Rootsi ajalugu

Rootsi ajalugu on ülevaade Rootsi riigi territooriumil toimunud ajaloolistest sündmustest ja Rootsi kuningriigi ajaloost.

 Pikemalt artiklis Rootsi esiaeg

 Pikemalt artiklis Rootsi paleoliitikum

Rootsi inimasustuse jäljed ulatuvad tagasi nooremasse paleoliitikumi.

Skandinaavia on mitu korda olnud kaetud mandrijääga. Viimase jääaja eelsest asustusest Rootsi alal ei ole jälgi ja seda ei peeta tõenäoliseks.

Viimane jääaeg (Weichseli jäätumine) algas 110 000 aastat tagasi ja lõppes üle 10 000 aasta tagasi. Selle ajal olid jäävabad ainult Jüütimaa lääneosa ja Lofoodid Norra põhjaosas. Maastikku kujundas jää lisandumine, raskus ja sulamine. Jää lihvis kaljud ümaraks ja siledaks ning purustas neid. Maa oli jää raskuse all kokku surutud ning hakkas jää taandudes kerkima. See protsess oli põhja pool kiirem kui lõuna pool.

Kui jää hakkas taanduma, said esimesed inimesed võimaluse vabanenud maale elama asuda. Sedamööda, kuidas jääkate sulas, tuli praeguse Rootsi alale inimesi lõunapoolselt alalt, mis vabanes jääst varem. Vanimad teadaolevad inimeste jäljed on 12 000 – 13 000 aastat vanad. Neid jälgi on vähe ja need pärinevad peaaegu eranditult Skånest. Leitud on küttide peatuspaiku.

Rootsi alalt on leitud kolme hilispaleoliitilise kultuuri jälgi. Need on Hamburgi kultuur, Bromme kultuur ja Ahrensburgi kultuur. Valdav neist on Rootsis Bromme kultuur. Ligikaudu samaaegse Federmesseri kultuuri jälgi pole Rootsist leitud.

Hilispaleoliitikumis leidsid aset suured kliimamuutused. Kõige vanemal ajal oli tõenäoliselt tegu arktilise tundrataimkattega, mis hakkas välja vahetuma sedamööda, kuidas kliima soojenes.

Jääaja lõpus kadusid paljud paleoliitikumile iseloomulikud loomad, nagu karvane ninasarvik (Coelodonta antiquitatis), mammut ja Megalocerus giganteus, kuid lühikese aja jooksul nad Rootsi alal siiski elasid. Nendel loomaliikidel põhines paleoliitikumi majandus ja nende kadumine pani aluse mesoliitikumi elulaadile. Tollest ajast peale on Rootsis elanud ka põhjapõder ja hunt.

 Pikemalt artiklis Rootsi mesoliitikum

Mesoliitikumi algusele oli iseloomulik suurte tundraimetajate (karvane ninasarvik (Coelodonta antiquitatis), mammut ja Megalocerus giganteus) kadumine. Inimesed pidid küttima väiksemaid ulukeid ja korjama taimseid saadusi. Tõenäoliselt elatusid mesoliitikumiaegse Rootsi ala elanikud väikeulukite küttimisest ja kalapüügist. Seda aega nimetatakse mõnikord kütikiviajaks (jägarstenålder).

Mesoliitikumi vanema perioodi arheoloogilised leiud pärinevad kohtadest, mille praegune kõrgus merepinnast on 75–120 m ning mis mesoliitikumi ajal paiknesid mere ääres.

Pärast viimast jääaega asusid Rootsi aladele elama kütid-korilased ja seejärel kiviajal (10 000 – 1700 eKr) põlluharijad. Sellele järgnes Põhjamaade pronksiaeg (1700–500 eKr) ja Põhjamaade rauaaeg (500 eKr – 1050). 2. aastatuhandel eKr ajast pärinevad ka üle kogu Bohuslänis paiknevad kaljujoonised. Rootsi ühiskonnad jäid kirjaoskuse-eelsete hõimude tasemele kuni 1. aastatuhandeni.

Rootsi alade elanikke mainis esimest korda 1. sajandil Rooma ajaloolane Tacitus, kes kirjutas suioonide hõimust, kes elasid merel ning olid tugevad nii relvade kui laevade poolest. See viitas Ida-Rootsi asukatele Svealandist, kes elasid peamiselt Mälareni järve ümbruses. Sellest hõimust on saanud Rootsi endale ka nime (Sverige). Põhjaosa asustasid hõredalt saamid, kveenid ja teised hõimud/inimesed, kes on seotud soomlastega. Lõuna-Rootsit asustasid Götalandi alal götarid.

 Pikemalt artiklis Suur rahvasteränne, Goodid, Läänegoodid ja Läänegootide kuningriik ning Idagoodid ja Idagootide kuningriik

Gooti ajaloolase Jordanese (Getica, VI sajand) järgi pärinesid goodid Scandza saarelt, milleks peetakse Lõuna-Skandinaavias asuvat Götalandi ja ka Ojamaad (Gotlandi).

Idagootide germaani hõim, moodustas 3. sajandil pKr suure riigi Mustast merest põhja pool ja kes 5. sajandi lõpul rajasid Theoderich Suure juhtimisel kuningriigi Itaalias. Tungides Läänemerest lõuna poole, rajasid idagoodid, siis tuntud kui greuthungid, suure riigi, mis ulatus Dnestrist Volgani ja Mustast merest Läänemereni.

Läänegoodid liikusid hilisantiikajal või Suure rahvasterände ajal läbi Rooma riigi, sisenesid Rooma riiki 376. aasta eel ja järel ning alistasid roomlased Adrianoopoli lahingus 378. aastal. Läänegoodid tungisid Alarich I juhtimisel Itaaliasse ja rüüstasid 410. aastal Roomat ning asusid seejärel elama algselt Lõuna-Galliasse ja hiljem Pürenee poolsaarele, praeguse Hispaania ja Portugali aladele, kus nad asutasid võimsa Läänegootide kuningriigi.

6. sajandil elanud Rooma ametnik Jordanes, kirjutades kokkuvõtte Cassiodoruse mitmeköitelisest gootide ajaloost, kirjutas üles kaks nime Scandza kandvas kohas elanud hõimu (Suehans ja Suetidi), kes olid tuntud oma heade hobuste poolest. Neist esimesed varustasid Rooma turgu tumedate rebasenahkadega. Seejärel nimetab Jordanes hõimu nimega Suetidi: nimi, mida arvatakse viitavat svealastele ja mida peetakse ka nime Sweþiuð ladinapäraseks kujuks. Jordanese järgi olid selle hõimu ja nendega samast soost Dani hõimu mehed kõige pikemad.

7. sajandist on leitud ka järve Kesk-Rootsist Vänerni järve Kållandsö saarelt Sunnerbyst matuselaev, mis pärinevat niinimetatud Vendeli ajajärgust (550–793). Arheoloogid arvavad, et see kuulus Vänerni järve juures elanud Vendeli kultuuri rahvaste esindajatele^[1].

8.–9. sajandil kujunesid Rootsi aladel esimesed riigid: svealased Rootsi lõunaosa keskel Svealandis, keskusega Uppsalas ja lõunas götalaste Götaland.

 Pikemalt artiklis Svealand, svealased Norrland

Svealastele viidatakse kokku kolmes anglosakside allikas. Neist kõige varasem on ilmselt ka kõige vähem tuntud allikas, kuna nime mainitakse pikas hõimude ja klannide nimede loetelus. Tegemist on kas 6. või 7. sajandist pärineva poeemiga "Widsith", kus mainitakse Ongentheow'-nimelist meest, kes esineb ka vahemikus 8.–11. sajandini kokku pandud eepilises poeemis "Beowulf". Poeem kirjeldab svealaste ja götalaste vahelisi sõdu ja selle tegelaste hulka kuuluvad kuninglikku Ynglingi dünastiasse kuuluvad svealaste kuningad Ongentheow, Ohthere, Onela ja Eadgils. Kuna sarnased nimed esinevad ka Skandinaavia päritolu allikates, võisid need kuningad olla ajaloolised kuningad. Eepose lõpus leidub Wiglaf'i ettekuulutus uute sõdade kohta svealastega. Ajal, mil ilmuvad usaldusväärsemad ajalooallikad, on götalased kirjas juba svealaste ühe alamrühmana.

 Pikemalt artiklis Beowulf

 Pikemalt artiklis Rootsi riigipeade loend#Rootsi muinaskuningad

Islandlase Snorri Sturlusoni 1220. aastatel loodud "Heimskringla" jutustab väidetavalt 7. sajandi 1. poolel svealaste Ynglingite dünastiast kuninga Yngvari (Ingvar) korraldatud sõjaretkest Eestisse. Ta olevat rüüstanud suure paiga, kuid eestlased kogusid seejärel suure väe, mille käest Ingvar lüüa sai ja langes. Seejärel maetud ta mere äärde Adalsyslasse^[2]. Sturlusoni saaga järgi toimus mõni aeg hiljem Ingvari poja Anundi kättemaksuretk Eestisse, kus ta rüüstanud ja kogunud rohkelt saaki, sügisel pöördunud aga koju tagasi.

 Pikemalt artiklis Salme muinaslaev

 Pikemalt artiklis Heimskringla

 Pikemalt artiklis Bråvalla lahing

Svealasi mainiv anglosaksi päritolu allikas on Alfred Suure tõlge Paulus Orosiuse töödest, kuhu on lisatud jutustused Ottari ja Wulfstani reisidest. Need kaks meest kirjeldasid 9. sajandil hõimu nimega Sweon ja piirkonda nimega Swēoland. Ottar mainib oma tekstis "teisel pool nõmmesid" asuvaid svealaste alasid.^[3] Wulfstan kirjeldab oma tekstis svealaste valitsemise all olnud alasid, mille hulka kuulusid Blekinge, Möre, Öland ja Gotland.^[4]

 Pikemalt artiklis Götaland

 Pikemalt artiklis Bohuslän, Blekinge, Dalsland, Halland, Ojamaa, Skåne ja Lund, Småland, Öland, Östergötland, Västergötland

Suure rahvasterändamise (300–700 pKr) ja viikingiaja (700–1000 pKr) ajal oli Bohuslän osa ajaloolisest Norra piirkonnast Vikenist, mida tunti kahe eraldi piirkonnana: Rånrike põhjas ja Elfsyssel lõunas. Varaseimad tõendid selle kohta, et Båhus oli Norra valduses, pärinevad 11. sajandist. Aeg, mil Norra oli omaette kuningriik, oli maakonna õitseaeg ja Göta jõe ääres asuv Båhusi loss oli üks kuningriigi võtmetähtsusega kindlusi.

Blekinge oli sajandeid Taani ja Rootsi vaheline piiriala. Seal on sageli aset leidnud sõjalisi kokkupõrkeid. Linnu ja maapiirkondi on põletanud ja laastanud nii Rootsi kui ka Taani väed. Listeris on kõige vanemad taani ruunikivid. Kuigi Blekinge oli iidsest ajast Rootsiga seotud, võis teda siiski juba 1060. aastatel, mil Lundi piiskop Egino tõi Skånest ida poole ristiusu, pidada Taani osaks.

Skåne keskus Lund asutati umbes 990. aastal. Siis koliti praegusest Lundist umbes 5 km kaugusel Uppåkra lähistel paiknenud asula Taani (985–1014) ja Norra kuninga (985–995) Svend Harkhabeme initsiatiivil varasemast asupaigast ära. Arheoloogilise väljakaevamised Uppåkra lähistel on näidanud, et seal oli asula juba enne meie ajaarvamist, kuid see põletati maha 10. sajandi lõpul. Arheoloogilised leiud viitavad, et asula Uppåkra lähistel oli Edela-Skåne keskuseks alates 5. sajandist ning selle rolli võttis üle Lund.

Linna uus asupaik oli soodne. Lund paikneb Romelåsensi ülangu edelanõlval, selle jalamil asuvad sooda ja rabad ning Höje oja pakkusid täiendavat kaitset. Sarnaselt Uppåkraga asub Lund põhja–lõunasuunalise maantee ääres, kuid kolimisega paigututi ümber kohale, kus maantee ristus ida–läänesuunalise teega. Lundi asutamist käsitletakse üldiselt kui sammu taanlaste kuningriigi rajamisel.

Lund sai piiskopilinnaks 1060. aastal. Kuni 1066. aastani oli Lund tihedalt seotud Canterbury peapiiskopkonnaga, kuid siis allutati praeguse Lundi piiskopkonna ja Bornholmi ala Hamburgi-Bremeni peapiiskopile. 1103. aastast sai Lundist Põhjamaade peapiiskopi asupaik. 1085. aastal rajati Katedralskolani kool, mis on Põhjamaade vanim kool. 12. sajandi esimesel poolel ehitati Lundi toomkirik, klooster ja mitu väiksemat kirikut. Lund oli tollal Taani olulisim linn.

 Pikemalt artiklis Uppland, Sigtuna, Birka

Upplandi ajaloolises maakonnas Rootsi idarannikul ja Mälareni järve Björkö saare Birka ja Sigtuna oli Viikingiajal Rootsi poliitiline ja kaubanduskeskus. Sigtuna asutas 11. sajandi alguses Rootsi kuningas Olaf Skötkonung ja see sai kiiresti suureks kaubanduskeskuseks ja sadamaks, 10.–11. sajandil kandus keskus üle järve kaldal asunud Sigtunasse. Sigtuna asukoht oli kaubanduseks soodne, kuna järv on väinaga ühendatud Läänemerega, asudes 60 km kaugusel rannikust. Sigtuna oli ühenduspunktiks Skandinaavia mandriosa ja Soome, Karjala, Novgorodimaa, Eestimaa, liivlaste maa, Pommeri ja Saksimaaga. Sigtuna oli ka ristiusu leviku keskuseks Rootsis, alles 12. sajandi alguses viidi peapiiskopi residents üle Uppsalasse.

 Pikemalt artiklis Norrland, saamid

Skandinaavia põhjaosa põliselanikud saamid, kuuluvad Euroopa aborigeenide hulka. Arvatavasti olid nad esimeste seas, kes jõudsid Fennoskandiasse pärast selle vabanemist jääaegse jääkatte alt umbes 10 000 aastat tagasi. Umbes 2000 aastat e.m.a toimus saami etnilise rahvuse areng, kui saami keel lahknes saami-soome ürgkeelest. Sellegipoolest on nende geneetiline päritolu veel teadmata. Arheoloogiliste tõendite alusel jõudsid inimesed, kes varem elasid Äänisjärve lõunakaldal ja Laadoga ümbruses, Põhja-Soomes Lapimaal olevale Utsjoele enne 8100 eKr. Hiljem saamid taandusid pealetungiva uusasustuse survel (või segunesid teiste rahvastega) ning nad olid sunnitud minema aina põhjapoolsematele aladele, kuhu olid läinud ka metsikute põhjapõtrade karjad.

Kirjalike märkeid on saamide kohta juba varajases ajaloos. Näiteks kõige vanemaks osutub tekst Rooma ajaloolaselt Tacituselt, kes 98 aastal pKr kus ta räägib fennidest ehk siis Fennoskaania põhjaosas elavatest inimestest.

 Pikemalt artiklis Skandinaavia#Viikingiaeg

Viikingiajal (9.–10. sajand) liikusid Rootsi viikingid ka ida poole ning jätsid jälje Baltimaadele ja Venemaale. Venemaale liikunud viikingite nimi tuleneb ilmselt nende slaavi nimetusest: Rus. See nimi tuleneb ilmselt Roslagenist ning peegeldub ka tänapäevases riigi soome- ja eestikeelses nimes (Ruotsi ja Rootsi). Nende teekonnad viisid mööda Venemaa jõgesid lõunasse Konstantinoopolisse ja Lõuna-Euroopasse. Skandinaavia viikingite kulgeteedeks olid läänepoolsetel Norra ja Taani alade viikingitel Kesk-Frangi, Lääne-Frangi riigi aladele ja Anglosaksi Inglismaale, idapoolsetel svealaste ja götalaste aladel aga Läänemerele ja Venemaale. Svealased rajasid ka kolooniaid Läänemere idarannikule ja Laadoga järve äärde, et kontrolliga lõunasse Bütsantsi poole siirduvat kaubateed. Need kolooniad viisid sajand hiljem Gardarike, Vana-Vene riigi sünnini Volhovi-äärses Novgorodis (Holmgardis). Rootsi viikingid on juba 7. sajandi keskpaigas rajanud oma Seeborgi koloonia ka tänase Läti mereäärse Liepaja linna juures.

Frangi riigi Karolingide valitsemisaja lõpust pärinevad annaalid Annales Bertiniani jutustavad sellest, et rühm end russideks nimetanud viikingeid külastas aasta 838 paiku Konstantinoopolit. Kartes naasta koju läbi steppide, mis teeks nad haavatavaks ungarlaste rünnakutele, rändasid nad (Rhos) tagasi läbi Saksamaa. Kuskil Mainzi lähedal küsitles neid Frangi riigi keiser Ludwig Vaga. Viikingid andsid keisrile teada, et nende juht kandis tiitlit chacanus (kagaan ladina keeles) ja et ehkki nad elasid Venemaa põhjaosas, olid nad tegelikult Sueones.

Kuulsamates viikingite maadeavastustes – 982, Eiríkr Punase esimene reis Gröönimaale, kuhu 10. sajandil rajati islandlaste koloonia ja aasta 1000 paiku jõudmisel Põhja-Ameerikasse, vt Leifr Eiríksson ja Vinland olid meresõitjad pärit Islandilt ja Gröönimaalt.

 Pikemalt artiklis Viikingiaeg, Viikingid, Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni

 Pikemalt artiklis Rootsi keskaeg, Rootsi riigipeade loend, Rootsi kuningas

11. sajandi alguses Rootsi kuningas (994–1022) Olaf Skötkonung asutas Upplandi piirkonnas Mälareni järves Björkö saarel Sigtuna linna ja see sai kiiresti suureks kaubanduskeskuseks ja sadamaks, 10.–11. sajandil kandus keskus üle järve kaldal asuvasse Sigtunasse. Sigtuna asukoht oli kaubanduseks soodne, kuna järv on väinaga ühendatud Läänemerega, asudes 60 km kaugusel rannikust. Sigtuna oli ühenduspunktiks Skandinaavia mandriosa ja Soome, Karjala, Novgorodimaa, Eestimaa, liivlaste maa, Pommeri ja Saksimaaga. Sigtuna oli ka ristiusu leviku keskuseks Rootsis. Linna vallutasid ja hävitasid 1187 paganad. Linn ehitati siiski peagi üles, kuid selle tähtsus hakkas langema.

Anund Jakob tõusis Snorri Sturlusoni "Heimskringla" järgi Rootsi troonile (1022–1050) juba oma isa eluajal. Anund Jakob lasi Sigtunas Svealandis omanimelisi münte lüüa (kuni umbes 1030. aastani). Selle lõpupoole löödi seal ka nime Knud kandvaid münte ja seda on aeg-ajalt seostatud sellega, et Põhjamere impeeriumi kuningas Knud Suur nimetas end 1027. aastal ka "osa Rootsi kuningaks". Knudi valitsemisajal Inglismaal, püüdsid Norra kuningas Olaf II ja Rootsi kuningas Anund Jakob, tema äraolekul suurendada oma mõjuvõimu Taani aladel ning ründasid korduvalt Taanit. Knud aga alistas nad 1026. aastal Skåne lahingus ning oli varakeskaegseis Põhja-Euroopas võimsaim valitseja, võrreldav Saksa-Rooma keisri Konrad II-ga.

Pärast 1026. aasta Helgeå lahingut kuulutas Knud ennast lisaks Inglismaale, Taanile ja Norrale ka "osa Rootsi" valitsejaks. Ühes ilmselt 1027. aastal oma inglise alamatele saadetud kirja päises kasutas Põhjamere impeeriumi kuningas Knud Suur tiitlit "Kogu Inglismaa ja Taani ja Norra ning osa Rootsi kuningas" (Rex totius Angliæ et Denemarciæ et Norreganorum et partis Suanorum)^[5] Knud lasi kas riigi pealinnas Sigtunas või sellal Taanile kuulunud Lundis vermida münte kirjaga CNVT REX SW ("Rootslaste kuningas Knud"). Arvatud on, et see "osa Rootsist" tähistas kas Götalandi lääneosa või Blekinget.^[6] Põhjamere impeerium lagunes kohe pärast Knudi surma 1035. aastal.

Sverker vanema surma (1158) järel sai Karl Sverkerssonist Götamaa kuningas. Pärast Örebro lahingut (1161), mille Karl võitis, tappis ta troonile pürginud Sveamaad valitsenud Taani printsi Magnus Henrikssoni. Sellega laienes Karli võim Sveamaa üle ning ta hakkas ennast nimetama Sveamaa ja Götamaa kuningaks. Kevadel 1167 tappis Karli Visingsöl kuninga (umbes 1150–1160) Erik Püha poeg Knut Eriksson, kes seejärel tõusis ise Rootsi troonile (1167–1195/1196). Karli tapmisele järgnesid verised võitlused Karl Sverkerssoni sugulastest troonipretendentide Koli ja Burisleviga kellel oli Taani toetus. Pärast konkurentide võitmist ja tapmist (umbes 1172–1173) oli Knut Rootsi troonil kõigutamatult 23 aastat. Knut hoidis häid suhteid Norra kuninga Sverrega, kes abiellus Knuti õe Margaretaga. Seevastu taani kuningaga olid suhted pingestatud.

Rootsi alade valitsejate tegevusele osutasid suurt mõju jarlid. Jarl oli keskaja Rootsis kõrgeim riigiametnik. 1167. aastal sai jarl Birger Brosa nõrga kuninga tõttu riigivalitsuse enda kätesse ja sellest saigi alguse jarlide võim nõrkade kuningate üle. Birger Brosa poja Folke nimest tuleneb ka Rootsi ajaloos tähtsa Folkunite valitsejatedünastia nimetus.

Eriku kroonika kohaselt ründasid ja põletasid Knuti valitsemise ajal 1187. aastal Läänemere idakaldalt pärit meresõitjad (täpne päritolu on ebaselge vo. eestlased) röövretkes Rootsi idarannikul Sigtuna, tapeti 2. Uppsala peapiiskop Johannes ja riisuti ning hävitati kaubalinn Sigtuna, mille järel linna tähtsus kaubanduslinnana hääbus ning tähtsamaks kaubanduskeskuseks muutus Visby Ojamaal. Uuemad arheoloogilised väljakaevamised seavad aga Sigtuna põletamise väite kahtluse alla, kuna väljakaevamistel ei tähendatud põlengukihti, mida annaks seostada kroonikas väidetuga. Knut Erikssoni ajast pärineb vanim Rootsis teada olev kaubandusleping Lübeckiga. Leping on sõlmitud kuningas Knut Erikssoni ja jarl Birger Brosa poolt Baieri (1154–1195) ja Saksimaa (1142–1195) hertsogi Heinrich Lõviga. Knut seadis 1185. aastal sisse diplomaatilised suhted Inglismaaga.

 Pikemalt artiklis Bremeni peapiiskopkond

Kölni peapiiskopkonna Bremeni piiskopkond Saksimaal loodi 787. aastal Wormsis Karl Suure initsiatiivil, selle alluvusse anti Frankide poolt vallutatud sakside territoorium. Piiskopkonna ametlik moodustamine leidis aset alles pärast sakside alistamist. Hilisem Hamburg-Bremeni peapiiskopkond oli mõeldud misjonitöö peakorteriks Põhjamaades ja uued rajatavad piiskopitoolid pidid saama selle abipiiskopkondadeks.

1104. aastal ülendati Skandinaavia lõunaosas, Taani võimualal asuv Bremeni Lundi abipiiskopkond peapiiskopkonnaks, sellele allutati kõik Bremeni teised Põhjamaade endised abipiiskopkonnad, nimelt Århus (Taani), Dalby (Taani), Fääri saared, Gardar (Gröönimaa), Linköping (Rootsi), Odense (Taani), Orkney (Ühendkuningriik), Oslo (Norra), Ribe (Taani), Roskilde (Taani), Schleswig (Saksamaa), Selje (Norra), Skálholt (Island), Skara (Rootsi), Strängnäs (Rootsi), Trondheim (Norra), Uppsala (Rootsi), Viborg (Taani), Vestervig (Taani), Västerås (Rootsi) ja Växjö (Rootsi). Alles 12. sajandi alguses viidi peapiiskopi residents üle Uppsalasse.

13. sajandi jooksul jäi Sigtuna peagi, 1252. aastal Birger jarli asutatud ja rannikule lähemal asuva kiiresti kasvava Stockholmi varju.

11. sajandil kindlustus ristiusk kõikjal üle Rootsis. Maa eri piirkondades toimus selle omaksvõtt siiski erineva kiirusega. Rootsi ristiusustamist markeerib võitlus Uppsala ja Lundi piiskopkondade vahel, svealaste ja götalaste vahel. Selles võitluses saavutas otsustava pöörde svealaste kuningas Erik Püha (1150–1160), kes kindlustas svealaste poliitilise võimu ning pani aluse sellele, et Rootsi riik kujunes Svea riigi, mitte götalaste ümber. Vastavalt legendidele tegi Erik Püha palju selleks, et ühendada kristlasi oma riigis ja levitada kristlust ka Soome.

 Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad

Erik Püha (umbes 1120 – 18. mai 1160) olevat organiseerinud Esimese Rootsi ristiretke, et soomlasi alistada ja ristida, ning saatnud Uppsala piiskopi Henriku Soome sealseid rahvaid usku pöörama. Henrikust olevat seal märter saanud, kui Lalli ta tapnud olevat. Svealandi keskset kohta kindlustas ka Uppsala kuulutamine peapiiskopkonnaks 1164. aastal, seni oli Uppsala piiskop allunud kirikliku hierarhia kohaselt Taani aladel asunud Lundi peapiiskopkonna Lundi peapiiskopile. Rootsi Soome-vallutus algas Esimese ristiretkega, mis pärimuse järgi leidis aset aastal 1155, mille tulemusena vallutati Rootsile kõige lähemal üle Botnia lahe Edela-Soomes olev ala, mis aga formaalselt kinnistus Edela-Soome Rootsi külge alles 1220. aastail. 12. sajandi lõpul toimus teisigi väiksemaid sõjakäike Soome

Johan Sverkerssoni valitsemisajal (1216–1222) korraldati ka sõjaretk Eestisse. Johani vägi suutis 1220. aasta suvel enda kätte saada Lihula linnuse ja selle ümbruse. Varsti pärast Lihula vallutamist lahkus Johan tagasi Rootsi, kuid seejärel tungisid linnuse alla saarlased ning järgnenud Lihula lahingus 8. augustil 1220 said rootslased lüüa ning langesid ka Johani sugulane jarl Karl Kurt ja tema kantsler, Linköpingi piiskop Karl Magnusson.

1222. aastal sai Rootsi troonile kuueaastane Erik Eriksson, tegelik võim riigis oli Birger Jarlil. 1229 haaras Kunt Holmgersson (Lange) (Folkunite dünastiast) võimu ja kuulutas end Rootsi kuningaks. 1231. aastal lubati Erik Eriksson troonile tagasi (ta jagas 1234. aastani võimu Knut’iga). Birger Jarl abiellus kuningas Eriku õega ja sai 1248 jarliks, ehkki oli juba enne seda riigi tegelik juht. Tema valitsusajal loodi Rootsis tugev keskvõim.

Pärast ristiusustamist 12. sajandil ja võimuvõitlust Sverkeri suguvõsa ja Erik Püha suguvõsa vahel riik ühendati ning selle keskuseks olid Kesk- ja Põhja-Rootsi (Norrland ja Svealand, ilma Götalandita) Östergötlandi ning Västergötlandi põllumajanduslikud alad, hiljem ka Põhja-Balti veeteed ja Soome laht. 1250. aastal. kui kuningas Erik suri, kroonis Birger Jarl kuningaks oma poja Valdemari ning Folkunid said Rootsi troonile.1252. aastal tunnistas Rooma paavst Innocentius IV Birger Jarli ühendatud Rootsi kuningana, sellest ajast loetakse ka ühtse Rootsi riigi tekkimist.

Valitseja keskvõimu tugevnemiseks andis Birger Jarl oma poegadele: Magnusele Svea hertsogkonna, Erik sai piiskopiks, riigivõimu võimupositsioonid koondati ühe perekonna kätte. Birger Jarli ajal alustati Stockholmi linna väljaarendamist.

13. sajandil osales Rootsi Rooma paavsti poolt välja kuulutatud Põhjala ristisõdades, koloniseerides järk-järgult Soome territooriumi ning keskajal Rootsi laienes põhjapoolsetesse Lapimaa ja Norrbotteni aladele, Skandinaavia poolsaarele ning tänapäevase Soome alale. Teine Rootsi ristiretk leidis aset alles XIII sajandi teisel veerandil ja kolmas 1293. aastal, mil rajati ka Viiburi linnus. Soome oli osa Rootsist 13. sajandist kuni 1809. aastani. Lõuna-Rootsi Skåne, Blekinge ja Hallandi olid Taani kuningriigi koosseisus, kuni 17. sajandini. 13. sajandi keskpaigas tegid roomakatoliku kirik ja Rootsi ülikud katse jätkata sõjalist invasiooni ka Novgorodi ja Pihkva vabariigi aladele, kuid Neeva lahingus, saadud kaotus peatas nende edasised plaanid.

 Pikemalt artiklis Põhjala ristisõjad, Soome ajalugu, Ristisõjad Venemaal

1319. aastal loodi Rootsi aadlike esinduskogu, Riksråd. 1319. aastast valitses Rootsit ja Norrat Folkungite dünastiast Magnus VII (1319–1343). Magnuse ajal 1323. aastal lõpetati Pähkinäsaari rahuga sõda Novgorodiga. kuigi ta ise hakkas iseseisvalt valitsema alles 1332. aastast. Ta ostis Taanilt Skandinaavia poolsaare lõunaosa Skåne jt alasid. 1343. aastast andis Norra trooni oma pojale ja 1350. aastal andis välja tervet riiki hõlmava maaseaduste kogu, mille järgi Rootsi kuningas oli aadlike poolt valitav.

Magnus Erikssoni valitsusaja vastuoludes Rootsi aadli ja kirikuga (Magnus oli suutnud mõlemaga tülli minna), toetas Rootsi aadliopositsioon ja Hansa Liit Mecklenburgi hertsogi poega Albrechti ja 1364 kukutas aadel Magnus VII-e ning Rootsi trooni sai Albrecht. 1371. aastal üritas Magnus veel trooni tagasi võita, kuid kaotas lahingu Albrechti vägede vastu.

 Pikemalt artiklis Hansa Liit

13. sajandil moodustunud Põhja-Saksamaa, Skandinaavia maade, Madalmaade ja Liivimaa linnade kaubanduslikul ja poliitilisel liidul olid Skandinaavias ja ka Rootsis suur mõju majandusele. Hansa Liidu mõju Rootsis algas 1250. aastatel peamiselt tänu Rootsi rauakaevanduste rajamisele. 1361. aastal sai Hansa Liit ulatuslikud privileegid, mis avaldasid mõju ka Rootsi linnade elanikkonnale. Näiteks olid 1470. aastateni pooled Stockholmi ja Visby magistraadi liikmetest sakslased.

1389. aastal ühendati Norra, Taani ja Rootsi Kalmari uniooniga ühe kuninga võimu alla, kelleks oli selle aja Euroopa suurriigi Taani kuningriigi valitseja.

 Pikemalt artiklis Kalmari unioon

Kalmari uniooni tekkes mängis võtmepositsiooni Taani kuninganna Margrete I, kes oli Taani kuninga Valdemar IV tütar ning Norra ja Rootsi kuninga Håkon VI abikaasa. 14. sajandi teisel poolel algas Mecklenburgi hertsogite ekspansioon põhjasuunal, 1363. aastal vallutasid mecklenburglased Rootsi ja 1364. aastal kukutati Håkon VI Rootsi troonilt ja uueks kuningaks sai Mecklenburgi prints Albrecht, keda toetas tema isa jaHolsteini krahvid. Albrechti valitsusajal läänistati Rootsis valdused saksa lossihärrade ja foogtite võimu alla. Algselt Mecklenburgi võimu toetanud Rootsi kõrgaadel pettus tõusnud maksukohustuste ja valitsemiskorra tõttu ning kõrgaadlikest (Bo Jonsson (Grip), Bjelke, Blå, Lejoni, Natt och Dagi, Oxenstierna, Puke, Sparre, Sture, Örnfoti perekonnad) kujunes Albrechti vastane opositsioon. Saksa palgasõdurite ja rikaste Saksa hansalinnade Rostocki ja Wismari toel ohustasid Mecklenburgi hertsogi ambitsioonid ka teisi Põhjamaade kuningriike ja sugulussidemete tõttu põhjala valitsejadünastiaga toetasid nad Albrechti kandidatuuri Rootsi kuningatroonile. 1375. aastal suri Valdemar IV ja Margrete suutis aadlike ja Hansa Liidu toetusel mecklenburglased üle mängida ja tagada oma poja Olufi nimetamise troonipärijaks. 1380. aastal suri Norra kuningas Håkon ja noor Oluf päris ka sealse kuningatroon. Olufi nooruse tõttu valitses tema eest ema Margrete. Oluf suri aga 1387. aastal, Taani Riiginõukogu otsustas ignoreerida troonipärimise tavasid ning nimetas Margrete regendiks ja andis talle õiguse valida järgmine kuningas. Sama tegi ka Norra Riiginõukogu. Ta lapsendas oma õe Ingeborgi tütrepoja, Pommeri printsi Bogislavi ning pani talle skandinaaviapärase nime Erik. Margrete lasi üheksa-aastase Eriku nimetada Norra kuningaks, jäädes tema eestkostjaks viimase täisealiseks saamiseni.

Rootsis leidis samal ajal aset konflikt kuningas Albrechti ja aadlike vahel. Albrechti vastased otsustasid Margrete valida Norra ja Taani eeskujul ka Rootsi regendiks ning andsid talle õiguse nimetada järgmine kuningas. Aadlikud vandusid Margretele truudust ja andsid enda kontrolli all olevad linnused tema valdusse. Alanud kodusõjas sai Albrechti Mecklenburgi armee 24. veebruaril 1389 Fälköpingi lahingus Taani-Norra-Rootsi ühisvägede käest lüüa ning Albrecht ja tema poeg võeti vangi. Kuigi Mecklenburgi võim Rootsis oli murtud, kulus terve riigi tagasihõivamiseks üle aasta. 1396. aastal sai Erik, kes juba oli Norra kuningas, ka Taani ja Rootsi kuningaks. 1397. aastal sõlmitud Kalmari unioon püsis läbi tõusude ja mõõnade, kuningas (1513–1523) Christian II valitsusajani.

1408. aastal tõi Margrete krooni valdusse Ojamaa ja majandusliku olukorra parandamiseks viidi Margrete valitsusajal uniooni riikides läbi maade reduktsioon, mille käigus võeti tagasi suur hulk varem aadlikele või kirikule kuulunud valdusi. Samuti hakkas ta koguma mitut uut maksu ja korraldas rahareformi. 1412. aastal suri Margrete ja seni tegelikult kasuema käes olnud võim läks Erikule. Peagi tekkisid Erikul probleemid Rootsi kirikuga, mis polnud rahul juba Margrete eluajal alanud tavaga, mille järgi monarh nimetas ametisse vaimulikke ja kirikuametnikke, selle asemele, et lasta teha seda kirikul. Rootsi aadlikes aga tekitas vastumeelsust Eriku komme nimetada Rootsi riigiametitesse taanlasi ja sakslasi. Erik pidas oma valitsemisajal pikka ja kurnavat sõda Holsteini hertsogiriigiga, kuid sai Holsteini ja selle liitlaste käest lüüa ning tõi selle agressiooniga kaasa ka tüli Hansa Liiduga. 1429. aastal kehtestas Erik Öresundi läbivatele mitte-uniooni laevadele väinatolli ning seadis Skåne turgudele piirangud, eesmärgiga piirata Hansa mõjuvõimu. Hansa Liit korraldas seepeale Põhjamaade sadamatele blokaadi. Kõigest sellest häiritud Rootsi majandus ning Eriku sõdadest tingitud kõrged maksud viisid Rootsis peagi suure unioonivastasuseni.

Engelbrekti ülestõus

1434. aastal puhkes Rootsis Engelbrekt Engelbrektssoni juhitud ülestõus, misjärel Pommeri Erik 1439 nii Rootsi kui ka Taani troonilt kukutati. Kuigi Engelbrekt mõrvati 1436. aastal, viis ülestõus pikemas perspektiivis Eriku kukutamiseni ja Rootsi lahkulöömiseni unioonist. Kui Taani aadel keeldus tunnistamast Pommeri hertsog Bogisaw IX-t järgmise Taani kuningana, lahkus Erik Taanist ja asus elama Visborgi linnusesse Ojamaal. Eriku käitumise tõttu kukutasid Taani ja Rootsi riiginõukogu ta 1439. aastal mõlema riigi kuningatroonilt ning järgmisel aastal juhtus sama ka Norras. Eriku kukutamise järel valis Taani riiginõukogu uueks valitsejaks Eriku õepoja Christoph Baierist, kes 1439. aastal sai ta regendiks ja 1440. aastal kuningaks.1442. aasta mais kohtus Kristofer Lödöses aadlikega kõigist kolmest kuningriigis ning ta krooniti seal kuningaks. Rootsi aadlikud ei suhtunud Kristoferi tema saksa päritolu tõttu hästi ning süüdistasid teda selles, et ta ei takistanud oma onu Erikut mereröövide korraldamisel Ojamaalt. Kristofer suri 1448. aastal.

Engelbrekt Engelbrektssoni tapmise järel sai Rootsi regendiks Karl Knutsson Bonde, kuni uue Taani kuninga Christoffer Baierist valimiseni. 1448. aastal, kui unioonikuningas Christoffer suri, valiti Karl Rootsi kuningaks. Ta püüdis seejärel ise saada unioonikuningaks, 1449. aastal valitigi ta Norra kuningaks, kuid taanlased olid valinud oma monarhiks Christian I, kes 1450. aastal ka Norra trooni üle võttis. Seejärel puhkes Karli ja Christiani vahel sõda, mille purustused tekitasid Rootsis peagi tugeva siseopositsiooni, mida juhtisid Oxenstiernad ja Vasad. 1457. aastal suudeti Karl kukutada ja uueks uniooni ja Rootsi kuningaks (1457–1464) valiti aga Christian I. Oldenburgi dünastiast Christian I, päris 1460. aastal Schleswigi hertsogkonna ning Holsteini krahvkonna, viimane muudeti 1471 samuti hertsogkonnaks. 1464. aastal aga Christian kukutati ja Rootsi kuningaks kutsuti tagasi Karl Knutsson Bonde. Seal algasid sisevõitlused unioonimeelsete ja -vastaste vahel, mille käigus Christian püüdis oma võimu taastada, kuid see ebaõnnestus, kaotades Brunkebergi lahingus 1471. aastal. Rootsi valitsejaks tõusis regendina (1470–1497 ja 1501–1503) Sten Sture Vanem. Ajutiselt oli Taani kuningas (1481–1513) Hans (Rootsi kuningana (Johan II) oli aastatel (1497–1501) ka Rootsi troonile saanud, kuid pärast seda olid taanlaste katsed rootslasi endale allutada lõppenud läbikukkumisega.

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1495–1497)

1495. aastal ründas Moskva tsaaririik taanlaste poolt mahitatuna rootslaste võimu all olevat Soomet. 1495 saavutasid Viiburi kindluse kaitsjad venelaste üle võidu. 1496. aastal uuesti rünnanud venelased jõudsid läbi Karjala ja Savo Hämeni. Rootsi abi venis sisetülide tõttu. Kui see aga ükskord kohale jõudis, asusid Rootsi väed sõjaretkele ning purustasid 1496. aasta suvel, Narva jõe äärde püstitatud venelaste piirikindluse Ivangorodi. 1497. aastal sõlmiti Rootsi–Vene vaherahu. 1497. aastal pagendati Soome ka taanlaste poolt alistuma sunnitud Sten Sture vanem, kus tal keelati omada suuremaid ja tähtsamaid kindlusi.

Taani ja Norra kuningas Hans (Rootsi kuningas (Johan II-na) suri 1512. aastal ning Taani ja Norra trooni päris tema 32-aastane poeg Christian II. Taani ja Norra Riiginõukogu tunnistasid Christiani, aga Rootsi Riiginõukogu lükkas uue kuninga nimetamise määramata ajaks edasi. Uus kuningas (1513–1523) Christian II soovis Rootsi taas kindlalt Kalmari uniooniga liita, kus viimased 20 aastat olid valitsenud regendid, kes valitsesid Taani kuningast tegelikult sõltumatult. Christian valmistus vältimatuks sõjaks Rootsiga, kus iseseisvuslased, keda juhtis riigieestseisja Sten Sture noorem olid avalikuks konfliktis Uppsala peapiiskop Gustav Trolle juhitud taanimeelsete jõududega. Christian viis oma väed Rootsi eesmärgiga vabastada Almarestäketi linnuses sissepiiratud peapiiskop. Christian sai Sture vägede käest Vedila lahingus lüüa ja oli sunnitud Taani taganema. 1518. aastal üritas Christian taas Rootsist hõivata, kuid sai Brännkyrka lahingus lüüa.

Kolmanda katse tegi ta 1520. aastal ja seekord kaasnes ka edu. Regent (1512–1520) Sten Sture noorem sai 19. jaanuaril Bogesundi lahingus surmavalt haavata ning peatselt tunnustasid Christianit ka Rootsi Riiginõukogu liikmed. Siiski polnud alistunud kogu Rootsi – Sture lesk Christina Gyllenstierna juhtis südilt vastupanu Stockholmis ning 19. märtsil said taanlased Balundsåsi lahingus Kesk-Rootsi talupoegade käest lüüa. Viimased said siiski 6. aprillil Uppsala lahingus hävitava kaotuse osaliseks. Mais asus saabus kohale ka Taani laevastik ning Stockholmi piirati nii maalt kui ka merelt. Christina Gyllenstierna alistus 7. septembril ning 1. novembril vandusid Rootsi seisuste esindajad Christianile truudust ja tunnistasid teda päriliku kuningana, kuigi Rootsi seaduste järgi pidi monarh olema valitav. Kuid paranoilisele monarhile polnud sellest küllalt, et vastupanu lämmatada, lasi ta korraldada Stockholmi veresauna, kus hukati kümneid, Christian II-le truudust vandunud, kuid iseseisvust pooldavaid Rootsi aadlikke. 8. novembril 1520 Stockholmi veresaun, kus 80–90 inimest – peamiselt Sturesid toetanud aadlikud ja vaimulikud – hukati, ehkki kuningas Christian oli lubanud üldist amnestiat.

Stockholmi veresauna järel algatas Gustav Eriksson sõja Rootsi iseseisvumiseks, talvel 1520–1521 kutsus Gustav Dalarna talumehi Taani kuninga Christian II vastu tegutsema ja puhkes ka Smålandis mäss. Taanlased ei suutnudki Dalarna üle kontrolli kehtestada. Rahutused levisid üle kogu riigi, seda nii Dalarnast kui ka Smålandist lähtuvalt. Christian pidi aga tagasi minema Taanisse, kus samuti temavastased meeleolud kasvasid. Nõnda said ülestõusnud üha hoogu juurde ning peagi asus Gustav Stockholmi piirama. 1521. aasta suvel nimetati ta Rootsi riigieestseisjaks ehk sõjaliseks juhiks ning regendiks ning ta lõi rahvusriigi, mida peetakse tänapäevase Rootsi algusajaks. Pärast katoliiklusest keeldumist viis ta läbi protestantliku reformatsiooni. Gustav I Vasa peetakse Rootsi rahvusisaks.

Gustav I Vasa Rootsi riigi tsentraliseerimise ja moderniseerimise poliitika, mis pani talupoegkonnale senisest tunduvalt suurema maksukoormuse, kutsus esile aastatel 1542–1543 nn Dacke-vaenuse. Ülestõusu mahasurumise järel karistas kuningas vastuhakanuid karmilt: ülestõusu juhid ja neid toetanud preestrid hukati, mässulised talupojad saadeti Soome sõjaväeteenistusse ja mässuliste käes olnud alad pidid maksma suuri trahve.

Gustav alustas ka Rootsis roomakatoliku kiriku reformatsiooni, allutades kiriku ja Rootsi kiriku organisatsiooni riigile. Gustav Eriksson määras Rootsi reformeeritud kirikus Laurentius Petri ilma Rooma paavsti kinnituseta Uppsala peapiiskopiks. 1527. aasta Västeråsi riigipäeval saavutas kuningas Gustav Eriksson ultimaatumiga Västeråsi retsessi ja Vesterås Ordinantiaga võimu Rootsis asuva kiriku üle, allutades kiriku kuningale, Västeråsi riigipäeva Västeråsi retsessiga Gustav Eriksson riigistas katoliku kiriku Rootsis (Uppsala kirikuprovintsi) ning katkestas selle sidemed paavstiga. Kiriku reformimise käigus anti Gustavi valitsemisajal Laurentius Andreae poolt välja ka 1541. aastal rootsikeelne piibel.

 Pikemalt artiklites Reformatsioon Rootsis ja Olaus Petri

 Pikemalt artiklis Vene-Rootsi sõda (1554–1557)

Vene-Liivi sõja tulemusel 1561. aastal Vana-Liivimaa orduriik sisuliselt lagunes. Tallinna linn, Harju-Viru ja Järvamaa rüütelkond andsid end Rootsi kuninga Erik XIV; Liivi ordu ja Riia peapiiskopkond Poola kuningriigi võimu alla. 10. augustil 1583 sõlmis Moskva tsaaririik Rootsi kuningriigiga kolmeaastase Pljussa vaherahu. Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale.

 Pikemalt artiklis Liivimaa sõda, 1558–1583

Aastatel 1563–1570 toimus sõda, milles vastaspoolteks olid ühelt poolt liitlased Taani-Norra, Rzeczpospolita ja Lübecki vabalinn ning teiselt poolt Rootsi. Sõja põhjusteks olid Liivi sõja lõpul toimunud territoriaalsete muudatused, mille käigus kannatasid seni Liivimaal valdusi omanud suurriigid: Taani-Norra, Poola kuningriik ning ka Liivi sõja käigus uusi vabamaid kaubandusõigusi saanud Lübecki vabalinn. Sõda lõpetati 1570. aastal ja Johan III sõlmis rahu Taani kuningriigiga, Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti.

 Pikemalt artiklis Põhjamaade seitsmeaastane sõda, 1563–1570

1570. aastal tunnistas Moskva tsaar Ivan IV osa Vana-Liivimaast omandanud hertsog Magnuse, Liivimaa kuningaks Moskva tsaaririigi vasallina. Liivimaa kuningriigi territoorium piirnes põhjas Rootsi kroonile allunud territooriumitega. Rootsi kuninga Johan III ja Moskva tsaari Ivan IV (Ivan Julma) vaheline sõda algas 21. augustil 1570 rootslaste valduses olnud Tallinna piiramisega ning jätkus rüüsteretkede ja kindlustatud punktide piiramisega ülemvõimu eest Eestimaa alade üle.

1595. aastal sõlmitud Täyssinä rahuleping Vene-Rootsi sõjas, oli edukas Moskva tsaaririigilele. Vastavalt rahulepingule loovutas Rootsi Ingerimaa koos sealsete linnuste ja linnadega (Jaanilinn, Jam, Koporje, Schlüsselburg) ning Käkisalmi lääni, mis olid kõik saadud Pljussa vaherahuga.

Lepinguga määrati kindlaks Vene-Rootsi piir Soomest kuni Põhja-Jäämereni. Rootsi sai vastavalt lepingule oma kaupmeestele vabade kaubahoovide kasutamise Moskvas, Novgorodis ja Pihkvas. Venemaa sai oma kaupmeetele samad õigused Viiburis, Turus ja Tallinnas.

 Pikemalt artiklis Kahekümneviieaastane sõda, 1570–1595

1588. aastal valiti Rootsi prints Sigismund Zygmunt III Waza nime all Poola kuningaks. Pärast oma isa Johan III surma sai Sigismund ka Rootsi troonile. Katoliiklasest Sigismundil tekkis luterlikus Rootsis palju vastaseid, keda juhatas tema onu Södermanlandi hertsog Karl. 1595 valis Riigipäev Karli ametlikult regendiks. Kuna Sigismund viibis Poolas, juhtis riiki tegelikult just Karl. 1595, kui Södermanlandi hertsog Karl alustas avalikku mässu, katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu, otsustas Soome ja Eestimaa asevalitseja Klas Eriksson Fleming kuningas Sigismund III-le truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Flemingile ja Sigismundile. 1598. aastal saabus Sigismund koos suure väega Rootsi, et suruda temavastane opositsioon maha. Sellega sai alguse 1598–1599 kestnud kodusõda (Sõda Sigismundiga). Hoolimata esialgsest edust sai Sigismund Stångebro lahingus rängalt lüüa. Zygmunt langes vangi, kukutati 1599 Riigipäeva otsusega ja saadeti Poola tagasi. Karl asus Rootsit regendina valitsema.

 Pikemalt artiklis Sõda Sigismundiga, 1598–1599

Karl valiti algul Rootsi riigihoidjaks (1599–1604) ja 1604 uueks Rootsi kuningaks (1604–1611), kuningaks jäi ta kuni oma surmani. Karli valitsemisajal 1604. aasta Rootsi riigipäeva Norrköpingi riigipäeval sätestati Rootsi seisuste esinduse poolt Rootsi krooni ja läänistatud valduste omandisuhetes Norköppingi õiguse printsiibid ning 1626. aastal jaotati Rootsi rüütelkond kolme klassi: esimene klass ehk härrasteklass (rootsi keeles herreklass), kuhu kuulusid krahvid ja vabahärrad, teise klassi ehk rüütliteklassi (riddarklass), nendest madalamad Rootsi Riiginõukogu perekonnad ja kolmandasse klassi (svenneklass) ülejäänud aadlisuguvõsad. Rootsi rüütelkond pidas Rootsi kuningriigi aadlimatriklit Stockholmi Rüütlimaja aadlimatriklis.

17. sajandil konkureeris Rootsi ülemvõimu eest Kesk-Euroopas teise suurriigiga Rzeczpospolitaga, mille valitsejadünastiad olid omavaheliste abielude tõttu läbipõimunud, mis andis ka aluse kandideerimiseks teise riigi troonile.

 Pikemalt artiklis Rootsi-Poola sõjad, Rootsi-Poola sõda (1600–1611), Rootsi-Poola sõda (1626–1629)

 Pikemalt artiklis Kalmari sõda (1611–1613), Teine Põhjasõda, Taani-Rootsi sõda (1657–1658), Skåne sõda (1675–1679)

 Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu, Läänemereprovintsid

Rootsi kuningas (1611–1632) Gustav II Adolfi valitsemisajal arendati Rootsi metallurgiatööstust Rootsi rauamaardlate abil. Hollandi päritolu Louis De Geer arendas Finspangsani piirkonna maardlas ja Govert de Silentz Faluni piirkonnas metallitööstust.

17. sajandil tõusis Rootsi üheks Euroopa suurvõimudest tänu edukale osalemisele 1618–1648 aastate Kolmekümneaastases sõjas Gustav II Adolfi juhtimisel ning sõdades Rzeczpospolitaga (Teine Põhjasõda, Rootsi invasioonis Poola ja Taani-Rootsi sõjas (1657–1658)) Karl X Gustavi juhtimisel. Sel ajal sai Rootsist tähtis jõud Põhja-Euroopas, kuid selle võim ei olnud nii mõjukas kui teistel Euroopa juhtriikidel.

Rootsi sai ka mitu võimsat vaenlast ja suurvõimu staatus lagunes 18. sajandil.

 Pikemalt artiklis Rootsi dominioonid

 Pikemalt artiklis Kolmekümneaastane sõda, 1618–1648

 Pikemalt artiklis Teine Põhjasõda (1655–1661), Uputus (Poola) (1648–1667)

 Pikemalt artiklis Karl X Gustav (1654–1660), Karl XI (1660–1697), Karl XII (1697–1718) ja Rootsi kuninganna Holstein-Gottorpi Hedvig Eleonora (1636–1715), Rootsi regent aastail 1660–1672, 1697 ja 1700–1713 oma poja Karl XI ja pojapoja Karl XII alaealisuse ning Karl XII eemalviibimise ajal.

 Pikemalt artiklis Põhjasõda

Pärast 1718. aastat on Rootsi riigi välisajalugu vähe silmapaistvat, aktiivseim oli aga riigi siseelu, mille iseloomustavateks joonteks oli elav parteivõitlus, põnev poliitiline elu. Kuningavõimu nõrgenes, riigipäeva ja riiginõukogu osatähtsus aga tõusis. Riiginõukogu sõltus riigipäeva parteide jõust; riiginõunikud olid eluaegselt valitavad, keda ainult ametialaliste eksimuste tõttu võidi tagandada. Kuningavõim kehtis, kuid riigi valitsemiskord oli vabariiklik. Suur võim kuulus nn. komisjonidele; eriti tähtsat osa etendas riigi välispoliitikas ja rahaasjanduses salajane komisjon.

18. sajandiks oli käigus pea kogu Soome vallutatud Venemaa keisririigi poolt. 1741–1743 Vene-Rootsi sõja 1743. aastal lõpetanud Abo rahulepingu järgi loovutas Rootsi Venemaa keisririigile osa Kagu-Soome territooriumist Kymi lään (hilisem Viiburi kubermang, (koos Fredrikshamni, Villmanstrandi linnade ja Nyslotti kindlusega).

1753. aasta 1. märtsil läks Rootsi üle gregooriuse kalendrile - 17. veebruarile 1753 järgnes Rootsis kohe 1. märts 1753, kahe kalendri vahe oli 10 päeva.

1787. aastal üritasid Osmanid Suurbritannia vahendusel Venemaaga läbirääkimisi pidadada Vene-Türgi sõja (1768–1774) tulemusel kaotatud Krimmi tagastamise üle. Läbirääkimised kukkusid läbi ning 1787. aasta augustis kuulutasid Osmanid Venemaa keisririigile sõja. Venemaa liitlane Habsburgide Saksa-Rooma riik kuulutas Osmanite riigile sõja 1788. aasta alguses. 1788. aasta juunis alustas Venemaa vastu Vene-Rootsi sõda Türgi liitlane Rootsi. Rootsi kuningas Gustav III esitas Venemaale ultimaatumi, milles nõudis Karjala ja Liivimaa loovutamist Rootsile, Krimmi tagastamist Türgile ning kohest Vene vägede laialisaatmist Rootsi piiri ääres. 1788. aasta juunis hakkas Rootsi koguma vägesid Hamina alla, kuid aktiivset sõjategevust ei toimunud. 6. juulil 1788 leidis Venemaa ja Rootsi laevastiku vahel aset Venemaa laevastikule edukas Suursaare merelahing, milles rootslaste poolel juhatas laevastikku kuninga vend Södermanlandi hertsog Karl ning Venemaa laevastikku admiral Samuel Greig. Oldenburgi dünastia valitsetud Taani ja Holstein-Gottorp-Romanovite dünastia valitsetud Venemaa keisririik olid sõlminud 1773. aastal lepingu, mille kohaselt Taani pidi Rootsi rünnaku puhul venelastele abi osutama ja Taani kuulutas 13. septembril 1788 Rootsile sõja. Suurbritannia, Preisimaa ja Holland survel sõlmisid Taani ja Rootsi 1789. aastal juuni lõpus lõpliku rahu.

1788. aasta augusti lõpus korraldas Venemaa laevastik dessandi Hanko poolsaarel, kuid juba oktoobris Venemaa väed lahkusid Hankost. 15. juulil 1789 toimus Rootsi ja Venemaa laevastiku vahel aset, Rootsi laevastikule edukas Ölandi merelahing. Rootsi laevastikku juhatas Södermanlandi hertsog Karl, Venemaa laevastiku juhiks oli admiral Vassili Tšitšagov. 13. augustil 1789 toimus esimene Ruotsinsalmi lahing. Rootsi laevastikku juhatas admiral Karl August Ehrensvärd ning Venemaa laevastikku juhatasid Charles de Nassau Siegen ning viitseadmiral Alexander von Kruse. Rootsi laevastik kaotasid merelahingus seitse sõjalaeva, millest viis langesid venelaste kätte, üks läks põhja ning üks lendas õhku ning lisaks kaotasid nad 16 varustuslaeva. Venemaa laevastik kaotas kolm laeva.

6. märtsil 1790 seilasid Soome lahte Paldiski alla Rudolf Cederströmi juhatusel neli Rootsi sõjalaeva ja Rootsi dessant vallutas linna, ilma vastupanuta. 2. mail 1790 leidis Tallinna reidil aset Tallinna merelahing, milles Rootsi laevastikul oli arvuline ülekaal, kuid Venemaa laevastik sundis rootslased taganema. Üks Rootsi laevastiku laev langes venelaste kätte ning taganemisel kaotasid nad ühe suurimaist, mis jooksis Aegna saare lähedal madalikule. 4. ja 9. mail 1790 toimus ka kaks merelahingut Hamina all. Esimeses lahingus sundis Rootsi laevastik Venemaa laevastiku taganema Hamina kindluse alla. Teises lahingus, kui Venemaa laevastikku ründas ligikaudu ainult veerand Rootsi laevastikust, õnnestus venelastel rootslased Hamina lahest välja tõrjuda. 1790. aasta juunis jäi Rootsi laevastik ligi kuuks ajaks Viiburi lahele blokaadi. Juuni lõpus murdsid rootslased Vene blokaadist läbi, kuid suurte kaotustega. 1790. aasta juunikuu lõpus leidis aset teine Ruotsinsalmi merelahing, milles Venemaa laevastikku juhatanud Charles de Nassau Siegen sai lüüa.

1788.–1790. aasta Vene-Rootsi sõja lõpetanud 3. augustil 1790 sõlmitud Värälä rahulepinguga jäid püsima Uusikaupunki rahulepingu ja Abo rahulepinguga sätestatud piirid ja Soome ja Karjala jäid Venemaa keisririigi valdusse.

Prantsuse revolutsioonisõdade järel Euroopa monarhide poolt, Napoleon I ja Prantsuse esimese keisririigi vastases Kolmanda koalitsioonis, sõlmis 1805. aastal Rootsi kuningas Gustav IV Adolf liidulepingu Venemaa keisriga. Gustav IV Adolf soovis hõivata Põhja-Saksamaal Pommeri alad. 1805. aasta Kolmanda koalitsiooni sõja sõjaline kampaania lõppes liitlastele õnnetult. Prantsuse väed purustasid Austria keisri armee, vallutasid Viini ning novembris purustasid Prantsuse väed Austerlitzi lahingus Austria-Vene ühendväed. Austria keiser allkirjastas Napoleoniga rahulepingu ning ka Rootsi väed, kes kavatsesid tungida Pommerisse, olid sunnitud taganema.

Neljandas koalitsioonisõjas, milles Rootsi osales samuti Prantsusmaa-vastases liidus, kaotasid koalitsiooniväed võitis Prantsuse vägede välkkampaanias, mis kulmineerus Jena ja Auerstedti lahinguga 14. oktoobril 1806. Prantsuse väed Napoleoni juhtimisel okupeerisid Preisimaa, jälitades purustatud Preisi armee riismeid ja vallutades 25. oktoobril 1806 Berliini. Siis edenesid nad Ida-Preisimaale, Poolasse ja Vene piirile, kus nad 7.–8. veebruaril 1807 Eylau all võitlesid otsustamatus lahingus venelaste vastu. Napoleoni edenemist Vene piiril kontrolliti lühidalt kevadel, kui ta taaselustas oma armee. Vene väed purustati prantslaste poolt lõpuks 14. juunil 1807 Friedlandi all ja kolm päeva hiljem küsis Venemaa rahu. Tilsiti rahuga juulis 1807 tegi Prantsusmaa rahu Venemaaga, kes nõustus ühinema Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi vastase Kontinentaalblokaadiga.

Pärast Napoleon Bonaparte ja Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingut vallutas Venemaa Keisririik Aleksander I Vene-Rootsi sõja tulemusena aastail 1808–1809, lisaks 1741–1743 Vene-Rootsi sõjas loovutatud territooriumist, ülejäänud Soome territooriumi millest Rootsi loobus Fredrikshamni rahu ehk Hamina rahu tulemusena. Soome alad läksid Venemaa keisririigi koosseisu ning neist moodustati personaalunioonis Venemaa keisriga Soome suurvürstiriik.

Kui Napoleon Bonaparte liitlane Taani alistus Napoleoni sõdade järel, ühendati 1814. aasta Kieli rahulepinguga Norra Rootsiga. Norra aga kuulutas end iseseisvaks ja see viis sõjani aastal 1814. Sõda lõppes Mossi konventsiooniga, mis sundis Norra liitu Rootsiga aastani 1905. See kampaania oli ka viimaseks Rootsi sõjaks ning riigi 200 aastat kestnud rahu on maailmas tähelepanuväärne.

18. ja 19. sajandil suurenes elanikkond tähelepanuväärselt, kahekordistudes aastatel 1750–1850. Paljud läksid Ameerikasse paremat elu otsima, kuna piisav sissetulek lubas osta vajaliku pileti laevareisile üle Atlandi ookeani. Usutakse, et vahemikus 1850–1910 läks Ameerika Ühendriikidesse üle miljoni inimese. Mõned rootslased läksid ka Kanadasse.

Rootsi oli traditsiooniliselt vähem arenenud kui Lääne-Euroopa (kuid palju külluslikum kui Ida- ja Lõuna-Euroopa); 1870. aastal algas industrialiseerimine. 19. sajandi lõpupooles mõjutasid Rootsit peamiselt Ameerikast tulevad protestantlikud karskust propageerivad liikumised. Seetõttu arvatakse, et Rootsis toimus sel ajal erakordselt suur alkoholitarbimine, kuid faktid ei näita suuremat tarbimist kui teistes võrreldavates riikides.

19. sajandil loodi mitmeid ühinguid, liikumisi ja iseseisvaid usugruppe. Need kõik põhinesid demokraatlikel alustel ning lõid aluse Rootsi arenemisele modernseks parlamentaarseks demokraatiaks, mis saavutati Esimeseks maailmasõjaks. Tööstusrevolutsiooni tõttu asusid inimesed elama linnadesse, et töötada vabrikutes. Nad olid seotud ka Sotsialistlike ühendustega. Sotsialistlik revolutsioon hoiti ära 1917. aastal, misjärel hakkas riik demokratiseeruma.

1905. aastal lagunes liit Norraga, Storting valis Norra kuningaks Taani printsi Carli. Prints Carl võttis nimeks Haakon VII ning vandus Stortingi ees truudust Norra põhiseadusele.

1930. aastateks oli Rootsis välja kujunenud Euroopa üks kõrgemaid elustandardeid.

Rootsi jäi neutraalseks Esimeses ja Teises maailmasõjas, kuigi neutraalsuse üle Teises maailmasõjas on vaieldud.

 Pikemalt artiklis Rootsi Teises maailmasõjas, Sven Olov Lindholm, Raoul Wallenberg

Rootsi oli Saksa mõju all kogu sõja ajal, kuna sidemed teiste riikidega lõigati ära. Rootsi valitsus nõustus Saksamaaga ilma vaidluseta, kuid üritas aidata salajaselt ka liitlasi. Paljud põgenikud päästeti tänu Rootsi neutraalsusele, samas aastatel 1945–1946 andis Riksdag salajase otsuse alusel Nõukogude Liidule välja üle 150 Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi iseseisvuse eest võidelnud sõjaväelast.^[7]

Pärast sõda hakkas Rootsi ära kasutama industrialiseeritust, sotsiaalset stabiilsust ja loodusvarasid, tehes võimalikuks majanduse arenemise, et aidata Euroopa ülesehitust, tehes Rootsist ühe rikkama riigi maailmas aastaks 1960. Rootsi osales Marshalli plaanis, kuid jäi neutraalseks külma sõja ajal ega ole praegugi ühegi sõjalise liidu liige.

Pärast sõda juhtis riiki peamiselt Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, mis lõi heaoluriigi. Pärast majanduslangust 1990. aastate alguses kujundati sotsiaalpoliitikat veidi ümber. Kuigi Rootsi on ametlikult neutraalne, liituti 1995. aastal Euroopa Liiduga. 2003. aasta rahvahääletusel keeldusid Rootsi kodanikud euro kasutuselevõtust. Rootsi jääb oma rahvusvahelises suhtluses neutraalseks ja sarnaselt naaberriigi Soomega pole NATO liige.

• Possart, Paul Anton Fedor Konstantin (1840). Die köningreiche Schweden und Norwegen, das Kaiserthum Russland und königreich Polen und der freistaat Krakau. Achter Band. Stuttgart: Literatur Comptoir.