Muuseum

Muuseum on koht, kus on asjad rahvale näitamiseks. Vahel neid ka uuritakse.

Muuseumi ladestatud vanu esemeid nimetakse museaalideks.

• Kuid vaja läks vastuseid, mitte küsimusi, ja vastuse võis anda ainult nõupidamine õpetatute ja eelarvamustevabadega, kes on kergitanud ennast keeletülidest ja ihuhämmeldustest kõrgemale ning raiunud oma targutus- ja teadustöötulemused raamatuisse, mida kindlasti võib leida Briti Muuseumis. Kui tõde ka Briti Muuseumi riiuleilt ei leia, kus siis üldse, küsisin ma endalt märkmikku ja pliiatsit pihku võttes, on tõde? /---/

London oli nagu töökoda. London oli nagu masin. Meid kõiki tõugati sellel värvitul foonil edasi-tagasi, et me aga mingi mustri moodustaksime. Briti Muuseum oli vabriku järjekordne tsehh. Pöörduksed õõtsusid lahti, ja seal sa siis seisid tohutu kupli all, nagu oleksid mõte hiiglasuure kõrge lauba all, mida nii säravalt ümbritseb kuulsatest nimedest pael. Sa läksid leti juurde, võtsid paberilipiku, tõmbasid lahti kataloogikasti ja ..... need viis punkti tähistavad siin viit pikka jahmatuse, imestuse ja hämmingu minutit. Kas te oskate aimata, kui mitu raamatut kirjutatakse naistest ühe aasta jooksul? Kas oskate aimata, kui mitu on kirjutanud mehed? Kas te ka teate, et te olete vahest enimkäsitletav loom maailmas?

• Virginia Woolf, "Oma tuba", tlk Malle Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 44-45, 1994, lk 19–20

• Ainus muuseum, mis on esmaspäevitigi lahti, on surnute muuseum.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974, lk 40

• Pallide muuseum on otsast otsani palle täis, kõik osakonnad. Seal on väga suuri palle ja väga väikesi palle. Aga kõige rohkem on niisuguseid, mis on väga suurtest pallidest väiksemad ja väga väikestest jälle suuremad. /---/

Nendest pallidest eraldi on õunapallid ja lihapallid ja lumepallid, sest need on söödavad, aga kummipallid ei ole. Lumepallid on jah söödavad, kui nad on tehtud munavalgest ja suhkrust. Pärislumepalle ei saa muuseumi tuua, sest need sulavad ära, ja siis peab koristajatädi kogu aeg lapiga vett kuivatama.

Söödavaid palle ei või panna mittesöödavatega segamini, muidu hakkab mõni külastaja kogemata ka kummipalli näksima ja näksib augu sisse, õhupall võib hirmsa plaksatusega puruks minna ja muuseumi rahu häirida.

Kui kõik pallide osakonnad on läbi käidud, hakkavad muuseumi külastajad söödavaid palle sööma. Kui söödavad pallid on söödud, läheb minu ema, kes on muuseumi kokk, uusi lihapalle hautama, uusi õunapalle küpsetama ja uusi lumepalle vahustama. Senikaua lasevad külastajad nii palju kukerpalle, et nendega saab tühjaks söödud kohad täita. Korralikus muuseumis ei ole kunagi tühje kohti.

• Asta Kass, "Pallide muuseum" jutukogus "Igasugused asjad", 1979, lk 42–43

• "Tohutult palju on vanaaegseid asju," leidis Sammalhabe. "Nähtavasti on siin koos päris mitme harakapõlvkonna saak."

"Igatahes," noogutas Kingpool. "Ja vanaaegsete asjade omanikud pole arvatavasti üldse enam elus. Mina küll ette ei kujuta, kuidas Muhv kogu selle kraami mõtleb õigetele omanikkudele kätte toimetada."

"Kerge see muidugi ei ole," nõustus Muhv.

Ning seepeale ütles Sammalhabe:

"Aga kuidas oleks muuseumiga, mu sõbrad? Kui me varanduse mõnele muuseumile üle annaksime?"

"Oh taevas!" hüüatas Muhv. "See on ju minu ammune unistus — mõnele muuseumile omanimeline annetus teha!"

"Ka mina pole muuseumi vastu," ütles Kingpool. "Ainult et meil tuleks vist ajaloolise väärtusega asjad teiste hulgast välja valida. Me ei hakka ju ometi nööpe või kompvekipabereid muuseumile pakkuma."

Kuid Sammalhabe oli teistsugusel arvamusel.

"Muuseumile tuleb siiski üle anda kogu tervik," ütles ta. "Ja mitte ajaloo-, vaid hoopiski loodusteaduse muuseumile. Ajaloomuuseumides on igasugust vana kraami nagunii küll ja küll. Aga loodusteaduse muuseumis oleks see haruldane ja väga väärtuslik väljapanek — ühe harakasuguvõsa poolt varastatud asjad."

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984, lk 146

• Oxfordi ülikooli muuseum polnud tollal eriti kütkestav ega hästi korraldatud muuseum. Ülikooli traditsiooni kohaselt oli muuseum selleks, et teenida tõsiseid tudengeid, ja seal ei tahetud kuuldagi litsakatest ameerika ideedest, kuidas avalikkust ligi tõmmata ja üldsuses huvi äratada. Kas polnud see lõppeks üks Vana Maailma vanimaid muuseume?
  • Robertson Davies, "Mis on lihas ja luus", tlk Riina Jesmin, 1999, lk 233

• Mind tõmbavad ligi ellipsis, ütlemata jäetu, vihje, sõnaosav tahtlik vaikimine. Minu silmis on ütlematajäetul suur vägi: tihti soovin ma, et terve luuletus piirduks selle sõnavaraga. See sarnaneb nägematule: näiteks varemete väele, kahjustatud või lõpetamata kunstiteostele. Sellised teosed viitavad paratamatult laiemale kontekstile; nad jäävad kummitama, sest nad pole tervikud, ehkki terviklikkusele on vihjatud: vihjatakse teisele ajale, maailmale, milles nad olid terved või oleksid terved olnud. Pole olemas hetke, mil nende esimene kodu tunduks olevat muuseum.
  • Louise Glück, "Disruption, Hesitation, Silence", American Poetry Review, XXII köide, 5, 1993, lk 30

• Ämmal on kartulikotitäis küünlajuppe ja suurepärane idee: rajada Tartusse vahakujude muuseum. Kaua siis eesti rahvas ikka pealinnas Romanovite dünastiat imetlemas käib, parem teha Tartusse oma panoptikum.

Naine unustab isegi lahkumistõotuse, ütleb, et tema isiklikult sooviks modelleerida Ühendriikide presidenti. Kodanik toriseb vastu, et tema võõraid mehi oma magamistoas ei kannata, olgu nad pealegi vahast.

Ämm seletab, et vahakujude muuseum ei tuleks mitte kodaniku magamistuppa, vaid Raekoja platsile, purskkaevu äärel võiks istuda näiteks Tartu Kommertspanga juhtkond, igaühele käega katsuda. Kodanik arvab, et kes neid siis iga poole tunni takka lappida jõuaks. Äi kinnitab, et vahakujude muuseumi peaksid kuuluma hoopis rahvuslikud suurmehed, näiteks vapside juht kindralmajor Larka ja kolonel Toomepuu.

Kodanik ei ole äiaga nõus, ütleb, et temal on suurkujudest pisut teistsugune ettekujutus. Äi sõimab kodanikku paadunud kommunistiks.

• Astrid Reinla, "Kodanik tahab isamaad teenida" kogumikust "Kodanik on loll", 1994, lk 10

• Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor?
  • Ants Juske, "Surnud Autor ja tema õigused", Sirp, 8. mai 1998

• Palju vaidlusi on esile kutsunud Läti punaste küttide muuseum, kus juba kümme aastat eksponeeritakse ka rahva kannatustete dokumente. Nimelt leidis seal koha ka Okupatsioonide Muuseum. Nüüd, kus on alustatud Raekoja taasehitust, on küsimus, kas küttide muuseum lammutada või alles jätta. Selle asukoht Mustpeade maja lähedal tekitab suure kontrasti. Nagu päev ja öö, nagu valgus ja vari. Nagu rõõm ja mure.
  • Anna Žīgure, "Läti maa ja taevas", tlk Kalev Kalkun; Loomingu Raamatukogu, nr 29/30, 2001, lk 45

• Tänapäeva kunstimaailm, kunstiajalugu kui teadus ja tänapäeva muuseum ei ole enam nii šedöövrikesksed kui varem. Küllap koguneb külastajaid endiselt "Mona Lisa" ette Louvre’is ja "Sixtuse madonna" ette Dresdenis, ent sellist massilist vaimustumist ühtedest ja samadest iidolitest nagu 19. sajandil, enam pole.
  • Mai Levin, "Mis on šedööver?" Kunst.ee, 1/2000

• "Porgand, millest sa räägid?"

"Päkapikuleiva muuseumist ikka. Ma lubasin härra Hopkinsoni õele, et teen seal kõik korda. See tähendab, sorteerin ära. Härra Hopkinsoni õde ei tule omadega väga hästi välja ja ma mõtlesin, et muuseum tooks ehk natuke raha sisse. Omavahel öeldes on seal nii mõnigi eksponaat, mis võiks olla paremini esile toodud, aga kahjuks pidas härra Hopkinson väga oma tahtmistest kinni. Ma olen kindel, et linnas on palju päkapikke, kes kõik muuseumisse tuleksid, kui nad sellest teaksid, ja muidugi on hulgaliselt noori, kes peaksid oma esivanemate väärikat pärandit paremini tundma õppima. Korralik tolmuvõtmine ja piisake värvi annaksid väljapanekule kindlasti hoopis uue näo, eriti vanemate leivapätside juures. Ma võin ju paar vaba päeva sellele pühendada. Ma lihtsalt mõtlesin, et see lahutaks sul meelt, aga ma mõistan, et kõigile ei paku leib huvi."

Angua vahtis Porgandile otsa. Sellise pilgu teenis Porgand ära vägagi tihti. See haaras kõik tema näojooned, otsides vähimatki vihjet, et ta teeb nalja. Et kõik on üks pikk, varjatud nali, mida ta teeb kõigi teiste kulul. Iga soon Angua kehas teadis, et Porgand teeb nalja, aga polnud ühtki märki, mis seda kinnitaks, ükski lihas Porgandi näos ei võbelenud.

"Jah," ütles Angua jõuetult, kammides ikka veel pilguga Porgandi nägu, "sellest võiks tõesti saada väike kullasoon."

"Tänapäeval peavad muuseumid palju huvitavamad olema. Ja, kujutad ette, seal on terve komplekt partisanisõjas kasutavaid kooke, mis pole veel isegi kataloogi kantud," seletas Porgand. "Ja nagu sellest oleks veel vähe, on seal nii mõnedki vanad kaitsesaiakeste eksemplarid."

"Oh armas aeg," ütles Angua. "Kuule, maalime siis juba suure sildi, kus on kirjas midagi sellist nagu "Elamus Päkapikuleivast"?"

"Päkapikke see ilmselt ligi ei tõmbaks," vastas Porgand, kes ei teadnud sarkasmist midagi. "Päkapikuleivast saadav elamus jääb tavaliselt väga lühikeseks. Aga ma näen, et see pani su kujutlusvõime tööle!"

• Terry Pratchett, "Savijalad", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 317

• [French:] "See oli ainult niinimetatud koerakoonlase pealuu, mida koos tema luustikuga hoitakse Tarbatu ennemuistsete aegade muuseumis. Pealuu käib luustiku küljest lahti, seda on üsna kerge eemaldada. On alust arvata, et see koerakoonlane ehk goblin ongi ligi tuhat aastat pärast oma surma süüdi magister Guillermus Gulliveri mõrvas. Loomulikult on keegi veel sellesse segatud, keegi Tarbatusse saabunud semiootikuist."
  • Indrek Hargla, French ja Koulu Tarbatus, "Sekeldused semiootikutega". Tallinn: Varrak, 2007, lk 238

• Mingis mõttes on see sama asi, mis alati võlub ja haarab teatri puhul: et see kõik toimub füüsiliselt siin koha peal ja et põhimõtteliselt on võimalik alati etendus hävitada, sellesse sekkuda, aga ometi mingi imeliku kokkuleppe tõttu hoiavad näitlejad ja vaatajad etendust ülal, nii nagu mitme tuhande aasta taguseid vormitud mateeria tükke hoitakse muuseumis alal. Kohtumine mosaiigiga muuseumis on nagu osasaamine mingist põlvkondade eluiga ületavast etendusest, mis on tähelepanuväärne juba ainuüksi oma kestuse poolest, st selle aja poolest, mille jooksul on suudetud etendust tavaelust lahus hoida, ehk siis - kunagi väga vanasti kokku säetud mosaiiki hoida lagunemast suvalisteks ainetükikesteks. Ülev püüe füüsilist kaduvat olemasolu kadumatusesfääris hoida — see on ühine nii heale teatrietendusele kui ka kohtumisele iidse mosaiigiga kuskil muuseumis. Ilma selle kaduvuse-teadvuseta kaotaks nii üks kui teine oma olemusliku mõtte.
  • Aare Pilv, "Ramadaan", Tuum, 2010, lk 36–37

• Teatud mõttes on mets ainus tõeline Eesti Rahva Muuseum — püha kiri, milles on kõik sees. Mets võiks olla eestlase kolmas kirjaoskus, mitmiktaju kiirendi. Meie vana kultuur on puust ette tehtud ja niivõrd massiivne, et võib-olla just seetõttu pole me osanud seda lihtsalt tähele panna.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 35
• Keha hoiab alles väga vanu asju. Keha on evolutsiooni muuseum ja samal ajal ka kõikide tulevaste aegade panipaik, mida me veel ei tunne. Keha on tühi ruum.
  • Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022, lk 81

• Väikeses muuseumis töötamine eeldab laiemat profiili ning mitmete tegevussuundade ühitamist: seal on koguhoidja ka kuraator, kunsti populariseerija ja uurija ühes isikus. See põhjustab kohati siiski ka stressi, kuna ootused muuseumile on suured nii külastajatel, sama valdkonna spetsialistidel kui ka ametnikel ning piiratud inimressursiga, mis pigem näitab kahanemise kui kasvamise tendentsi, on raske kõigi nõudmistega toime tulla. Kahjuks vilksatab siin-seal ikka veel arusaam alakoormatud muuseumitöötajast, kelle turjale peaks panema üha rohkem ülesandeid. Seejuures eeldatakse tema ametikoha n-ö vabatahtlikkuse alusel täitmist, kuna palk ei näita antud vallas kasvutendentsi, vähemalt mitte igas muuseumis, boonuseks peetakse ju haigekassakaardi olemasolu ja sooje tööruume.
  • Tiiu Talvistu, "Tartu viltusest majast ja kunstimuuseumist", Sirp, 12.09.2013

• Millegipärast ei saa ma lahti kujutluspildist, et praegune kaldus maja on uue kunstimuuseumi makett. Arhitektid ja skulptorid teevad makette enamasti ettepaneku peale või proovitööna. Makett on suurema idee vähendatud teostus: see ei ole nii kallis ja peenelt viimistletud kui valmishoone, selle tugevus seisneb pigem idees kui teostuses.
• Võib-olla on Tartu kunstimuuseum üks esimesi Eesti riiklikke muuseume, kus kitsas eelarveolukord on pööratud nagu auguline vooder uhkelt väljapoole ja loodud sellega omalaadne, kriitiline esteetika.
  • Liisa Kaljula, "Tartu uue kunstimuuseumi makett", Sirp, 15.05.2014

• Ning ikkagi jääb kogu komplekti vaadates mulje, et võistluse formaadis on ekstravertsematel kunstnikupositsioonidel introvertsemate ees eelis. Ei ole midagi teha, kui Jass Kaselaan prantsatab oma mõjuvate monumentaalsete teostega keset Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, nii et ümberringi väriseb ja langeb krohvi. Peale sellist prantsatust on praktiliselt võimatu olla tundlik sealsamas kõrval asuva Kärt Ojavee minimalistliku ekspositsiooni suhtes, kus vaataja saab pooltaktiilselt, poolvirtuaalselt hoolitseda loodusesse viidud tehiskivi või muuseumisse toodud sammaldunud kivi eest.
  • Liisa Kaljula, "Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine", KUNST.EE, 2014

• Sõda ja selle tagajärjed Lääne-Aasia arheoloogia jaoks on olnud viimase 25 aasta jooksul praktiliselt kõikjal. Iraagi sissetungile Kuveiti 1990. aastal ja Kuveidi Muuseumi eksponaatide rüüstamisele järgnes kahju ja rüüstamine Iraagi arheoloogilistes leiukohtades, mis toimus pärast USA juhitud maismaasissetungi, ja sissetungi järel Buddhade dünamiidiga õhkimine Afganistanis Bamiyanis Talibani poolt 2001. aasta kevadel ja inimesekujutiste purustamine Kabuli Muuseumis, kahju USA juhitud sissetungi ja okupatsiooni ajal Iraagis 2003. aastal, kõige kurikuulsamalt Iraagi Muuseumis, kuid ka järgneva leiukohtade rüüstamise jooksul, Süüria ja Põhja-Iraagi mälestusmärkide ja leiukohtade hävitamine Islamiriigi poolt alates 2014. aastast, mis leidis intensiivset meediakajastust, samuti kui sõdivate osapoolte rüüstetegevus ja muististe müük, kahju Sanaa vanalinnale Jeemenis Saudi pommitamise tulemusel ning jätkuvad konfliktid Jordani läänekaldal ja Gazas, mille tagajärjel on lakanud hool leiukohtade eest.
  • Susan Pollock, "Archaeology and Contemporary Warfare", The Annual Review of Anthropology, 2016, 45:215–231, lk 216

• Muuseumide panus DIY esteetikas valmistatud tööde päästmisel on erakordne, paljud tööd, mida ei ole muuseumikogus, on hävinud või kasutamiskõlbmatuks muutunud. Möödas on ajad, kui kuraatorid pööningutelt-kuuridest ise tööd kokku otsisid. Kaasaegne kunst, vähemalt selle otsingulisem osa, läheb kas muuseumisse või taaskasutusse. Nii lihtne see ongi, sest vähesed erakogujad, kes meil on, eelistavad valdavalt traditsioonilisi ja turvalisi formaate.
  • Eha Komissarov, "Minevik on arhiiv", Sirp, 25.11.2016

• Vuokko istus mu kõrvale plüüsiga kaetud pingile ja me silmitsesime pilti üheskoos. Ta ütles, et ehkki Rembrandti ilme liigutab teda, siis õigupoolest rohkem liigutab teda maali öine üksindus, mõte maalist siis, kui muuseum suletakse. Kui Rembrandti ümbritseb vaikus ja mitte keegi ei vaata.

Siis küsis Vuokko, kas ma tean, et maalikunstnik Lucian Freud, kuulsa Sigmund Freudi pojapoeg, oli saanud eesõiguse käia London National Gallerys ükskõik mis ajal ööpäevast. Ja tihtipeale Freud oligi astunud muuseumist läbi öösel, uidanud tühjades saalides ja ajanud juttu oma kadunud eeskujudega, olnud maalidele seltsiks ja ajanud öövalvuriga paar sõna juttu. Missugune imeline kuninglik privileeg.

• Joel Haahtela, "Adèle'i küsimus", tlk Kai Aarelaid, 2020, lk 96

• Kõik majamuuseumid on Pettuse Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, reliikviatena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On blasfeemia. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal.
  • Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus. (Esimene kevad)", 2019, lk 63–64

• Victor jäi oma mõtetega üksi. Kui teised läksid diskole, istus ta kodus oma toas. Kui teised nädalavahetustel jalgpalli mängisid, läks ta muuseumisse. Seal leidis ta lohutust ehtsatest Rootsi asjadest nagu näiteks Prantsuse rokokoo ja uusklassitsism, mille Gustav III Itaaliast Rootsi tõi. Ent ennekõike lohutas teda rahvusromantism: miski polnud kaunim kui Anders Zorni maal "Jaanipäevatants". Miski polnud paatoslikuni kui Karl XII matuserongkäik Gustaf Cederströmi pilgu ja pintsli läbi. (lk 16)
• Kultuurihuviline ametnik teadis peast, et rahvusmuuseum on äsja pannud üles töökuulutuse, mis võiks sobida.

Ehkki eesmärgiks oli mitte tööd leida, lõi Jenny nägu särama. Rahvusmuuseum oh tema lemmik, nende hallata oli muu hulgas maailma vanim portreegalerii, ligi viis tuhat maali, mille ühiseks jooneks oli, et need kõik ilustasid pildil kujutatud isiku välimust ega hoolinud tuhkagi sellest, mis on pealispinna all. Kokku peaaegu viissada aastat nägusid, mis ei kõnele mitte midagi.

Aga rahvusmuuseumis on lisaks loomulikult veel palju muudki. Mitte nii kaasaegset kunsti, nagu Jenny oleks soovinud, kuid see polnudki muuseumi ülesanne. Täpselt hetkeks, kui Jenny asja vastu tõsiselt huvi hakkas tundma, leidis ametnik kuulutuse üles. Muuseumi nõudmiste nimekiri oli pikk, isegi Victor Alderheim poleks suutnud nende kõikide täitmiseks piisavalt valetada: inglise ja prantsuse keele oskus, kolm aastat akadeemilisi õpinguid arhiivitöö ja informaatika alal.

"Kes õpib ülikoolis kolm aastat selleks, et arhiveerima hakata?" küsis Kevin. (lk 50–51)

• Max Pechstein lasti Berliini kunstiakadeemiast lahti, kui pruunpükste kõrgemad esindajad avastasid, et ta oli maalinud pildi, mis kujutas puu all hüplevaid kärtskollaseid alasti naisi. Tükk aega hiljem räägiti, et Adolfit polnud kunagi vihasemana nähtud, võimalikuks erandiks ehk ainult hetk, kui talle tutvustati Stalingradi lahingu tagajärgi. Kolmsada kakskümmend kuus Pechsteini teost kadus Saksa muuseumitest, paljusid neist pole pärast seda enam kunagi nähtud. (lk 60)
  • Jonas Jonasson, "AS Kättemaks on magus", tlk Kadri Papp, 2021

• Avalikkusele tuli üllatusena, et tegelikult on pealkirjastamine suuresti olnud koguhoidjate tavapraktika. Muuseumikogud on täis kunstiteoseid, millele autorid pole pidanud vajalikuks nime panna, sest need pole algselt olnud ehk mõeldudki väljapanemiseks — nagu Marge Monko esile tõstis, polnud 20. sajandi alguses neid institutsioonegi, mis tänapäeval meie iseenesestmõistetava kunstimaastiku moodustavad. Kogutud materjalide pealkirju ja kirjeldusi uuendatakse pidevalt, sedamööda, kuidas üht-teist nende kohta välja uuritakse (nt kui saadakse kinnitust, et varasem "järvevaade" kujutab konkreetset järve). "Erinevuste esteetika" oli esimene Kumu näitus, mis selle protsessi kulisside tagant lavale tõi — ehk andis märku, et ka muuseumi roll selgete narratiivide esitajana on illusoorne.
  • Maria Muuk, "Kolonialismikeskustelu jätkuks", ERR, 08.12.2021

• Muuseumi olemust kirjeldatakse kui templit, haridusasutust, kogukonnakeskust või mausoleumi, aga neid on võrreldud ka kaupluse ja laadaga. Muuseumid on piiritlemata, need moodustavad eriilmelistest üksustest koosneva ülemaailmse võrgustiku. Muuseumid ei ole ainult hooned, mille sees on esemed, vaid muuseumi näo kujundavad inimesed – väljaõppinud töötajad, külastajad, annetajad, vabatahtlikud ja muuseumipidajad. Muuseumide arengule on kaasa aidanud nii mehed kui naised, kuid naiste osa on suurenenud samm-sammult, kuni võime juba rääkida teatud ametite feminiseerumisest.
• Euroopas oli XIX sajandi keskpaigas muuseumide külastamine uudne tegevus ja seetõttu tekitas naistele sissepääsu võimaldamine väitlusi. Kuigi juba XVIII sajandil tundsid nii mehed kui naised huvi teadusajaloo ja kogumise vastu, põrkuti ometi küsimusele, kas muuseumid peaksid olema naistele avatud. Mitte kõik muuseumid ja galeriid ei avanud naistele ust, ja kui nad seda tegid, siis mitte samadel tingimustel. Kate Hill on uurinud naiste ja muuseumide suhteid aastatel 1850–1914. Naiste ligipääsu ja osalemist püüdis algul kontrollida meestest koosnev juhtkond. Mida "tõsisem" muuseum, seda vähem tõenäoliselt koheldi naisi teretulnud külastajana. Naiskülastajad olid kui märguanne, et seal ei tutvustata džentelmenide teadmisi, ja naiste muuseumi lubamist võis pidada märgiks, et pakutakse kergemat meelelahutust. Välja oli kujunenud arusaam, et mehed on tõsiteadlased ja eestseisjad-muuseumipidajad, naised aga kergemeelsed ja moekad külastajad.
• Erinevalt eliidist olid töölisklassist pärit naiskülastajad muuseumipidajate mureallikas kogu XIX sajandi vältel. Neisse suhtuti eelarvamusega. Kardeti, et tegemist võib olla prostituutidega, kes kasutavad muuseumi oma äri ajamiseks. Muuseumis ei soovitud näha ka rinnalapsega emasid, kel võis pähe tulla oma last varjamatult imetada. Tööinimeste räpasust ning galeriis piknike pidamist peeti ohtlikuks kunstiteostele, selles nähti galerii saastumise ohtu. Iseäranis aktuaalsed olid need probleemid Londoni kesklinnas asuvas Rahvusgaleriis (avati 1824), kuna sinna oli lihtne tänavalt sisse astuda.

Suurt muret põhjustasid ka väikelastega naised. Arutleti, kas lapsed üldse peaksid muuseumis käima. Alla kaheksa-aastased ei olnud Briti Muuseumi (avati 1759) lubatud kuni 1879. aastani. Ka Rahvusgalerii ei lubanud väikesi lapsi muuseumi, kus võis juhtuda "väikesi õnnetusi".

• Jaanika Anderson, "Naised tungivad muuseumi", Sirp, 26.03.2021

• Muuseum pole kolikamber, muuseum on elav asutus keset pulbitsevat tänapäeva. Kaitseväe orkester leidis varjupaiga Sõja­muuseumis. Kui vabariigile otsiti uut presidenti, kes poleks Kersti, Jüri ega Tarmo, leiti sobiv ekspo­naat Eesti Rahva Muuseumist. Eesti tänab!
  • Mart Juur, "Eesti tänab 2022", Postimees, 18. veebruar 2022

• Paul-Eerik Rummo, "Olla maastik, olla maastik suurejooneline", rmt: "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 98-99

• Mina Loy, "Kuupealne reisijuht" ("Lunar Baedeker"), Poetry Foundation  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Sherman Alexie, "Evolutsioon" [1992], tlk Jüri Talvet, rmt: "Valitud tõlkeluulet" II (2021), lk 356

• Mari Vallisoo, "ÜKSKORD", Looming 11/2007, lk 1607

• Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11