Pommeri hertsogkond

See artikkel vajab toimetamist. (September 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (September 2020) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Pommeri hertsogkond (saksa: Herzogtum Pommern, poola: Księstwo Pomorskie, 12. sajand – 1637) oli hertsogkond Pommeris Läänemere lõunakaldal, mida valitsesid Pommeri dünastiast hertsogid (Greifid).

Hertsogkond põhines Pommeri slaavi hertsogi Wartislaw I valdustel ning seda laiendati Schlawe ja Stolpi maadega 1317. aastal, Rügeni vürstkonnaga 1325. aastal ning Lauenburgi ja Bütowi maaga 1455. aastal. Kõrgkeskajal hõlmas see ka Põhja-Neumarki ja Uckermarki alasid, samuti Tsirtsipaaniat ja Mecklenburg-Strelitzit.

Pommeri hertsogkond rajati Poola vasallriigina 1121. aastal, milleks see jäi kuni Poola killustumiseni pärast Poola valitseja Bolesław III Krzywousty surma 1138. aastal. Seejärel olid Pommeri hertsogid sõltumatud ning olid hiljem Saksimaa hertsogiriigi (1164–1181), Saksa-Rooma riigi (1181–1185), Taani (1185–1227) ja taas Saksa-Rooma riigi (1227–1806) vasallid (sealhulgas Brandenburgi markkrahvide vasallid). Enamuse ajast valitsesid hertsogkonda mitmed Greifi hertsogid ühiselt, mille tulemuseks olid erinevad sisemised jagunemised. Pärast viimase Greifi hertsogi surma Kolmekümneaastase sõja ajal 1637. aastal jaotati hertsogkond Brandenburg-Preisimaa ja Rootsi vahel. Rootsi kuningad ja Brandenburgi markkrahvid, hiljem Preisimaa kuningad, said Pommeri hertsogitena Riigipäeval osalejate loendi liikmeteks.

Nimi Pommeri tuleb slaavi mõistest po more, mis tähendab mereäärset maad.

 Pikemalt artiklis Pommeri kõrgkeskajal

12. sajandil vallutasid Poola, Saksa-Rooma riigi Saksimaa hertsogiriik ja Taani erinevalt Pommeri, lõpetades hõimuajastu.

 Pikemalt artiklis Pommeri dünastia

Stolpi (Słupsk) ja Schlawe (Sławno) alasid (Schlawe-Stolpi maad) valitsesid Ratibor I ja tema järglased (Pommeri dünastia Ratiboriidide haru) kuni Taani okupatsioonini ja Ratiboriidide haru hääbumiseni 1227. aastal.

Kolbergist (Kołobrzeg) Stettinini (Szczecin) ulatuvaid alasid valitsesid kuni 1630. aastateni Ratibori vend Wartislaw I ja selle järglased (Pommeri dünastia, ka Greifid, mille esimene kindlakstehtud esivanem ta oli). Poola vallutuse järgsed alistumise tingimused olid, et Wartislaw pidi nõustuma Poola suveräniteediga, pöörama oma rahva ristiusku ja maksma iga-aastast andamit Poola hertsogile.

Mitmel aastatel 1102–1121 kavandatud retkel vallutas Poola hertsog Bolesław III Krzywousty enamuse Pommerist.

Aastatel 1102–1109 sõdis Bolesław Noteći ja Parsęta piirkonnas. Pommeri residents Białogard võeti ka 1102. aastal. Aastatel 1112–1116 allutas Bolesław kogu Pomereelia. Aastatel 1119–1122 allutati ala Odra suunal. Szczecin võeti 1121.–1122. aasta talvel.

Vallutamise tagajärjeks oli suur hukkunute arv ja tohutute Pommeri alade laastamine ning Pommeri hertsogid olid sunnitud hakkama Poola kuninga Bolesław III vasallideks.

Poola mõju kadus järgmisel kümnendil. 1135. aastal nõustus Bolesław Saksa-Rooma keisri Lothar III ülemvõimuga ja sai vastutasuks Pommeri tulud, samuti veel võitmata Rügeni vürstkonna lääniks. Wartislaw I nõustus samuti keisri kui oma lääniisandaga. Bolesławi surmaga 1138. aastal ja Poola killustumisega Poola ülemvõim lõppes, põhjustades Saksa-Rooma riigi ja Taani võistluse selle piirkonna pärast.

Vahepeal suutis Wartislaw vallutada tohutud territooriumid Odra jõest läänes, lutitši hõimude asustatud piirkonnas, mida varasem sõda oli nõrgendanud, ja lülitas need alad oma Pommeri hertsogiriiki. Juba 1120. aastal oli ta laienenud läände Szczecini lahe ja Peene jõe ümbruse piirkonda. Eelkõige vallutati järgnenud aastatel Demmin, Gützkowi krahvkond ja Wolgast.

Lutitšite territooriumile läändelaienemise peamine etapp toimus Otto von Bambergi kahe misjoni (1124. ja 1128. aastal) vahel. 1128. aastal liideti Demmin, Gützkowi krahvkond ja Wolgast juba Wartislaw I riigiga, kuigi sõda veel käis. Vallutatud lutitšid ja muu sõjasaak, sealhulgas kariloomad, raha ja riided, jaotati võitjate vahel. Pärast Wartislawi lutitši-vallutusi laius tema hertsogkond Greifswaldi lahe (põhjas), Tsirtsipaania (sealhulgas Güstrow (Ostrów); läänes), Kolobrzegi (idas) ning võib-olla Haveli ja Spree jõe (lõunas) vahel.

Need vallutused ei olnud Poola ülemvõimu all, vaid anti Lothar III poolt Nordmarki markkrahvi Albrecht Karu ülemvõimu alla, kes oli slaavlaste pühendunud vaenlane. Seega aitasid lääneterritooriumid muuta Wartislawi Poola hertsogitest märkimisväärselt sõltumatuks. Wartislaw ei olnud ainus kampaaniakorraldaja nendel aladel. Poola hertsog Bolesław III käivitas oma Pommeri-kampaania ajal aastatel 1120–1121 retke Müritzi alale, enne kui pöördus tagasi Wartislawi alistama. Hilisem Saksa-Rooma keiser Lothar III (siis Saksi hertsog Lothar I von Supplinburg) algatas 1114. aastal ulatuslikud kampaaniad kohalike lutitši hõimude vastu, mis põhjustas nende lõpliku lüüasaamise 1228. aastal. Samuti tungisid aladele mitu korda Taani väed, kes Läänemerelt tulles Demmini-Pasewalki jooneni jõudmiseks Peene ja Ueckeri jõge kasutasid. Erinevatel aegadel olid pomoraanid, saksid ja taanlased kas liitlased või vastased. Pommeri hertsogid kindlustasid oma võimu 12. sajandi jooksul, kuid eelnenud sõjapidamine oli need alad täielikult hävitanud.

 Pikemalt artiklites Pommeri ristiusustamine ja Cammini piiskopkond

Esimese katse pomoraanide usku pöörata tegi pärast Pommeri allutamist Bolesław III Krzywousty. 1122. aastal reisis Hispaania munk Bernard (ka Bernhard) Jumnesse (Wolin), kaasas ainult kaplan ja tõlk. Kuid tema misjonitöö ei avaldanud pomoraanidele muljet ja lõpuks visati ta linnast välja.

Bernard tehti Poolas hiljem esimeseks Lubuszi piiskopiks.

Pärast Bernardi ebaõnne palus Bolesław III Otto von Bambergit Pommeri ristiusku pöörata, mille ta saavutas oma esimesel visiidil aastatel 1124–1125. Otto strateegia erines tõsiselt Bernardi kasutatust: kui Bernard reisis üksi ning vaese ja tundmatu preestrina, oli Ottol, rikkal ja kuulsal mehel kaasas 20 tema enda piiskopkonna vaimulikku, arvukalt sulaseid, 60 Bolesławi antud sõdalast, ning kes kandis endaga arvukalt varustust ja kingitusi. Pärast Pyritzisse saabumist kinnitas Otto pomoraanidele, et tema eesmärk ei olnud rikkuse saamine Pommeri rahva arvelt, kuna ta oli juba jõukas, vaid ainult selleks, et pöörata nad ristiusku, mis kaitseks pomoraane jumala edasise karistuse eest, nagu kujutati hävitavat Poola vallutust. See lähenemine osutus edukaks ja seda toetas osa Pommeri aadlist, kes osaliselt juba olid kristlased, nagu hertsog Wartislaw I, kes julgustas ja edendas Otto misjonit. Paljud pomoraanid ristiti juba Pyritzis ja ka teistes külastatud linnades.

Otto von Bamberg naasis 1128. aastal, seekord hertsog Wartislaw I enda kutsel, keda abistas keiser Lothar III, et pöörata äsja Pommeri hertsogkonda liidetud Ees-Pommeri slaavlased (lutitšid) ristiusku ja tugevdada Stettini ja Wollini elanike ristiusku, kes langesid tagasi paganlikesse tavadesse ja ebajumalakummardamisse. Otto külastas seekord peamiselt Ees-Pommeri linnu, laskis Gützkowi ja Wolgasti templid maha lõhkuda ning nende asemele vastavalt tänased Püha Nikolause ja Püha Peetruse kirikud püstitada. Aadel kogunes Usedomi kongressile, kus nad 10. juuni 1128 kristluse vastu võtsid. Otto sai seejärel tiitli apostolus gentis Pomeranorum, paavst Clemens III tegi ta 1189. aastal pühakuks ja teda kummardati Pommeris ka pärast reformatsiooni.

1140. aastal, aasta pärast Otto von Bambergi surma asutati Pommeri diötsees ja pandi otse Püha Tooli alluvusse. Adalbert Pommerist, kes oli osalenud Otto misjonis tõlgi ja assistendina, tehti esimeseks piiskopiks. Otse paavstile allumine nurjas Magdeburgi ja Gniezno peapiiskoppide nõuded, kes mõlemad avaldasid Otto von Bambergile survet uus diötsees nende valdustega liidendada. Pommeri diötseesi algne piiskopitool oli Wollinis ning koliti Grobe kloostrisse Usedomi saarel ja Camminisse (nüüd Kamień Pomorski) vastavalt pärast 1150. ja pärast 1175. aastat. 1188. aastast, kui paavst nõustus piiskopitooli kolimisega, kutsuti piiskopkonda Cammini piiskopkonnaks, kuna enne seda oli see Pommeri diötsees.

1248. aastal vahetasid Cammini piiskopid ja Pommeri hertsogid terrae Stargard ja Kolberg, viimane jäi piiskoppide valitseda. Järgmisena laiendasid piiskopid oma ilmalikku võimu, mis hõlmas varsti Kolbergi (nüüd Kołobrzeg), Köslini (ka Cöslin, nüüd Koszalin) ja Bublitz (nüüd Bobolice) alasid. Kui nad 1276. aastal ka Kolbergi linna suveräänideks said, viisid nad sinna ka oma residentsi, samas kui diötseesi valitseti lähedal asuvast Köslinist. Piiskopid üritasid mitmel korral oma ilmalikku valitsemist hertsogi ülemvõimu alt välja jätta, taotledes otse keisrile alluvust (Reichsunmittelbarkeit). Pommeri hertsogid ennetasid neid ambitsioone edukalt ja otsealluvus anti ainult ajutiselt 1345. aastal.

Läänes korraldasid Saksa-Rooma riigi piiskopid ja hertsogid sõjakäike Pommerisse. Pommeri edasise saatuse suhtes olid kõige tähelepanuväärsemad 1147. aasta Vendi ristisõda ja 1164. aasta Vercheni lahing, Pommeri hertsogitest said Saksimaa Heinrich Lõvi vasallid. Vaatamata sellele piiras Heinrich 1177. aastal liidus taanlastega taas Demminit, kuid leppis Pommeri hertsogitega seejärel ära. 1181. aastal tegid hertsogid oma hertsogkonnast Saksa-Rooma keiser Barbarossa vasalli. Bogislaw I reisis Barbarossa laagrisse Lübeckis, kus ta sai keisri lipu ja tiitli "Slavinia hertsog".

Põhjast ründas Pommerit Taani. Mitmed kampaaniad läbi kogu 12. sajandi (1136., 1150., 1159. aastal ja kogu 1160. aastatel) kulmineerusid Rügeni vürstkonna lüüasaamisega 1168. aastal. Rügeni vürstidest said Valdemar I vasallid. 1170. aasta sügisel ründasid taanlased Odra suudmeala. 1171. aastal ründasid taanlased Tsirtsipaaniat ja võtsid Cotimari linnuse Behren-Lübchinis. 1173. aastal pöördusid taanlased taas Szczecini lahte, võttes Stettini linnuse. Stettini kastellaanist Wartislaw Swantiboriczist sai Taani vasall. 1177. aastal ründasid taanlased taas Szczecini lahe ala, samuti Wolgasti linnust 1178. aastal. 1184. ja 1185. aastal tehti Bogislaw I kolme taanlaste kampaaniaga Taani vasalliks. Need kampaaniad korraldas Valdemari poeg ja järglane Taani troonil Knud VI. Pommeri hertsogkonnas kestis Taani periood, kuni Valdemar II kaotas 22. juulil 1227 Bornhövedi lahingu. Rügeni vürstkonnas jätkus Taani ülemvõim 1325. aastani.

Sel ajal nimetati hertsogkonda ka Slaviniaks (saksa: Slawien), seda mõistet kasutati ka mitmetel vendi aladel nagu Mecklenburg ja Rügeni vürstkond.

 Pikemalt artiklis Ostsiedlung

Alates 12. sajandist asustati Pommerit sakslastega protsessis, mida nimetatakse Ostsiedlungiks, mis mõjutas kogu keskaegset Ida-Kesk- ja Ida-Euroopat. Peale Pomereelia kašuubide ja slovintside vendid assimileeriti. Enamik linnu ja külasid pärineb sellest perioodist.

Enne Ostsiedlungit oli Pommeri üsna hõredalt asustatud. 1200. aasta paiku leidus suhteliselt tihedat rahvastikku Rügeni, Usedomi ja Wollini saartel, Stettini, Köslini, Pyritzi (Pyritzer Weizacker) ja Stargardi linnuste ümber, Persante jõe (Kolbergi ala) ja Peene jõe alamjooksu ümber ning Schlawe ja Leba oru vahel. Suuresti asustamata olid künklikud piirkonnad ja metsad lõunas. 12. sajandi sõjapidamine, eriti Taani retked, tühjendasid paljud Pommeri alad rahvast ja põhjustasid tõsist elanikkonna vähenemist mujal (näiteks Usedomil). 13. sajandi vahetusel eksisteerisid ainult üksikud Saksa asulad, näiteks Hohenkrug ja teised Saksa külad ning kaupmeeste asula Stettini linnuse juures. Seevastu kloostreid pidasid peaaegu eranditult sakslased ja taanlased.

Massiivne Saksa asustus algas 13. sajandi esimesel poolel. Ostsiedlung oli sel ajal levinud protsess kogu Kesk-Euroopas ja sellele aitasid kaasa suuresti aadlikud ja kloostrid oma sissetulekute suurendamiseks. Samuti oodati, et asunikud lõpetaksid ja tagaksid mitteaadlike ristiusku pöördumise. Lisaks taandusid taanlased enamusest Pommerist 1227. aastal, jättes hertsogkonna haavatavaks nende ekspansiivsete naabrite, eriti Mecklenburgile, Brandenburgile ja Henryk I Brodatyle.

Sakslased asusid sel varasel etapil (enne 1240. aastat) sageli piirialadele, nagu Rügeni vürstkonna mandriosa (pärast seda, kui vürst Jaromar I andis Eldena kloostrile 1209. aastal õiguse asunikke kutsuda), Tsirtsipaania, Loitzi maad (mida haldas pooliseseisvalt Detlef von Gadebusch), Uckermark, Kolbatzi klooster ja Bahn maad (mis hiljem anti templirüütlitele) ning ala Wartast põhjas ja piki Odra alamjooksu. Kuid paljudel nendel piirialadel ei takistanud Saksa asustus Pommeri naabrite edenemist.

Sakslastele rakendati slaavlastest erinevat õigust. Kuigi nad ei olnud vabad (peale aadlike), ei omanud haritavat maad ja pidid teenima aadlit, oli sakslaste puhul vastupidi.

1240. aasta paiku olid Stavenhageni ja Pyritzi alad Saksa asustuse sihtkohad. 1250. aasta paiku toimus massiline asustamine ka Kesk-Ees-Pommeris (Gützkowi krahvkond, Meseritzi, Plothi, Zietheni ja Groswini maad) ja Stargardi alal (kus asustamist soodustati juba aastast 1229). 1260. aastatel algas asustamine Cammini alal ning praktiliselt asustamata Naugardi, Massowi ja Daberi maadel. Ueckermünde ja Odra suudmealad asustati samuti 1260. aasta paiku, kuid Ueckermünde nõmm ja metsad mõlemal pool Szczecini lahte jäid puutumata. Peenestromiga külgnevatel aladel (Wusterhuseni ja Lassani maad) osalesid kohalikud slaavlased Saksa asustuses, mis algas 1260. aastatel. Rega jõe ülemjooksu varem asustamata alasid hakati asustama 1250. aastatel ja saavutas oma tipu 1280. aastatel. Rega alamjooksu ala Greifenbergi ja Treptow an der Rega ümbruses asustati umbes samal ajal, kuid siin osales põline slaavi rahvastik. Persante alale ilmusid esimesed Saksa asulad 1260. aasta paiku, kuid ulatuslikum asustus ei alanud enne 1280. aastat. Usedomi ja Wollini saartele tekkisid 13. sajandil ainult üksikud asulad, näiteks Garz ja Caseburg (Karsibór) alal, kuhu sakslased asusid juba 1240. aastatel, ning Saksa linna Wollini läheduses. Kohalik Grobe klooster, erinevalt teistest Pommeri kloostritest, ei suurendanud Saksa asustust. Seetõttu püsis slaavi kultuur saartel ja kadus alles 14. sajandi lõpul. Rügeni saar, erinevalt vürstkonna vahepeal saksastunud mandriosast, säilitas 13. sajandil samuti slaavi iseloomu – Saksa asustus algas alles 14. sajandil, selles osalesid tugevalt kohalikud slaavlased. Schlawe-Stolpis algas Saksa asustus 1260. aastatel ja seda edendas Belbucki klooster. Suur asunike sissevool Schlawe-Stolpi lääneossa toimus pärast 1270. aastat, esimesed asunikud kutsuti Stolpi alale 1280. aastatel. Kohalikud slaavlased osalesid Ostsiedlungis ja asustamine kestis läbi kogu 14. sajandi.

Esialgu tulid põhjapoolseid piirkondi asustanud sakslased valdavalt Alam-Saksimaalt, samas lõunapiirkonda (mittelpommerscher Keil) asunud sakslased aga peamiselt Altmarkist ja Vestfaalist. See põhjustas idapommeri, keskpommeri ja meklenburgi-eespommeri murrete tekkimise. Saksa asunikud tulid ka varem Ostsiedlungist mõjutatud aladelt, nagu Mecklenburg, Brandenburg ja hiljem ka sakslaste asustatud piirkondadest Pommeris endas. Ehkki saksa ja slaavi populatsioonide täpset osakaalu ei saa kindlaks teha, on vaieldamatu, et sakslased ületasid slaavlasi märkimisväärselt. Enne 13. sajandi lõppu oli Ees-Pommeri mandriosa ja suurem osa Gollenbergist läänes asuvast Taga-Pommerist peaaegu täielikult saksastunud, slaavlaste mainimine dokumentides muutus erakordseks. Slaavi murded kadusid, välja arvatud see, et saarte ja Szczecini lahe piirkonna kalurid jätkasid vendi keele kasutamist suhteliselt pikka aega.

Enne Ostsiedlungit olid külad sumbküla tüüpi, majad ehitati üksteise lähedusse ilma erilise plaanita. Selle tüübi ka Pommeris leiduv variant on Sackgassendorf (või Sackdorf) tüüpi, kus majadeni viib tupiktee. See tüüp arenes välja kui sumbküla tüüpi külade laiendus. Saksa asunikud tutvustasid uut tüüpi külasid: Hagenhufendorf tüüpi külades ehitati majad mõlemale poole peateed, igaüks omas hide (saksa: Hagen). Need külad rajati tavaliselt pärast metsamaade raadamist, enamikule anti slaavi kohanimede puudumisel saksakeelne nimi. Seda tüüpi külasid leidub kogu rannikul, enamik neist Barthi ja Wolgasti, Kolbergi ja Köslini vahelistel aladel ning Schlawest põhjas ja läänes. Teised külad ehitati Angerdorf tüüpi, kus peatänava haru piirab küla keskuses asuvat suurt heinamaad ("Anger"), kus öösiti hoiti kariloomi, mõnikord ehitati sinna ka kirik või muid mitteeluhooneid. See tüüp on kõige silmatorkavam tüüp Peene, Alam-Odra, Pyritzi, Miedwie ja Rega piirkondades, palju seda tüüpi külasid leidub ka Kolbergi ja Schlawe aladel. Lisaks nendele tüüpidele võeti Ostsiedlungi hilisemas etapis kasutusele ridaküla tüüp, mida iseloomustab üks ja väga pikk peatänav, ning seetõttu leidub seda valdavalt piirkondades, mida Saksa asustus viimati mõjutas (kõige idapoolsemad osad, Cammini piirkond). Seda tüüpi külad olid kas uued või slaavi eelkäijate laiendused. Teistes piirkondades domineerivad Hagenhufendorf ja Angerdorf tüübid, samas kui slaavi aegadel kasutatud sumbküla tüüpi ja selle Sackdorf varianti leidub veel nende vahel, valdavalt saartel.

Külade pindalaühik oli hide. Hide suurus erines külatüübiti: Hagenhufendorf külades kasutatud Hagenhufe võrdus 60 morgenit (ladina: iugera), umbes 40 hektarit. Angerdorf külades kasutatud Landhufe võrdus 30 morgenit. Ühe talu pindala oli tavaliselt üks Hagenhufe või kaks Landhufe. Slaavi talumaa mõõt oli Haken (ladina: uncus), kus üks Haken võrdus 15 morgenit (pool Landhufe). Haken kasutati vaid vana slaavi õiguse alla jäänud külades (valdavalt saartel), samas Hufe kasutati saksa õiguse alla pandud uutes külades (Pommeris viidatakse mõnikord Schwerini õigusele). Mitte kõigil Saksa külade perekondadel ei olnud Hufe. Märksa väiksemal kinnistul ("aiad") elavaid inimesi palkasid tavaliselt põllumehed (saksa: Vollbauern) töötajateks. Neid inimesi nimetati "aednikeks" (saksa: Gärtner) või Kossäten (sõna otseses mõttes "kes istub onnis") ja nad võisid olla kas kohalikud slaavlased või Saksa talunike nooremad pojad, kes ei pärinud isa maad.

Peaaegu kõik linnad tänapäeva Pommeris pärinevad Ostsiedlungi ajast. Slaavi aegadel oli linnasarnaseid asulaid juba Demminis, Wolgastis, Usedomis, Wollinis, Stettinis, Kolbergis, Pyritzis ja Stargardis, kuigi paljud rannikuasulad hääbusid 12. sajandi sõjategevuses. Sellegipoolest ei jätkanud neid asulaid Saksa linnad, mis asutati varem asustamata pinnale. Kuigi mõnes linnas oli slaavi asustus, mõnikord kinnitunud eelkäija linnuse külge, mille nimi võeti kasutusele Saksa linna jaoks, asutati uus linn tavaliselt tühjale kohale asulate naabrusse. Vahemaa võis olla mõni kilomeeter nagu Kolbergi puhul. Erandiks on Wollin ja tõenäoliselt Cammin, mis ehitati endiste, aga lagunenud asunduste kohale, ja Stettin, kus kaks Saksa asulat rajati slaavi linnuse ja asula lähedale, mis kõik kuulusid hilisemasse linna. Paljudel juhtudel kasutati uue linna jaoks naabruses asunud slaavi asula nime.

Linnade ehitamisega tegelesid Pommeri hertsogite või kiriklike organid nagu kloostrid ja ordud. Kõige silmapaistvam oli selles küsimuses Pommeri-Stettini Barnim I, kes kandis sellest ajast peale nime "Linnadeasutaja". Tema rajatud linnadele anti Magdeburgi õigus ja asustasid neid peamiselt inimesed Brandenburgi margi lääneosast, samas kui põhja pool asutatud linnadele (enamik Rügeni vürstide ja Pommeri-Demmini Wartislaw III poolt) anti Lübecki õigus ja asustasid neid peamiselt inimesed Alam-Saksimaalt. Esimesed linnad olid Stralsund (Rügeni vürstkond, 1234), Prenzlau (Uckermark, siis Pommeri-Stettin, 1234), Bahn (Templiordu, u 1234) ja Stettin (1237–1243), Gartz (Oder) (Pommeri-Stettin, 1240) ja Loitz (Detlef von Gadebusch, 1242). Teised 1240. aastatel ehitatud linnad olid Demmin, Greifswald (Eldena klooster), Altentreptow.

1250. aastatel järgnesid Anklam, Altdamm, Pyritz, tõenäoliselt juba Stargard ja Grimmen, Greifenhagen, Barth (Rügeni vürstkond, enne 1255. aastat) ja Damgarten (Rügeni vürstkond, 1258). 1260. aastatel järgnesid Wollin (1260), Ueckermünde, Wolgast, tõenäoliselt juba Gützkow, Pölitz (1260), Greifenberg (1262), Gollnow, tõenäoliselt juba Usedom, Penkun, Tribsees (Rügeni vürstkond, enne 1267. aastat) ja Naugard (Cammini piiskop, enne 1268. aastat). 1270. aastatel järgnesid Cammin (1274), Massow (Cammin, 1274), Pasewalk (ürikutes 1274. aastal, asutatud tõenäoliselt 1250. aastatel), Plathe (1277), Lassan (1264. ja 1278. aasta vahel), Rügenwalde (Rügeni Wizlaw II), Regenwalde (1279–1280), Labes (u 1280) ja Treptow an der Rega (1277. ja 1281. aasta vahel). Neuwarpi, Richtenbergi, Belgardi ja Werbenit (Cammini piiskop) on esmamainitud vastavalt 1295., 1297., 1299. ja 1300. aastal, kõik need asutati kindlasti varem.

Cammini piiskoppide otseselt hallatavale alale rajati Kolbergi (1255), Köslini (1266), Körlini (14. sajandi algus) ja Bublitzi (1340) linn. 14. sajandi alguses loodi Stolp (Brandenburgi Waldemar, 1310), Neustettin (Wartislaw IV, 1310), Rügenwalde (taas 1312. aastal, 1270. aastate eelkäija ei olnud hästi hakkama saanud), Rugendal (Rügeni vürstkond, enne 1313. aastat, lagunenud), Schlawe (Swienca perekond, 1317), Garz (Rügeni vürstid, 1320. aastad), Jacobshagen (kolm venda von Stegelitz, 1336), Freienwalde (von Wedel, enne 1338. aastat), Zanow (Swienca perekond, 1343), Lauenburg (Saksa ordu, 1341), Bütow (Saksa ordu, 1346) ja Fiddichow (Barnim III, 1347).

Paljud linnad lähedal asunud linnusega omasid linnuse hertsogitaset, kui nende võim kasvas. Stettin, kus linnus oli linna sees, omas hertsogitasemega linnust juba 1249. aastal, teised linnad pidid järgnema. Kindlustatud uued linnad järgnesid linnustele kui riigikaitse kindlused. Paljudel juhtudel muutus endine linnuseasustus saksa linna slaavi eeslinnaks ("Wiek", "Wieck"). Stettinis asutati väljaspool linnamüüre uuesti kaks "Wiek" eeslinna, kuhu asustati enamik müüride vahelt pärit slaavlasi. Sellised "Wiek" asulad ei kuulunud algselt mitte linnale, vaid hertsogile, kuigi tõenäoliselt läksid nad linna valdusse 14. sajandi jooksul. Slaavi "Wiek" eeslinnad kaotasid oma slaavi iseloomu samuti 14. sajandil.

Põlised slaavlased ja poolakad seisid silmitsi diskrimineerimisega saabuvate sakslaste suunalt, kes kohalikul tasandil kehtestasid alates 16. sajandist diskrimineerivaid regulatsioone, näiteks keelasid slaavlastelt/poolakatelt kaupade ostmise või keelasid neil käsitööliste gildide liikmeks astumise.

 Pikemalt artiklis Hansa Liit

Pommeri linnad, mis ühinesid Hansa Liitu, tegutsesid hertsogkonnast sõltumatult ja seisid mõnikord hertsogite huvide vastu. Kõige võimsamad linnad olid Stralsund, Greifswald ja Stettin, kuid ka Demmin, Anklam ja Kolberg. Enne 1370. aasta Stralsundi rahulepingut ja Erik Pommerist valitsemisajal olid hansalinnad ülemvõimu pärast Läänemerel Taaniga sõjaseisukorras.

Osa Pommeri aadlist tegeles piraatlusega Hansa laevade vastu. Pommeri-Wolgasti Barnim VI ei tegelenud ainult piraatlusega, ta on tuntud ka selle poolest, et pakkus varjupaika vitaalivendadele.

Linnade ja aadli suhe ulatus läbi kogu keskaja liitudest ja toetusest (saksa: Landfrieden) kabalismi, bandiitluse ja otsese sõjani.

 Pikemalt artiklis Pommeri hertsogkonna jagunemised

1155. aastal jaotati hertsogkond Pommeri-Demminiks ja Pommeri-Stettiniks. Lühikeste katkestustega kestis see jaotus 1264. aastani.

Wartislaw I mõrvati ajavahemikus 1134–1148 Stolpes. Tema vend Schlawe-Stolpi Ratibor I asutas selle paiga lähedusse Stolpe kloostri ja valitses Wartislawi riiki alaealiste vennapoegade Bogislaw I ja Kasimir I asemel. Ratibor suri 1155. aastal ja Wartislawi pojad leppisid kokku valitseda hertsogkonda koos oma residentsidest Demminist (Kasimir) ja Stettinist (Bogislaw). Peale terra Kolbergi, mida valitseti koos, jaotasid nad hertsogkonna Pommeri-Demminiks (koosnes Peene ülemjooksu, Tollense, Dievenowi ja Rega aladest) ja Pommeri-Stettiniks (koosnes Odra, Ina ja Peene alamjooksu aladest). Kui Kasimir I 1180. aastal suri, sai Bogislaw ainsaks hertsogiks. Bogislaw I hertsogkond oli Saksa-Rooma keisri Friedrich I Barbarossa lään 1181. aastast ja Taani kuninga Knud VI lään 1185. aastast.

Kui ta 1187. aastal suri, olid tema kaks poega Kasimir II ja Bogislaw II veel alaealised ning Stettini kastellaan Wartislaw (II) valitses nende asemel. Taani surve põhjustas 1189. aastal Wartislawi asendamise Taani vasalli Rügeni vürsti Jaromar I-ga. Rügeni vürstkonda laiendati lõuna poole Pommeri-Demmini arvelt. Kui Kasimir II ja Bogislaw II vastavalt 1219. ja 1220. aastal surid, olid nende vastavad pojad Wartislaw III (Pommeri-Demmin) ja Barnim I (Pommeri-Stettin) veel alaealised. Seega valitses Wartislawi ema Ingardis niikaua, kuni Wartislaw suutis 1225. aastal iseseisvalt Pommeri-Demminit valuitseda, ja Barnim, teoorias hertsog 1220. aastast, alustas tegelikult oma Pommeri-Stettini valitsemist alles 1233. aastal. Pommeri-Demmin kaotas oma lõuna- ja läänealasid Brandenburgile ja ülejäänud läks pärast Wartislawi surma 1264. aastal Barnimi valitsemise alla.

 Pikemalt artiklis Brandenburgi-Pommeri konflikt

Albrecht Karu poja Otto I valitsemise ajal nõudis Brandenburg suveräniteeti Pommeri üle. Kuid 1181. aastal andis Saksa-Rooma keiser Friedrich I Pommeri dünastiast hertsog Bogislaw I-le Slavia (Pommeri) hertsogkonna. Sellega ei olnud nõus Brandenburgi mark ja käivitas mitu sõjalist konflikti.

Aastateks 1185–1227 jäi Pommeri koos suurema osa Läänemere lõunarannikuga Taani suveräniteedi alla. Kuid Brandenburg üritas taas saavutada suveräniteeti Pommeri üle ja vallutas 1214. aastal lühikeseks ajaks Stettini. Pärast Taani kaotust Bornhoevedi lahingus 1227. aastal kaotas Taani kõik oma territooriumid Läänemere lõunarannikul, sealhulgas Pommeri.

Sel ajal valitsesid Pommeri hertsogkonda koos Demmini hertsog Wartislaw III ja Stettini hertsog Barnim I. Pärast taanlaste taandumist kasutas Brandenburg juhust ja tungis Pommeri-Demminisse. 1231. aastal andis Saksa-Rooma keiser Friedrich II hertsogkonna, mis oli taas keisririigi osa, läänina Askania soost Brandenburgi markkrahvidele.

Taani püüdis samuti oma võimu taastada ning võttis 1235. aastal Wolgasti ja Demmini, kuid aeti samal aastal minema. Wartislaw pidi 1236. aasta Kremmeni lepinguga nõustuma Brandenburgi ülemvõimuga, lisaks pidi ta suurema osa oma hertsogkonnast viivitamatult Brandenburgile üle andma, see oli Burg Stargardi maa ja sellega piirnevad alad (millest kõigist said peagi Mecklenburgi osad, moodustades suurema osa hilisemast Mecklenburg-Strelitzi piirkonnast). Tsirtsipaania oli juba aastaid varem Mecklenburgile kaotatud.

1250. aasta Landini lepinguga Pommeri hertsogite ja Brandenburgi markkrahvide vahel õnnestus Barnim I taastada Greifi dünastia võim Pommeri üle, kuid kaotas Uckermarki Brandenburgile.

Brandenburg laienes 1250. aastast alates ida poole. Aastatel 1250–1252 omandasid markkrahvid poole Land Lebusist, sealhulgas terra Küstrini Warta ja Mietzeli (Myśla) vahel ning terra Chinzi Mietzeli jõest põhjas, mis mõlemad kuulusid varem Barnimile. 1250. aastate jooksul omandasid markkrahvid veel Zantochi ja Drieseni kastellaaniad peale linnuste endi; mõlemad kastellaaniad kuulusid tegelikult Suur-Poolale, Barnim omas põhjaosi. 1261. aastal kaotas Barnim Brandenburgile Soldini ala ja järgnenud aastatel terra Zehdeni.

1264. aastal suri hertsog Wartislaw III, tema nõbu Barnim I (Hea) sai hertsogkonna ainuvalitsejaks. 1266. aastal abiellus Barnim I Brandenburgi markkrahvi Otto III tütre Mechthildiga.

1269. aastal kaotas Barnim markkrahvidele terra Arnswalde. Enne oma surma ostis ta 1278. aastal lääneosa tagasi.

Bogislaw IV kaotas 1280. aastal Bernsteini ala ja Zinnenburgi maa (terra Arnhausen ja terra Schivelbein). Kõik Odrast ida pool 13. sajandil Brandenburgile kaotatud endised Pommeri territooriumid said Brandenburgi Neumarki osaks.

1234. ja 1241. aastal laiendasid Sileesia hertsogid Henryk I ja Henryk II oma riiki põhja poole ja haarasid isegi alasid Warta jõest põhjas, mis varem kuulusid Pommeri hertsogitele. Greifi hertsogid, Sileesia Piastid, Suur-Poola vürstid, Lebusi piiskopid ja Kammini piiskopid võistlesid kõik Warta/Netze (Notec) ala nimel, mis keskendus Zantochi linnuse ümber. Kuni 1250. aastani oli Barnim I taastanud enamiku endisest Pommeri territooriumist ja püüdnud seda kindlustada sakslaste asustusega, samas Zantochi linnust valdas Suur-Poola Przemysł II.

 Pikemalt artiklis Schlawe ja Stolpi maad

Greifide dünastia Ratiboriidide haru viimane liige Ratibor II suri 1223. aastal. See viis Greifide ja Pomereelia Samboriidide vahelise võitluseni Schlawe-Stolpi pärandi eest. Kuna Ratibor suri Taani perioodil, haldas Taani ala, kuni pidi pärast kaotust 1227. aasta Bornhövedi lahingus taanduma. Barnim I võttis maad oma kontrolli alla kohe pärast Taani taandumist, kuid pidi andma õigused Pomereelia hertsog Świętopełkile, kelle sidemed Ratiboriididega olid lähedasemad. Świętopełk võttis Schlawe-Stolpi üle aastatel 1235–1236. Greifid korraldasid selle piirkonna võitmiseks ebaõnnestunud kampaaniaid aastatel 1236–1238, 1253, 1259 ja 1266. Pärast Świętopełk II surma 1266. aastal võttis Barnim I ala üle ja hoidis seda 1269. aastani, kui Rügeni vürst Wizlaw II üle võttis. Ta taandus 1277. aastal ja jättis ala Brandenburgile. 1283. aastal võttis üle Pomereelia Mestwin II. Võitlus puhkes uuesti pärast tema surma 1294. aastal. 1296. aastal käivitas Wizlawi poeg Sambor uue kampaania.

 Pikemalt artiklis Brandenburgi-Pommeri konflikt

Viimane Demmini hertsog suri 1264. aastal ja 1236. aasta territoriaalsed kaotused jätsid Demmini Pommeri hertsogkonna lääneservale.

Kui Barnim I, lühikeseks ajaks hertsogkonna ainuvalitseja, 1278. aastal suri, võttis tema vanim poeg Bogislaw IV oma isa koha. Kui tema poolvennad Otto I ja Barnim II 1294. aastal täisikka jõudsid, valitsesid vennad ühiselt kuni Barnimi surmani 1295. aastal. Bogislaw ja Otto leppisid kokku hertsogkonna jaotamises, mis kestis 1464. aastani: Bogislawi osa oli ala, kus linnad olid Lübecki õiguse all, see oli Ees-Pommeri Peene jõest põhjas (kuigi sisaldas Anklamit ja Demminit lõunakaldal) ning Taga-Pommeri Ina ja Stepenitzi jõest põhjas, mõlemat ala ühendasid Usedomi ja Wollini saared. Bogislaw tegi oma residentsiks Wolgasti, seega sai osa tuntuks kui Pommeri-Wolgast. Otto osa oli ülejäänu Peene ja Ina vahel ümber Stettini, kus linnad olid Magdeburgi õiguse all. See osa sai tuntuks kui Pommeri-Stettin.

Taani vallandas 14. sajandi alguses rea sõdu, kui Erik VI Menved püüdis taastada Taani võimu Põhja-Saksamaal. Pommeri ja Rügeni linn ja hertsogid olid nendesse sõdadesse haaratud erinevates ja sageli vastaspoole koalitsioonides. 1314. aastast seisis koalitsioon, mis koosnes peamiselt Waldemarist, Stralsundist ja Pommeri hertsogitest, vastu Taani-juhitud koalitsioonile, kuhu oli ühinenud Rügeni hertsog Wizlaw III. Selle sõja lõpetas 1317. aastal Templini rahu. Selle konflikti ajal tegi Rügeni Wizlaw II pojapoeg Pommeri-Wolgasti Wartislaw IV 1315. aastal kokkuleppe Erik VI Menvedi venna Christoffer II-ga Rügeni vürstkond pärimisest.

Waldemar suri 1319. aastal. Tema pärija Heinrich oli veel alaealine ja suri 1320. aastal. Pommeri hertsogid ja Kammini piiskopid üritasid Brandenburgi nõrkust ära kasutada. Nad ei mõelnud vaid territoriaalset kasu, vaid nende eesmärk oli ka muuta hertsogkonna staatus Brandenburgi läänist otse keisrile alluvaks lääniks. Nende eesmärkide saavutamiseks astusid hertsogid liitu erinevate naaberriikidega, korraldades sõjakäike, millest esimene Kremmer Dammi lahing 1332. aastal oli kõige olulisem, ja andsid oma maad Kammini piiskoppidele (1320. aastal) ja isegi paavst Johannes XXII-le (1330. või 1331. aastal). 1337. aastal pidi Brandenburgi markkrahv terrae Lippehne, Schivelbein ja Falkenberg (kõik Neumarkis) Kammini piiskoppidelt lääniks võtma. 1338. aastal anti Pommeri-Stettini Barnim III-le tema osahertsogkond kui lään otse keisrilt, samas Pommeri-Wolgast jäi ametlikult Brandenburgi ülemvõimu alla.

Stettini, Greifenhageni ja Gollnowi linn Pommeri-Stettinis, kes olid mures hertsogkonna alalise jagunemise pärast juhul, kui Barnim III ei saaks lapsi, mässasid 1339. aastal ja asusid 1341. aastal Pommeri-Wolgasti poolele. Barnim pidi oma õukonna Gartzi kolima. 12. juunil 1348 andis Saksa kuningas ja hilisem keiser Karl IV Pommeri hertsogkonna tervikuna ja Rügeni vürstkonna läänina nii Pommeri-Stettini kui ka Pommeri-Wolgasti hertsogitele, kustutades Brandenburgi nõuded, millega Brandenburg 1529. aastani siiski nõus ei olnud. Pommeri hertsogid ja linnad leppisid ära aastatel 1344–1354.

Barnim III püstitas 1346. aastal vastu kodanike tahet Stettini müüride vahele lossi (vana linnus oli 1249. aastal maatasa tehtud) ja sai Brandenburgilt Uckermarki idaosa, mis oli 1354. aastal Pasewalk, 1355. aastal Schwedt, Angermünde ja Brüssow ning 1359. aastal Torgelow.

Aastatel 1316–1317 võttis Pommeri-Wolgasti Greifi hertsog need alad läänina üle Waldemarilt. 1347. aastal liideti piirkond täielikult Pommeri-Wolgastiga. Stolpi maad panditi aastatel 1329–1341 Saksa ordule, Bütowi ala ostsid rüütlid 1329. aastal ja seega jäi see väljapoole Pommeri-Wolgastit.

Rügeni vürst Wizlaw III suri 1325. aastal. Tema poja varase surma tõttu ei olnud tal meessoost pärijat ja Pommeri-Wolgasti Wartislaw IV võttis vürstkonna üle vastavalt 1315. aasta kokkuleppele Christoffer II-ga. Vahepeal vaidlustas Valdemar III Christofferi trooni ja Christoffer andis Rügeni Mecklenburgile abi eest tema vastase vastu. Pärast Wartislawi surma 1326. aastal tungis Mecklenburg vürstkonda, päästes valla esimese Rügeni pärilussõja (Erster Rügenscher Erbfolgekrieg). Wartislawi alaealisi poegi aitasid peamiselt Greifswald ja Demmin, kuid ka Stralsund, Anklam ja Valdemar III, kes võitis Mecklenburgi väge otsustavalt 1228. aastal Völschowi lähedal. Järgnenud Brudersdorfi rahuga taganes Mecklenburg 31 000 hõbemarga nõudest. Vastutasuks panditi talle terrae Tribsees, Grimmen ja Barth. Kui Pommeri hertsogid ei suutnud 1340. aastal neid maid päästa, kuid keeldusid neid ametlikult üle andmast, algas teine Rügeni pärilussõda (Zweiter Rügenscher Erbfolgekrieg). Seekord olid Pommeri-Wolgasti hertsogitele abiks Pommeri-Stettin ja Gützkowi krahvid. Pärast seda, kui Pommeri väed võitsid 1351. aastal Loitzi lähedal Schopendammi lahingus meklemburglasi, suutsid nad võtta Grimmeni ja Barthi 1354. aastal ning Tribsees 1356. aastal. Seejärel loobus Mecklenburg nõuetest. Veel üks osapool nendes sõdades Rügeni pärandi eest oli Schwerini piiskop, kes püüdis oma nõudeid seaduslikul teel jõustada, kuid ei olnud edukas apellatsioonides erinevatesse kirikukohtutesse.

Pärast Pommeri-Wolgasti Barnim IV surma 1366. aastal puhkes relvastatud konflikt, kui Barnimi vend Bogislaw V keeldus jagamast oma võimu Barnimi poegade Wartislaw VI ja Bogislaw VI ning oma teise venna Wartislaw V-ga, kes asusid oma nõudmiste jõustamiseks liitu Mecklenburgiga. 25. mail 1368 peeti Anklamis läbirääkimisi kompromissi üle, mis sõlmiti 8. juunil 1372 Stargardis ametlikuks lepinguks ja mille tulemuseks oli Pommeri-Wolgasti jaotamina.

Bogislaw V sai enamiku Taga-Pommeri osadest. Välja jäi Neustettini maa, mida hakkas valitsema tema vend Wartislaw V, ja liideti Bogislawi osa-hertsogkonnaga alles pärast tema surma 1390. aastal. See idapoolne osa-hertsogkond sai tuntuks kui Pommeri-Stolp.

Pommeri-Wolgasti läänepoolne jääk jagunes 6. detsembril 1376 edasi Bogislaw IV ja Wartislaw VI vahel. Wartislaw VI sai Pommeri-(Wolgasti)-Barthi, endise Rügeni vürstkonna ja Bogislaw IV Pommeri-Wolgast kahanes alale Greifswaldi ja Swine jõe vahel. Kui Bogislaw VI 1393. aastal ja Wartislaw VI 1394. aastal surid, valitsesid viimase pojad Barnim VI ja Wartislaw VIII ühiselt.

6. detsembril 1425 jaotati Pommeri-Wolgasti lääneosa (ilma Pommeri-Stolpita) taas kongressil Eldena kloostris, seekord Wartislaw IX ja tema venna Barnim VII (kes said idaosa koos Wolgastiga) ning nende nõbude Swantibor II ja tema venna Barnim VIII (kes said Rügeni osa koos Barthiga) vahel.

1456. aastal asutati Greifswaldi bürgermeistri Heinrich Rubenow nimel Greifswaldi ülikool, sellest sai esimene Pommeri ülikool ja üks vanimaid Põhja-Euroopas.

Bogislaw V-a, kes valitses Pommeri-Stolpi, järglaste olukord erines mõnevõrra tema läänepoolsete analoogide olukorrast. Ala oli palju hõredamalt asustatud ja domineerisid võimsad aadliperekonnad, mistõttu hertsogid ei saanud palju tulu saada. Teisest küljest oli Pommeri dünastia Stolpi haru Taani ja Poola kuningaperekondade sugulased. Kasimir IV ja Elisabeth, Bogislaw V ja selle esimese naise, Kazimierz III tütre Elżbieta lapsed kasvasid üles Poola õukonnas Krakówis. Elisabeth saab pärast Karl IV-ga abiellumist Saksa-Rooma keisrinnaks ja Kasimiri lapsendab ja määrab pärijaks tema vanaisa. Ometi lükati tema ambitsioonid ümber, kui Lajos I tühistas 1370. aastal Poola Kazimierzi testamendi ja Pommeri-Stolpi Kasimir võttis vaid lühikeseks ajaks Dobrini maa lääniks. Taani kuninga Valdemar IV lapselapselaps Erik Pommerist sai 1397. aastal aga Kalmari uniooni kuningaks.

Erik ebaõnnestus siiski oma kõige ambitsioonikamas plaanis teha Pommeri-Stolpi Bogislaw IX nii Kalmari uniooni kui ka Rzeczpospolita kuningaks. Erik pidi Taanist 1449. aastal lahkuma ja valitses Pommeri-Rügenwaldet, väikest Pommeri-Stolpi osa, kuni oma surmani 1459. aastal.

Pommeri-Stolp oli rüütlite varustusteel ülioluline punkt. Pommeri-Stolpi Bogislaw VIII asus liitu nii Saksa ordu kui ka Poolaga, kuid toetas viimast pärast sõja puhkemist 1409. aastal, blokeerides oma maadega rüütliväge ja võimaldades oma aadlikel röövida neid, kes reisisid tema maadel. Abi eest anti talle Lauenburgi (Lębork) ja Bütowi (Bytów) piirkonnad (Lauenburgi ja Bütowi maa) ning muid, kuid need kaotati Esimese Toruńi rahuga 1411. aastal.

 Pikemalt artiklis Brandenburgi-Pommeri konflikt

Pommeri-Stettini Kasimir V asus samal ajal liitu Saksa orduga ja osales Grünwaldi lahingus, kus poolakad ta kinni püüdsid ja rüütlid ta pärast Esimest Toruńi rahu välja lunastasid.

Stettini hertsogite peamine mure oli siiski Brandenburg, nimelt Neumarki ja Uckermarki piirkonnad. Kasimir III suri 1372. aastal Königsbergi (Neumark) piiramise ajal, pärast seda, kui tal oli 1370. aastal õnnestunud saada keiserlik nõusolek oma Uckermarki valdustele. 17. mail 1373 sõlmisid kõik Pommeri hertsogid Kaseburgis liidu, kuid olukord leevenes, kui Brandenburgi markkrahv-kuurvürst Otto VII loobus 15. augustil 1373 troonist ja Luksemburgi dünastia margi sama aasta 2. oktoobril üle võttis. 1374. aastal asusid Luksemburgid liitu kõigi Pommeri dünastia harudega. Pommeri hertsogid pidasid isegi ameteid margi halduses.

Kui Brandenburg läks 11. jaanuaril 1411 Luksemburgide käest Hohenzollernite kätte, pidasid Pommeri-Stettini hertsogid oma seisundit ohustatuks ja vastasid sõjategevusega. Esimene suur lahing oli teine Kremmer Dammi lahing 24. oktoobril 1412. Kuigi Pommeri-Wolgasti hertsogid olid asunud keisri poolele, ajas pettumus keisrite pahameelest vabastada nad ametlikust Brandenburgi ülemvõimust 1417. aastal nad liitu oma Stettini sugulaste ja Mecklenburgiga. Seda koalitsiooni toetasid Taani ja Poola. Rida lahinguid kulmineerus otsustava kaotusega 26. märtsil 1420 Angermünde tänavatel ja Uckermarki valdused olid taas kaotatud.

 Pikemalt artiklites Poola–Saksa ordu sõda (1326–32), Poola ajalugu Jagelloonide dünastia ajal ja Saksa Ordu riik

1320. ja 1325. aastal asus Pommeri-Wolgasti Wartislaw IV liitu Saksa Ordu riigi maameistriga Preisimaal kuningas Kazimierz III vastu. Kui Kaliszi rahu lõpetas 1343. aastal Poola – Saksa ordu sõja (1326–1332), vahetasid Wartislawi pojad Bogislaw V, Barnim IV ja Wartislaw V poolt ning Bogislaw V abiellus Kazimierz III tütre Elżbietaga. Pommeri-Stettini Barnim III ühines selle liiduga 1348. aastal. Pärast seda, kui Poola ja Leedu moodustasid 1385. aastal Krevo uniooni ning Poola lükkas tagasi Kazimierz III pojapoja Pommeri-Stolpi Kasimir IV nõudmised, sõlmisid Pommeri-Stolpi Bogislaw VIII ja Wartislaw VII 1386. aastal Poola-vastase liidu Saksa orduga, pärast seda, kui nad olid oma ühise piiri lahendanud. 1388. aastal ühinesid selle liiduga Pommeri-Stettini Swantibor I ja Bogislaw VII, samuti Pommeri-Wolgasti Barnim VI ja Wartislaw VI.

Kuid hiljem 1388. aastal lahkusid Pommeri-Stolpi hertsogid sellest liidust ja asusid Poola poolele, kes oli lubanud nende nõudeid Kazimierz III pärijatena osaliselt austada. Sealt alates röövisid Pommeri-Stolpi aadlikud Saksa ordut ja nende varustamisteid, kutsudes esile vasturünnaku, mis hävitas paljud aadlilinnused ning Köslini (Koszalin) kindluse. Bogislaw VIII, Barnim V ja Wartislaw VII vastasid Poola kuninga Jogaila poolele asumise ja vastastikuste kaubandusleevenduste sõlmimisega.

Kui Wartislaw VII suri, sõlmisid Bogislaw VIII ja Barnim V Saksa orduga lepingu nende varustusteede turvamiseks vastutasuks finantskrediidi saamiseks. Pommeri-Stettini Swantibor I ja Bogislaw VII vahetasid pooli 1395. aastal ja asusid rahalise abi eest rüütlitega liitu. Barnim V sõlmis 1397. aastal liidu Poolaga, abiellus Vytautase vennatütre Jadwigaga ja oli Jogaila teenistuses 1401. aastast kuni oma surmani 1402. või 1404. aastal. Bogislaw VIII asus ka Jogaila teenistusse, kuid vahetas aastal 1407–1408 pooli, kui asus liitu Saksa orduga ja leppis kokku nende ühise piiri.

Nikolaus Bock, Kammini piiskop aastatel 1398–1410, oli varem samuti rüütlite poolele asunud ja oma piiskopkonna nende süseräniteedi alla pannud. Pommeri-Wolgasti Wartislaw VIII asus rüütlitega liitu vastutasuks võla ülevõtmise ja täiendavate maksete eest. Pommeri-Stettini Swantibor I ja Bogislaw VII ühinesid selle liiduga 1409. aastal, pärast seda, kui nad olid varem võlgade kustutamise eest rüütlitega kümneaastase vaherahu sõlminud. Kui rüütlid 1410. aastal Grünwaldi lahingu kaotasid, vahetas Pommeri-Stolpi Bogislaw VIII taas pooli ja asus Poolaga liitu Bütowi, Schlochau, Preußisch-Friedlandi, Baldenburgi, Hammersteini ja Schivelbeini alade eest, mille Poola oli eelnevalt omandanud Saksa Ordu riigilt. Kuid selle tühistas Esimene Toruńi rahu 1411. aastal.

Kui Bogislaw VIII toetas sellegipoolest oma liitu Jogailaga, sõlmis Kammini piiskop Konrad Bonow 1414. aastal Saksa orduga liidu nii Bogislaw VIII kui ka Jogaila vastu, mis muudeti varsti pärast seda vaherahuks. 1417. aastal täpsustasid Bogislaw VIII ja Saksa ordu oma ühise piiri Hammersteini piirkonnas, lõpetades oma konfliktid. Bogislaw VIII poeg Bogislaw IX asus 1423. aastal koos kõigi teiste Pommeri hertsogitega liitu Saksa orduga.

 Pikemalt artiklis Lauenburgi ja Bütowi maa

Pommeri-Wolgasti Erich II (ja Bogislaw IX järglane Pommeri-Stolpis) liitus taas Jogailaga ja selle poja ja järglase Kazimierz IV-ga Saksa ordu vastases Kolmeteistkümneaastases sõjas. 3. jaanuaril 1455 anti talle taas Lauenburgi ja Bütowi maa Pomereelia piirialal. Kui rüütlid 1459. aastal Lauenburgi tagasi võtsid, oli Poola kuningas ärritunud ja laastas Stolpi ala. Erich leppis 21. augustil 1466 kuningaga ära ja ostis rüütlitelt linna 11. oktoobril, kuus päeva enne Teist Toruńi rahu, mille Erich allkirjastas 1467. aastal. Kuningas Kazimierz IV andis ala läänina Pommeri hertsogitele ja pärast viimase hertsogi Bogislaw XIV surma 1637. aastal taasühendati linnad Poolaga ja arvati Pomorze vojevoodkonda.

15. septembril 1423 asusid kõik Pommeri hertsogid (sealhulgas Erik) Saksa orduga Brandenburgi ja hansalinnade vastasesse liitu. 1425. aasta alguses ühinesid selle koalitsiooniga Mecklenburg ja Poola ning edukalt rünnati Brandenburgi. Rahuleping sõlmiti 22. mail 1427 Eberswaldes, see jättis Pommerile Uckermarki Angermündest põhjas. 16. juunil 1427 kinnitati see Templini rahuga, mis sisaldas ka Pommeri, Brandenburgi ja Mecklenburgi koalitsiooni. Kuid 1440. aastal tungisid Pommeri ja Brandenburg Mecklenburgi ja 1444. aastal nõudis Brandenburg Pommerilt taas Uckermarki üleandmist. Kui pommerlased keeldusid, puhkes taas sõda. Esimene Prenzlau rahu 1448. aastal seadis piiri Pasewalkist lõunasse.

 Pikemalt artiklites Brandenburgi-Pommeri konflikt, Soldini leping (1466) ja Prenzlau rahu

Pommeri-Wolgast taasühendati pärast nii Barnim VII kui ka Barnim VIII surma 1451. aastal. Mõlemad hertsogid surid katku. Sama haigus põhjustas Pommeri-Stettini Joachimi (samuti 1451. aastal), Wartislaw X laste Ertmari ja Swantibori ning Pommeri-Stettini Otto III (kõik 1464. aastal) surma. Seega Pommeri-Stettini liin hääbus.

Pommeri-Stettini dünastia hääbumine päästis valla pärandikonflikti Brandenburgiga. 1466. aasta Soldini lepinguga lepiti kokku kompromiss: Pommeri hertsogid Wartislaw X ja Erich II võtsid Pommeri-Stettini üle kui Brandenburgi lääni. Selle vaidlustas juba samal aastal ka keiser, kes sekkus Brandenburgi ülemvõimu vastu Pommeris. See viis reale edasistele sõjakäikudele ja vaherahudele, mille lõpetas 1472. aasta Prenzlau rahu, mis kinnitas põhimõtteliselt Soldini lepingu, kuid seadis piiri Gartzist põhja poole, mis sarnanes Brandenburgi viimaste saavutustega. Selle lepingu võttis keiser vastu.

1474. aastal suri Erich II katku ja tema poeg Bogislaw X päris Pommeri-Stolpi. Bogislawi vennad surid samal aastal. Pärast tema onu Wartislaw X surma 1478. aastal sai temast Pommeri hertsogkonna esimene ainuvalitseja pärast peaaegu 200 aasta möödumist.

Erich II oli jätnud Pommerile pingelised konfliktid Brandenburgi ja Mecklenburgiga. Bogislaw suutis need konfliktid mõlemaga diplomaatilises ja sõjalises mõttes lahendada. Ta andis oma õe Sophie naiseks Mecklenburg-Schwerini hertsogile Magnus II-le ja oma teise õe Margarete Magnuse vennale Balthasarile. Bogislaw ise abiellus Brandenburgi kuurvürsti Friedrich II tütre Margaretega. Samuti taastas Bogislaw 1478. aastal isa poolt Brandenburgile kaotatud alad, eelkõige Gartzi linna ning muud väikesed linnad ja lossid Brandenburgi Uckermarkist põhjas. Prenzlau rahu kinnitamise ajal 1479. aastal lahendati piir lõplikult Strasburgist põhja pool ja Bogislaw pidi oma valdused võtma Brandenburgi läänina.

Reformatsioon jõudis Pommerisse 16. sajandi alguses. Bogislaw X saatis oma poja Barnim IX 1518. aastal Wittenbergi õppima. 1521. aastal osales ta isiklikult Martin Lutheri missal Wittenbergis ja järgnenud aastatel ka teiste reformeeritud jutlustajate missadel. Samuti 1521. aastal lahkus Johannes Bugenhagen, kõige olulisem isik järgnenud Pommeri protestantismi pööramises, Belbucki kloostrist, et õppida Wittenbergis, Lutheri lähedal. Belbuckis oli varem tekkinud ring, kuhu kuulusid lisaks Bugenhagenile ka Johann Boldewan, Christian Ketelhut, Andreas Knöpke ja Johannes Kureke. Need isikud ning ka Johannes Knipstro, Paul vom Rode, Peter Suawe, Jacob Hogensee ja Johann Amandus levitasid protestantlikke ideid kõikjal Pommeris. Mitmel juhul kaasnes sellega kiriku vastu suunatud avalik pahameel, rüüstamine ja süütamine.

Hertsogite roll reformatsiooniprotsessis oli ambitsioonikas. Bogislaw X, vaatamata oma sümpaatiale, keelas veidi enne oma surma protestantlikud jutlused ja rahutused. Tema poegadest Georg I oli vastu ja Barnim IX pooldas protestantismi, nagu tegi ka Georgi poeg Philipp I. 1531. aastal Georg suri ja Stettini Maapäev lubas ametlikult protestantlikud jutlused, kui sellest mingeid segadusi ei teki. 13. detsembril 1534 kogunes Treptow an der Regas Maapäev, kus hertsogid ja aadel Kammini piiskopi Erasmus von Manteuffel hääle vastu juurutasid ametlikult Protestantismi Pommeris. Bugenhagen koostas järgmisel kuul uue kirikukorra.

Pommeri hertsogkond ühines Schmalkaldeni liiduga, kuid ei võtnud Schmalkaldeni sõjast aktiivselt osa.

Pärast Bogislaw X surma valitsesid tema pojad esialgu ühiselt. Kuid pärast Georgi surma jagunes hertsogkond Barnim IX (resideeris Stettinis) ja Phillip I (resideeris Wolgastis) vahel. Piir kulges laias laastus piki Odra ja Świna jõgesid, kus Pommeri-Wolgast koosnes nüüd Ees-Pommerist (ilma Stettini ja Gartzita Odra jõe vasakul kaldal ja koos Greifenbergiga selle paremal kaldal) ja Pommeri-Stettin koosnes Taga-Pommerist. Kammini piiskopkonna ilmalikud valdused Kolbergi (Kołobrzeg) ümbruses läksid hiljem hertsogite kontrolli alla, kui hertsogipere liikmetest tehti 1556. aastast Kammini titulaarpiiskopid.

Vaatamata jaotamisele säilitas hertsogkond keskvalitsuse.

1569. aastal eraldati Pommeri-Wolgastist Pommeri-Barth (Barthi, Damgarteni ja Richtenbergi piirkonnad) Bogislaw XIII jaoks. Samal aastal eraldati Pommeri-Stettinist Pommeri-Rügenwalde (Rügenwalde ja Bütowi piirkonnad) Barnim X jaoks. Kuigi jaotused olid varasematega sarnaste nimedega, erinesid nende territooriumid märgatavalt.

Erinevalt 1532. aasta jaotusest lepiti kokku, et Wolgastis ja Stettinis tulevad eraldi valitsused. Sõja ja rahu otsused tuli vaid ühisel Maapäeval teha.

1560. aastate jooksul sattus Pommeri Põhjamaade seitsmeaastase sõja (hegemoonia eest Läänemerel) ja Ülem-Saksi ringkonna Saksimaa ja Brandenburgi hegemooniavõitluse vahele. 1570. aastal lõppes sõda Läänemerel Stettini rahuga. Aastatel 1571–1574 pandi hertsogkonna staatus Brandenburgi suhtes lõpuks paika: kuigi 1529. aasta kokkulepe otsustas Brandenburgi järgluse Pommeris, kui Pommeri dünastia hääbub, mis lükkas lõplikult tagasi Brandenburgi nõuded Pommeri lääniks pidamisel, lepiti nüüd kokku, et mõlemal valitseval kojal on vastastikune pärimisõigus teise väljasuremise puhul.

Samuti 1571. aastal lahenes 1560. aastast saati käinud kaubandussõda Frankfurdi (Brandenburg) ja Stettini (Pommeri) linna vahel Brandenburgi kasuks. Võitlus Ülem-Saksi ringkonnas aga jätkus. Pommeri hertsogid Johann Friedrich ja Ernst Ludwig keeldusid oma makse ringkonna kassasse (Kreiskasten Leipzigis) korralikult maksmast ja harvadel juhtudel, kui nad seda tegid, märkisid nad selle vabatahtlikuks teoks. Peale selle ratifitseerisid hertsogid ringkonna dekreete vaid hoiatusega, mis andis neile võimaluse igal ajal taanduda. Pommeri hertsogid põhjendasid oma tegevust 1563. aasta sündmustega, kui Braunschweigi Erichi juhitud armee laastas nende hertsogkonda ja ringkond ei andnud neile tuge. Teisest küljest vähendas Pommeri keeldumine ringkonna struktuuri õigesti integreeruda ka ringkonna võimet tegutseda ühtse sõjalise jõuna.

Jaotatud hertsogkond läbis 16. sajandi lõpul majanduslanguse. Hertsogite võimekus kontrollida hertsogkonna siseasju langes 16. sajandi jooksul tugevalt. Kuna keskvõim oli jaotamistest nõrgenenud ja jäi üha enam võlgu, aadlike ja linnade iseseisvus kasvas. Hertsog Johann Friedrichi katsed hertsogi positsiooni tugevdada, näiteks üldise maksu kehtestamisega, nurjusid aadli vastupanu tõttu, kes olid ringkonna konvendil saanud õiguse vetostada hertsogi maksumäärusi. Aastatel 1594–1597 osales hertsogkond Osmanite sõdades. Kuid aadli rahalise toetuse keeldumise tõttu olid Pommeri hertsogite kampaania jaoks eraldatud vahendid väikesed, mille tulemuseks on nende alandamine sõja ajal halbade hobuste ja relvadega võitlemise eest.

 Pikemalt artiklis Stettini rahu (1653)

 Pikemalt artiklites Rootsi Pommeri, Pommeri provints (1653–1815) ja Pommeri provints (1815–1945)

Bogislaw XIV oli viimane Pommeri hertsog. Kolmekümneaastase sõja käigus okupeeris hertsogkonna esmalt Albrecht von Wallensteini palgasõdurite armee pärast Franzburgi kapitulatsiooni 1627. aastal ja siis Rootsi, mida Bogislaw Stettini rahuga hindas ja kinnitas. Hertsogkond kaotati lõpuks pärast Bogislawi surma 1637. aastal. 1648. aasta Vestfaali rahuga määrati Taga-Pommeri Brandenburg-Preisimaale, kellel oli pärimisõigus (Pommeri provints (1653-1815)). Ees-Pommeri jäi Rootsile ja sealt alates tuntuks kui Rootsi Pommeri. Piiri määratles Stettini rahu (1653). Mõlemad osad liideti 1815. aastal Preisimaa Pommeri provintsiks.

 Pikemalt artiklis Pommeri hertsogkonna jagunemised

Peale selle kaasvalitsesid Pommeri dünastia liikmed mitut Pommeri hertsogkonda:

• Pommeri-Demmin (Dymin) – alates 1156. aastast hertsog Kasimir I võimu all, läks pärast hertsog Wartislaw III surma 1264. aastal hertsog Barnim I-le
• Pommeri-Stolp (Słupsk) Stargardis – alates 1368. aastast hertsog Bogislaw V võimu all, läks pärast hertsog Erichi surma 1459. aastal hertsog Erich II-le
• Pommeri-Barth (Bardo) – alates 1376. aastast hertsog Wartislaw VI võimu all, läks pärast hertsog Wartislaw X surma 1478. aastal Bogislaw X-le; 1569–1605 hertsog Bogislaw XIII residents
• Pommeri-Rügenwalde (Darłowo) – alates 1569. aastast hertsog Barnim X apanaaž, liidendati Pommeri-Stettini hertsogkonda hertsog Bogislaw XIV ajal 1620. aastal

• Pommeri ajalugu
• Pommeri dünastia (Greifid)
• Pommeri hertsogkonnad ja hertsogid
• Pomoraani keel
• Kašuubi keel