Omadus

See artikkel räägib omadusest kõige üldisemas ja filosoofilises mõttes; keemiliste ainete omaduste kohta vaata artiklit Aine omadused; sõna spetsiifiliste tähenduste kohta vaata lehekülge Omadus (täpsustus)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2015) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kui entiteet on nii- ja niisugune, siis öeldakse, et entiteedil (näiteks isikul või ka omadusel) on omadus (ladina keeles proprietas, inglise keeles property, prantsuse keeles propriété, saksa keeles Eigenschaft) olla nii- ja niisugune. Entiteetide kirjeldamiseks omistatakse neile omadusi.

Kui näiteks mõni õun on punane, siis sellel õunal on omadus olla punane.

Sealjuures tehakse vahet konkreetse entiteedi konkreetsel omadusel (näiteks punane on konkreetse punane õuna omadus, mis kuulub selle konkreetse õuna juurde) ja abstraktsel omadusel (näiteks punasus kui omadus, mis ei kuulu ühegi konkreetse punase entiteedi juurde).

Omadus ei pruugi olla väljendatav omadussõnaga ega kujutada endast kvaliteeti. Näiteks punasel õunal on ka omadus olla õun.

Omadused ei ole ainult substantsidel, vaid ka teistel entiteetidel. Näiteks on igal omadusel omadus olla omadus. Samuti võib näiteks punasel kui omadusel olla omadus olla hele.

Entiteedi omadus on olemuslik ehk essentsiaalne, kui ilma selle omaduseta ei saaks see entiteet olla see entiteet, mis ta on. Vastasel korral on omadus aktsidentaalne.

Erinevalt suhetest ei ole omadused mitte mitme entiteedi vahel, vaid kuuluvad ühele asjale. Kuid entiteedil, mis on mõne teise entiteediga või teiste entiteetidega suhtes, on ka omadus olla selles suhtes.

Omadust võib mõista kui realiseerunud ühist tunnust, funktsiooni, atribuuti või kvaliteeti, mis eristab ühte objektide, protsesside, suhete, sündmuste, tegevuste, isikute vms klassi teisest. Omadus on seega kitsendus, mille kaudu on võimalik määrata kuulumine ühte või teise entiteetide klassi.^[1]

Tänapäeva filosoofias puudub üksmeel, millised omadused on essentsiaalsed ja millised aksidentaalsed. Essentsiaalseid omadusi tähistatakse traditsiooniliselt ka sõnaga 'atribuut'.

17. sajandi empirismis, mida esindas John Locke, tehti vahet primaarsetel ja sekundaarsetel omadustel. Primaarseteks peeti objektiivselt mõõdetavaid omadusi nagu näiteks suurus ja vorm ning sekundaarseteks näiteks värvust ja maitset. Samas näiteks George Berkeley meelest on kõik omadused sekundaarsed, kuna omadused tekivad subjektiivse tunnetuse tulemusel.

Tehakse vahet ka liitsetel ja lihtsatel omadustel.

Omaduse mõistega tegeleb metafüüsika (ontoloogia).

Klassikalised seisukohad omaduste olemuse kohta:

• platonistlikus universaalide realismis on omadused iseseisvad realiteedid, millest saavad osa üksikud entiteedid;
• ekstensionaalses partikularismis, mida esindas näiteks Willard Van Orman Quine, on omadused tuvastatavad indiviidide hulkade abil;
• anti-realistlik esisukoht, mida esindab näiteks Nelson Goodman, on, et omadusi pole iseenesest olemas;
• Sydney Shoemakeri kausaalne seisukoht on aga, et omadused määratakse kindlaks vaid erinevate kausaalsete rollide abil.

Ühe või enama sama omadusega objekte võib liigitada vastavasse objektide klassi. Kuid kuna teatud omaduse põhjal kindlaks määratud kahe või enama objekti sarnasus ei määra nende objektide sarnasust mõne teise omaduse põhjal, võib objekte teoreetiliselt liigitada kolmel viisil:

1. kõigil samasse klassi kuuluvatel objektidel on lõplik nimekiri samu omadusi. See tähendab, et objektide klassi kuuluvaid objekte ei ole võimalik omavahel eristada ning need on identsed.
2. kõigil samasse klassi kuuluvatel objektidel on lõplik nimekiri samu omadusi, kuid vastava objektide klassi puhul võetakse arvesse vaid osasid neist omadustest. See võib viia samasse objektide klassi kuuluvate objektide vahel oluliste tähenduslike erinevusteni.
3. kõigil samasse klassi kuuluvatel objektidel on vähemalt potentsiaalselt lõpmatu nimekiri samu omadusi, kuid iga konkreetne objekt omab realiseerudes lõpliku arvu nendest omadustest. See tähendab, et samade omadustega objektide klass võib koosneda täielikult erinevate omadustega üksikobjektidest.

Loodusteadustes ja tehnikas kasutatakse sõnu 'omadus' ja 'suurus' sünonüümidena, ning omadused (suurused) jaotatakse

• ekstensiivseteks (keha suurust iseloomustavateks), nagu mass, pikkus, kaal jne;
• intensiivseteks (kehast sõltumatult materjali iseloomustavateks), nagu tihedus, kontsentratsioon, värvus, maitse jne.

Omadus on asjale omane viis olla (eine dem Dinge eigene Art zu sein), asja olemise viis (eine Seinsweise des Dinges). Asi on ühik (die Einheit), enda omaduste "kandja" (der "Träger" seiner Eigenschaften). Omaduse mõistes paikneb esmalt (empiiriline) kuuluvus asja juurde (Zugehörigkeit zu einem Dinge), millegi sisaldumine kompleksis (das Enthaltensein eines Etwas in einem Komplex) ning teiseks "inherentsi"-suhe (die Beziehung der »Inhärenz«), kvaalide "omamine" osana asjast (das »Haben« des Quale seitens des Dinges), analoogselt mõeldes kogeva Mina teadvusseisunditele (analog gedacht dem Verhältnisse der Bewußtseinszustände zum erlebenden Ich). Formaalselt tekib omaduse mõiste apertseptsiooni analüütilise funktsiooni saadusena (Produkt der analytischen Funktion der Apperzeption) üheaegselt asja mõistega, kusjuures eeskujuks (vorbildlich) on sisemine kogemus (die innere Erfahrung). Omadus on see, mis asjale kui (suhteliselt) kestvale (dauernder), konstantsele (konstanter), oma "olemuses" õigustatud olekus on antud (in dessen "Wesen" begründeter Zustand zuerkannt wird).

Asjade omadused liigituvad (zerfallen) kvaliteetideks (Qualitäten), kvantiteetideks (Quantitäten) ja dünaamilisteks (dynamische) omadusteks. Asja meelelistest (sinnliche) omadustest on eristatavad (sondern) mõistelis-teaduslikult loodud (begrifflich-wissenschaftlich gesetzte) omadused, empiirilis-fenomenaalsetest (empirisch-phänomenalen) transtsendentsed omadused. Lõpuks võib eristada (unterscheiden) ka füüsilisi (materiaalseid) (physische (materielle)) ning psüühilisi (vaimseid) (psychische (geistige)) omadusi.

Filosoofia ajaloos on omadusi võrreldud (gegenübergestellen) kord asjalise ühiku (den dinglichen Einheit), kord tõlgendatud (aufgefaßt) asja enda koostisosade, faktoritena (Bestandteile, Faktoren des Dinges selbst).

Omaduste reaalsuse (Realität) kohta vt artikkel kvaliteet.

Vaata ka atribuut (Attribut), seisund (Zustand).

• Tunnus
• Karakteristik
• Primaarsed ja sekundaarsed omadused

• Eisler, Rudolf (1904). Eigenschaft - Wörterbuch der philosophischen Begriffe