliõpetaja ja kirjamees Johann Voldemar Jannsen, kes 1857. aastal asutas mõjuka eestikeelse nädalalehe Perno Postimees, mida on mõnikord peetud ka ärkamisaja alguseks. Jannsen pöördus esimest korda eestlaste kui eesti rahva, mitte maarahva poole. Mõned aastad hiljem algas Eestis ka aktiivne seltsiliikumine, mis võimaldas vabatahtlikku ühistegevust ja ka rahvuslikku eneseteadvuse kasvatamist. Esimesed seltsid olid üldiselt laulu- ja mänguseltsid, peagi tekkisid aga majanduslikud ühisused, millest ilmselt tuntuim oli laevaselts Linda.

1860. aastal tekkis eesti haritlastel rajada ka kõrgem eestikeelne õppeasutus: Eesti Aleksandrikool, eragümnaasium, mille jaoks hakati peagi ka annetusi koguma. Aleksandrikooli ideest ja sellele toetuste kogumisest sai rahvusliku ärkamisaja üks kesksemaid üritusi, mis oma tipule jõudis 1870. aastatel, muutudes ilmselt kõige ulatuslikumaks eestlaste rahvuslikuks ürituseks üldse. Aleksandrikooli komiteesid ja peakomiteed on mõnikord nimetatud ka Eesti esimeseks parlamendiks.^[18] 1862. aastal ilmus täies pikkuses trükis ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos "Kalevipoeg". 1864. aastal kolis Perno Postimehe toimetaja Jannsen aga Tartusse, kus hakkas välja andma Eesti Postimeest, mis saavutas tunduvalt laiema lugejaskonna ning mõjutas järgnevalt oluliselt eesti rahvusliku eliidi tegevust. 1865. aastal alustasid tegevust mõjukad laulu- ja mänguseltsid Vanemuine (Tartus) ja Estonia (Tallinnas), millest hiljem kujunesid Eesti esimesed professionaalsed teatrid. 1869. aastal toimus Tartus esimene Eesti üldlaulupidu, mida on tavaliselt peetud Eesti rahvusliku liikumise esimeseks tähtsündmuseks. Umbes samal ajal asusid tegutsema mitmed tulevased rahvusliku liikumise liidrid, tuntuks sai ka Jannseni tütre, poetess Lydia Koidula looming. 1871. aastal rajati ka eestlastest haritlasi koondav Eesti Kirjameeste Selts.

1870. aastad olidki ärkamisaja alguperioodi õitsenguajaks, kuid juba sel ajal kujunesid selle liidrite vahel välja erimeelsused, mis aja möödudes üha süvenesid. Konservatiivset, baltisakslastega koostööd teha üritavat suunda juhtis Jannsen, radikaalset, baltisakslastevastast ja Vene keisri toele lootvat tiiba Carl Robert Jakobson (1841–1882), Jakobsonist mõõdukamat, ainult eestlaste oma vaimujõule tugineda püüdvat voolu pastor ja keeleteadlane Jakob Hurt (1839–1907). Viimane kinnitas, et eestlaste kui väikerahva missioon saab olla üksnes kultuuriline, mitte poliitiline; tähtis on rahvuslik identiteet, mitte riiklik kuuluvus. Radikaalsem Jakobson, ajalehe Sakala toimetaja, sõnastas eesti rahvusliku liikumise majandusliku ja poliitilise programmi, nõudes selles eestlastele sakslastega võrdseid poliitilisi õigusi (talurahva ja linlaste esindatust kubermangude maapäevadel, Balti erikorra ja baltisaksa aadli privileegide kaotamist). Poliitikuna oli rahvuslaste liidritest osavaim Jakobson, kes suutis 1881. aastaks enamiku organisatsioonidest enda mõju alla saada, mistõttu Hurt loobus aktiivsest poliitilisest tegevusest ja lahkus Peterburi ning rahvuslikus liikumises tekkis nn Suurlõhe. Ent juba 1882. aastal suri Jakobson ootamatult. Et Jannsenit oli 1880. aastal tabanud halvatus, tekkis 1880. aastate alguses eesti rahvuslaste võimuladvikus tühimik. Esialgu domineerisid Jakobsoni suunda toetanud inimesed, kuid teatud mõju jäi ka Hurdale, kes küll enam Eestisse tagasi ei pöördunud.

 Pikemalt artiklis Venestusaeg

1881. aastal võimule saanud keiser Aleksander III osutus karmikäeliseks vene rahvusluse soosijaks, kes püüdis ka seni Balti erikorda nautinud Balti provintside elukorralduse samastada Sise-Venemaa provintside omaga. Esialgu olidki venestusmeetmed ennekõike administratiivsed: ametikeeleks muudeti saksa keele asemel vene keel, kindralkubernerideks määrati ainult venelasi, kohtu- ja politseikorraldus muudeti samaks Venemaa sisekubermangudega ning täies ulatuses kehtestati ka Venemaa linnaseadus. Oluliselt kärbiti ka rüütelkondade osatähtsust, kuid neile jäi siiski ka jätkuvalt oluline roll provintside sisepoliitikas. 1880. aastate lõpust hakkas venestuspoliitika üha valusamalt tabama ka provintside põlisrahvaid. Rahvuslikke organisatsioone suleti või muudeti venemeelseteks. Ka eesti rahvuslaste suur unistus, Eesti Aleksandrikool, avati 1888. aastal venekeelsena. Selleks ajaks oli kogu algkoolivõrk samuti venekeelseks muudetud, saksa või eesti keeles võis õpetada ainult usuõpetust ja emakeelt. Samuti venestati kohanimesid, näiteks sai Tartu ametlikuks nimeks Jurjev (vene keeles Derpti asemel Jurjev ja saksa keeles Dorpati asemel Jurjew). Ka Tartu ülikoolis muudeti õppetöö 1893. aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale.

Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud. Nii said nad näiteks saada valitud linnavolikogudesse ja koguni proovida linnavalitsust enda kätte võtta. See õnnestus esimesena Valgas, kus see toimus koostöös lätlastega, Tallinnas tehti seda koostöös venelastega.

1896. aastal sai Tartus Eesti Postimehe peatoimetajaks Jaan Tõnisson, kellel oli Lõuna-Eesti juhtivate rahvuslike tegelaste Villem Reimani, Oskar Kallase ja Karl Koppeli tugev toetus. Noore ja innuka rahvuslasena asus ta propageerima eesti keele avalikku kasutamist ja keskendus oma lehes eestlaste rahvuslikele ja majanduslikele probleemidele. Samuti propageeris ta ühistegevust ja vabatahtlikke ühinguid, eriti karskusseltse, millest riigipoolse surve tingimustes said ühed peamised rahvusliku liikumise keskused. Tartus ajalehe Postimees ümber koondunud mõõdukad (J. Tõnisson, Villem Reiman, Heinrich Koppel, Oskar Kallas) pooldasid isevalitsusliku korra ümberkujundamist parlamentaarseks – konstitutsiooniliseks monarhiaks Veidi pärast Tõnissoni aktiivse tegevuse algust Tartus alustas Tallinnas tegutsemist Konstantin Päts, kes asutas ajalehe Teataja, mis keskendus erinevalt Postimehest rohkem majanduslikele probleemidele, mis Põhja-Eestis olid ka olulisemad, kuna sealne talude päriseksostmise protsess oli aeglasem ja ka linnaelanikkond, sealhulgas töölised, omasid tunduvalt suuremat osakaalu. Radikaalsem rühmitus (Konstantin Päts, Jaan Teemant, Mihkel Pung) pooldasid demokraatlikku vabariiki ja mõisnike maaomandi ulatuslikku vähendamist. 20. sajandi algul hoogustus Eestis sotsialistlik liikumine, mis tugines peamiselt suurettevõtete tööliskonnale, üliõpilastele ja koolinoortele. 1902. aastal panid Mihhail Kalinin ja Friedrich Leberecht aluse Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei (VSDTP) Tallinna organisatsioonile. VSDTP organisatsioon oli ülevenemaaline ja rangelt tsentraliseeritud põrandaalune partei ja sotsialistide eesmärk oli isevalitsuse kukutamine relvastatud võitlusega. 1903. aastal hakkas Tartus ilmuma ka Peeter Speegi ja Mihkel Martna ajaleht Uudised, mis oli Teatajast veel radikaalsem ja toetas sotsiaaldemokraatiat. Ajalehe Uudised ümber koondusid sotsiaaldemokraadid–föderalistid. Föderalistid pidasid oluliseks rahvuslikkust, nad propageerisid sotsialismi ja rahvusluse sünteesi, rõhutasid Venemaa riikliku korralduse reformimisel ja sotsiaaldemokraatliku partei ülesehitamisel autonoomia ja föderalismi põhimõtete rakendamise vajadust. Nad pooldasid tolerantsust ja pluralismi ning partei juhtimise demokraatlikke meetodeid. 20. sajandi alguses kujunesidki välja esimesed eestlaste poliitilised rühmitused, lisaks sotsialistidele oli oluline roll Tõnissoni mõõdukatel ja Pätsi ümber koondunud radikaalsetel liberaalidel.

 Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

Venemaa sisepoliitilist ja majanduslikku õhkkonda pingestas tema kaotus Jaapanile Vene-Jaapani sõjas (1904–1905). Seetõttu toimus Peterburis 1905. aasta 9. jaanuaril demonstratsioon, mis lõppes rahvahulga tulistamisega (verine pühapäev). 12.–24. jaanuaril 1905 toimusid Eestis sellest mõjustatud solidaarsusstreigid. Streikis umbes 12 000 inimest tööstuslinnades Tallinnas, Narvas ja Tartus. Ka maal levisid rahutused, mis enamasti ei viinud küll otseste vastuhakkudeni. Küll aga kirjutati mitmel pool valitsusele palvekirju, mis taotlesid lihtrahva olukorra parandamist.

Olukord radikaliseerus 1905. aasta 16. oktoobri järel, mil sõdurid avasid Tallinnas toimunud meeleavalduse pihta tule ja hukkus ligi 100 inimest. Olukorda leevendas mõnevõrra Nikolai II poolt päev hiljem välja antud Oktoobrimanifest, mis lubas inimestele põhilisi kodanikuvabadusi, sealhulgas sõna- ja koosolekute pidamise vabadusi. Muuhulgas anti luba rajada ka poliitilisi parteisid. Eestis rajati kaks ametlikku eestlaste erakonda: Peeter Speegi seltskonna poolt juhitud Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühisus, mis illegaalselt tegutses juba varem, ja Tõnissoni Eesti Rahvameelne Eduerakond. Lisaks tegutsesid Eestis veel mitmete üle-Venemaaliste parteide kohalikud harud, baltisakslaste parteid, illegaalsed enamlaste ja esseeride parteid ning ametlikult organiseerumata poliitilised rühmitused.

Poliitiliste parteide tekkimine

1905. aasta oktoobris-novembris loodi pärast Nikolai II poolt välja antud 17. oktoobri manifesti Eestis esimesed legaalsed parteid.

Konservatiivsed mõõdukad liberaalid, eesotsas Jaan Tõnissoniga asutasid Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mis üldriiklikes küsimustes võttis omaks Vene kadettide programmi konstitutsioonilise monarhiaga demokraatliku riigikorra kehtestamise ja Ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumise nõudega. Mõõdukad rõhutasid oma tegevuse legaalset, seaduslikku iseloomu, seda, et võideldakse "ainult õiguse ja seaduse abinõudega". ERE häälekandja oli ajaleht Postimees.

Vasakpoolsedsotsiaaldemokraadid-föderalistid, eesotsas Peeter Speekiga asutasid põhiolemuselt marksistliku programmiga Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisuse. 1905. aasta kevadel avaldas sotsiaaldemokraatide-föderalistide juht Peeter Speek nõudmise Vene keisririigi föderaliseerimise ja Eestile autonoomse osariigi staatuse andmise kohta. ESTÜ häälekandja oli ajaleht Uudised.

Tsentralistlikku Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Töölisparteisse kuuluvad sotsiaaldemokraadid hakkasid tegutsema avalikult. Novembri lõpul valiti ka Tallinna Tööliste Saadikute Nõukogu, mille esimees oli Nikolai Janson.

VSDTP kõrval tekkisid Eestis mitme ülevenemaalise partei – Konstitutsioonilis-Demokraatlik Partei, 17. Oktoobri Liidu (oktobristide), Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Bundi (juudi partei), Õiguskorra Partei – väikesearvulised organisatsioonid, kuid need ei etendanud kohalikus elus märkimisväärset osa. Baltisaksa aadel ja linnakodanlus asutasid Liivimaal konservatiivse Balti Konstitutsioonilise Partei ja Christoph Mickwitzi Eestimaa Konstitutsioonilise Partei.

Sisuliselt olid peaaegu kõik Eestis loodud parteid ja liikumised Venemaa keisririigi valitsusega opositsioonis, nõudsid demokraatiat ja kodanikuõigusi, venestamise lõpetamist, rahvuslikku enesemääramisõigust, autonoomiat ja kohalikku omavalitsust.

Novembris toimus Tartus Eesti rahvaasemike koosolek, kus mõõdukad ja radikaalid omavahel selgelt tülli läksid, mistõttu peeti kaks koosolekut: Tõnissoni pooldavad mõõdukamad jõud pidasid "Bürgermusses" (baltisakslaste seltsimajas) koosoleku, radikaalid aga Tartu Ülikoolis aulakoosoleku. Mõõdukad arvasid, et edasisi rahvuslikke eesmärke ja kodanikuvabaduste suurendamist peaks saavutama legaalsete poliitiliste vahendite teel ja seadsid eesmärgiks konstitutsioonilise monarhia, samas kui radikaalid nõudsid tsaari kukutamist ja vabariigi väljakuulutamist. Nad esitasid ka üleskutse üleüldiseks kodanikuallumatuseks ning mõned panid ette hakata ka mõisaid rüüstama. Mitmetes valdades võetigi võim üle ja kohati kuulutati välja lokaalseid "vabariike", paaris vallas hakati koguni Eesti Vabariigi põhiseadust välja töötama.

10. detsembril 1905 kuulutati Tallinnas ja Harjumaal välja sõjaseisukord, kuid sellest hoolimata toimus 12.–20. detsembril peamiselt Põhja-Eestis ligi 120 mõisa rüüstamine, mille käigus tapeti ka üks mõisnik. Velise ja Kabala vallas toimusid relvastatud kokkupõrked sõjaväeosadega. 26. detsembril kuulutati välja sõjaseisukord Rakvere, Paide ja Haapsalu piirkonnas. Detsembrist 1905 kuni veebruarini 1906 toimunud karistussalkade operatsioonide käigus lasti maha ligi 300 inimest ja 600 said ihunuhtlust, paljud saadeti ka asumisele. Mitmed Eesti poliitikud (näiteks Konstantin Päts, Mihkel Martna, Jaan Teemant) mõisteti ka tagaselja surma, kuid päästsid end välismaale põgenemisega.

Poliitilised arengud

Pärast 1905. aastat kaotati Venemaal taas mitmed isikuvabadused ja ka venestamise surve teatud määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid I Riigiduuma (1906) koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid kahe-kolmeni: II Riigiduumas (1907) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Kaarel Parts, Tõnis Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas (1907–1912) Aleksander Terras; IV Riigiduumas (1912–1917) Juhan Oras ja Jaan Raamot.

Riigiduumas aga olid esindatud Balti kubermangude aadelkonnad ja sakslased: III Riigiduumas Otto Benecke, Oskar Brackman, Alfred von Schilling, Martin Schultzenberg; IV Riigiduumas Oskar Brasche, Karl von Brevern, Otto von Engelhardt.

Majanduse areng

Vahetult enne Esimest maailmasõda rajati Tallinnasse mitmeid suuri tööstusettevõtteid: Bekkeri laevatehas, Vene-Balti laevaehitustehas (1912), Balti Puuvillavabrik, Bekkeri laevatehas ja Noblessneri laevatehas, Fr. Wiegandi masinatehas, Fr. Krulli metallitehas. Samuti ehitati grandioosset kindlustustesüsteemi Imperaator Peeter Suure Merekindlus, mis ulatus Lääne-Eesti saarestikust Kroonlinna ja Soome edelaosas asuva Turuni, kuid mida enne sõja algust valmis ei jõutudki.

 Pikemalt artiklis Eesti Esimeses maailmasõjas

1914. aastal puhkenud Esimene maailmasõda Eestit esialgu otseselt ei puudutanud. Siiski mobiliseeriti Venemaa armeesse kümneid tuhandeid eestlasi, kogu sõja jooksul umbes 100 000. 1915. aastal jõudsid sakslased aga juba Riia alla ning Eestist sai Vene vägede jaoks oluline tagalaala. Seetõttu toodi maale palju vägesid; viimastel oli oluline roll 1917. aasta revolutsioonides.

1917. aastal, pärast Veebruarirevolutsiooni, alustas Saksamaa uut pealetungi idarindel ja sama aasta sügisel vallutasid sakslased ka Lääne-Eesti saared. 1918. aasta veebruaris alustasid sakslased uut pealetungi ning okupeerisid märtsi alguseks kogu Eesti territooriumi.

 Pikemalt artiklis Eesti lähiajalugu

 Pikemalt artiklis Märtsirevolutsioon, Eestlaste demonstratsioon Petrogradis, Eestimaa kubermang

1917. aasta veebruaris (uue kalendri järgi märtsis) alanud Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal monarhia ning võimule tuli Venemaa Ajutine Valitsus. Eesti rahvuslikud poliitikud suutsid olukorda ära kasutada ning sama aasta aprillis võideldi pärast Eestlaste massidemonstratsiooni Petrogradis Eestile välja rahvuslik autonoomia. Ajutise Valitsuse otsusega ühendati Eestimaa kubermanguga ka Liivimaa kubermangu eesti elanikkonnaga ala ning saadi ka luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Viimast lubas Ajutine Valitsus seetõttu, et Venemaa jätkas Esimeses maailmasõjas osalemist ja rinne oli jõudnud Eesti piirideni. Ametisse nimetati ka Eestimaa kubermangukomissar, kelleks sai eestlane Jaan Poska. Samuti moodustati esimene eesti seisusepiirideta esindusorgan, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk Eesti Maapäev.

 Pikemalt artiklis Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu, Kaksikvõim Eestis 1917. aastal

1917. aasta septembris alustasid sakslased idarindel pealetungi, mille käigus vallutati ka Hiiumaa, Saaremaa ja Muhumaa. Kaitselahingutes osalesid Venemaa poolel ka Eesti rahvusväeosade 1. Eesti jalaväepolk.

 Pikemalt artiklis Eesti rahvusväeosad, 1., 2., 3., 4. Eesti jalaväepolk ja 1. Eesti Jalaväediviis

Seejärel destabiliseerusid olud Venemaal kiiresti ning Petrogradis toimus oktoobripööre (mis toimus uue kalendri järgi novembris), millega haarasid võimu bolševikud. Eestis võttis võimu üle kohalikest bolševikest, ESDTP menševikest ja Eesti esseeridest koosnev Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee Viktor Kingissepa juhtimisel, kubermangukomissar Jaan Poska oli sunnitud tagasi astuma. Peagi selgus, et enamlased liiguvad diktatuuri ja Venemaaga taasühinemise suunas ega kavatse Eesti saavutatud autonoomiat austada.

 Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon Eestis, Eestimaa Nõukogude TK, Eestimaa SRK, Tallinna TSSN, Nõukogude Eesti

Seetõttu kuulutas Eesti Maapäev end 1917. aasta 28. novembril (vkj 15. novembril) kõrgeimaks võimuks Eesti territooriumil. Seda on mõnikord peetud ka Eesti omariikluse alguseks. Reaalset mõju otsusel siiski polnud, sest kommunistid ajasid Maapäeva pärast selle otsuse tegemist laiali. Maavalitsuse juht Konstantin Päts oli kuu aega vangis; sõjaväelane, brigaadiülem Aleksander Tõnisson etapeeriti Peterburi vanglasse ja mõisteti isegi surma, kuid pääses tänu Brest-Litovski rahulepingule. Jaan Tõnisson saadeti aga pärast enamlastevastase meeleavaldamise organiseerimist maalt välja. Eesti rahvuslikud poliitikud pidid edaspidi tegutsema illegaalselt, peamiseks organiks oli Maapäeva Vanematekogu, kuhu kuulusid tähtsamad rahvuslikult meelestatud poliitikud.

1917. aasta lõpus asusid aktiivselt tegutsema ka Eesti- ja Liivimaa rüütelkonna juhid, soovides moodustada Eesti- Läti- ja Kuramaast Saksamaaga personaalunioonis Balti hertsogiriigi. Rüütelkondade esindajad leidsid, et kuna Eestimaa esindaja rüütelkonnaga sõlmitud 1721. aasta Uusikaupunki rahulepingu tingimusi on rikutud, võivad nad Venemaa võimu alt legitiimselt lahkuda, ning esitasid palve Saksamaa keisrile, et see võtaks Balti kubermangud enda kaitse alla. Eestimaal aga revolutsiooniliselt meelestatud sõjaväelaste toel reaalset võimu omavad bolševikud kuulutasid nad Nõukogude võimu vastase tegevuse eest lindpriideks ning küüditasid suure osa meessoost baltisakslasi Petrogradi vanglasse ja Siberisse asumisele.

 Pikemalt artiklis Baltisakslased, Balti hertsogiriik

1918. aasta veebruaris alustasid Saksa väed idarindel uut pealetungi, mille käigus nad peagi vallutasid ka Eesti alad. Sellistes oludes otsustasid eesti poliitikud 19. veebruaril luua kolmeliikmelise Eestimaa Päästmise Komitee (Päästekomitee), mille liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni olude normaliseerumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksamaa ja enamlaste sõjas.

 Pikemalt artiklis Eesti Vabariigi väljakuulutamine

Iseseisvusmanifest loeti avalikult ette kõigepealt 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmes muus asulas. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale. Viimastest moodustus Eesti Vabariigi esimene välisesindus, mis hakkas taotlema riigi tunnustamist Antandi poolt. 1918. aasta jooksul õnnestuski saavutada Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia de facto tunnustus Eestile, täpsemalt tunnustati seadusliku võimuna Eesti Maapäeva.

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1917–1918)

 Pikemalt artiklis Balti Hertsogiriik

Esimese maailmasõja aegne Saksa okupatsioon oli Lääne-Eesti saartel alanud juba 1917. aasta sügisel, veel enne oktoobripööret. 1918. aasta veebruaris vallutasid sakslased ka Eesti mandriala ning kehtestasid seal sõjaväelise valitsuse. Eesti iseseisvusest ei tahetud midagi kuulda, paljud Eesti poliitikud, ka valitsusjuht Päts, vangistati, mitmed pagesid välismaale. Tõenäoliselt sakslaste ohvrina hukkus Soomes Jüri Vilms. Saksa võim püüdis tugineda nii baltisakslastele kui ka kohalikele rahvastele, eelistades siiski esimesi.

Saksa okupatsiooni ajal taastati baltisaksa aadlike privileegid ja valdused ning püüti luua ka Saksa keisririigiga personaalunioonis olevat Balti hertsogiriiki. Lisaks muudeti Tartu Ülikool 1918. aasta sügisel uuesti saksakeelseks. Kuni sügiseni ei pidanud Saksamaa Baltikumi siiski endale kuuluvaks ja seetõttu ei edenenud kuigivõrd ka Balti Hertsogiriigi idee. Alles alates septembrist hakati sellega tõsisemalt tegelema ja novembri alguses asus ametisse ka Balti hertsogiriigi regentnõukogu, riigipeaks pidi saama Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich. Kuid Saksamaa kaotas siiski enne sõja, kui riigi tegeliku loomiseni jõuti, ka Saksa tsiviilvalitsust ei seatud kunagi ametisse. 11. novembril loovutasid saksa sõjaväelased Tallinnas võimu Eesti Ajutisele Valitsusele ja lahkusid maalt järgmise kuu jooksul.

 Pikemalt artiklis Eesti iseseisvumine

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1918–1919)

 Pikemalt artiklis Eesti Vabadussõda

Eesti Vabadussõda algas 28. novembril, mil Punaarmee ründas Narvat, mis eestlaste poolt ümberpiiramisohu tõttu kaks päeva hiljem maha jäeti. Seejärel tungisid Punaarmee üksused nii Narva kui ka Pihkva poolt laial rindel Eestisse. Et Eesti Ajutine Valitsus oli vaevalt ametisse astunud ja sõjaväe loomine oli alles algusjärgus, ei suutnud eestlased tükk aega korralikku vastupanu organiseerida. 1919. aasta jaanuariks olid punaväed vallutanud umbes pool Mandri-Eestist ja asusid Tallinnast vaid 35 kilomeetri kaugusel.

Nõukogude vägede poolt okupeeritud Eesti alal asus tegutsema Eesti Töörahva Kommuun, mis paiknes Narvas. Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu juhiks oli Jaan Anvelt. Kommuuni poliitika jätkas enamlaste varasemat poliitikat, millega kaasnes senisest ägedam terror, maha lasti mitmeid eesti rahvuslasi ja avaliku elu tegelasi, sealjuures esimene eesti õigeusu piiskop Platon. Eesti Töörahva Kommuun polnud tegelikult iseseisev poliitiline moodustis, sest sõltus täielikult Punaarmeest ja Moskvast tulevatest käskudest, kuid oli vajalik, loomaks illusiooni Eestis toimuvast kodusõjast. Kui punaväed Eesti territooriumilt taganema sunniti, jätkas kommuun tegevust Ingerimaal. See saadeti laiali 1919. aasta augustis, kui oli selge, et Punaarmee ei suuda Eestit vallutada ja toimusid esimesed katsed sõlmida rahu.

1919. aasta jaanuariks oli Eesti vägede olukord tunduvalt paranenud, maale olid jõudnud välisriikide (peamiselt Soome, Rootsi ja Taani) vabatahtlikud ning Eesti vetes tegutses Suurbritannia laevastik. Sõjaväe ülemjuhataja Johan Laidoner andis 7. jaanuaril käsu vastupealetungiks, mis osutus edukaks. Juba 14. jaanuaril vabastasid Eesti väed Tartu, 18. jaanuaril Narva ja veebruari lõpuks oli Punaarmee Eesti territooriumilt välja paisatud. Eesti vabastamisel oli ilmselt kõige otsustavama tähtsusega ohvriterohke Paju lahing, kus Julius Kuperjanovi juhitud eesti ja Hans Kalmu poolt juhitud soome vabatahtlikud võitsid Punaarmee eliitüksust, läti punaseid kütte.

Märtsiks olid lahingud kandunud Venemaa ja Läti territooriumile, kuid siis püüdis Punaarmee eestlaste kaitset murda ning alustas kahekuulist rünnakuseeriat. Ehkki lõunarindel saavutas see ka teatavat edu, vallutades ajutiselt Petseri, lõppes kogu aktsioon Punaarmeele siiski läbikukkumisega. Mais alustasid eestlased vastupealetungi ja vallutasid kuu lõpus Pihkva. Seejärel olukord idarindel stabiliseerus, suuresti ka seetõttu, et aktiivset kommunistidevastast lahingutegevust alustas Vene valgete Põhjakorpus, hilisem Loodearmee. Aprillis toimus ka Saaremaa mäss, kus kommunistliku propaganda mõjul alustasid valitsusvastast mässu Saaremaal mobiliseeritud. See suruti siiski kiiresti maha.

Sama aasta juunis puhkes aga Landeswehri sõda, sest Saksa kindral Rüdiger von der Goltz oli riigi- ja baltisaksa vägedega kukutanud Läti seadusliku valitsuse ning okupeerinud enamiku Lätist, ainult maa põhjaosa oli eestlaste ja idaosa kommunistide käes. Goltz nõudis, et eestlased lahkuksid Läti territooriumilt ja tema väed alustasid Eesti-vastaseid aktsioone. Laidoner pidas lahkumist Põhja-Lätist võimatuks ning Landeswehri Eesti julgeolekule ohtlikuks. Nii puhkes relvakonflikt, mis kulmineerus Võnnu lahinguga 23. juunil, mille Eesti väed võitsid. Eesti soomusrongid jõudsid seejärel peagi Riiani; Goltzi vägedel tuli sealt taanduda ja Kārlis Ulmanise valitsus sai võimule naasta.

Järgnevalt toimusid lahingud enamasti Venemaa pinnal. Oktoobris toetasid Eesti väed Loodearmee suurpealetungi Petrogradile, mis siiski ebaõnnestus. Samal ajal aitasid Eesti väed likvideerida ka Pavel Bermondt-Avalovi katse Läti valitsust kukutada. Novembris pidid Eesti väed aga Loodearmee kokkuvarisemise tõttu kaitsesse tõmbuma. Detsembris toimusidki ägedad lahingud, eriti Narva all, kuid Eesti kaitse pidas vastu. Juba augustis alanud puhutised rahuläbirääkimised said õige hoo novembri lõpust ning 1920. aasta 3. jaanuaril kell 10.30 otsene sõjategevus lõpetati. Ametlikult lõppes Vabadussõda aga alles kuu aega hiljem, Tartu rahu sõlmimisega 2. veebruaril 1920.

1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal aastal võeti Asutava Kogu poolt ilma rahvahääletuseta vastu esimene korraline põhiseadus, millega loodi ka ühekojaline Riigikogu ning kehtestus väga parlamentaarne valitsussüsteem, kus valitsusjuhi ja riigipea kohused olid ühendatud ja neid täitis riigivanem. Üldiselt oli selline süsteem küllaltki ebastabiilne, tulenevalt valimisseadusest sai parlamenti korraga suur hulk erakondi ja koalitsiooni oli keerukas moodustada. Valitsused vahetusid kiiresti ja vähesed neist pidasid vastu rohkem kui aasta. Samas olid riigivanemateks siiski küllaltki piiratud hulk inimesi erakondade eliidi seast; neist ajaliselt oli kõige kauem ametis Konstantin Päts; kõige pikem järjestikune ametiaeg (1925–1927, peaaegu 2 aastat) oli enne 1934. aastat aga Jaan Teemantil. Täidesaatva võimu nõrkuse ning kiire valitsuste vahetumise tõttu hakati kehtivat põhiseadust peagi kritiseerima ja juba 1920. aastate lõpus oli tõsiselt päevakorral selle muutmine. Esimese põhiseadusega tagatud demokraatlikke vabadusi kitsendas mõnevõrra kaitseseisukord, mis kehtis 1918–1920, 1924–1926 ja 1933 kogu riigi maa-alal ning pidevalt pealinnas, piiriäärsetel aladel ja laiarööpmelistel raudteedel.

Lisaks põhiseadusele oli teine olulise tähtsusega seadus, mille Asutav Kogu juba Vabadussõja ajal vastu võttis, maaseadus ehk maareform, millega riigistati valdav osa mõisavaldustest. Enamasti jäi endistele omanikele mõisasüda, kuid põllumaad jagati talude vahel laiali. Uued moodustatud talud kas müüdi asuniketaludena enamasti pikaajalise laenutähtajaga või jagati Vabadussõjast osavõtnutele. Ühtlasi kaotati ka seisused, mis tähendas rüütelkondade ning teiste seisuslike korporatsioonide eksistentsi lõppu Eestis. Esimese uuel alusel moodustatud asutatud kutsealase omavalitsusena asutati Advokatuur, hiljem Kaubandus-Tööstuskoda ja Põllutöökoda. 1925. aastal asutati vähemusrahvuste (saksa ja juudi) kultuuromavalitsused.

Majanduslikult oli riigi seis esialgu vilets, kuid abi saadi mitmetelt lääneriikidelt. Lootus majanduslikule koostööle Nõukogude Venemaaga nurjus ning 1923. aastal puhkes majanduskriis, mis andis Nõukogude Venemaa poolt toetatavatele kommunistidele võimaluse teha edukamat propagandatööd. Kommunistid püüdsid koguni 1924. aasta 1. detsembril riigipöörde korraldada, ent see kukkus läbi. Selleks ajaks oli Eesti positsioon ka välispoliitilisel areenil kindlustunud, sest 1922. aastaks olid riiki ametlikult (de iure) tunnustanud olulisemad lääneriigid, sealhulgas Suurbritannia, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid, ning Eesti võeti Rahvasteliidu liikmeks. Peagi paranes ka majanduslik olukord, Eesti muutus oluliseks toiduainete eksportijaks Lääne-Euroopasse.

1929. aastal algas aga ülemaailmne majanduskriis, mis tabas peagi ka Eestit. Seetõttu muutus poliitiline elu veelgi ebastabiilsemaks, tekkis paremäärmuslik Eesti Vabadussõjalaste Keskliit, mis kritiseeris häälekalt kogu senist poliitilist süsteemi ning nõudis presidentaalse riigikorra kehtestamist. 1933. aasta augustis kehtestas valitsus järjekordselt kuni sama aasta oktoobrini kehtinud üleriigilise kaitseseisukorra ning sulges vabadussõjalaste liikumise koos teiste poolsõjaväeliste organisatsioonidega. Sellest hoolimata võeti sügisel rahvahääletusel suure häälteenamusega (416 878 versus 156 894 häält) vastu vabadussõjalaste esitatud uus põhiseadus, mida vahetult enne referendumit asusid toetama ka Pätsi juhitud Põllumeestekogud ning mis andis riigipeale väga laiad volitused. Vabadussõjalaste uus organisatsioon Eesti Vabadussõjalaste Liit sai 1934. aasta jaanuaris toimunud kohalike omavalitsuste valimistel 14,88% volikogude kohtadest, linnades toetas neid aga umbes 60% hääletanutest. Seejärel algas äge valimiskampaania Riigikogu ja laiade volitustega riigivanema valimisteks, mille peamisteks soosikuteks said vabadussõjalaste kandidaat Andres Larka, Asunike Koondise kandidaat Johan Laidoner ning Põllumeestekogude kandidaat Konstantin Päts. Riigivanema kandidatuuri jaoks koguti ka toetushääli ning neid oli 1934. aasta märtsiks enim kogunud Larka.^[19]

Kuid 12. märtsil 1934, veidi enne toimuma pidanud riigivanema valimisi, kehtestas riigivanem Päts taas üleriigilise kaitseseisukorra, mida ta põhjendas vabadussõjalaste diktatuuri ohuga. Esialgu suleti Vabadussõjalaste Liit, kuid hiljem peatati kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevus. Alates 1934. aasta sügisest ei kutsutud enam kokku ka 1932. aastal valitud V Riigikogu, mis viidi nn vaikivasse olekusse. Algselt 6 kuud kehtima pidanud, kuid seejärel kuni 1940. aastani kehtinud kaitseseisukorrale tuginedes kitsendati ka mitmeid kodanikuvabadusi, näiteks kehtestati valitsuse kontroll trükisõna ja olulisemate organisatsioonide (kiriku, noorsooühingute ja ametiühingute) üle. Uusi valimisi ei korraldatud, ametisse jäi 1933. aastast riigivanemaks olnud Konstantin Päts ning tema juhitav üleminekuvalitsus.^[20] Valitsuse vastased hakkasid tekkinud autoritaarset riigikorda nimetama vaikivaks ajastuks.

Järgnevate aastate jooksul kujundas valitsus välja kutsealaste ja kohalike omavalitsuste struktuuri ja 1937. aastal võttis Rahvuskogu rahvahääletuse alusel vastu uue põhiseaduse, mille alusel nimetati Riigivanem Vabariigi Presidendiks ja muudeti Riigikogu kahekojaliseks (Riigivolikogu ja Riiginõukogu), uues põhiseaduses rõhutati ka kutsealaste omavalitsuste tähtsust riigielu korraldamisel. Esimeseks presidendiks valiti Konstantin Päts, kes kuulutas esimese seadusena välja amnestia poliitilistele vangidele. Ent jätkuvalt jäi kehtima kaitseseisukord ja sellega rakendatavad piirangud ning poliitilisi erakondi moodustada ei lubatud; seetõttu autoritaarne riigikord tegelikult jätkus.^[21]

Eesti välispoliitika esimeseks eesmärgiks oli saavutada riigi tunnustamine teiste Euroopa riikide poolt. 1918. aasta suvel tunnustasidki Eesti iseseisvust de facto Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, et oma vastase Saksamaa positsioone nõrgendada. Kuid kuni 1920. aastani ei andnud Eestile ametlikku tunnustust (de iure) ükski riik. Alles Tartu rahuga pidi Nõukogude Venemaa Eesti iseseisvust ametlikult tunnustama, kuid lääneriigid ei kiirustanud seda tegema, sest seal loodeti endiselt, et õnnestub Vene valgete abiga taastada ühtne Venemaa selle vanades piirides. Alles 1922. aastast hakkasid need seisukohad muutuma ja nii tunnustasid Eestit ühe aasta sees nii Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia kui ka Ameerika Ühendriigid. Eesti võeti ka Rahvasteliidu liikmeks.

Seejärel püüti Ida-Euroopas luua Balti liitu, mis oleks pidanud tagama uutele riikidele julgeoleku suurriikide Saksamaa ja Venemaa vahel. Suurest Balti koostööst ei saanud siiski asja, sest ilmnesid mitmed riikidevahelised vastuolud, millest teravaim oli Poola-Leedu tüli Vilniuse pärast. Seetõttu loodi 1923. aastal vaid Eesti ja Läti sõjaline liit. Soome ei soovinud Eestiga küll otsesesse liitu astuda, kuid omavaheline läbikäimine oli siiski 1920. aastatel väga tihe. Head suhted olid Eestil ka Rootsiga, kuningas Gustav V külastas 1929. aastal ka Eestit.

Mure julgeoleku pärast muutus olulisemaks taas alates 1933. aastast, kui Saksamaal tuli võimule Adolf Hitler ja Nõukogude Liit hakkas samuti üha agressiivsemat välispoliitikat ajama. 1934. aastal moodustasid Eesti, Läti ja Leedu Balti Liidu (ka Balti Antant), kuid see ei olnud sõjaline ning ka poliitilise ühendusena jäi see suhteliselt lõdvaks ja mõjutuks. 1937. valiti Eesti-sõbraliku Pehr Evind Svinhufvudi asemele Soome presidendiks Kyösti Kallio ja ka Rootsiga jahenesid suhted märgatavalt. Samal ajal kasvasid Ida-Euroopas pidevalt Saksamaa ja Nõukogude Liidu ambitsioonid ja Eesti jäi 1930. aastate lõpuks välispoliitilisse isolatsiooni. Sarnaselt teiste Balti riikidega otsustas Eesti loota neutraliteedipoliitikale.

1918. aasta sügisel võeti vastu Ajutise Valitsuse määrus, mille kohaselt tunnistati õppekeeleks õpilaste emakeel ning 1. oktoobrist 1919 kehtestati üldine 4-aastane koolikohustus 9–14-aastastele lastele. 1930. aastast kehtestati 6-klassiline koolikohustus. 1937. aasta koolireformiga seadustati kaks paralleelset teed algkoolist gümnaasiumini. Esimesel juhul läbis õpilane 6-klassilise algkooli, millele järgnes 3-klassiline reaalkool ja 3-klassiline gümnaasium. Teisel juhul läbis õpilane esmalt 4-klassilise algkooli, siis 5-klassilise progümnaasiumi ja 3-klassilise gümnaasiumi.

Esimeseks oluliseks sündmuseks oli eestikeelse Tartu Ülikooli (rahvusülikooli) avamine 1. detsembril 1919. Suures osas tänu Soome ja Rootsi professoritele ehitati üles tugev rahvusülikool, mis umbes kümme aastat pärast selle avamist muutus ka reaalselt eestikeelset kõrgharidust andvaks. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia.

1928. aastal etendus esimeseks arvestatavaks eesti ooperiks loetav Evald Aava "Vikerlased".

1925. aastal loodi kultuuritegevust toetav Eesti Kultuurkapital. Edasi toimusid üldlaulupeod ja hakati korraldama Eesti Mänge. Esile kerkis suur hulk haritlasi, kellest valdav osa jõudis küpsesse loomeikka 1930. aastatel. 1935. aastat tähistati raamatuaastana, seejärel anti välja riiklikke Riigivanema ja Vabariigi Presidendi kirjandusauhindu. Vahest kõige tuntumaks kirjanikuks sai A. H. Tammsaare.

Eestlased olid tulemuslikud ka spordis. Väga edukad olid 1936. aasta suveolümpiamängud Berliinis.

Vabadussõja järel oli Eesti majandus küllaltki halvas seisus, sest endisaegsed tööstusettevõtted olid laostunud või ei sobinud väikeriigi majandusstruktuuri, samuti oli Vabadussõja jooksul tekkinud küllaltki suur välisvõlg. Soome, Suurbritannia ja teiste riikide käest saadi siiski välisabi ning 1920. aastate keskpaigaks oli majandus peamiselt Otto Strandmani juhtimisel edukalt ümber korraldatud. 1928. aastal võeti seniste markade asemel kasutusele stabiilsem rahaühik Eesti kroon.

1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis jõudis Eestisse 1930. aastal. Peagi põimus majanduslangus poliitilise kriisiga, mis lõppes erivolitustega ulatuslike võimupiiridega erakondadeülese rahvusliku usaldusvalitsuse moodustamise ja Konstantin Pätsi autoritaarse riigikorra kehtestamisega 1934. aastal. 1930. aastate teine pool oli Eesti majandusele taas edukas, peamisteks väljaveokaupadeks olid põllumajandussaadused; kaubanduspartneriteks aga Soome, Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia. Majanduskriisis kehtestas valitsus range kokkuhoiu- ja koondamispoliitika. Eelarve tasakaalustamiseks kehtestati uusi makse, kärbiti koosseise ja vähendati riigiametnike palku. Tööpuuduse vastu võideldi hädaabitöödega.

 Pikemalt artiklis Eesti majandus#Eesti vabariigi aeg 1918–1940, Suur depressioon Eestis

 Pikemalt artiklis Eesti Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Baaside leping

 Pikemalt artiklis Juunipööre

23. augustil 1939 sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Liit vastastikuse mittekallaletungi lepingu ehk Molotovi-Ribbentropi pakti, mille salajases lisaprotokollis jagati rahvusvahelist õigust eirates omavahel ära Ida-Euroopa, Eesti läks NSV Liidu mõjusfääri. Peagi puhkenud Teises maailmasõjas esineski NSV Liit Saksamaa liitlasena ning tungis Poolale ida poolt kallale. Koos teiste Balti riikidega kuulutas Eesti end sõjas neutraalseks. Nõukogude Liit leidis siiski ettekäände Eesti survestamiseks, sest 18. septembril põgenes Tallinna sadamast seal interneeritud Poola allveelaev Orzeł. Väites, et Eesti ei suuda oma neutraalsust tagada, nõudis Nõukogude Liit 24. septembril sõjaliste baaside lubamist Eesti territooriumile. Et tugevaid liitlasi polnud kusagilt leida, oli Eesti sunnitud nõudmised vastu võtma ja 28. septembril sõlmitigi Moskvas Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt ehk baaside leping. Sellega toodi Eestisse 25 000^[22] Nõukogude Liidu sõjaväelast ja nende käsutusse anti mitmeid territooriume, peamiselt Eesti rannikualadel. Eesti siseellu väed esialgu siiski ei sekkunud ja Eesti säilitas vormiliselt oma iseseisvuse.

Vastavalt Molotovi-Ribbentropi paktile algas oktoobris baltisakslaste ümberasumine Saksamaale ehk Umsiedlung, mis kestis vaheaegadega kuni 1941. aasta suveni.

Suuri vastuolusid Eestis tekitas Soome Talvesõda, sest ehkki Eesti oli neutraalne, ründasid tema territooriumil paiknevatest baasidest Soomet Nõukogude väed. Eesti valitsus püüdis selle vastu protestida, kuid edutult. 1940. aasta kevadel asus NSV Liit Eestiga suhteid pingestama, süüdistades Eestit baaside lepingu rikkumises. 16. juunil esitas Nõukogude Liit Eestile ultimaatumi, nõudes kümnete tuhandete Nõukogude sõjaväelaste täiendavat sisselaskmist Eestisse ning valitsuse vahetust. Järgmisel päeval võttis Eesti nõudmised vastu ja nõnda toimus sisuliselt riigi okupeerimine. Seejärel saabus 19. juunil Eestisse Stalini emissar Andrei Ždanov, kes asus võimu ülevõtmist ja Eesti sovetiseerimist juhtima.

21. juunil seati Eestis NSV Liidu nõudmisel ja ettekirjutusel ametisse Johannes Varese nn "rahvavalitsus" ning lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", millega Eesti muutus poliitiliselt NSV Liidust sõltuvaks. 14.-15. juulil toimusid nõukogulikult korraldatud 1940. aasta Riigivolikogu valimised, kus opositsioonikandidaatidel osaleda ei lastud ning NSV Liidu meelsetele fabritseeriti 92,9% rahva toetus. Seejärel kuulutas Riigivolikogu Eesti nõukogude vabariigiks ja "palus" selle Nõukogude Liitu vastu võtta. Anneksioon toimus 6. augustil, mil NSV Liidu Ülemnõukogu "palve" rahuldas.

 Pikemalt artiklis Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)

 Pikemalt artiklis Juuniküüditamine

Nõukogude okupatsioon Eestis, mida on nimetatud ka esimeseks Nõukogude aastaks, kestis Eestis kuni 1941. aasta suveni, mil Saksamaa Eesti alad vallutas. Aastatel 1940–1941 toimus Eesti kiire sovetiseerimine, kaotati Eesti riigivõimu sümbolid, raha, ning rahvuslikud seltsid ja organisatsioonid likvideeriti. Samuti vangistati ja represseeriti avaliku elu tegelasi, eriti poliitikuid, kellest vaid üksikutel õnnestus end varjata või välismaale põgeneda. 1941. aasta 14. juunil, vahetult enne Saksa-Nõukogude sõja algust, toimus Juuniküüditamine, millega saadeti Nõukogude Liitu üle kümne tuhande eestlase.

Nõukogude okupatsiooni ajal algas aktiivne vastupanuliikumine ehk metsavendlus, mis sai eriti suure hoo sisse Suvesõjas.

 Pikemalt artiklis Suvesõda

22. juunil 1941 astus Saksamaa sõtta Nõukogude Liiduga ja juba juuli alguseks jõudsid Saksa väed Eesti territooriumile. Esialgu liikusid sakslased väga kiiresti edasi, neid abistasid ka eestlaste Nõukogudevastased üksused. Juuliks oli pool Eestit Saksa vägede kontrolli all. Seejärel Punaarmee vastupanu siiski tugevnes, Tallinn vallutati sakslaste poolt augusti lõpus. Oktoobri lõpuks oli Eesti mandriala sakslaste valduses, detsembriks langesid nende kätte ka kõik Lääne-Eesti saared.

 Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon Eestis (1941–1944)

Ehkki eestlased olid lootnud, et Saksamaa lubab Eesti Vabariigi taastada, tuli neil peagi pettuda. Eesti alal läks kõrgem võim Saksamaa sõjaväelise valitsuse kätte, sellele allus täielikult ka väheste volitustega tsiviilvalitsus – Eesti Omavalitsus. Saksa okupatsioonile tekkis samuti opositsioon, ent see ei tegutsenud sakslaste vastu siiski sõjaliselt, sest veelgi enam kardeti Nõukogude võimu tagasi tulemist.

Nii nagu Nõukogude okupatsiooni ajal, pandi ka Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid: tegutsesid koonduslaagrid, tapeti juute, mustlasi ja kommuniste. Saksa võimud represseerisid ka Eesti rahvuslasi, kuid viimased pääsesid enamasti vaid vangistamisega.

 Pikemalt artiklis Sõjategevus Eestis (1944)

1944. aasta veebruaris jõudsid Nõukogude väed uuesti Eesti piiridele. Peamised lahingud algasid Narva ümbruses, kust Punaarmee lootis kiiresti läbi tungida ja Tallinna jõuda. Sakslastele oli eluliselt tähtis rinnet hoida, et Soome Saksamaa poolel sõda jätkaks. Ka Eesti rahvuslased otsustasid toetada Punaarmee eemalehoidmist Eestist, lootes sõja lõppedes Eesti Vabariigi taastada. Seetõttu õnnestus Eestis ka sakslaste korraldatud üldmobilisatsioon ning tuhanded eestlased saadeti sõdima Narva alla. Seal algas peagi Narva lahing, mis hiljem jätkus Sinimägede lahinguna, kus eesti ja saksa väeosad suutsid punaarmeelasi pool aastat kinni hoida.

Augustis alustas Punaarmee pealetungi lõuna poolt ja murdis seal, suuresti tänu eestlastest koosnevale 8. Eesti Laskurkorpusele, Saksa rindest läbi. Ka eesti väeüksused ei suutnud läbimurret peatada ning peagi vallutas Punaarmee Tartu. Oli selge, et sakslased ei suuda enam rinnet hoida ning nad alustasid oma vägede Eestist väljatõmbamist. Sel ajal otsustasidki Eesti rahvuslased teha katse riikliku iseseisvuse taastamiseks: 18. septembril nimetas viimane seaduslik Eesti peaminister ja presidendi kohuseid täitev Jüri Uluots Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsuse. Pika Hermanni torni tõmmati sinimustvalge lipp ning valitsus püüdis korraldada pealinna kaitset. Sellest siiski eriti midagi välja ei tulnud, taganevad sakslased eestlastele relvi ei andnud ning Punaarmee ülekaal oli liiga suur. 22. septembril vallutasid Nõukogude väed Tallinna, Otto Tiefi valitsuse liikmed põgenesid, kuid enamik neist tabati, mõned jõudsid ka Rootsi. Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. Nii oli kogu Eesti ala taas sattunud Nõukogude okupatsiooni alla. Eestlaste jaoks polnud ka Teine maailmasõda veel läbi, sest eestlasi võitles nii Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel sõja lõpuni Euroopas.

1944. aasta sügisel, Nõukogude vägede tuleku eel, põgenesid kümned tuhanded eestlased Suure põgenemise lainega Läände, peamiselt Rootsi ja Saksamaale. Põgenike seas oli palju haritlasi, poliitikuid ja avaliku elu tegelasi, kes panid hiljem aluse Välis-Eesti liikumistele, mis taotlesid Eesti Vabariigi taastamist. Tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud.

Lisaks eestlastele põgenes Teise maailmasõja lõpu eel Eestist ka enamik rannarootslasi, mistõttu 1945. aastal oli Eesti peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid elanike hulgast üle 95%. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks Eestis olid jäänud peipsivenelased.

 Pikemalt artiklites Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991), Eesti NSV ja Eestimaa Kommunistlik Partei

 Pikemalt artiklites Nõukogude armee Eestis, Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee ja NSV Liidu piirivalve Eestis

 Pikemalt artiklites Vastupanutegevus Eesti NSV-s ja Eesti dissidentlus

 Pikemalt artiklis Märtsiküüditamine

 Pikemalt artiklites EK(b)P VIII pleenum ja Stalinism

Nõukogude võimuorganid hakkasid ennast kehtestama juba enne Saksa okupatsiooni lõppu, augustis 1944 oli Eesti NSV ajutine pealinn Võru. Kohe pärast Tallinna vallutamist asus valitsus sinna ümber. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis siseminister Boris Kumm. EK(b)P KK 1. sekretäriks sai 1944. aastal Nikolai Karotamm, Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks Arnold Veimer. Kommunistlik valitsus teostas inimsusvastaseid kuritegusid toime pannes brutaalset repressiivpoliitikat, arreteeriti ja põlu alla pandi kümneid tuhandeid inimesi. Selline poliitika tipnes kahe sündmuse, märtsiküüditamisega 1949. aastal ning EK(b)P VIII pleenumiga 1950. aastal, kui valitsus täielikult staliniseeriti ning mitmed haritlased ja avaliku elu tegelased pandi põlu alla ja keelati nende tööde avaldamine. Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei uueks juhiks sai Venemaa eestlane Ivan Käbin (hiljem Johannes Käbin), kes jäi sellele kohale 28 aastaks.

Äärmine rahuolematus valitsuse repressiivpoliitikaga väljendus metsavendade väga aktiivse tegutsemisega ajavahemikus 1944–1953. Ka linnades tekkisid mitmed vastupanuorganisatsioonid, sealhulgas koolinoorte omad.

28. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu vastu määruse «Abinõudest põllumajanduses Eesti, Läti ja Leedu NSV-s» ning järgmisel päeval, 29. jaanuaril 1949 otsuse kulakute, bandiitide ja natsionalistide väljasaatmise kohta. 25. märtsil 1949 Balti riikides alanud küüditamise ohvriks langes üle 20 000 Eesti elaniku. Aastatel 1950–1951 korraldati küüditamisi Eestisse jäänud sakslastele ja Jehoova tunnistajatele, keda loeti eriti rahvavaenulikuks elemendiks.

Kõige räigemad Nõukogude repressioonid lõppesid Jossif Stalini surma järel 1953. aastal, kuid ühiskond jäi jätkuvalt tugeva ideoloogilise surve alla.

Nõukogude võimu poolne surve hakkas märgatavalt leevenduma pärast 1956. aastat, mil Nikita Hruštšov Stalini kuriteod NLKP XX kongressil hukka mõistis, ehkki see avalikkuse eest veel ametlikult 33 aastaks saladusse jäi. Eestis on lõdvema ideoloogilise survega 1960. aastaid nimetatud ka "sula-ajastuks". Peamiselt avaldus ideoloogilise surve nõrgenemine kultuurielus.

 Pikemalt artiklis Stagnatsioon Eesti NSV-s

1970. aastate lõpus algas Eestis uus tugevnev ideoloogiline surve, mis leidis väljundi eestkätt uues venestamislaines. Immigrantide vool Eestisse kasvas veelgi ning 1978. aastal sai parteijuhiks Moskva juhtnööre täht-tähelt täitev ja eesti keelt vaevu oskav Karl Vaino. Ideoloogilise surve tugevnemise tõttu hoogustus ka dissidentlus (teisitimõtlemine), mille üheks silmapaistvamaks tulemuseks oli 40 kiri 1980. aastal.

1980. aastal toimus Tallinnas ka Moskva suveolümpiamängude purjeregatt. Seetõttu korrastati Tallinna vanalinna ja rajati mitmeid ehitisi, sealhulgas linna kõrgeim hotell Olümpia.

Nõukogude võimu perioodil muutus oluliselt ka Eesti elanikkonna rahvuslik koosseis. Eriti 1960. aastatest 1980. aastateni toimunud võõrtööjõu sissetoomisega langes eestlaste osakaal Eesti elanikkonnas 1989. aastaks 61,5%-ni.

 Pikemalt artiklis Fosforiidisõda

 Pikemalt artiklis Laulev revolutsioon

1985. aastal Nõukogude Liidu juhiks saanud Mihhail Gorbatšov alustas 1987. aastal kriisis oleva riigi päästmiseks perestroika ja glasnosti kampaaniat, millega lubati inimestel teatud määral kritiseerida ka kehtivat režiimi. Eestis kritiseeriti esialgu valitsuse konkreetset poliitikat, eriti kava rajada Kirde-Eestisse fosforiidikaevandusi (fosforiidisõda), samuti esitati omapoolseid ettepanekuid, näiteks IME projekt. Peagi liitusid põhiliselt majanduslike nõudmistega aga ka rahvuspoliitilised, juba 1988. aasta alguses toodi välja Eesti rahvuslipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts, mis hakkas lisaks kultuurväärtuste kaitsmisele tegelema ka rahvuspoliitikaga. Toimus loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid sügavat nördimust Eestis valitseva olukorra üle. Loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis otseselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, kus sajad tuhanded inimesed laulsid rahvuslikke laule ja nõudsid senise parteijuhi Karl Vaino tagasiastumist. See saigi teoks, uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, Ministrite Nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Uus juhtkond püüdis leida keskteed impeeriumi- ja iseseisvusmeelse poliitika vahel ja võttis suuna Eesti NSV muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne.

 Pikemalt artiklis Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest

Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett

Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Eesti NSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatšovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Interrinne), mis asus ägedalt NSV Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti (MRP) 50. aastapäeval, toimus Tallinnast Vilniuseni ulatuv Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid MRP tagajärgede vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma pigem Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas.

1990. aastal toimusid Eestis esimesed enam-vähem vabad valimised pärast Teist maailmasõda, kus valiti Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseis, milles selge enamuse said reformikommunistid ja neid toetav Rahvarinne, sest rahvusradikaalsed ERSP ja selle toetajad keeldusid jätkuva okupatsiooni tingimustes valimistel osalemast. Peaministriks sai Edgar Savisaar, Eesti NSV nimetati samal aastal ümber Eesti Vabariigiks, ehkki NSV Liidust väljaastumisele otseselt veel ei asutud. Valitsus kuulutas välja üleminekuperioodi, mis plaaniti tõenäoliselt lõpetada Eesti iseseisvuse täieliku taastamisega. Rahvusradikaalid valisid samal aastal Eesti Kongressi, mis pidi samuti hakkama ette valmistama Eesti iseseisvuse taastamist. Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel puhkesid vaidlused, kas taastada sõjaeelne või luua "uus" iseseisvus.

3. märtsil 1991 korraldati Eesti iseseisvuse küsimuses referendum, mis näitas Eesti elanike selget toetust iseseisvuse ideele. Interrinne ja teised impeeriumimeelsed jõud püüdsid veel iga hinna eest vana korda säilitada, ehkki ka Gorbatšov oli sunnitud järele andma ja nõustus juba liidulepingu ideega. Balti riikidele, Gruusiale ja mitmele teisele liiduvabariigile tuli viimase järeleandmine aga juba liiga hilja ning nad lükkasid selle tagasi, nõudes Gorbatšovilt nõustumist nende lahkumisele NSV Liidust.

 Pikemalt artiklis Eesti taasiseseisvumine

Gorbatšov lootis siiski liidulepingu sõlmimise saavutada, kuid enne seda toimus 19. augustil augustiputš. Gorbatšov suleti koduaresti ning vanameelsed putšistid püüdsid võimu üle võtta. Ka Eestisse saadeti väeosad, et need isemeelse valitsuse kukutaks. Eesti Ülemnõukogu ja rahvusmeelsed suutsid ähvardavas olukorras lõpuks kokku leppida ning esimene kuulutas 20. augustil Eesti iseseisvuse taastatuks. 21. augustil kukkus ka putš läbi ning Eesti koos Läti ja Leeduga sai võimaluse ka oma iseseisvus reaalselt taastada. Pärast iseseisvuse taastamise otsuse vastuvõtmist sai Eesti kiiresti tunnustuse mitmetelt lääneriikidelt, kellest esimene oli Island, ja ka Boriss Jeltsini juhitud Venemaalt. Nõukogude Liit tunnustas Balti riikide iseseisvust 6. septembril, varsti pärast seda võeti Eesti, Läti ja Leedu ka ÜRO-sse.

1990. aastal Eesti NSV ministrite nõukogu esimeheks valitud Edgar Savisaare valitsus jätkas ametis ka Eesti Vabariigi taastamise järel 20. augustil 1991, toimides kuni tagasiastumiseni 29. jaanuaril 1992 de facto Eesti Vabariigi valitsusena. Üleminekuaastatel algatati arvukalt reforme, millest mitmeid jätkasid järgmised valitsused. Tollal loodud erakondadest üks pikaealisemaid on 1991. aastal Savisaare algatusel asutatud ja 2017. aastani valdavalt tema juhitud Eesti Keskerakond.

1992. aasta suvel hakkas kehtima rahvahääletusel heaks kiidetud uus põhiseadus ning võeti kasutusele oma rahaühik, Eesti kroon. Sügisel valiti esimene Teise maailmasõja järgne Riigikogu ning president. Presidendiks valiti senine välisminister Lennart Meri, peaministri kohuseid hakkas täitma valimised võitnud valimisliidu Isamaa juht Mart Laar. Eestis asuti läbi viima kiireid ja radikaalseid reforme, mis viisid kiirele turumajanduslikule arengule, kuid tekitasid ka mitmeid probleeme, mille tõttu kannatasid vaesemad ning maaelanikkond. 1993. aastal toimusid ka esimesed vabad kohalike omavalitsuste valimised pärast Teist maailmasõda.

1994. aasta 31. augustil viis Venemaa vastavalt Lennart Meri ja Boriss Jeltsini kokkuleppele ("juulilepped") oma väed Eestist välja, sellega sai läbi 55 aastat kestnud pidev võõrvägede asumine Eesti pinnal. Sama aasta 28. septembril hukkus aga Läänemerel parvlaev Estonia, mis oli suureks hoobiks Eesti mainele. Varsti pärast seda kukkus Mart Laari esimene valitsus ning ametisse sai Andres Tarandi valitsus, mida on nimetatud ka "jõulurahuvalitsuseks".

1995. aastal toimusid VIII Riigikogu valimised, kus edu saatis seni valitsenud parempoolsetele vastanduvat tsentristlikku Koonderakonda ning tolle liitlasi, peaministriks sai Tiit Vähi. Sama aasta oktoobris puhkes aga lindiskandaal, mis sundis siseminister Savisaare tagasi astuma ja valitsuse mainet tugevalt õõnestas. 1997–1999 valitseski Mart Siimanni vähemusvalitsus. Siimanni ajal realiseerus üks Eesti olulisemaid eesmärke, saadi Euroopa Liidu kandidaatliikmeks. Samuti asuti liikuma NATO liikmestaatuse suunas. 1996. aastal valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks presidendiks.

1999. aastal, IX Riigikogu valimistel, tulid võimule taas parempoolsed eesotsas Laariga. Valitsus viis lõpule liitumiskõnelused Euroopa Liidu ja NATOga, kaotas ettevõtete tulumaksu, juurutas Eesti ID-kaardi ja algatas Tiigrihüppe projekti. Ehkki majanduses oli tõusuaeg, sattus valitsus siiski raskustesse ning kukkus 2002. aastal, järgmise valitsuse moodustasid parempoolne Reformierakond ja vasaktsentristlik Keskerakond, peaministriks sai Siim Kallas. Aasta varem oli presidendiks valitud endine Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel.

2001. aastal võitis Eesti Eurovisiooni lauluvõistluse, kus riiki esindasid Tanel Padar ja Dave Benton. Seetõttu korraldati 2002. aasta Eurovisiooni lauluvõistlus Tallinnas.

2003. aasta X Riigikogu valimistel saatis edu uut parempoolset erakonda Res Publicat ja vasaktsentristlikku Keskerakonda. Juhan Partsi valitsuse ajal (2003–2005), 2004. aastal, liitus Eesti Euroopa Liidu ja NATO-ga. Samal aastal toimusid Eestis ka esimesed valimised Euroopa Parlamenti.

2005. aastal sai järjekordse valitsuskriisi järel peaministriks Andrus Ansip Reformierakonnast. Kuni 2007. aastani, XI Riigikogu valimisteni, juhtis ta vasaktsentristlikku, sellest alates aga paremtsentristlikku koalitsiooni, mis pärast Sotsiaaldemokraatliku Erakonna lahkumist valitsuskoalitsioonist 2009. aasta suvel kuni 2011. aasta kevade parlamendivalimisteni oli vähemusvalitsus, kuid valimiste järel jätkas enamusvalitsusena. 2006. aastal valiti Eesti presidendiks Toomas Hendrik Ilves.

2007. aasta 26.–29. aprillil toimusid Tallinnas ja veel mõnes Eesti linnas nn pronksiöö tänavarahutused, mille ajendiks sai valitsuse otsus teisaldada 1947. aastal kesklinna paigaldatud Nõukogude sõdurite mälestusmärk, nn Pronkssõdur, Kaitseväe kalmistule. Rahutustes osalesid peamiselt Eesti venekeelsed elanikud, neid kajastas laialdaselt Venemaa meedia ning aktsiooni valmistasid ette Venemaalt toetust saanud aktivistid. Rahutustel oli pikaajaline mõju rahvussuhetele Eestis, samuti Eesti ja Venemaa suhetele. Eesti-Vene suhted halvenesid veelgi Vene agressioonide tõttu Gruusias (2008) ja Ukrainas (2014), mille mõjul algatatud Euroopa Liidu sanktsioonidega liitus ka Eesti.

2008. aastal tabas ülemaailmse majandussurutise mõjul Eestit tõsine majanduslangus, mis kasvatas kardinaalselt töötuse määra. Ehkki otsene langus kestis vaid 2009.–2010. aastani, võttis kriisieelsete majandusnäitajate taastumine veel aastaid. Valitsus suutis siiski teha radikaalseid eelarvekärpeid ning saavutada Euroopa ühisrahale eurole üleminekuks vajalike kriteeriumide täitmise. Euro hakkas ametliku rahaühikuna Eestis kehtima 1. jaanuarist 2011.

2012. aastat iseloomustas kodanikuaktiivsuse tõus. Üle maailma aset leidnud protestid rahvusvahelise kaubandusleppe ACTA vastu toimusid Eestis 11. veebruaril 2012 Tallinnas ja Tartus. Protestilaine ja samal aastal avaldatud "Harta 12" mõjul algatati Rahvakogu veebiportaal ja protsess, mis tipnes Rahvakogu arutelupäevaga 6. aprillil 2013. Rahvakogus pakutud ideede otsene mõju Eesti seadustele jäi napiks, ent suuremaks on hinnatud selle kaudset poliitilist mõju.

Pärast staažika peaministri Ansipi tagasiastumist 2014. aastal jätkus Reformierakonna valitsusaeg 2016. aastani, mil erakond esimest korda pärast 1999. aastat taas opositsiooni jäi ning valitsuse moodustasid vasakerakonnad Keskerakonna juhtimisel. Valitsusevahetuse võimalikuks saamist mõjutas oluliselt Keskerakonna pikaajalise juhi Edgar Savisaare sunnitud taandumine tipp-poliitikast seoses 2015. aastal alanud tõsiste terviseprobleemide ja kriminaalasjaga. 2016. aastal valiti Eesti presidendiks Kersti Kaljulaid, iseseisva Eesti esimene naisriigipea.

2017. aastal jõudis lõpule Eesti omavalitsuste haldusreform, mis vähendas omavalitsusüksuste arvu enam kui 200-lt 79-le. 2017. aasta teiseks pooleks sai Eesti Euroopa Liidu nõukogu eesistuja, kuna Suurbritannia lahkumise tõttu Euroopa Liidust tuli eesistumine ootamatult pool aastat varasemaks tuua. Eesistumist on hinnatud edukaks, kuna ettevalmistusaja lühidusele vaatamata sujus see suuremate probleemideta. Algse kava kohaselt oleks eesistumine kattunud Eesti Vabariigi 100. aastapäevaga, mida 2018. aastal tähistati laiaulatuslikult, eelkõige arvukate kultuuriüritustega.

Esimene koroonaviirushaiguse (COVID-19) nakkusjuhtum tuvastati Eestis 27. veebruaril 2020 ning 12. märtsi hilisõhtul kehtestati eriolukord (koroonapandeemia Eestis). 2022. aastal avaldas Eestile mõju ka Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse.

• Leonid Arbusow vanem, Grundriss der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands. 4 trükki 1892–1918.
• Baltische Länder. Toimetanud Gert von Pistohlkors. Berlin: Siedler, 1994, teine trükk 2002. ISBN 3886802140
• Sari Eesti ajalugu:
  • Eesti ajalugu. I, Esiajalugu ja muistne vabadusvõitlus. Tegevtoimetaja Harri Moora, peatoimetaja Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1935. Teine trükk 1936.
  • Eesti ajalugu. II, Eesti keskaeg. Toimetaja Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1937.
  • Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Koostaja ja toimetaja Anti Selart. Tartu: Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, 2012.
  • Eesti ajalugu. III, Rootsi ja Poola aeg. Toimetajad Otto Liiv ja Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1940.
  • Eesti ajalugu. IV, Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetaja Mati Laur. Tartu: Ilmamaa, 2003.
  • Eesti ajalugu. V, Pärisorjuse kaotamisest Vabadussõjani. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Tiit Rosenberg ja Toomas Karjahärm. Tartu: Ilmamaa, 2010.
  • Eesti ajalugu. VI, Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Peatoimetaja Sulev Vahtre, tegevtoimetajad Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Tartu: Ilmamaa, 2005.
• Eesti talurahva ajalugu. 1. köide. Peatoimetaja Juhan Kahk. Tallinn: Olion, 1992.
• Toivo Ülo Raun, Estonia and the Estonians. Stanford: Hoover Institution Press, 1987. Teine trükk 1991.
• Seppo Zetterberg, Viron historia. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2007. ISBN 9789517465205
  • Eesti keeles: Eesti ajalugu. Tallinn: Tänapäev, 2009. ISBN 9789985628270 (köites)
• Reinhard Wittram, Baltische Geschichte: die Ostseelande, Livland, Estland, Kurland 1180–1918: Grundzüge und Durchblicke. 1954; teine trükk 1973.
• Gustav Naan. Eesti NSV ajalugu. Kõige vanemast ajast tänapäevani. Toimetanud: Gustav Naan. Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 652 lk

• Eesti Kirjanduse Seltsi Kodu-uurimise toimkond: I Tartumaa (1925), II Võrumaa (1926), III Setumaa (1928), IV Pärnumaa (1928), V Valgamaa (1932), VI Saaremaa (1934), VII Viljandimaa, (1939), VIII Läänemaa (1938). Kavandatud maakonnaraamatute sari, millest aga suurem osa maakondadest jäi ilma, sest töö katkes 1940. aastal.
• Eesti Entsüklopeediakirjastus: Järvamaa. Loodus. Aeg. Inimene. I osa, 2007, 568 lk; Pärnumaa (1. osa). Loodus. Aeg. Inimene, 2008, ISBN: 9789985703069, 476lk; Järvamaa 2. Loodus, aeg, inimene, 2009, 524 lk; Järvamaa 3. Loodus. Aeg. Inimene, 2009, ISBN: 9789985703182, 608 lk
• Hiiumaa. Loodus. Aeg. Inimene. 2015, ISBN 9789949383450, 1360 lk
• Vello Lõugas, Jüri Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. 1977. Teine osa. Mööda (Eesti NSV) rajoone, lk 91–332

• Ajalooline Ajakiri (1922–1940 ja alates aastast 1998; aastatel 1940–41 ilmus Ajaloo Ajakiri, 1988–1997 almanahh Kleio)
• Tuna (alates 1998. aastast)
• Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat (1863–1940 ja alates aastast 1995; kuni 1928. aastani ilmus saksakeelsena)
• Õpetatud Eesti Seltsi toimetised (1840–1943 ja alates aastast 2006; kuni 1928. aastani saksakeelsed)

• Zeitschrift für Ostmitteleuropa-Forschung (alates 1951, kuni 1994. aastani kandis pealkirja "Zeitschrift für Ostforschung")
• Forschungen zur baltischen Geschichte (alates 2006. aastast)
• Archiv für die Geschichte Liv-, Esth- und Kurlands (1842–1895)
• Baltische Monatsschrift (1859–1931; 1932–1939 ilmus pealkirja "Baltische Monatshefte" all)
• Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands (1868–1939, viimaste väljaannete pealkirjaks oli "Beiträge zur Kunde Estlands")
• Jahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragistik (1894–1930)
• Mittheilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's (1837–1939)

• Journal of Baltic Studies (alates 1972. aastast)

• Lembit Jaanits, Silvia Laul, Vello Lõugas, Evald Tõnisson. Eesti esiajalugu: koguteos. Tallinn: Eesti Raamat, 1982.
• Aivar Kriiska, Andres Tvauri. Eesti muinasaeg. Tallinn: Avita, 2002.
• Valter Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007.
• Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis. Toimetaja, Margot Laneman. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012. ISBN 978-9949-32-510-8 (Digitaalversioon Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis)
• Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Toimetanud ja täiendanud Heiki Valk ning Ain Mäesalu. Tartu: Tartu Ülikool, 2008.
• Sulev Vahtre. Muinasaja loojang Eestis: vabadusvõitlus, 1208–1227. Tallinn: Olion, 1990.
• Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Tõlkinud Richard Kleis, toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat, 1982. 2. trükk 1993, 3. trükk 2005 (kaks viimast ilma ladinakeelse originaaltekstita).

• Herbert Ligi, Eesti talurahva olukord ja klassivõitlus Liivi sõja algul (1558–1561). Tallinn, 1961.
• Priit Raudkivi, Vana-Liivimaa maapäev: ühe keskaegse struktuuri kujunemislugu.
• Anti Selart, Eesti idapiir keskajal. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998.
• Anti Selart, Liivimaa ja Vene 13. sajandil: uurimus poliitilisest ajaloost. Doktoritöö, juhendajad Mati Laur ja Jüri Kivimäe. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002.
  • 2., saksakeelne ja täiendatud trükk: Livland und die Rus' im 13. Jahrhundert. Köln: Böhlau, 2007.
• Sulev Vahtre, Jüriöö: [1343. a. ülestõus]. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.
• Hans Kruus, Vene-Liivi sõda: (1558–1561). Tartu: Loodus, 1924.
• Sulev Vahtre, Liivimaa noorem riimkroonika (1315–1348) ajalooallikana. Tartu, 1955.

• Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslik toimetaja Enn Tarvel. Tallinn: Argo, 2003.
• Bartholomäus Hoeneke. Liivimaa noorem riimkroonika: (1315–1348). Koostanud ja toimetanud Sulev Vahtre. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
• Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch. 1. seerias 12 köidet (aastad 1093–1471), teises 3 (aastad 1494–1510).
• Akten und Rezesse der livländischen Ständetage. 3 köidet (aastad 1304–1535).

• Mati Laur. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999.
• Andres Adamson. Hertsog Magnus ja tema "Liivimaa kuningriik". Doktoritöö. Tallinn, 2008. PDF-formaadis: [1]
• Balthasar Russow. Liivimaa kroonika. Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock. Stockholm: Vaba Eesti, 1967. 2. trükk Tallinn: Hotger, 1993.
• Johann Renner. Liivimaa ajalugu 1556–1561. Tõlkinud Ivar Leimus, värsid Enn Tarvel. Tallinn: Olion, 1995. Teine trükk 2006.
• Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus, värsid ja tsitaadid Kai Tafenau. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2004.
• Thomas Hiärn. Monumenta Livoniae Antiquae: Sammlung von Chroniken, Berichten, Urkunden und anderen schriftlichen Denkmalen und Aufsätzen, welche zur Erläuterung der Geschichte Liv-, Ehst- und Kurland's dienen. Erster Band, Thomae Hiärn's Ehst-, Lyf- und Lettlaendische Geschichte. Toimetanud Carl Eduard von Napiersky. Riga, 1835.

• Mart Laar. Äratajad: rahvuslik ärkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad.
• Ea Jansen. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas: märkmeid, piirjooni, mõtteid. Tallinn: 1987.
• Ea Jansen. Eestlane muutuvas ajas : seisusühiskonnast kodanikuühiskonda. Tartu: Eesti Ajalooarhiiv, 2007.
• Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed, 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1997.
• Toomas Karjahärm, Raimo Pullat. Eesti revolutsioonitules, 1905–1907. Tallinn: Eesti Raamat, 1975.
• Toomas Karjahärm. Ida ja Lääne vahel: eesti-vene suhted 1850–1917. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998.

• Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Vaim ja võim: Eesti haritlaskond 1917–1940. Tallinn: Argo, 2001.

• Mart Laar. Sinimäed 1944: Teise maailmasõja lahingud Kirde-Eestis. Tallinn: Varrak, 2006. 2. trükk 2008.
• Mart Laar. Emajõgi 1944: II maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tallinn: Varrak, 2005. 2. trükk 2006.
• Mart Laar. September 1944: Otto Tiefi valitsus. Tallinn: Varrak, 2007.

• Eesti NSV ajalugu kolmes köites. Kõige vanemast ajast kuni XIX sajandi 50-ndate aastateni. Tallinn, 1955, 791 lk
• Toomas Karjahärm. Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Tallinn: Argo, 2005.
• Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940–1987. Tallinn: Argo, 2007.
• Kaks otsustavat päeva Toompeal (19.–20. august 1991). Koostanud Riigikogu Kantselei ja 20. augusti klubi. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Eesti ajalugu