Teater

Teater on etenduskunstide haru, mis ühendab kõne, muusika ja lavalise liikumise. Teatrikunsti põhiharudeks on sõna-, muusika- ja tantsuteater, kuid neile lisandub veel terve hulk eri traditsioone pantomiimist nukuteatrini.

• Levinud ütlus, et elu on teater, leiab tõestust eelkõige selles, et maailm kõneleb väga järjekindlalt ühel ja tegutseb väga järjekindlalt teisel moel. Kuna oleme selles komöödias tänapäeval kõik osalised, sest kõik räägivad teatud moel, ja peaaegu keegi pole pealtvaataja, sest maailma õõnes keel petab ära vaid noorukesi ja rumalaid, järeldub, et sellest etendusest on saanud midagi täiesti jõuetut, põhjuseta tüütus ja vaev.
  • Giacomo Leopardi, "Mõtted", tlk Maarja Kangro, LR 3–4, 2008, lk 33

• "Kas see on pistoda, mida näen enese ees?" pomises Jo, pööritades silmi ja haarates kätega õhku, nagu ta oli näinud näitlemas üht kuulsat näitlejat.

"Ei, see on praekahvel ja selle otsas on leiva asemel ema king," kilkas Meg ja näidendi proov lõppes üldise naerulaginaga. (lk 8)

• Nad olid liig noored selleks, et käia sageli teatris, ja mitte küllalt rikkad, et neil oleks olnud võimalus väljaspool kodu eraetendustest osa võtta. Seepärast püüdsid tütarlapsed ise oma teravmeelsust tööle rakendada, ja kuna tarvidus on loomingu ema, siis oli neil kõik olemas, mida nad vajasid. Mõned nende saavutustest olid eriti vaimukad: papist kitarrid, hõbepaberiga kaetud vanaaegsed lambid, mis tehti vanamoelistest võipüttidest, toredad kleidid, mis olid küll puuvillased, kuid selle eest ilustatud konservikarpidest lõigatud läikivate ribadega. Samad ilustused ehtisid vanu relvi. Kogu mööbel paigutati ümber ja suur tuba muutus näitelavaks, kus toimusid pidustused. Kuna mehed puudusid, siis mängis Jo meesosasid nii palju kui süda soovis, tundes määratut rahuldust jämedaist pruuninahalistest saabastest, mis olid talle kingitud sõbra poolt, kes omakorda tundis daami, kelle tuttavaks oli keegi näitleja, kellele need saapad olid kord kuulunud.

Need säärsaapad, vana vehklemismõõk ja pikk vest olid Jo pea-aarded, mida ta tarvitas igal juhtumisel.

Näitlejate piiratud arv tingis olukorra, kus kaks osalist pidid mitut osa järjest mängima.

Jõuluõhtul istus tosin tüdrukuid sini-kollaka sitsieesriide ees lootusrikkas ootuses. Eesriide tagant kuuldus liikumist ja sosistamist, tundus veidi lambisuitsu. Siis tagasihoitud naeruturtsatus Amylt, kes oli ärevusest sattumas hüsteerikasse. Äkki helises kell, eesriie lendas kõrvale ja ooperlik tragöödia algas. (lk 16–18)

• Louisa May Alcott, "Väikesed naised", tlk Tanni Grüntal, 2. trükk, 1995

• Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena gripp, angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu teekannu torust autorile kõrva tulist auru. "Ma peaksin minema ja voodisse heitma, vähemalt nädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudes köha käes, ning vahib autorit pisaraist märgade ning etteheitvate silmadega nagu tapale viidav ohvritall.
  • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", tlk Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. LR nr 45/46 1981, lk 22

• Näitekunst on pelgalt kunst hoida suurt hulka inimesi köhimast.
  • Ralph Richardson, (cit. via Ashton Applewhite, Tripp Evans, Andrew Frothingham (2003). "And I Quote: The Definitive Collection of Quotes, Sayings, and Jokes for the Contemporary Speechmaker". Macmillan, lk 283)

• Ma mõistan, kuhu te sihite, aga oskate te mulle nimetada mõnd Kreeka klassikalise perioodi või Briti Elizabethi ajastu kingseppa?

  Arthur Miller vastates kingatöösturi küsimusele: miks teatrite tegevust tuleb subsideerida, kuid tema oma mitte.

  • I see your point, but can you name one classical Greek or Elizabethean shoemaker?
  • The Collected Essays of Arthur Miller, 2000, autori eessõna teisele trükile

• [---] minu arvates peab laps maast-madalast teadma, et teatrit teevad inimesed: näitlejad, lavastaja, kunstnik ja helilooja. Kui etendus haarab ja kõike muud unustama paneb, kui tegelastele kaasa elatakse, kui nende saatuse pärast kurvastatakse ja rõõmustatakse, siis jätab nähtu sügava jälje lapse tundemaailma, õpetab teda head ja halba mõistma, õiglust ja sõprust hindama ning rikastab last emotsionaalselt. Lavastuse vorm, selle kunstiline kujundus, nukud, värvid, valgustus, keele ilu ja muusika arendavad lapse esteetilist meelt. (lk 7)
• Näitekunsti võlu seisneb selles, et see sünnib otse publiku silmade ees, et vaatajad saavad vahetult jälgida nii loominguprotsessi ennast kui ka selle resultaati. Kuid see on ühtlasi ka näitekunsti hellaks kohaks — ta sünnib ja hajub siinsamas. Jääb ainult mälestus. Jäävad ainult muljed ja retsensioonid, ja need on paraku vägagi subjektiivsed. (lk 16)
  • Dagmar Normet, "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973

• Ega tol ajal lapsi nii sageli teatrisse viidudki. Kuid 9-aastaselt tõi isa mu isegi Tallinnasse draamateatrisse, ka lasteetendusele. Mäletan selgesti, et istusime viimases reas, kummalgi pool vahekäiku oli seina ääres 2 kohta, vasakul pool istusime meie. Ma ei mäleta üldse, mida mängiti, mind vaevas kogu aeg ainult üks küsimus, kuidas saab mets olla laval, teatrimaja sees? Ja mitte keegi seda mulle selgeks ei teinud. Väga tark tegu muidugi, et ei teinud. Pole vaja lapsi vedada lava taha, olen alati selle vastu olnud. Milleks?! Las ta jääda, see mõistatus. Aga nüüd võetakse lastelt vägivaldselt ära see saladus, tullakse, et vaatame, mismoodi see kõik on. (lk 5)
• Mäletan väga selgelt Hilda Gleseri esimest tundi. Jutt oli kaunis napisõnaline. Ta tegi meile selgeks, et teatriteel on okkaid ja pisaraid rohkem kui mujal, sära on butafoorne ja kaunid riided marlist, rikkaks siin ei saa, kes on tulnud, et kalliskive kanda, mingu kohe tagasi. (lk 7)
• Mis aitab see, kui käid, rusikas taskus, oled trotsi täis või kannad viha. Kui tuled teatrisse, jäta kõik ukse taha, muidu ei saagi seda tööd teha. Tuleb olla natuke suurem endast ja ka saatusest... (lk 14)
• Kui käisin juba teatrikoolis ja ka Neggo juures, tekkisid kord tasakaaluhäired. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, aga kui nad jälle kordusid, soovitati arsti juurde minna. Läksin siis. Röntgenipilti sel ajal ei tehtud. Arst joonistas sinise ja punase pliiatsiga mu selja täis, mõõtis ja kuulas ja lõpuks diagnoosis: "Preili, teil on lihtsalt väike süda. Teie pole näitleja elukutse jaoks, need naljad tuleb nüüd lõpetada, otsige endale midagi lihtsamat, kus poleks sellist koormust ega läbielamist. Valige, kas tahate elada või teatrit teha."

See jutt võttis alul päris tõsiseks. Aga siis tekkis küsimus, mis elu see siis on, kui ei saa istuda ega astuda. Ma olen vaevalt 20-aastane ja pean hakkama kodus surma ootama... Tekkis trots: võtan selle, mis mulle veel antud on, täisjõuga. Ja nii on see vist siiamaani. Ma pole lasknud endale veel pensionigi välja arvutada... (lk 15)

• Salme Reek, intervjuu: Toomas Lõhmuste, "Vastab Salme Reek", Teater. Muusika. Kino 8/1987, lk 5–16

• Teater on kindlasti koht, kus õppida, kui lühike on inimese kuulsus; oh, kui mõelda nendele imelistele, sädelevatele pantomiiminäitlejatele, kes on jäljetult kadunud! Nüüd loobun ma maagiast ja hakkan erakuks; ma panen ennast olukorda, kus ma võin ausalt öelda, et mul pole teha midagi muud kui õppida olema hea. Elu lõppu peetakse õigusega mõtiskluste ajaks. (lk 8)
• Ma ütlen "minu sõbrad"; aga kui vähe, kui ma järele mõtlen, on neid alles jäänud pärast teatris veedetud pikka elu. Kui sõbralik ja südamlik võib teater paista ja kui mahajäetud see võib olla. (lk 20)
  • Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996

• Ja nüüd oli "The Dysk" juba peaaegu valmis, ja tema polnud ikka veel kirjutanud uut näidendit.

Ta sulges akna ja kõndis tagasi oma kirjutuslaua juurde, võttis sule ja tõmbas järgmise paberilehe lähemale. Tal tärkas üks mõte. Kogu maailm oligi ju lava, jumalate jaoks...

Koggu Kettas on waid Teaater, kirjutas ta, ja kõik Mehhed ja Naesed waid Näittlejad. Ta tegi selle vea, et peatus hetkeks, ja juba tabas teda järgmine inspiratsioonisäde, mis seadis ta mõtterongi hoopis uutele rööbastele.

Ta silmitses kirjutatut ja lisas: Wällja Arwatud Ned, kes müwad popcorni. (lk 203)

• Vanaema [Weatherwax] pööras end oma istmel aeglaselt ringi ja vaatas publiku poole. Kõik vahtisid etendust, nägudel lummatud ilme. /---/ See siin oli tõeline. See oli isegi tõelisem kui reaalsus. See oli ajalugu. See ei pruukinud küll tõsi olla, kuid see ei puutunud üldse asjasse.
• Kes iganes seda teatrit ka kokku ei kirjutanud, teadis, kuidas võlukunsti kasutada. Isegi mina usun seda, mis toimub, ning mina ju tean, et selles pole kübetki tõde.

See on siis kunst, mis Hoiab Elu Ees Peeglit. Sellepärast ongi kõik täiesti vastupidi. (lk 269–270)

• Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, Varrak, 2001

• Ühesõnaga, seda etendust vaadates tuleb vaatajal endale ikka öelda, et see on teater, see on teater. Kas ikka on, kui lavastaja ja näitlejad selle loo nii lähedale toovad?
  • Margus Mikomägi, "Uduse teekonna tõde ja õigus", Teatritasku, 2. veebruar 2009 (arvustus Eugene O'Neilli "Pikk päevatee kaob öösse" lavastusele Tallinna Draamateatris)

• Vaatamata tänapäeval esinevaile katseile pea igal pool ja igasugustes tingimustes etendusi anda, tuleb nõustuda Juri Lotmaniga, kes vanakreeka teatriarhitektuuri ürgseid põhimõtteid silmas pidades on öelnud – “Teatriruum jaguneb kaheks osaks: lavaks ja saaliks.” Et see peabki nii olema ja et näitlejate koht ei ole mitte saalis, vaid laval, sai siinkirjutajale selgeks 1968. aasta 14. oktoobril, kui The Living Theatre esitas New Yorgis kollektiivselt loodud lavateose “Paradiis nüüd” (“Paradise Now”). Anarhistliku kallakuga igavavõitu etendus püüdis valgustatud saalis istuvat publikut ergutada lööklausetega, nagu “Ilma passita ei saa reisida” ja “Kanepi suitsetamine on keelatud”. Kui kuulutati, et “Riideid ei tohi seljast võtta”, tõusis minu ees istuv lavastaja ja teatriteoreetik Richard Schechner välkkiirelt püsti, oli mõni sekund hiljem paljas kui porgand ja upitas end seisma toolile, kus varem oli istunud. Temale kuulus õhtu marulisim aplaus! Siis tulid näitlejad lavalt saali ja hakkasid istmeridade vahel liikuma, jäädes aeg-ajalt mõne saalisviibija ette seisma. Ümisedes sõnu nagu “püha otsmik”, “püha nina” ja “püha lõug”, hakkasid nad pealtvaatajaile kuuluvaid vastavaid kehaosi puudutama. Kui võrdlemisi tüse naisnäitleja litsus end minu vastu ning, olles pühitsenud mu lauba, hakkas sõrmedega allapoole liikuma, tõmbas ta – oletatavasti tahtmatult – prillid mu ninalt. Need kukkusid põrandale ja purunesid, kui püha näitlejanna neile edasi liikudes peale astus. Poolpimedana kodu poole kõmpides tajusin kristallselgelt, et ruumi semiootikal on tõepoolest iidsed ja kaljukindlad seadused.
  • Mardi Valgemäe, "Teatrimaania", Vikerkaar 7–8/2011, lk 124

• Autoriteater ja omamaisel dramaturgial põhinev teater ja rühmaautorlus on üks peamisi viise, kuidas teater üldse kunstiliigina eesti algupärast kunsti edendada saab. Teatri needuseks on tema naeruväärne esituslikkuse taak, tihti toimub teater nii, et väljaõppinud loomeinimesed tulevad kokku ja hakkavad siis koos midagi esitama, ilma midagi ise väljendamata.
• Teater räägib kunsti kohta olulist, vajalikku tõde ka siis, kui näitleja ei suuda enam kehastuda, kui tema senine "tuntud headus" on viinud hetkeni, kus ta saabki teha rolle ainult kulmutööga.
  • Meelis Oidsalu Ilu ja kõnekus ei ole teatris sünonüümid ERR, 01.03.2019

• Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust /---/, siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?
  • Meelis Oidsalu Teater ja väärtused Sirp, 05.04.2012

• Karin oleks hea meelega vaadanud ühte ja sama lavastust sada korda. Mitte seepärast, et igal õhtul juhtuks midagi natuke erinevat eelmisest. Teater on teater, mis seal ikka nii väga muutub. Karin oleks tahtnud vaadata just nimelt muutumatust, ühe ja sama lavastuse ajas kordumist, tema kulumist koos Kariniga, tema viljatut ning eesmärgipäratut tiirlemist selles tühjas ning kõledas universumis, mida nimetatakse inimese eluks. Mida vähem oleks selles olnud uut, seda tänulikum oleks Karin pimedas teatrisaalis olnud. Ta oleks tajunud, et kordki tunneb teater sedasama, mida tunneb ka tema.
  • Eero Epner "Harmooniline õnnelik inimene" Sirp, 07.08.2020

• Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.
• Piirid on ära proovitud ja ma umbes tean, kust maalt on võimalik midagi teha, teoreetilised ääremaad pakuvad kõigest teoreetilisi rõõme. Lõputult pole mõtet teatri piire laiendada, need jäävad liiga asjaks iseeneses. Polügoonteatri üritustega on mingi loogiline rida tekkinud, need on tervikuna üks suur etendus, üksikud aktsioonid järjestatud ajapaelal.
  • Erki Kasemets, intervjuu: Peep Ehasalu, "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka", ERR, 30.09.2021

• Mõne aasta eest veel Vilde muuseumis töötades ja igapäevaselt kirjaniku maapealne delegaat olles, oli mul juba mõnda aega põues suur paine. Selle paine nimi oli VILDE puudumine Eesti teatris!

Ühest küljest on see terav probleem, kuna teame, et teater suudab elustada kirjandusklassikat, viia seda uutesse kõrgustesse ja serveerida sellest ka 21. sajandi eestlasele väärt vaimutoitu. Ilma teatrilaval olemata nagu polegi klassikul lootust?!

Teisalt on see valus probleem, kuna teater – see oli muidu ateistliku Vilde religioon. Väärika olemise ja timmitud avaliku sõnaga Vilde kaotas teatrist rääkides justkui meele!

• Saksa okupatsiooni tingimustes avas Vilde 20. augustil 1918 Estonia teatri uue hooaja. Ta räägib kriisiajal pühalikult ilust, tõest ja kvaliteedist. Teatrist on ehk isegi just kriisiaja kiuste saanud tema jaoks pühakoda. Vilde pühitseb vaimutemplit teeniva preestrina seda rahvuslikku kunstikoda ja lubas seda innukalt ajakõrgusele viia. Ta kutsus igaüht osalema nendel esteetilistel jumalateenistustel nii täna kui ka homme, sest see aitab saada paremaks inimeseks.
  • Kairi Tilga kõne Klassiku Sõbra tiitli üleandmisel Urmas Vadile, Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, 14.02.2021

• Ma olen jätkuvalt seda usku, et nimelt roll psühholoogilises sõnateatris võimaldab näitlejale ja tema publikule niivõrd sügavat isiklikkust ja ehtsat kohalolu, et ükski teine teatrilaad seda naljalt asendada ei suuda.

Aga, ettevaatust... ses väites peitub juba vastanduse idu. Ja vastandused on igavad, on tühised. Välja arvatud see üks: hea, andekas, pühenduv looming versus leige tükitöö. See jääb kehtima igavesti.

• Pille-Riin Purje, "Lavastuse väärtus ei olene sõnadest ega sõnatusest", ERR, 17.10.2022

• Linda Ruud, "Kevadvisandid", rmt: "Mu südames on pühapäev", Tallinn: ERK, 1962

• Teatrisse minnakse mitte pisaraid vaatama, vaid kuulama kõnesid, mis neid voolama panevad.
  • Denis Diderot

• Kui sul ei ole kitarri, aga on klaver, siis õpi mängima klaverit. Kui ei ole ka klaverit, siis kasuta seda, mis sul on. Kui sa tegeled teatriga ja sul ei ole näidendit, siis kirjuta see ise. Esimest korda esitasin seda lavastust tolsamal aastal seitsmeteistkümnele vaatajale Moskvas Vene armeeteatri puhveti suitsunurgas. See sündmus kujunes minu elu pöördepunktiks.
  • Jevgeni Griškovets

• Kui teatri mõte olekski pelgalt meelt lahutav vaatemäng, võib-olla ei tasukski temaga nii palju vaeva näha. Kuid teater on kunst peegeldada elu.
  • Konstantin Stanislavski

• Teater on eluliste küsimuste lahendamise kõrgeim instants.
  • Aleksander Herzen

• Teater on mitte peegel, vaid suurendusklaas.
  • Vladimir Majakovski

• Teater õpetab nii, nagu seda ei saa teha paksus raamatuski.
  • Voltaire

• Igal inimesel on mütsi all omaenda teater, kus hargnevad sageli keerukamad draamad kui need, mida teatrites etendatakse.
  • Thomas Carlyle