Rootsi Pommeri

Rootsi Pommeri Svenska Pommern Schwedisch Pommern 1630–1815
Rootsi lipp Pommeri vapp
Rootsi Pommeri (oranž) Rootsi impeeriumi osana aastal 1658
Valitsusvorm	vürstiriik Rootsi dominioon Saksa-Rooma riigi territoorium aastani 1806
Osa	Rootsi kuningriik
Hertsog	Gustav II Adolf (esimene)
Hertsog	Karl XIII (viimane)
Pealinn	Stettin (1630–1720) Greifswald (1720–1814)
Religioon	luterlus
Ajalugu ja sündmused Stettini rahu (1630) 10. juuli 1630 Vestfaali rahu 24. oktoober 1648 Stettini rahu (1653) 4. mai 1653 Stockholmi rahulepingud 21. jaanuar 1720 Kieli rahuleping Viini kongress 14. jaanuar 1814 4./7. juuni 1815
Peamised keeled	alamsaksa/saksa rootsi
Eelnev Järgnev Pommeri hertsogkond Pommeri provints (1815–1945)

Rootsi Pommeri oli Läänemere rannikul tänase Saksamaa ja Poola territooriumil asunud Rootsi dominioon aastatel 1630–1815. Poola-Rootsi sõja ja kolmekümneaastase sõja järel oli Rootsi enda kontrolli alla saanud ulatusliku osa Läänemere lõunarannikust, sealhulgas Pommeri ning Liivimaa ja Preisimaa osad (dominium maris baltici).

Rootsi, millel oli alates Stralsundi piiramisest 1628. aastal Pommeris garnison, oli 1630. aastal sõlmitud Stettini rahuga saanud mõjusa kontrolli Pommeri hertsogkonna üle. 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuga ja 1653. aastal sõlmitud teise Stettini rahuga sai Rootsi enda valdusse Lääne-Pommeri (saksa Vorpommern) koos Rügeni, Usedomi ja Wolini saartega ning riba Ida-Pommerist (saksa Hinterpommern). Rahu üle räägiti läbi, kui Rootsi kuninganna Kristiina oli alaealine ja Rootsit valitses aristokraatia. Selle tulemusena ei liidetud Pommerit Rootsi külge nii, nagu Prantsusmaa tegi oma vallutustega. See oleks tähendanud pärisorjuse kaotamist, mida praktiseeriti seal alates 1616. aasta Pommeri talupojaseadustest. Selle asemel jäi Pommeri osaks Saksa-Rooma riigist, tehes Rootsi valitsejatest tiitli Reichsfürsten kandjad ja jättes kohalikule aadelkonnale täieliku kontrolli maapiirkondade ja sealsete elanike üle. Kuigi pärast seda, kui 17. sajandi lõpus valitsenud Rootsi kuningad oma poliitilise võimu tagasi said, rakendus mõisate riigistamine ka Pommeri aadlike suhtes, jätkasid Vestfaali rahu tingimused Rootsi dominioonide ühtlustamise poliitika takistamist Pommeris 1806. aastani, kui Saksa-Rooma riik likvideeriti.

1679. aastal kaotas Rootsi Saint-Germain-en-Laye rahuga suurema osa Odra jõest itta jäänud Pommeri valdusi ja 1720. aastal kaotati Stockholmi rahulepingutega ka Peene jõest lõunas ja Peenestromi jõest idas asunud valdused. Need Brandenburg-Preisimaale loovutatud alad ühendati Pommeri provintsiga.1720. aastal sai Rootsi Frederiksborgi rahuga tagasi need osad oma dominioonist, mille riik oli 1715. aastal Stralsundi piiramisega Taanile kaotanud.1814. aastal loovutas Rootsi kuningriik oma Pommeri valdused Napoleoni sõdade tulemusena (pärast Kieli rahulepingu sõlmimist) Taanile ja sai vastu Norra. 1815. aastal pärast Viini kongressi läks piirkond Preisimaa omandusse.

Rootsi Pommeri suurimad linnad olid Stralsund, Greifswald ja 1720. aastani Stettin (tänapäeval Szczecin). Rootsi Pommeri aladel asunud Rügen on tänapäeva Saksamaa suurim saar.

 Pikemalt artiklites Stettini rahu (1630), Vestfaali rahu ja Stettini rahu (1653)

Pommeri sekkus kolmekümneaastasesse sõtta 1620. aastatel. Olukorras, kus Stralsundi linna piiras keiserlik sõjavägi, sõlmis Pommeri valitseja Stettini hertsog Bogislaw XIV 1628. aasta juunikuus lepingu Rootsi kuninga Gustav II Adolfiga. 1630. aasta 10. juulil pikendati leping Stettini rahuga "igaveseks" paktiks. Sama aasta lõpuks olid rootslased viinud lõpule Pommeri sõjaväelise okupeerimise. Seejärel oli Gustav II Adolf riigi tegelik valitseja ja kuigi Pommeri troonijärgluse õigustes tunnistati Grimnitzi lepingust tulenevalt Brandenburgi kuurvürst Georg Wilhelmi, nõudis Rootsi kuningas siiski, et Brandenburgi mark katkestaks suhted Saksa-Rooma keiser Ferdinand II-ga.1634. aastal määrasid Pommeri seisuste esindajad kaheksaliikmelise direktoraadi juurde ametisse vahevalitsuse, mis toimis seni, kuni Brandenburg käskis direktoraadi 1638. aastal keiserliku ametisseseadmise õigusega laiali saata.

Selle tulemusena langes Pommeri anarhiasse, sundides rootslased tegutsema.1641. aastast kuni 1648. aasta rahulepinguni, mis õigused Rootsile andis, juhtis valitsust Stettinis asuv nõukogu (Concilium status). Osnabrückis aset leidnud rahuläbirääkimistel sai Brandenburg-Preisimaa Ida-Pommeri ehk Odra jõest idas asuva endise Pommeri hertsogkonna osa (v.a. Stettin). Rootsi sai Saksa-Rooma keiser Ferdinand III-lt läänivaldustena järgmised alad: Odra jõest idas olev maariba, mis hõlmas Dąbie ja Goleniówi piirkondi ning Wolini saart, ja Lääne-Pommeri koos Rügeni ja Usedomi saartega. 1653. aasta Stettini rahu lahendas piiriküsimuse Brandenburgiga Rootsit soosivalt. Trebeli ja Recknitzi jõge mööda kulgev piir Mecklenburgiga järgis 1591. aasta kokkulepet.

Pommeri aadelkond oli kindlalt välja kujunenud ja sel olid laialdased privileegid, vastupidi elanikespektri teisele otsale, kus asus arvukas pärisorjade klass. Isegi veel 18. sajandi lõpus moodustasid maaelanikest kaks kolmandikku just pärisorjad. Aadlike omanduses maavaldused olid jaotatud piirkondadeks ning kuninglikud valdused, mis katsid umbes veerandi riigist, olid jaotatud amt '​ideks.

Neljandiku Rootsi Pommeris asunud "rüütlite" maavalduste (Rittergut) omanikud olid Rootsi aadlid.^[1] Hertsogi maavalduseid (Domäne), mis esialgu jaotati Rootsi aadlike (kaks kolmandikku) ja ametnike vahel, hakkas 1654. aastal valitsema Rootsi endine kuninganna Kristiina.^[2] Rootsi aadlikud ja pommerlastest aadlikud abiellusid omavahel ja muutusid 18. sajandi jooksul etniliselt eristamatuks.^[3]

Pommeri positsioon Rootsi kuningriigis sõltus Pommeri aadelkonna ja Rootsi riiginõukogu vahel avatud läbirääkimistest. Läbirääkimised ei olnud eriti tulemuslikud kuni 17. juunini 1663, mil esitleti valitsusreformi. Alles 1664. aastal tervitas Pommeri aadelkond Rootsi monarhi oma uue valitsejana.

Pommeri kuninglik valitsus (die königliche Landesregierung) koosnes seda juhatavast kindralkubernerist (kes oli alati ka Rootsi riiginõunik), viiest kuningliku valitsuse nõunikust (kelle hulka kuulusid apellatsioonikohtu president, kantsler ja Stettini lossi kapten) ning kuninglike amt'ide inspektorist. Kui asjaolud seda nõudsid, võis seisuste esindajaid, aadelkonda, pürjeleid ja kuni 1690. aastateni ka vaimulikkonda kohaliku parlamendi Landtagi istungitele kokku kutsuda. Aadlikke esindas üks saadik piirkonna kohta ja neile omakorda andsid mandaadi vastavate piirkondade aadlike konvendid. Pürjelite esindaja oli üks saadik poliitiliste privileegidega linnast, eriti Stralsundist. Parlamendi tööd juhatas marssal (Erblandmarschall). Seisuste istungil osalejatest kolmandiku moodustasid viis (algul kümme) Landtagi nõunikku, kelle määras pärast nende seisuste poolt ülesseadmist ametisse Pommeri kuninglik valitsus. Need nõunikud moodustasid "maanõukogu", mis vahendas suhteid Rootsi valitsusega ja valvas ka põhikirja täitmist.

Seisused, kellel olid Pommeri hertsogite valitsemise all olnud suured volitused, ei olnud suutelised Rootsile märkimisväärset mõju avaldama, olgugi et 1663. aasta põhiseadus oli andnud neile Pommerit puudutavates asjades vetoõiguse. Ent nende petitsiooniõigusi ei olnud piiratud ja kuningas Fredrik I 1720. aastal antud privileegide järgi oli neil ka selgesõnaline õigus osaleda seadusandlikus tegevuses ja maksustamise küsimuste lahendamises.

Stralsundi, Stettini, Greifswaldi ja Anklami linnale oli tagatud sõltumatu jurisdiktsioon.^[4]

Pommeri õigussüsteemis valitses järjekindla seadusandluse või isegi kõige põhilisemate seadusekogude puudumise tõttu suur segadus, süsteem koosnes õiguslike põhimõtete ühendamatust kogust. Rootsi valitsemisaeg tõi vähemalt kohtusüsteemi õigusnormid. Alates 1655. aastast sai esimese astme kohtutest kohtuasju edasi kaevata Greifswaldis asunud apellatsioonikohtusse^[4] (asus aastatel 1665–1680 Wolgastis). Greifswaldis määrati karistusi 1672. aastast pärineva ja David Meviuse juhtimisel valminud apellatsiooniseaduse järgi. Katoliku kiriku kanoonilist õigust puudutavad kohtuasjad suunati Greifswaldis asunud konsistooriumi. Apellatsioonikohtu kohtuasju sai edasi kaevata Saksamaa Rootsi dominioonide ülemkohtusse ehk Wismaris asunud 1653. aastal avatud kõrgemasse tribunali^[4], mille presidendiks oli Rootsi Pommeri kindralkuberner Johan Axelsson Oxenstierna af Södermöre (1611–1657).

Teise põhjasõja ajal aastatel 1657–1659 rüüstasid riiki Poola, Austria ja Brandenburgi väed. Piirkonna olid Skåne sõja ajal aastatel 1675–1679 okupeerinud Taani ja Brandenburg, kusjuures Taani nõudis endale Rügenit ja Brandenburg ülejäänud Pommerit.^[5] Ent mõlemad sõjakäigud olid võitjapooltele tulutud, kui Rootsi Pommeri anti 1679. aasta Saint-Germain-en-Laye rahuga tagasi Rootsile; välja arvatud Gollnow ja Odra jõest ida poole jääv maariba, mida Brandenburg hoidis enda käes vahetuskaubana reparatsiooni eest seni, kuni maksed 1693. aastal tasuti.^[6]

Kuna Pommeri oli kõvasti kannatanud juba kolmekümneaastase sõja (1618–1648) ajal ja piirkonnal oli järgnevatel aastatel keeruline taastuda, andis Rootsi valitsus 1669. ja 1689. aastal välja määrused (Freiheitspatente), millega vabastati maksudest igaüks, kes kas ehitas või taastas maja. Need määrused kehtisid, kuigi neid sageli muudeti, 1824. aastani.^[7]

 Pikemalt artiklites Stralsundi piiramine (1711–1715), Frederiksborgi rahu ja Stockholmi rahulepingud

Põhjasõja esimesed aastad Pommerit ei mõjutanud. Isegi kui Taani, Venemaa ja Poola väed 1714. aastal riigi piirid ületasid, käitus Preisi kuningriik enne agressoriks muutumist esmalt kõhkleva lepitajana. Rootsi kuningas Karl XII juhtis Stralsundi lahingus Pommeri kaitsmist terve aasta – 1714. aasta novembrist 1715. aasta detsembrini – enne kui ta Lundi põgenes. Kui taanlased vallutasid Peene jõest põhjas asuva Rügeni ja Lääne-Pommeri (varasem Taani Rügeni vürstiriik, mida hiljem hakati kutsuma nimega Uus Lääne-Pommeri ehk Neuvorpommern), siis Preisimaa vallutas jõest lõunasse jäävad Lääne-Pommeri alad (said hiljem nimeks Vana Lääne-Pommeri ehk Altvorpommern).

Alates 1716. aasta aprillist valitses Taani Pommerit Stralsundis asunud ja viiest liikmest koosnenud valitsuskomisjon.^[8] Erinevalt Rootsi valitsemisest rakendas komisjon nii kohtu- kui ka täitevvõimu.^[9] Nii kasutas Taani enda okupeeritud Bremen-Verdeni (1712–1715) kogemusi: Taani kantsleri ja Taani absolutismi kehtestamine Taani-Norra kuninga Frederik IV valitsemise all^[8]. Komisjoni kuulusid landdrost von Platen (hiljem von Kötzschau), nõunikud Heinrich Bernhard von Kämpferbeck, J. B. Hohenmühle ja Peter von Thienen ning kantsleri sekretär August J. von John.^[10] 1720. aastal von Kämpferbeck suri ja teda asendas Andreas Boye.^[11]

3. juunil 1720 sõlmitud Frederiksborgi rahuga kohustus Taani andma Rootsile tagasi kontrolli okupeeritud territooriumi üle, kuid sama aasta 21. jaanuaril sõlmitud Stockholmi rahulepinguga oli Preisimaale võimaldatud säilitada oma vallutused, sh Stettin. Sellega loovutas Rootsi Brandenburg-Preisimaale nii 1648. aastal võidetud Odra jõest idas olevad alad kui ka Peene jõest lõunas oleva Lääne-Pommeri ning Wolini ja Usedomi saared.

Taani andis oma Pommeri alad Rootsi valitsemise alla tagasi 1721. aasta 17. jaanuaril. Taani perioodist pärinevad valitsemisega seotud dokumendid viidi üle Kopenhaagenisse ja neid saab kasutada Taani Riigiarhiivis.^[9]

Rootsi jõuetu katse kaotatud territooriumid seitsmeaastase sõja Pommeri sõjakäikudega (1757–1762, nn Pommeri sõda) tagasi saada ebaõnnestus. Rootsi vägedel oli raskusi oma tegevuse kooskõlastamisel prantslastest ja venelastest liitlastega ja sõda, mis algas Rootsi sissetungiga Preisimaa Pommerisse, viis peagi selleni, et preislased okupeerisid suurema osa Rootsi Pommerist ja ohustasid Stralsundi. Kui Venemaa 1762. aastal Preisimaaga rahu sõlmis, astus ka Rootsi sõjast välja, naastes enne sõda valitsenud olukorra (status quo ante bellum) juurde. Rootsi pettumust valmistanud sooritus sõjas kahjustas veelgi riigi rahvusvahelist prestiiži.

26. juunil 1806 kuulutati kuninga teadaandega Pommeri põhiseadus peatatuks ja tühistatuks. Eesõigus anti mitmele teisele varasemale Rootsi seadusele (1772. aasta valitsusreform, 1789. aastast pärinev ühendamise ja julgeolekuga seotud seadus ja 1734. aasta tsiviilkoodeks) ja neid pidi hakatama rakendama pärast 1808. aasta 1. septembrit. Selle kuninglikult sanktsioneeritud coup d'état' põhjuseks oli fakt, et vaatamata kuninga keelule olid Pommeri seisused pöördunud kohtute poole, et apelleerida kuninglike statuutide, eriti 30. aprillist 1806 pärineva Pommeri armee loomise statuudi vastu.

Uue käsuga püüdis Rootsi kuningas Gustav IV Adolf võtta kasutusele ministeeriumiteks jaotatud valitsust. Kasutusele võeti ka Rootsi kirikuseadus. Riiki jagati ka tollasele Rootsi haldusjaotusele vastavalt väiksemateks üksusteks (socken), mis omakorda moodustasid neli suuremat üksust (härad). Pommeri seisuste poole võis nüüd pöörduda vaid konkreetselt Pommeri ja Rügeniga seotud küsimustes. Landtagi uus korraldus kujundati Rootsi riigipäeva eeskujul ja 1806. aasta augustis toimus ka uut korda järgiv istung, mis kuulutas oma lojaalsust kuningale ja tervitas teda enda valitsejana. Selle revolutsiooni kiiluvees korraldati ja planeeriti hulk sotsiaalseid reforme; neist kõige olulisem oli pärisorjuse kaotamine sama aasta 4. juulist pärineva kuningliku statuudiga.

Gustav IV Adolf alustas Rootsi Pommeris 1806. aastal ka uue tähtsa sadamalinna Gustavia ehitamist, kuid juba 1807. aastal okupeerisid Prantsusmaa väed ehituskoha.^[12]

Rootsi liitumine kolmanda koalitsiooniga, mille käigus pidas Rootsi maha oma ebaõnnestunud esimese Prantsuse-Rootsi sõja, viis selleni, et Prantsusmaa väed okupeerisid Rootsi Pommerit aastatel 1807–1810. 1812. aastal, mil Prantsusmaa väed taas Pommerisse marssisid, mobiliseeris Rootsi osana kuuenda koalitsiooni sõjast Napoleoni vastu sõjaväe ja võitles koos Venemaa, Preisimaa ja Austria vägedega Napoleoni vastu 1813. aasta Leipzigi lahingus.

Rootsi ründas ka Taanit ja 1814. aasta 14. jaanuaril sõlmitud Kieli rahulepinguga loovutas Rootsi Pommeri Taanile, saades vastu Norra. Rootsi Pommeri saatus otsustati Viini kongressi käigus 1815. aasta 4. juunil Preisimaa ja Taani ning 7. juunil Preisimaa ja Rootsi vahel sõlmitud lepingutega. Selle manöövriga sai Preisimaa endale vahetuskaubana Taani osaks saanud Saksi-Lauenburgi vastu Rootsi Pommeri; sealjuures oli Preisimaa vahetanud Saksi-Lauenburgi vaid 14 aastat varem tehingus Hannoveri kuningriigiga viimasele taas loovutatud Ida-Friisimaa vastu.^[13] Taani sai Preisimaalt ka 2,6 miljonit taalrit. Sõjakahjude hüvitamiseks anti Rootsile 3,5 miljonit taalrit. Rootsi Pommeri liideti Preisimaaga kui Pommeri provintsi osa Uus Lääne-Pommeri (Neuvorpommern).

1764. aastal koosnes Rootsi Pommeri elanikkond 82 827 alamast: 58 682 maal ja 24 145 linnas, kusjuures 40% maaelanikkonnast olid pärisorjad (die Leibeigene).^[14] 1766. aastal elas piirkonnas 89 000 elanikku ning 1802. aastal juba 113 000, kusjuures elanikest veerand elas Rügeni saarel. 1805. aastal oli elanike arv tõusnud 118 112-ni (79 087 maal ja 39 025 linnas; maal elanutest olid 46 190 pärisorjad).^[14]

 Pikemalt artiklis Rootsi kindralkubernerid

• Sten Svantesson Bielke (1633–1638)
• Johan Banér (1638–1641)
• Lennart Torstenson (1641–1648)
• Carl Gustaf Wrangel (1648–1652)
• Axel Lillie (1652–1654)
• Arvid Wittenberg (1655–1656)
• Carl Gustaf Wrangel (1656–1676)
• Otto Wilhelm Königsmarck (1679–1687)
• Nils Bielke (1687–1698)
• Jürgen Mellin (1698–1711)
• Mauritz Vellingk (1711–1713)
• Johan August Meijerfeldt (1713–1747)
• Axel von Löwen (1748–1767)
• Hans Henrik von Liewen (1767–1772)
• Fredrik Cornelius Soels de Witterzée (1772–1776)
• Fredrik Vilhelm von Hessenstein (1776–1791)
• Eric Ruuth (1792–1795)
• Filip Julius Bernhard von Platen (1796–1800)
• Hans Henric von Essen (1800–1812)
• Johan August Sandels (1812–1815)
• Wilhelm Malte zu Putbus (1815)^[15]

• Franz Joachim von Dewitz (1715–1719)^[16]
• Jobst von Scholten (1719–1721)^[11]

• Guillaume Marie-Anne Brune (augustis 1807)^[15]
• Gabriel Jean Joseph Molitor (oktoobris 1807)^[15]
• Jacques Lazare de Savattier de Candras (1807. aasta novembrist kuni 1808. aasta märtsini)^[15]
• Joseph Morand (1812–1813)^[15]

• Rootsi ajalugu
• Rootsi suurvõimu ajastu
• Rootsi dominioonid
• Pommeri kindralkuberneride loend
• Rootsi Wismar

• Andreas Önnerfors. "Svenska Pommern: kulturmöten och identifikation 1720–1815".

• Rootsi Kultuuripärandi Sihtasutus Pommeris