Uurija
Proosa
[muuda]- Kuid kohtu-uurija Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamamata ja teadmata, milles ta süü seisab ning mille eest ta garnisoni vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mis pärast see mees nimelt garnisoni vangimajas istub. (lk 101)
- Jaroslav Hašek, "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", tlk Lembit Remmelgas, 1975
- Ma ohkasin. See kõik oli sitasti jah. Ma teadsin seda. Aga mida ma siis pidin tegema? Vabandust paluma? Kelle käest? Mille eest? Sellele tohmanile siin olin ma niikuinii üks täiesti tavaline jobu. See naine tegi lihtsalt oma tööd. Ta üritas küll teeselda, kuid ma nägin, et tegelikult ei loksutanud kogu see asi teda karvavõrdki. Ta ootas, et kell saaks viis ja ta saaks koju minna. Enda laste juurde, kes ei olnud näljased ega hirmunud ega külmunud. Persse. (lk 158)
- Uurija küsis veel kõikvõimalikke küsimusi, aga ma ei rääkinud talle enam midagi. Mul ei olnud selleks tuju. Ma istusin seal toolil ja mõtlesin hoopis teistest asjadest. Ma isegi ei kuulanud teda. Ma mõtlesin sellest, et tegelikult mulle ikkagi meeldib bussiga sõita. Ma oleks nii tahtnud istuda mingisugusesse suurde bussi, kõige tagumisele istmele ja sõita. Lihtsalt sõita. Teades, et see buss ei peatu mitte kunagi. Jah, just seda oleksin ma tahtnud. Siis oleksin ma isegi võinud võib-olla rõõmus olla. (lk 158-159)
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005
Luule
[muuda]Kõneleb raamatus iidses
kuningas Koguja:
"Tundmist kogu ja
teadmist kroonib vaid valu."
Uurija vahedat
lõiknuga jahedalt
endal ja teistel talun.
- Paul Viiding, "Lõpmatult kasvav", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 272