Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mine sisu juurde

Kordus

Allikas: Vikitsitaadid
Yocheved Weinfeld, "Ja kui see juhtub jälle? Kellegi teisega?" (u 1982)

Proosa

[muuda]
  • ... - ajaloos pole kordusi. Korduvad lood möödunud aegadest. Ajaloos pole ka korda, korrastatud on ajaloolase (ajaloofilosoofi) narratiiv oma alguse ja lõpu, aluse, öeldise, sihitisega. /---/ "Uus keskaeg" on tsüklilise ajalootaju väljendus. Igasugune "uus" viitab "vana" tagasipöördumisele. "Keskaeg" on sealjuures vaid mugav metafoor, segadusteaja sünonüüm kollektiivses ajaloomälus.
    • Marek Tamm, "Kaasaegne keskaeg". Vikerkaar 4/5 1998



  • Teadustöid jagatakse kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks. Viimane neist opereerib arvude ja mõõtudega. Mul on käivitajaks tihti just kogus, kui midagi on palju, siis tekkivad mingid rütmid. Üksiku asja habrast ilu ma ei märka. Kordus ja süsteemialged on paljudest elementidest, selline klotsimäng tundub arusaadavam ja paneb otsima.
  • Ei tohi jääda paigale ja kapselduda miks-kuidas küsimustele. Las jäävad poolikud küsimused õhku. Ühekordse küsimisega vastused ei avane, kvantitatiivselt tuleb eksperimente korrata, siis võib-olla selgub vastus. Omamoodi põgenemise meetod, kus püüad süveneda, lootuses, et asjad selginevad ja vastused tulevad. Küsid uuesti ja uuesti, jõuad edasi, aga pead ikka uuesti küsima.
  • Teater on omapärane nähtus. Tavamõistes mängitakse ühe lavastuse etendusi korduvalt, samas on see ülekirjutamine, sama asi on laiali laotunud, pole enam see üks ajahetk. Tegijate jaoks on lavastus etenduste seeria, suur ajaakende rida, pealtnäha sarnaste tunnustega elemendid. Teatriime loomulikult sünnib ühel hetkel ühes kohas, aga ka argikeskkond pakub teistmoodi kordumatuse teadvustamise hetki. Olen teinud sündmusi, mis toimuvad ainult ühe korra – nimetan seda polügoonteatriks. Teatraalses keskkonnas iga etendus muutub, aga siin ainult ühekordne sündmus ja ajaline element on rohkemgi tunda.


  • Sada aastat tagasi otsustati laste juuksed ühetaoliselt lühikeseks lõigata ja sellest ajast peale pole meil isiksustele toetuvat poliitilist kultuuri, see-eest on aga ülipeen allutamise praktika. Meie laigulisemustrilistel päevadel on kõik need tagajärjed eriti nähtavad, peaaegu nagu häbitu viirastus – aga kui juba on näha, siis ongi hea, me kordame kõike, niisiis otsustati, et kordame ka seda.

Luule

[muuda]

yhes kauge kewade päewas
korduda selles wihmas
nagu tagasitulek
korduda selles wihmas
kas ongi yldse wõimalik
korduda selles wihmas

  • Liisi Ojamaa, "PALWE", rmt: "Kahel lahtisel käel", 2020, lk 23