Kell

Kell on seadeldis, mis ütleb inimesele, millal viimane võib midagi teha.

• Ainus asi, mida kell ei tea, on see, kas ta näitab päeva või öö tunde, sest minutiosuti on pimeda kepp, millega käies teed kombitakse. (lk 23)
• Õnnelikel tundidel kella ei ole. (lk 19)
• Kui kella üks osuti teise taha kinni jääb, näib peatuvat üleüldine aeg, kellega tehakse halba nalja, tirides teda rõivastest. (lk 37)
• Kui lastaks müügile kell, mis teeb erilise helisignaali abil teatavaks meie eelviimase tunni, ei ostaks seda keegi. (lk 45)
• Kell ajab endal habet, kuid jätab alles vurrud. (lk 52)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

• Omapärane ajamõõtmisvahend leivaküpsetamisel oli kakukell. Perenaine voolis leivanõu kraabetest väikese, umbes kanamunasuuruse munakese ja pistis selle kaussi vee sisse. Kui see vee peale kerkis, oli paras aeg leibade ahjust välja võtmiseks. Kakukella kohta on andmeid üle terve Eesti.
  • Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020, lk 44

• Me räägime kellast kui ajamõõtmise riistast. Platoni ja Aristotelese asjakorralduses oli aeg (χρόνος) ise omalaadi kell. ...Ühes kohas märgib Platon: "...inimesed mõistavad harva, et nende planeetide rändamine ongi aeg." ...sisuliselt tuleb aega pidada samaks kui planeetide liikumist.
  • W. K. C. Guthrie, "Kreeka filosoofia ajalugu", I köide, "Varased presokraatikud ja pütagoorlased" (1962)

• Neljakandilises hallis kellatornis lõi päikesest kullatud kell aeglaselt ja kiirustamata. Kuus lööki langesid orus asetsevasse külla nagu kasti, sulades metsaga kaetud mäenõlvakute rüppe. (lk 41)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

• Soovist puhata, jäävad meie kellad pühapäeviti seisma. (lk 120)
• Õun, mis jääb talveks puu otsa, meenutab aednikule, et ta kell käib taha. (lk 121)
  • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989

• See, mis inimesi aja mõõtmisel haaras, polnud mitte aeg ise, sest seda määrasid muud asjaolud.

See, mis neid haaras, oli kell.

Kella reeglipärasus oli universumi täpsuse võrdkuju. Jumala loomisväe täpsuse võrdkuju. Kell oli niisiis ennekõike võrdkuju. Nagu kunstiteos. Niimoodi oli see. Kell oli nagu kunstiteos, laboratooriumi, teadustöö küsimus.

Mingil hetkel see aga muutus. Mingil hetkel lakkas kell olemast küsimus. Selle asemel on temast saanud vastus.

• Peter Høeg, "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004, lk 58

• Marie Under, "Nägemus", rmt: "Uneretk", 1968, lk 35

• Viiu Härm, "*hobusekoppel tolmuse kruusatee ääres...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 28

• Ilmar Laaban, "Autoportree", rmt: "Eesti lüürika" II köide, koostanud Arvo Mägi, 1959, lk 327

• Kellad tapavad aega. Aeg on surnud niikaua, kuni seda tiksuvad väikesed rattad; alles siis, kui kell seisma jääb, ärkab aeg ellu.
  • William Faulkner

• Kahju ei tule, kell kaelas.
• Kahju ja õnnetus ei sõida kellaga.
• Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.
• Kõht teab paremini kui kell oma aega.

Vikipeedias leidub artikkel

Kell