Jaan Kross

Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinn – 27. detsember 2007 Tallinn) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija.

• 50 aastat saksa okupatsiooni poleks eesti rahvas üle elanud.
  • Jaan Kross, "Eesti vabaduse eest ei võideldud ei Saksa ega Vene armees", Sõnumileht, 14. aprill 1998

• Ühe terve akadeemilise põlvkonna mälus on kustutamatult pilt umbes 1950-ndast aastast: kes Tartu Ülikooli raamatukokku sisse astus, pidi nägema: selle trepihallis kipsist muusakujude all seisis lihuniku raiepaku taga kirvega mees, vasakul hunnikus veel terved, paremal hunnikus juba puruks raiutud köited.
  • Jaan Kross, "Vaim ja võim. Ettekanne Oslo raamatunädalal 1990", rmt: "Vahelugemised VI", Bibliotheca Baltica, 1995, lk 10

Jaan Kross, Mardileib, Tallinn, 1973

• ... ja-jaa: ümber kaarjalt kolmnurksete võlvipindade on maalitud naljakaist, just nagu pärgamendise raamatu vahel lamedaks kuivatatud lilledest raamid. Ja maalitud võlvide all on apteegiriiulid hämarusest esile astunud, nagu oleks nende eest hallid eesriided kõrvale lükatud. Ja päike on kõik oma eilsed mänguasjad riiuleil uuesti üles leidnud ning mängib nüüd nendega, nii et küll saab. Oh, niisugust kannidekogu nagu siin ei leia ta ju tõesti ühestki teisest kohast ei siinlinnas ega mitme maa ja mere taga ümberkaudu. Sest riiulitel on kümnete kaupa, ei, sadade kaupa reas anumad ja astjad, purgid ja potid, pudelid ja potlid, nusarad ja napad! Ja missugused! Ühed on raskest rohelisest ja teised kergemast kollasest klaasist. Kolmandad ja neljandad ja viiendad on põletatud savist, helevalget või ploomipruuni või siravsinist vaapa. Ja seal sees on muidugi viitteistkümmet eri sorti vett ja kolmekümmet keedist ja seitsetkümmet salvi ja nõnda edasi. Ja letilaegastes (seda on juba lõhnastki hulga maa taha tunda) on imeväärt Indiamaa teelehepuru ja haruldasest haruldasemat Araabiamaa kohvi ja pipart ja loorberilehti ja kaneeli ja kuivatatud konnakoibi ja rubiine ja peeneks uhmerdatud prussakaid ka. (lk 5-8)
• Aga apteegis läheb mitridaatsiumitegu sedamaid lahti mis lahti. Noh, oleks liialdus öelda, et meister Johann käsib sel puhul aknaluugid kinni ja küünlad põlema panna. Ei, seda ta siiski ei käsi. Seda ta käsiks võib-olla siis, kui imerohi tuleks teha haigele, kes rohuvalmistamise juures ise kohal on. Siis küll. Siis laseks ta võib-olla ka suitsupanni tossama panna, et magusa lõhnaga pilved apteegi võlvide alla tupruma tõuseksid, ja võib-olla laseks ta küünalde ümber lihvitud klaasläätsi kõlkuma riputada, - et küünlavalgus suitsupilvedes eriliselt viraks ja veikleks ja lainetaks ja rohu tellija vaimu tema silma läbi rohu mõjule altiks teeks. Aga omavahel olles meister niisuguseid tempusid ei tee. Omavahel ei võta meister seda tööd isegi mitte apteegis eneses ette. Sest maalitud laevõlvid ja kallis seinatahveldis ja klaaslaekad ja kuivatatud krokodill, kes, jalad harali ja lõuad lahti, laes ripub, on kõik hoopis enam võõrastele kui meistrile ja Mardile tarvilikud. Nõnda et mitridaatsiumi tegemise võtavad nad nagu enamiku muidki igapäevaseid töid apteegi tagaruumis, töötoas ehk laboratooriumis käsile. (lk 29)
• Mart puistab meistri käske mööda kaaludele mesilasetuhka ja siis jahvatatud haikalasoomuseid ja siis sokuverepulbrit. Ja meister kaalub need õigetesse hulkadesse ja puistab keskmist mõõtu kiviliuda segi. Ta tahab parajasti kaks kortlit vihmaussiõli kohale käsutada, et elektuaariumipõhja valmis segama hakata. Aga seal tuleb äravõitmatu aevastus talle uuesti peale:

AA—AAA—ATSIHHHHH!

Ja kui sellest tekkinud tormipagi ja pööristuul möödas on, pole kallist kolme pulbri segust kiviliuas kübetki leida. Aga piisad, mida seal (ja ümberringi laual) küll leida on, peavad ilmsesti mujalt kui vihmaussiõlipudelist tulnud olema. Sest pudelit hoiab Mart alles kõvasti vastu rindu ja punn on pudelil alles kõvasti peal. (lk 31-34)

• Mismoel see murelik mõttekäik ja too teine mõte (et meister pangu endale savinõu aevastuste lämmatamiseks pähe) kahe peale kokku Mardi suureks plaaniks ühte sulasid, kes seda enam täpselt ütelda teab. Aga aimdus süttis, kujutlus lahvatas, eelplaan välgatas ja plaan sündis. Nagu plaanid ikka. (lk 36-37)
• Äkitselt lööb salvikeedunõu meistri peas või õigupoolest küll meistri pea salvikeedunõus vankuma ja tardub siis vabisedes paigale — Mart varjab segamisliua meistri poolt küljest rutusti kuuehõlmaga ära ja sealsamas kostabki salvikeedunõust kohutavkaikuv, kohutavkõmisev aevastus:

KNN—KNNN—KNNNN—TSIHHHHH!

Otsekui oleks allmaajumal Vulcanusel laboratooriumi keldris karvane kumalane ninna lennanud. (lk 39)

• Seda, et otsustav silmapilk käes on, tunnevad kõik raehärra voodi ees seisjad. Mamma Kalle hoiab kuldsõrmustega kätt ähmi pärast südamel ja ütleb:

"Hermann, kallis, pinguta! Siis on see sul all ja meie viimased taldrikud jäävad terveks." (lk 46-47)

• Aga raehärra ajab karvased sääred teki alt põrandale, lükkab viimase mitridaatsiumipala pöidlaga suhu, tõuseb püsti ja kõnnib linases ööhames, varbad harali, voodi juurest akna juurde ning akna juurest voodi juurde tagasi. Ta jääb voodi ette seisma. Ta lükkab kõhu ette, nagu linna elu ja saatuse jaoks tähtsate otsuste langetamisel ikka. Ta ütleb:

"Minu kõht valutas, nagu oleksid piksepilved ümber minu naba kogunenud. Seesinane sidrivaatsium, mida ma — lihtsuse mõttes ja et ka harimata inimesed aru saaksid — mardileivaks nimetan, see mardileib niisiis on mu kõhu terveks teinud. Khm. Minu ristluud tuikasid, nagu oleks mul tuliseid orasid läbi tagumiku tõmmatud. See mardileib on minu tagumikutuikamise ära ravitsenud. Minu ihu oli tuska täis. See mardileib on minu ihutusa nagu pihuga ära võtnud. Ergo, ma tahan iga päev seda mardileiba sööma hakata. Hommikusöögi peale. Lõunasöögi peale. Õhtusöögi peale. Ja söömaaegade vahele. Hapu veinilonksu ilustuseks." (lk 50-51)

• "Oooo..." ütleb piiskop, kui naela jagu mardileiba on juba ta laiade hammaste alt läbi, "oooo... See on ju casus täiesti extraordinarius... Ja sina, linna heeringamaja öövahi poeg, oskad valmistada niisugust maiust? Ja mingisuguste mündriku- ja voorimehepoegadega seltsis teete teie seda? Uskumatu! Ja mardileivaks kutsute teie seda? Sinu eesnime järgi? Ei-ei-ei-ei! Selle keelan mina teil ära. Selle nime tähendab. Ühel roal, mis piiskopi keele alla viib," — ta pöördub toomhärrade poole — "ja tema nõunikkudel mitte vähem — proovige-proovige —, ühel niisugusel roal, iseäranis kui tema päritolu nii kahtlane on, peab vähemalt nimi peen ja ladinakeelne olema. Mitte mardileib. Vaid martipanis. Martipanis, mida kogu maailm, kui ma ladina keele seadusi õigesti aiman, edaspidi martsipaniks hakkab kutsuma. (lk 59-60)

1975

• [Cara] Siis istume meie silmapilgu tummalt nagu alati, ja köster Hollmann palub meie pannkookidele Issanda õnnistust. Niisugustel kordadel, kui Ottot lauas pole, aga Hollmann kohal on, olen mina selle alati tema teha jätnud. Sest kuigi ülejäänud mind siin praostiprouaks tunnistavad. olen mina ju ometigi katoliiklane ja sellepärast võiksid neil minu palutud õnnistusest öunalisted kurku juhtuda. (lk 17)
• Oh Issand! K u i d a s tema kõige kisa ja vaenu juures, mis nende poolt aina tema vastu välja lööb. ometi Tartum aa praostiks tõsteti, sellest ei saa mina tänapäevani aru. Ja kõige selle vaenu põhjuste seas ei olnud tema vahekord minuga mitte viimasel kohal. Kuigi ka mitte küll esimesel. Sest muidugimõista kahtlustasid nad meid kümme aastat. Aga seda meile suisa näkku ütelda ei olnud neil siiski mitte julgust. Ja pealegi olin mina (kuigi tema teenija) ikkagi marchesina. nagu tema kõikidel valjusti teada laskis saada, ja mitte siitmaa talutüdruk. Nagu see ilus Eeva, kelle Võisiku õnnetu Bocki-härra oli enesele mõrsjaks valinud ja kelle ta neljaks aastaks meie majasse saatis peeni kombeid ja saksa ja prantsuse keelt õppima. Armas laps, kelle Bocki-härra siis ka tõesti altari ette viis, aastapäevad enne seda. kui Sankt Peterburi kasematid tema enese ära neelasid. (lk 25)
• [Otto Wilhelm Masing] Ja aeg-ajalt paistab mulle, et kõik on juba möödas. Et ma olen elanud ja rabelnud sada aastat enne oma õiget aega ja et kõik, mis mul veel ees on, pole muud kui tulutu maadlemine maailma närususe ja tuimusega. Moritz kukil, valud maos, jooksva kontides ja sapimaitse suus. Aeg-ajalt... Aga näe, siis saadab Issand meeteori Kaiavere laande, ja vana Masing hoiab selle tükkisid pihus! (lk 32-33)
• Trükikoda! Issand Jumal, see on jo seesama asi, millest mina Viru-Nigula päevist saadik unistanud olen! Et ükskord neetud trükkalitest ärarippumata olla! Niisugustest lakutud näoga ja jääkülma verega täidest nagu Schünmann, eks ole! (Ei-ei, tema võib isiklikult olla missugune tahes ja käia oma ema sünnipäevadel vanaprouale musi andmas, palun! Aga kaan meie krae vahel on ta juba üksi sellepärast, et tema on meie ainuke trükkal!) (lk 39)
• [Kristjan Jaak Peterson] Papi Grave seletab kõiksugu tüütust. Oh Issand. Kena vana, aga filister par excellence! … Mispärast sina selle musta kuuega braveerid?! Mh. Esiteks sellepärast, et mul teine hästi räbalaks on jäänud. Aga teiseks, et teiesuguseid (ei-ei! hullemaid narrisid, tõsiseid narrisid) ärritada! Misjaoks?! Nõndasama. Oh ei mitte, et neid paremaks teha … Lihtsalt, et näidata: võib ka teistmoodi kui teie. Ilma redingote'ide ja sametist vestideta. Ja teie Spazierstock’i asemel kümnenaelane tüüakas. Võib ka nii! Ühesõnaga, t e i s i t i. Ja võib ka t e i s a l t tulla kui teie. Mitte häärberist, mitte pürjeripoole pealt, vaid sootu madalast majast … Aber Christian, mispärast ei püga sina oma juukseid lühemaks? Need ruuged juuksed õlgadeni … Nõnda ei käi jo mitte üks inimene! Võib olla, et kein Mensch … Aga pooled talumehed küll. Ja pooled taevainglid ka! Vaadake oma altaripiltisid! Ja Jeesus Kristus ise. Tema juurde pidin mina jo varsti minemagi, kui ma rummi ja õlut edasi joon … (lk 53)
• Jah. Tartolinna tulin mina lihtsalt niisama. Korraks härra Andersi akende alt mööda kõndima … õhtuhämaras, et mind sealt ära ei tuntaks. Korraks Toome-pealse biblioteegi lävele astuma … Korraks veel seda imelikku mesist ja kirbet tolmulõhna sisse hingama, mis suurest hulgast raamatutest tuleb ja mis teeb inimeselapse meeled ühekorraga uimaseks ja imevirgeks … (lk 57)
• Aga kui mina nüüd postmaanteelt paremale pööran ja mööda järvekallast lähen ja väikese ringi teen (selle asemel, et otse mõisa minna), siis sünnib see mispärast? Kas tõesti ainuüksi nende haraliste remmelgate pärast? Näe, kui ilusti nemad otse kaldapõrandal vastu haljast vett puhmiti koos on, nõnda et vahusõõnane laine käib pahinal vastu juuri. Ja juured on ümber suurte raudkivide nagu maod ümber Laokooni … Ei-ei! See sünnib sellepärast, et kui mees on otsustanud ringi teha (ja need remmelgad on jo tõesti ilusad ligidalt vaadata ka), siis peab mees juba oma otsuse pärast ringi ära tegema! Ja mitte pelgama, et tema ehk viimati midagi pelgab, ja otsustatud ringi tegemata jätma … (Aga see pelgamise pelgamise pelgamine — kuhu see ise lõppude lõpuks viib? Sest kas tema julgus või ometigi pelgus on, ripub jo ükspäinis sellest ära, kas viimasel ketilülil on paaris või paarita number peal …) (lk 60–61)
• [Cara] Ah kolmeteistkümneaastast Anitat peab see poiss iseenesestmõistetavalt minu tütreks … Nojah. Tema tähelepanelikkus ei ole just hiilgav, teadku ta pealegi, et Anna tähendab heebrea keeles arm. Ja kuigi ta laseb Anita ees minna, ei märka ta teps teda mantli selgatõmbamisel aidata. Mul on sellest natuke kahju ja natuke hea meel …

Aga mina pean nüüd … mida ma siis õieti peangi? Issand, ma pean endale ometi ühe inimesemoodi kleidi selga panema! (lk 76–77)

• [Cara] Ma võtan selle Jaagu üleni oma silmadega kaasa. Tema noore jäikuse, tema jõmpsikaabituse, tema matsipoisinäo, tema olümplaseilme, tema pikad sitked käed, tema pakenpardide kullaterad, tema nõutusest ja üllatusest hele-tumeda pilgu.

"Nüüd pean mina minema. Paraku…" Ma teen väikese kahetseva ja kõikesisaldava pausi. "Aga siin on peaaegu tuhat raamatut. Neist jätkub ju teile… lõunani." (lk 91)

• [Kristjan Jaak Peterson:] Ja kas ei ole mina ülepea, kui ma Bacchusele olen ohverdanud ja sealjuures nõnda trammiks jääda püüdnud, nagu poleks tema märjukesel minu üle kõige vähemat võimu, siis ei ole mina selsamal ajal salajas nimme lootnud, et seesinane minu priitahtlikult ja ometi sunnimoel selga tõmmatud kivikuub ehk Bacchuse neste sees siiski imeviisil sulab...? Ja et tema märjukese päevakarva jõge pidi jõuab minu juurde miski, keegi, kes minu täiesti vabaks teeb... ja minu ühele lõpmisele tõele ligemale viib kui kõik filosoofilised sõprused, olgu nemad kui lähedased ja tulised tahes...? (lk 131)

Keisri hull, [1978], taastrükk: Tallinn: Eesti Päevaleht, 2010, lk 306

• [Eeva:] "Ma olen mõtelnud: võib-olla tohin siis ka mina – tahta, et ma oleksin – kas te teate, kuidas seda põõsast eesti keeli kutsutakse? See on orjavits – Sklavenrute – jaa – et ma oleksin orjavits impeeriumi põues – nii kaua kui ma elan…"

Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat, 1972

1

• [Diderik] Ometi olen ma, vaata, põlvili su ees, Püha Luukas, ja palun sind nii tõsiselt, nagu üks auväärt meister ja klaaserite- ja maalriteamti beisitser seda küll harva on teinud: ära keela mulle oma nõu! Sest sa tead, et mitte ainult see neetud Michel mind praegu nende majade ja Margarethe ehtevaka pärast ei pitsita — nagu oleks ta ainuüksi minu nuhtluseks sealt kaugetelt maadelt siia tagasi tulnud, vaid et minu kallid ametivennad mind nüüd omakorda tema pärast pitsitavad.

[---]

Et ma nendega ühte nõusse heidaksin ja kinnitaksin:

Seesinane Michel, see minu õndsa Margarethe vanem poeg tema abielust õndsa Clawes Meleriga, see Michel, perekonnanime pidi Sittowiks hüütud, kes ennast Hispaaniamaal olevat lasknud Zittoziks nimetada (aga kelle kohta mõned siin linnas räägivad, et tema juured ülepea mittesakslaste seas on ja tema nimi nende keeli midagi sündsusetut tähendab nagu nende nimed enamasti), seesinane Michel, see noorsand, see härrasmehehakatus, see eblak ja maailmahulkur, v õ i b ju Brügge linnas Memlingi juures õppinud olla nii palju kui tahes ja v õ i b ju küll olla kolme kuninga õuemaalija olnud ja kas või kolme kuningaemandaga maganud (sest kes teda vaatab, ei arva sedagi võimatuks, kuningakodade nüüdset kõlvatust arvesse võttes) ja teda võidakse Hispaanias ja Inglismaal ja Viinis ja isegi Flandrias (sest flaamlased, olgu nad kui head maalijad tahes, on alati kergatsid olnud), teda võidakse seal igal pool üheks praeguse aja kõige kunskopimaks nägudemaalijaks pidada, nii palju kui see neile meeldib — aga s i i n, Tallinna linnas, ei pea temal mitte õigust olema oma värvipottisid välja laduda ja oma maalritöökoda lahti teha, enne kui ta on aasta otsa mõnda siitlinna auväärt meistrit kõigi sellikohuste täitmisega teeninud ning amtile meistritüki ette pannud, olgu see siis maalitud või voolitud ja olgu see Neitsi Maarja või Püha Jüri või Püha Veroonika.

[---]

Aga ometi ei saa mina sellepärast, et oldermann seda minult kindlasti tahab, kuna eestseisus muidu ehk oma otsusega maha ei saa, ometi ei saa mina sellepärast tunnistada, et see minu äraneetud härra võõraspoeg seda raha, mis mina tema õppimise sisse olen matnud, nii sandisti oleks tarvitanud, et tema nüüd paremaks ei kõlba kui aastaks otsaks siitlinna meistrite perseid lakkuma! Ei! (lk 7–9)

2

• [neiu Rump] A i! Neitsi Maarja … kas sa karistad mind niisuguse mõtte eest — et ma endale just praegu nõelaga näppu torkasin? … Vaata — nüüd on ta särgikaelusel helmeste vahel kaks verepiiska nagu tillukesed pohlamarjad — kuidas saan ma selle nüüd puhtaks?! Nilpsan keelega ära! Uhh, kui soe ja soolane maik … Aga roosad jäljed on ikkagi järel … Vaat mis: ma tikin siia väikesed kibuvitsaõied peale. (lk 17)

3

• [oldermann] Ma olen kuulnud, et mõned teie seast olevat arutanud: skraa järgi peab meistritükk olema Neitsi Maarja, Püha Jüri või Püha Veroonika — aga kas ei tähenda see mitte, et tema peab olema n ä i t e k s üks neist kolmest? Ja kui see nõnda on — kas ei võiks meie siis tema Püha Johannest ja Püha Margaretat meistritükiks tunnistada? [---] Ma olen kuulnud, et mõni meist olevat ütelnud, et skraa nimelt selle võimaluse meile andvat. Ja ma olen kuulnud, et teised olevat ütelnud: mingem küsigem raesündikuselt, kes on seadusetähe asjas õpetatud mees, mida see koht meie skraas täpipealt tähendab, kas seda, et meistritükk peab olema ü k s nimetatud kolmest, või seda, et see peab olema n ä i t e k s üks neist kolmest. Hm! Ma tean ju ette, kuidas sündikus meile vastaks. Ta ütleks, et mõtleb asja üle sügavalt järele ja uurib vanadest foliantidest välja, kuidas meie skraad ses punktis Lüübeki õiguse ja koguni rooma õiguse järgi mõistma peab. Aga tegelikult läheb ta pürjermeistrite juurde ja uurib hoopis järele, mida käsib selles asjas pürjermeistrite arvates linna tõsine kasu: s e e on kõik Lüübeki ja rooma õigus! (lk 26–27)

4

• [Michel] Prrr … misuke tore Jumala ilm … 18.10.1506. (lk 32)
• Oh, ma pean tunnistama: ma küsisin mõnikord lausa mõnuga oma katoliiklikult kuningalt Ferdinandilt, kas ma pean maalima ta jalapadja tupsud lillaks või roheliseks, ja vaatasin siis, kuidas ta seda riikliku tähtsusega küsimust vaagis … Ja muuseas: niisuguse küsimuse puhul valis ta pärast põhjalikku mõtlemist alati ühe või teise. Iial ei öelnud ta: otsusta ise. Aga iial ei mõelnud ta ka midagi kolmandat välja. Selles ilmneb minu meelest kogu kuningliku mõtlemise mõõt … (lk 37)

Tosin üksikõnet trummi, väntoreli ja torupilliga tumma flöödi saatel

• AUTORI EESSÕNA

Suurema osa vastutust selle eest, mis järgnevail lehekülgedel jutustatakse, võin ma veeretada Friedrich Russowi kitsastele, kuid kindlatele õlgadele: selle loo sõlmsündmuse pajatab tema saja aasta eest "Revalsche Zeitungi" joonealuse joone all ära. [---] J. K.

1

• [Jakob] Sest täpipealt nõnda, nagu ma selle kirja alguses ette arvasin, kõik vahepeal sündiski: panime teisipäeva varahommikul meie oma ihukaardiväe ratsapolgu korrelisaanides Sankt Peterburgist tulema, kindral ja mina ja leitnant von Toll, kes meil adjutandiks on, nagu te teate, ja kolm allohvitseri takkaotsa, ja saime käreda pakase ja tuisuilma kiuste eile õhtaks Tallinna pärale. Niisugused asjad käivad meil ikka nõndasama prauh ja padavai nagu kaheksa aasta eest, kui me üle poole Vene Riigi mägede ja jõgede ja rohtlaante seda sõdaperset ja juletut röövlinägu taga ajasime. Sedasama, kelle nime mina siin mitte üksi sellepärast nimetada ei pruugi, et meie armuline keisriproua on käskinud selle unustuse tuhaga kinni katta, vaid ka sellepärast, et tema veel ühtepuhku kõikide meeles kõmiseb. Jah, ikka nõndasama prauh ja padavai oleme meie kõik need vahepealsed aastad elanud, nagu see teil jo minu kirjadest küll ammugi teada on, ja midagi ei ole selle igavese tambi poolest teisiti, kui ta juba ka enne sedasinast meie kuulsakssaamist ja kõrgesse ausse tõusmist meil oli, õieti ütelda kohe algusest peale ja Kunersdorfist ja Krakovist saadik. (lk 48)

2

• [Michelson] Ma palusin Bibikovi anda Jakob mulle tentsikuks. Pealegi oli ta Paide poiss, nagu selgus. Nii et ma võisin rääkida temaga oma harilikus ümbruses ohvitseride seas saksa keelt. Aga kui ma tahtsin, et sakslastest ei mõistaks meid peaaegu mitte keegi ja venelastest mitte kui üks, võis rääkida temaga eesti keelt. Mida ta küll kaunis kangelt, aga siiski arusaadavalt purssis.

[---]

Aga praktiliselt juhtub ikka, et sa küsid oma teenrilt tema arvamist. [---] Ja oma naiivsuses ütles ta mulle lihtsalt ära, mis ta küsitud asjast arvas. Enamjaolt teadsin ma tema arvamist ette. Aga siiski mitte alati. Mõnikord arvas ta uskumatuid totrusi. Mõnikord seda, mida ma kartsin. Aga mõnikord nägi ta situatsiooni minu jaoks uuest küljest. Olulisest küljest. Totruste puhul sõimasin ma tema läbi. Kui ta välja ütles, mida ma kuulda ei tahtnud, niisamuti. Kui ta mulle ebameeldiva vastuse maha vaikis, andsin ma talle kerge nähvaka. Iroonia ratsapiitsaga. Ja nõnda edasi. Elukoolitus. Aastatega kujunes süsteem, mis nüüd meie vahel valitseb. Mina küsin: "Jakob — sinu arvamine?" Ja tema v a a t a b: kui ma olen tõstnud sealjuures vasaku pöidla, ütleb ta: "Nagu K-kk-körgeousus arvavad." Kui ma olen pannud käed rinnale vaheliti, siis on õieti kõige raskem lugu: siis peab ta ise otsustama, mis ta mulle vastab. Aga kui ma olen tõstnud parema pöidla, peab ta kaalumata ütlema oma tõelise arvamise. Kusjuures ta sel juhul sõimata ei saa. Ka kõige suurema totruse eest mitte. Muuseas, ma arvan, et selle süsteemiga on tema "inimõigused" minu ees suurepäraselt kaitstud. Paremini kui nendesamade ameeriklaste omad selle deklaratsiooni läbi, millega nad praegu seal Pariisi linnas nii kangesti pidid lehvitama! (lk 55–56)

3

• [Jakob] Kui meie mind hommikul linna saatsime, arvasin mina hoopis (sest mina olin värske Wöchentliche kuulutustekülje parajasti läbi lugenud), et meie saadame mind näituseks Pikale tänavale sellesinatse Madame Boyly juurde, kes seal aadli- ja pürjelidaamidele üpris peenikest prantsuse juuksepummatit pidi müüma, šveitsi rohtudest, härjaüdist ja kuivatatud mesilastest tehtud. Muuseas, kallis vend, ma mõtlen, et Sina k a selle pummati vastu huvi võiksid tunda, sest pürjeliprouasid, preilidest rääkimata, on Paide linnas, nagu Sa isegi tead, rohkem asumas kui nii tillukese linna kohta ülepea mõistaks arvata, ja aadlidaamidest ei ole ka ümberringi kõige Järvamaa sees eluilma puudust olnud. Aga šveitsi rohud annavad ennast jo enamjaolt kõik Paide jõe luha pealt leida, ja härjaüdi ning mesilaste pärast ei tarvitseks Sina ka Jumal teab kui kaugele rännata, kusjuures Sa teadma pead, et Madame Boyly võtab väikese pummatitoosi eest kaks ja suure eest neli rubla hõbedas. (lk 58)

• "Sel künkal algas imeline laas...", 1957. - "Luule", EKSA, 2005, lk 155
  • Tänapäeval on luuletus enam tuntud lauluna Tarmo ja Toomas Urbi esituses, kes aga muutsid Krossi teksti kujule: "Sel künkal algas imeline aas..."^[1]

• "Asjad, mis ma tahaksin" kogust "Kivist viiulid", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 203-204

• "Me oleme lendaval saarel" kogust "Kivist viiulid", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 224

• "Kõik inimesed on sündinud Genuas" kogust "Kivist viiulid", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 266-267

• "Traktaat riimitud ja riimimata värsist" kogust "Lauljad laevavööridel", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 323

• "Vihm teeb toredaid asju" kogust "Vihm teeb toredaid asju", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 413

• "Põdrasõnnilaulud" 2 kogust "Vihm teeb toredaid asju", rmt: "Luule", EKSA, 2005, lk 480

• Minu meelest läheneb Krossi meetod mikroajaloole selles mõttes, et ta annab hääle ka kõrvalistele, väikestele inimestele, mitte valitsejatele. Tema meetod meenutab György Lukácsi ajaloolise romaani teooriat. Lukács rõhutab, et ajaloolise romaani peategelaseks sobib hästi "keskmine mees", mitte võimu juures olija, vaid kõrvaltvaataja. Omal viisil ei too Kross oma tegelaste valikuga nähtavale ainult eesti inimese, vaid kogu eesti rahva, kes vaatab kõrvalt suurt poliitikat ja üritab seda mõjutada nende vahenditega, mis tal on. Ma imetlen väga Krossi meelelist viisi minevikust kirjutada ja olen talle selles mõttes palju võlgu. Eriti armastan ma "Rakvere romaani", nagu ka novellikogu "Klio silma all". "Keisri hullus" on kohti, mis on jäänud väga sügavale minu meelde, mingeid kõrkjastikke, kuhu ma olengi jäänud kahlama.
  • Sirpa Kähkönen, intervjuu: Sirje Olesk, "Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks", Looming 4/2019

• Wikmani poisid
• Tahtamaa