Parafraas

Parafraas (inglise keeles paraphrase) on sama mõtte esitamine teiste sõnadega kirjalikult või suuliselt^[1]. Parafraseerida võib nii enda kui ka teise autori öeldut ja kirjutatut. Lisaks sõnavarale muudetakse parafraasis ka lause struktuuri^[2]. Vajadusel tuleb alusteksti lõike või lauseid ümber tõsta^[3]. Oluline on jälgida, et ümbersõnastamisel ei muutuks algallika mõte ega tähendus^[4]. Kirjalikus tekstis tuleb parafraasi juurde lisada viide algallikale, sest kõik mõtted, mis parafraasis leiduvad, on pärit alustekstist. Ilma viiteta parafraas on plagiaat^[1]. Samuti ei loeta parafraasiks seda, kui algupärases tekstis on vahetatud ära mõned üksikud sõnad^[5].

Parafraseerimine on üks refereerimise viise summeerimise ja sünteesimise kõrval^[6]. Erinevalt teistest refereerimisviisidest ei ole parafraas enda või teise autori mõtete kokkuvõte, vaid nende esitamine teiste sõnadega, vahel isegi veidi pikemalt kui alustekstis^[1]. Kokkuvõttega võrreldes sisaldab parafraas rohkem detailset infot^[5]. Parafraasi kasutatakse sagedamini kui tsitaati, sest see võimaldab esitada materjali lihtsustatud kujul ega nõua sõnasõnalist öeldu edastamist^[4]. Parafraasi on hea kasutada näiteks oskussõnavara sisaldava erialakeelse teksti ümbersõnastamisel üldkeelde^[5].

1. Teadustöös kasuta parafraase enda mõtete toetamiseks, ära ehita oma teksti neile üles^[7].

2. Lisa kirjalikus tekstis parafraasi juurde viide^[1].

3. Vormista parafraas originaaliga sarnases mahus^[6].

4. Jälgi, et teksti mõte ei moonduks^[4].

5. Tee parafraas ainult sellisest tekstist, mille mõte on arusaadav^[3].

6. Muuda parafraasis näiteks sõnade järjekorda või sõnaklassi ning kasuta sünonüüme^[8].

7. Et parafraasi ülejäänud mõtetest eristada, tõsta see ka sõnaliselt tekstis esile, kasutades tüüpfraase nagu N sõnul/andmetel …^[1].

8. Jälgi, et parafraasis ei kajastu sinu enese hinnangud ja arvamused^[3].

9. Ära muuda parafraasis spetsiifilisi erialatermineid ja sõnu, millel puudub täpne vaste^[8].

10. Ära ürita parafraseerida iga sõna, vaata konteksti. Sünonüümide kasutamine ei ole omaette eesmärk.^[8]

Fragment Kristjan Jaak Petersoni isikuartiklist „Eesti kirjanduse biograafilisest leksikonist“, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 272:

„Andeka noormehena ilmutas P. silmatorkavat iseseisvust nii oma vaadetes kui ka kirjanduslikes taotlustes. Tema filoloogilised huvid ulatusid kuni Aasia ja Aafrika keelteni; artiklid eesti lauseõpetuse alal kannavad tõsist uurimuslikku iseloomu. P. filosoofilistes ja kirjanduslikes põhimõtetes põimuvad klassikalised hariduselemendid Euroopa XVIII saj. teise poole vaimuelule iseloomulike uute tendentsidega.“

Selle lõigu üks võimalikke parafraase oleks järgmine:

Kuigi noor, olid Kristjan Jaak Petersoni vaated ja kirjanduslikud taotlused märkimisväärselt iseseisvad: neis olid ühendatud klassikalise hariduse väärtused Euroopa XVIII sajandi teise poole uuenduslike ideedega. Kristjan Jaak Peterson huvitus tõsiselt ka filoloogiast, nii eesti keelest kui ka eksootilistest Aasia ja Aafrika keeltest. Tema uurimused eesti süntaksist annavad tunnistust niihästi andekusest kui ka tõsisest teaduslikust suhtumisest. (EKBL 1975: 272)^[1]

Vana-Rooma keisri Quintilianuse järgi on parafraas ümberütlemine erinevas keelekasutuses, seni kuni ei ole kaotatud algne tähendus. Quintilianus pidas parafraseerimist kõnekunsti oluliseks osaks ning käsitles seda põhjalikult. Ta luges parafraasiks ka tõlkimist kreeka keelest ladina keelde. Quintilianusest varem on kreekakeelses retoorikaharjutuste käsiraamatus parafraasist kirjutanud Aleksandria sofist Aelius Theon, kes pidas parafraasiks samuti sama mõtte ümberütlemist erineval viisil.

Quintilianus seob parafraasi teooria juurde võistluslikkuse ja varasemate autorite ületamise idee. Parafraasi eesmärk ei ole tema sõnul ainuüksi originaali interpreteerimine, vaid ka originaaliga võistlemine. Sama on leidnud ka vanarooma riigitegelane Plinius Noorem.^[9]

Parafraasid tuleb ütlejale alati atributeerida (lisada; omistada^[10])^[3]. Idiomaatiliselt (keelele eriomaselt^[11]) tõlgitud parafraasid tuleb atributeerida isikule tema ees- ja perekonnanime ning korrektse ametikoha järgi. Atributeerimata parafraaside tõttu on uudise keel subjektiivne, ebaneutraalne ja ebaselge ning suurendab lugejas veelgi arusaamatust, mis on faktid ja mis on oletused, arvamused või järeldused.^[12] Parafraasi juurde kuuluvas saateosas kasutatakse sõnavorme sõnul või sõnutsi, mis on tavaliselt lause alguses: Juhan Julma sõnul… Ajakirjanik peab kasutama neutraalset sõnavara. Seega ei sobi hinnanguid andvad sõnavormid nagu väitel, arvates, hinnangul, teatel jms.^[3]

Lugeja jaoks seostub parafraas alati nii allika kui ajakirjanikuga. Praktikas tähendab see seda, et lugeja suhtub parafraseeritud seisukohtadesse kui sellistesse, millega ka ajakirjanik nõus on. Seetõttu ei tohi parafraasina esitada seisukohti, millest ajakirjanik tahab distantseeruda või uudise objektiivsuse huvides peab distantseeruma.^[3] Parafraas peab toetama loo põhiteemat ning objektiivsuse eesmärgil on saatelauses soovitatav kasutada neutraalset verbi, näiteks ütles või sõnas^[12].

Tõlkekirjanduses tähendab parafraas kultuurispetsiifilise elemendi sisu edasiandmist kirjeldaval viisil. Seejuures kirjeldatakse tähistatava nähtuse või objekti välimust, omadusi või funktsiooni.^[13] Kirjeldus peab olema tabav ja võrdlemisi lühike^[14]. Säilida võiks mõningane olustikuline koloriit, s.t et lugeja peaks kultuurispetsiifilist elementi tajuma võõrasse kultuuri kuuluvana. Eesmärk on tekitada tõlke ja originaali lugejas ühesugune reaktsioon.^[13] Sellise parafraasi puhul peaks üldise arusaama järgi säilima sihtkeelses tekstis mingil määral võõrapärane tunnetus. Teisisõnu, sihtkultuuri lugeja peab tajuma, et tekst on seotud teise kultuuriga. Elementide võõrapärasuse ja teise kultuuriga seotuse tajumine on aga individuaalne ja sõltub suuresti kontekstist, seega ei pruugi see nõue alati ilmne olla.^[14] Inglise keele tõlkeprofessori Peter Newmarki arvates on sellistel vastetel suurem pragmaatiline mõju kui näiteks kultuuriliselt neutraalsetel terminitel. Eesti tõlkijate Urve Lehtsalu ja Gustav Liivi arvates tasub parafraasi kasutada siis, kui kontekst tõlgitavat mõistet enam-vähem määratleb, ent kirjeldav tõlge peaks sõnaraamatute seletustest olema napisõnalisem.^[13]

Analüüsikesksest vaatepunktist on parafraas küllalki komplitseeritud tõlkemeetod, eelkõige selle määratlemise hajusate piiride tõttu. Parafraas kipub olema sarnane ligikaudse vastega.^[14] Viimane tähendab kultuurispetsiifilise elemendi ligikaudse või üldise sisu edasiandmist^[13]. Ühe eristamine teisest võib olla suuresti subjektiivne – tuleb otsustada, kuivõrd on element ikkagi kultuuritundlik ja mil määral on tegu pigem kultuurineutraalse vastega. Kui võtta eelduseks asjaolu, et neutraalne vaste ei peaks lugejas esile kutsuma mingit reaktsiooni, on selline kategoriseerimine vaieldav, sest reaktsioonid võivad erinevates lugejates vägagi varieeruda. Kategoriseerimise peamiseks aluseks on põhimõte, et tegu on ligikaudse vastega juhul, kui element on tõlkimatu. Kui elementi on võimalik pikemalt kirjelduste abil lahti seletada, on tegu parafraasiga.^[14]

Peamine erinevus ligikaudse tõlke ja parafraasi vahel on see, et ligikaudses vastes on kaotatud igasugused võõrapärased konnotatsioonid (sõna põhitähendusele lisanduvad tundmuslikud tähendusvarjundid) ja lugeja ei taju kultuurispetsiifilist elementi üldse kui võõrasse kultuuriruumi kuuluvat, vaid kui oma ja tuttavlikku. Šoti keeleteadlase ja foneetiku John Cunnison Catfordi järgi on ligikaudne vaste ainuke võimalus kultuurispetsiifiliste elementide tõlkimiseks, sest elementide tähendus on rangelt keelespetsiifiline ja neil pole teistes kultuurides keelelisi või funktsionaalselt lähedasi vasteid. Lehtsalu ja Liivi arvates tähendab ligikaudne tõlge sellise vaste kasutamist, mis pole küll leksikaalselt tähenduselt samaväärne, ent on tõlgitavas kontekstis funktsioonilt lähedane. Autorite tõlgenduse järgi aitab ligikaudne tõlge vältida liigsete võõrsõnade sissetoomist, kommentaaride kasutamist ning säilitab keele ladususe. Nii Newmark kui Rumeenia keeleteadlane Sider Florin peavad ligikaudset vastet üheks enim kasutatavaks tõlkestrateegiaks kultuurispetsiifiliste elementide tõlkimise puhul. Newmark räägib ligikaudse tõlke kontekstis kultuuriliselt neutraalse sõna kasutamisest ja väidab, et seda tõlkestrateegiat tasub kasutada siis, kui kultuurispetsiifiline element pole tekstis väga olulise tähtsusega ning tekstis pole tähtis niivõrd täpsus, kuivõrd teksti selgus ja voolavus.^[13]

Rootsi ajaloolane ja lastekirjanduse uurija Göte Klingberg on parafraasi asemel oma käsitluses lastekirjanduses esineva kultuurispetsiifika tõlkimise teemal rääkinud selgitavast tõlkest, mis sisuliselt tähendabki sama – kultuurispetsiifiline element asendatakse selle funktsiooni või muu omaduse kirjeldusega^[14].

• Resümee
• Tsitaat
• Referaat