Seelik

Seelik (arhailisemas keelepruugis ka undruk, kört, prunts) on alakeha katteks mõeldud, tavaliselt vöökohale kinnitatav (harilikult) naiste rõivaese.

• [Jaan:] "Ütlesin Leenale, et kui preili hakkab peremeheks ja perenaiseks korraga, siis peavad tal ka seelik ja püksid korraga olema."

Heinamaa rõkkas naerust.

"Just nii – seelik ja püksid korraga," vastas perenaine. "Muidu tänapäev ei saa, sest pükstekandjaist kipub puudus kätte."

• A. H. Tammsaare, "Kõrboja peremees", 6. peatükk

• Korraga jääb punapea vait ja neelab mitu korda järjestikku: kirikusse ilmub Raja peretütar, aeglaselt altari poole sammudes. /---/ Kuslap seisab pisut eemal ja on valmis kuulma niihästi jumala kui inimeste sõna. Temast on kaugel kõik maised ihad, tema meelde tärkab aeg-ajalt ainult homse päeva tööplaan. Tema ei nõua oma saatuselt muud midagi, kui aga tulev päev oleks eelmisega samane. Ja saatus omalt poolt ei paku talle ka midagi, vaid laseb teda sammuda vaikselt oma kitsast rada, nagu neid palju sammub. Mis läheb see Tiuksule korda, et keegi kahisevas siidseelikus kirikusse tuli ja tema punapealine koolivend sellele neiule õieli kaelal järele vahib.
  • Oskar Luts, "Suvi". Tallinn: Eesti Raamat 1987, lk 93-94

• Iseenesest ei tähenda üks laimujutt palju, pealegi kui selletaolisi järjest ringi liigub ja mõlemast soost seelikukandjaid leidub, kes nendest lõbu tunnevad.
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1961, lk 75

• Vaata neid seelikuid! Kui sa veel ei mõista laulu: "Sa oled kui lilleke väike, mis üleni roose on täis", siis mõtled ta siinsamas välja. Muhu seelik — see on terve kandidaaditöö. Vaata neid triipe, mis kirendades ülevalt alla laskuvad! Vaata neid nugateravaid volte, mis saavutati sellega, et seelik hoiti öö läbi kruvipingi vahel. Vaata seda lillede merd, mis ümbritseb kergeid jalgu ja mida kutsutakse "ai". Ühes ooperis lauldakse: "Sinu südame küljes ma takjana ripun." No muhu seelik on selline ooper, mis võtab külge kõik takjad, ja kui teda kannab õige tütarlaps — siis ka südamed.
• Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 11

• Sukad tõmmatakse jalga, kandes hoolt sukajoonte otsese jooksu eest. Lakknahast kott viiakse õue jalutama. Taftist seeliku all kahiseb petticoat. Asjade eest on makstud, nüüd tuleb neid teistele näidata.
  • Elfriede Jelinek, "Klaveriõpetaja", tlk Liina Truus-Mittermayr, 2005, lk 47

• Mul on noortest naisinstrumentalistidest vahel väga kahju. Milline kadalipp ja lõputu tõestamine neid ees ootab. Seksuaalne ahistamine võib minusugusele "vanale kalale" teha nalja ja ma täitsa rahus lasen oma taguotsa pärast kontserti patsutada. Patsuta, patsuta! Ka mulle on öeldud, et olen oma karjääri üles ehitanud, teades, millal on õige aeg seelik selga panna.
  • Maria Faust, intervjuu: Siim Nestor, "Maria Faust: Olen tüdinud süütundest, et äkki ma pole ikka piisavalt geniaalne", Eesti Ekspress, 08.03.2017

• August Alle, "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust"

Vikipeedias leidub artikkel

Seelik