Saksamaa

See artikkel räägib riigist; Eesti endisest külast vaata artiklit Saksamaa (Jõgeva). "Deutschland" suunab siia; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Deutschland (täpsustus)

---

Saksamaa Liitvabariik saksa Bundesrepublik Deutschland
Saksamaa lipp Saksamaa vapp
Juhtlause	Einigkeit und Recht und Freiheit
Riigihümn	Das Lied der Deutschen
Pealinn	Berliin
Pindala	357 588 km² [1]
Riigikeel	saksa
Rahvaarv	84 358 845 (31.12.2022)[2]
Rahvastikutihedus	235,9 in/km²
Riigikord	parlamentaarne liitvabariik
President	Frank-Walter Steinmeier
Liidukantsler	Olaf Scholz
Iseseisvus	843
SKT	3677,439 mld $ (2017)[3]
SKT elaniku kohta	44 665 $ (2017)[4]
Valuuta	euro
Ajavöönd	Kesk-Euroopa aeg
Tippdomeen	.de
ROK-i kood	GER
Telefonikood	49

Saksamaa (ametlik nimi Saksamaa Liitvabariik) on föderaalne vabariik Kesk-Euroopas. See piirneb Taani, Poola, Tšehhi, Austria, Šveitsi, Prantsusmaa, Luksemburgi, Belgia ja Hollandiga. Põhjas moodustavad loodusliku riigipiiri Põhjameri ja Läänemeri.

Pealinn ja valitsuse asukoht on Berliin, mõned üksikud ministeeriumid ja föderaalasutused asuvad Bonnis, endise Lääne-Saksamaa pealinnas. Poliitiline ülesehitus on föderaalne ja organiseeritud parlamentaarse demokraatiana. Põhiseaduse järgi määratleb Saksamaa end demokraatliku ja sotsiaalse liitriigi ning õigusriigina. Riik koosneb 16 osaliselt suveräänsest liidumaast. 83 miljoni elanikuga Saksamaa on Venemaa järel elanike arvult teine riik Euroopas ja suurim Euroopa Liidus. Saksamaa on ka ÜRO, Euroopa Liidu, NATO ja G8 liikmesriik.

Saksamaa asub Kesk-Euroopas 47°16′15″ ja 55°03′33″ põhjalaiuse ning 5°52′01″ ja 15°02′37″ idapikkuse vahel. Põhjas piirneb Saksamaa Taaniga (piiri pikkus 140 km), idas Poola (447 km) ja Tšehhiga (704 km), lõunas Austria (801 km, ilma piirita üle Bodensee) ja Šveitsiga (348 km, koos Büsingeni eksklaaviga, kuid ilma piirita üle Bodensee), edelas Prantsusmaaga (418 km), läänes Luksemburgi (128 km) ja Belgiaga (133 km) ning loodes Hollandiga (575 km). Maismaapiiri kogu pikkus on 3694 km^[5]. Loodes ja kirdes moodustavad loodusliku riigipiiri Põhjameri ja Läänemeri, Saksamaale kuulub ka osa Alpidest.

Saksamaal valitseb mõõdukas kliima sooja suve ja külma talvega, aga pikemaajalised pakase- ja lumeperioodid on haruldased. Vihma sajab aasta läbi. Talve keskmine õhutemperatuur on 0 °C. Sademete hulk on mõõdukas, 500 mm.

Kolmandik riigi põhjapoolsest osast asetseb Põhja-Euroopa tasandikul. Märgalad ja soised tingimused leiduvad enamasti Hollandi piiri lähedal. Liivases Macklenburgis kirdes on palju jääajast liustike poolt vormitud järvi.

Kesk-Saksamaal on peamiselt mustritu mägine maa, millest mõningad mäed on juba vormitud iidse vulkaanilise aktiivsuse poolt. Kesk-kõrgmaad jätkuvad idas ja põhjas kuni Saaleni ja liituvad Maagimäestikuga Tšehhi piiril. Berliinist lõunas, riigi kesk-ida osas, on maapind rohkem madal nagu põhjas koos liivase pinnasega ja jõgede ääres asetsevate märgaladega nagu Spreewaldi regioon.

Lõuna-Saksamaa pinnavorme iseloomustavad varieeruvad sirgjoonelised mägede ja kõrgendike ulatused. Lõunapiiril asuvad Alpid on suurimad mäestikud, kuid erinevalt Šveitsist ja Austriast asub Saksamaa pindalal väike osa Alpidest. Schwarzwaldi edelapiiril Prantsusmaa lähistel eraldab Reini Doonau ülemjooksust selle idanõlvadel.

Saksamaa pindalast (357 021 km²) on 4750 km² niisutamata maa ja 7798 km² kaetud veega. Saksamaal on merepiiri 2389 km ja maismaapiire 3694 km.

2016. aasta andmetel on 51% Saksamaa maa-alast põllumajandusmaa, samas kui 30% on metsamaa ja 14% on kaetud asulate või infrastruktuuriga.^[6]

Saksamaalt on seni leitud 28 000 taime- ja seeneliiki, nende hulgas 3242 õistaimeliiki. Putukad on 33 305 liigiga Saksamaal esineva ligikaudu 48 000 loomaliigi seas suurim rühm. Saksamaal on 706 liiki selgroogseid, millest rikkaimad on kalad ja linnud. 91 liigiga moodustavad imetajad selgroogsete hulgas vaid väikese rühma. Paljude nende liikide populatsioon on praegu ohus. Seiratavatest taimedest on ohustatud 28,7% ja 3,7% on juba välja surnud. Loomade hulgas on ohustatud 71% kahepaiksete ja roomajate liikidest, 37% linnuliikidest ja 38% imetajate liikidest. Kuus protsenti linnuliikidest ja 13% imetajatest on juba välja surnud. Umbes 500 biotoobitüübi hulgast on ohustatud üle kahe kolmandiku (69%). Mõne linnu- ja nahkhiireliigi populatsioonid aga suurenevad. Need on kehtivate kaitseskeemide, näiteks 1992. aastal rakendatud loomastiku ja taimestiku elupaikade juhendi ning põllumajanduse ekstensiivistamise meetmete mõjud. NATURA 2000 ühtne võrgustik hõlmab FFH ja linnukaitse juhendi alusel registreeritud alasid, mis katavad ligikaudu 13% Saksamaa maismaast.^[7] Kuused, männid, pöögid ja tammed moodustavad kokku 73% metsamaast. Ligikaudu 90% metsamaast moodustavad 11 puuliiki. Riikliku metsainventuuri käigus uuriti 51 puuliiki või puuliigirühma.^[8]

Niiske kliima tõttu on Saksamaa veevarud suured. Jõgede vett tarbivad tööstusettevõtted. Jõgedel kasutatakse veetransporti ning nende vahele on rajatud palju kanaleid. Järvi on Saksamaal vähe. Kalavarud veekogudes on tühised.

Kümme pikemat osaliselt või tervenisti läbi Saksamaa voolavat jõge on järgmised:

1. Doonau (Donau; 2852 km),
2. Rein (Rhein; 1320 km),
3. Elbe (1165 km),
4. Odra (Oder; 866,12 km),
5. Mosel (545 km),
6. Main (524 km),
7. Inn (510 km),
8. Weser (433 km),
9. Saale (413 km),
10. Spree (382 km).

Suurimad järved on Bodeni järv (536 km²), Müritz (117 km²) ja Chiemsee (80 km²).

1949. aastast on riigi ametlik nimi Bundesrepublik Deutschland, eesti keeles Saksamaa Liitvabariik (kuni 1983. aastani Saksa Föderatiivne Vabariik).

 Pikemalt artiklis Saksamaa liidumaad

Saksamaa koosneb 16 liidumaast:

Saksamaa on parlamentaarne liitvabariik. Riigipea on liidupresident (Bundespräsident), kelle valib 5 aastaks valimiskogu (Bundesversammlung), mis koosneb Liidupäeva liikmetest (50%) ja liidumaade esindajatest (50%). Sama isik võib ametis olla kaks ametiaega järjest. Seadusandlikku võimu teostavad Liidunõukogu (Bundesrat) ja Liidupäev (Bundestag). Liidunõukogu 69 liiget esindavad liidumaade huve. Liikmed määravad liidumaade valitsused ja neid võidakse alati tagasi kutsuda. Iga liidumaa võib rahvaarvust sõltuvalt esitada 3–6 liiget, kes tohivad hääletada ainult blokina. Liidupäeva 299 liiget valib rahvas enamusvalimistel ühemandaadilistest ringkondadest, 299 liiget proportsionaalsuse põhimõttel parteinimekirjade järgi. Võib tekkida ka lisamandaate (2005. aasta valimistel lisandus neid 16). Erakondlik valimiskünnis on 5% või kolm isikumandaati. Parlamendiliikmete volitused kestavad neli aastat. Bundestagi valimistel saavad hääletada kõik üle 18-aastased ja Saksamaa kodakondsust omavad inimesed. Liidumaavalimistel (Landtagswahlen) saavad hääletada kõik üle 18-aastased ja Saksamaa kodakondsusega inimesed. Brandenburgis, Schleswig-Holsteinis, Bremenis ja Hamburgis saab hääletada alates 16. eluaastast, Saksamaa kodakondsus on endiselt nõutav. Munitsipaal/kohalikel valimistel (Kommunalwahlen) saavad hääletada kõik Saksamaa kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud, kes on Saksamaal elanud üle kolme kuu. Vanuse alammäär oleneb osariigist. Saksimaal, Saarimaal, Rheinland-Pfalzis, Hessenis ja Baieris saavad hääletada ainult 18-aastased ja vanemad inimesed. Teistes liidumaades saab kohalikel valimistel hääletada alates 16. eluaastast. Lisaks on kõigil täiskasvanud ELi kodanikel lubatud hääletada Euroopa Parlamendi valimistel.^[9] Täidesaatev võim kuulub liiduvalitsusele (Bundesregierung), mida juhib liidukantsler (Bundeskanzler), kelle nimetab liidupresidendi ettepanekul 4 aastaks Liidupäev. Valitsuskabineti liikmed nimetab liidukantsleri ettepanekul liidupresident. Saksamaal kehtib mitmeparteisüsteem. Olulisimad erakonnad on Kristlik-Demokraatlik Liit (Christlich Demokratische Union Deutschlands) ja selle sõsarpartei Baieri Kristlik-Sotsiaalne Liit (Christlich-Soziale Union in Bayern), Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (Sozialdemokratische Partei Deutschlands) ja Vaba Demokraatlik Partei (Freie Demokratische Partei). Kõrgeim kohtuorgan on Liidu Põhiseaduslik Kohus, mille 16 kohtunikku teostavad põhiseaduslikku järelevalvet ja lahendavad liidumaade-vahelisi tülisid. Pooled kohtunikest valib Liidupäev ja pooled Liidunõukogu. Kohtunike ametiaeg on 12 aastat ja neid ei tohi tagasi valida. Kõrgeim apellatsiooni- ja kassatsioonikohus on Liidukohus. Liidumaadel on oma kohtud. Kehtib 1949. aasta põhiseadus (mida on hiljem mitu korda täiendatud). Igal liidumaal on oma põhiseadus, parlament ja valitsus. Rahvusvahelise klassifikatsiooni alusel on Saksamaa vaba riik. Korruptsiooniindeksi järgi asub Saksamaa maailmas 10. kohal.^[10]

Saksamaa riikliku julgeolekusüsteemi moodustavad välisluureamet – Föderaalne Teabeteenistus (saksa k. Bundesnachrichtendienst BND), vastuluureasutus – Saksamaa föderaalne julgeolekuteenistus ehk Föderaalne Põhiseaduse Kaitsmise asutus (Bundesamt für Verfassungsschutz, BfV), sõjaväe vastuluure^[11] (Militärische Abschirmdienst, MAD) ja üleriigiline föderaalne kriminaalpolitsei asutus (Bundeskriminalamt, BKA).

Saksamaa on suurriik, kus elab 2021. aasta septembri andmete järgi 83 222 442 inimest, sellega on Saksamaa Euroopa Liidu suurima rahvaarvuga riik^[12]. Maailmas on ta selle näitaja poolest 19. kohal.^[13] Rahvastikutihedus on 240 inimest ruutkilomeetri kohta.^[14] Keskmine eeldatav eluiga on meestel 78,6 ja naistel 83,4 aastat.^[15] Sündimus on 9,3 ja suremus 11,8 1000 inimese kohta aastal 2020.^[16] Saksamaa loomulik sünni ja suremuse suhe on olnud negatiivne 49 aastat järjest, mis on globaalselt selle näitaja pikim ametlik kestus.^[17] 87% elanikkonnast moodustavad Saksamaa kodanikud. 2021. aasta septembri seisuga on registreeritud Saksamaal 10,79 miljonit välisriikide kodanikku.^[18] Saksamaa iive on olnud üldjoontes juba 18. sajandist positiivne, 20. sajandil oli 3 suuremat mõõna, 2 maailmasõda ning aastad 1969–1973^[19], mille järel on iive püsinud võrdlemisi stabiilsena. Prognooside kohaselt on aastaks 2050 Saksamaa rahvaarv langenud 77,6–83,6 miljonini erinevate mudelite tulemusena.^[20]

Rahvastikutihedus on suurim endiste/praeguste tööstuspiirkondade lähedal, kuhu on tekkinud suured linnastud (näiteks Ruhri tööstuspiirkond). Väiksem tihedus on Lõuna-Saksamaal, kus mõnevõrra takistavaks teguriks on mäed. Viimasel aastakümnel on vähenenud ka endise Ida-Saksamaa rahvastikutihedus, kuna hulk inimesi on suundunud elama läände, et leida paremad töövõimalused. Seega rahvastiku paiknemine sõltub nii looduslikest põhjustest kui ka sotsiaalsest olukorrast (töökohtade arv jne). Võrreldes naaberriikidega on Saksamaa suhteliselt tihedalt asustatud, kuna minevikus toimunud sõdade tõttu on riik kaotanud palju endisi territooriume. Naabritest on suurem rahvastikutihedus Belgias, Hollandis ja Luksemburgis.^[21]

Saksamaa suurimad linnad on Berliin, Hamburg, München, Köln, Frankfurt ja Stuttgart. Suurim linnastuvõrk on Reini-Ruhri piirkond, kus elab ligikaudu 14 miljonit inimest.^[22]

Koht	Linn	Liidumaa	Elanike arv
1.	Berliin	Berliin	3 439 100
2.	Hamburg	Hamburg	1 769 117
3.	München	Baieri	1 330 440
4.	Köln	Nordrhein-Westfalen	1 000 660
5.	Frankfurt am Main	Hessen	671 927
6.	Stuttgart	Baden-Württemberg	600 068
7.	Düsseldorf	Nordrhein-Westfalen	586 217
8.	Dortmund	Nordrhein-Westfalen	581 308
9.	Essen	Nordrhein-Westfalen	576 259
10.	Bremen	Bremen	547 685
11.	Hannover	Alam-Saksi	520 966
12.	Leipzig	Saksimaa	518 862
13.	Dresden	Saksimaa	517 052
14.	Nürnberg	Baieri	503 673
15.	Duisburg	Nordrhein-Westfalen	491 931

Vaata ka: Saksamaa linnade loend

Pärast reformatsiooni on Lõuna-Saksamaa valdavalt katoliiklik ja Põhja-Saksamaa protestantlik. 19. sajandi lõpul algas sakslaste eelkristlike juurte otsimine, mille religioosse müstika pinnal kasvas välja rassistlik natsionaalsotsialism.

Pärast Teist maailmasõda on Saksamaale saabunud hulgaliselt Türgist pärit võõrtöölisi, kes tõid kaasa islami.

Saksamaa suurlinnad on kujunenud paljude Aasia ja Ameerika uusreligioonide keskusteks Euroopas.

Vaata ka: Bambergi peapiiskoppide loend ja Berliini piiskoppide ja peapiiskoppide loend

 Pikemalt artiklis Saksamaa majandus

Saksamaa oli 2020. aastal SKT suuruse poolest neljas riik maailmas.^[23] Ekspordimahult Hiina ja Ameerika Ühendriikide järel maailma kolmas^[24] ja impordimahult Ameerika Ühendriikide ja Hiina järel maailma kolmas.^[24]

2023. aastal oli Saksamaa SKP 4,46 triljonit dollarit, millega see oli USA ja Hiina järel ning Jaapani ees maailmas kolmas.^[25]

Saksamaa võttis 1. jaanuaril 2002 kasutusele euro, mis vahetas välja Saksa marga.

Tööjõulisi elanikke oli 2022. aastal Saksamaal 42,92 miljonit^[26] ja töötuid 7,5%.^[27]

SKT ja tööjõu jaotumine sektoritesse^[28]

Sektor	SKT osakaal	Tööjõu osakaal
Põllumajandus	0,9%	2,4%
Tööstus	26,8%	29,7%
Teenindus	72,3%	67,8%

Saksamaa põhilised ekspordiartiklid on masinad ja masinaosad, sõidukid ja varuosad, kemikaalid, metallid, meditsiini- ja toidukaubad. Saksamaa tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid – 9,11%, Prantsusmaa – 7,97%, Hiina – 7,48%, Holland – 6,1%, Suurbritannia – 5,98%, Itaalia – 5,23%, Poola – 4,84%, Austria – 4,7% (2019).^[24]

Saksamaa põhilised impordiartiklid on masinad ja masinaosad, sõidukid ja varuosad, kemikaalid, metallid, nafta ja selle saadused, metalli-, plastmass- ja tekstiilitooted. Saksamaa tähtsaimad impordipartnerid on Holland – 9,15%, Hiina – 8,34%, Prantsusmaa – 6,56%, Belgia – 5,92%, Poola – 5,88%, Itaalia – 5,55%, Tšehhi – 5,33%, Ameerika Ühendriigid – 5,15 (2019).^[24]

Aasta 2004 seisuga toodeti Saksamaal kokku 566,9 miljardit kilovatt-tundi (kWh) elektrit, millest eksporditi 50,8 miljardit kWh. Energialiikide jaotumine Saksamaal 2004. aasta seisuga oli järgmine: 40% – naftasaadused, 24% – kivisüsi, 22% – maagaas, 11% – tuumaenergia, 2% – hüdroenergia ja 2% – muu energia. Energiavarudest leidub rikkalikult kivisütt (Ruhri tööstuspiirkonnas) ja pruunsütt (Saksimaal ja Harzi mäestikus). Maagaasi leidub peamiselt Põhja- ja Lõuna-Saksamaal. Põhjameres ja Põhja-Saksamaal on riigil ka väikesed naftavarud. Suurte jõgede olemasolu (Rein, Elbe, Doonau jne) võimaldab ka hüdroenergia kasutamist, kuid siiski maailma mastaabis suured hüdroelektrijaamad Saksamaal puuduvad. Kuna kõik potentsiaalsed hüdroenergia tootmiseks sobivad kohad on juba kasutusele võetud, siis tulevikus selle osakaal enam tõusta ei saa. Viimasel aastakümnel on Saksamaal kõvasti hakatud rõhku panema ka tuuleenergiale: Saksamaast on saanud suurim tuuleenergiatootja terves maailmas. 2021. aastaks on otsustatud kõik Saksamaal töötavad tuumaelektrijaamad sulgeda ja sealt tulenev energiapuudujääk asendada rohelise energia näol. 2050. aastaks on võetud vägagi suurejooneline eesmärk: tõsta taastuvenergia osakaal energiamajanduses 50% peale.

Suur osa Saksamaal leiduvast toorainest on tänaseks ennast juba ammendanud. Ohtralt on veel naatriumi leiukohti. Harzi mäestikus kaevandatakse veel ka pliid ja tsinki. Saksamaal on nii kerge- kui ka rasketööstusettevõtteid. Suurimad tööstusettevõtted paiknevad Ruhri piirkonnas, tooraine olemasolu ja Reini jõe tõttu. Piirkonnas asuvad suured tööstuslinnad nagu Essen ja Dortmund. Ülemaailmset kuulsust on sakslased kogunud autotööstusega, mis on väga kõrgelt hinnatud üle terve maailma – Volkswagen ja Daimler AG on ühed suuremad autotootjad terves maailmas (aasta 2019 seisuga tootsid ettevõtted kahe peale ligi 14,1 miljonit sõidukit). Ka elektroonikatööstuses ollakse tasemel (tänud suurettevõttele Siemens Group). Metallurgias pole Saksamaa küll maailma juhtivamaid riike, kuid Euroopas talle vastast ei ole. Näiteks ollakse Euroopa suurim terasetootja ja eksportija. Alumiiniumi puhul jäädakse alla vaid Norrale. Kergetööstuse hõive riigis suur pole, kuna masstoodang on koondunud odavama tööjõuga riikidesse. Siiski pärinevad paljud arenenud riikides tuntuks saanud brändid just nimelt Saksamaalt (näiteks sportrõivaste bränd Adidas). Kõrgtehnoloogilise tootmise arengueeldused on suured. Riigis on selleks vajaminevat kapitali, nõudlust kui ka võimalusi ekspertide väljakoolitamiseks.

 Pikemalt artiklis Saksa kultuur

Saksa keel oli varem lingua franca Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopas ning on inglise keele järel teine õpituim võõrkeel. Saksa kultuur on rikas, riiki tuntakse "poeetide ja mõtlejate maana" (das Land der Dichter und Denker)^[viide?].

• Heliloojaid: Johann Sebastian Bach, Ludwig van Beethoven, Johannes Brahms, Georg Friedrich Händel, Felix Mendelssohn Bartholdy, Robert Schumann, Richard Wagner.
• Kirjanikke: Heinrich Böll, Johann Wolfgang von Goethe, Günter Grass, Heinrich Heine, Hermann Hesse, Thomas Mann, Karl May, Friedrich Schiller, Albert Schweitzer.
• Kunstnikke: Albrecht Altdorfer, Albrecht Dürer, Max Ernst, Georg Baselitz, Joseph Beuys, Lucas Cranach vanem.
• Filosoofe: Friedrich Engels, Jürgen Habermas, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Martin Heidegger, Immanuel Kant, Gottfried Leibniz, Karl Marx, Friedrich Nietzsche, Arthur Schopenhauer.
• Teadlasi: Max Born, Robert Bunsen, Albert Einstein, Carl Friedrich Gauss, Werner Heisenberg, Heinrich Rudolf Hertz, David Hilbert, Johannes Kepler, Georg Simon Ohm, Max Planck, Wilhelm Röntgen.
• Leiutajaid: Karl Benz, Rudolf Diesel, Johannes Gutenberg, Otto Lilienthal, Carl von Linde, Nikolaus Otto, Werner von Siemens, Konrad Zuse.

 Pikemalt artiklis Saksamaa ajalugu

Arvatakse, et germaani hõimude etnogenees sai alguse hilisel Skandinaavia pronksiajal või kõige hiljem eel-Rooma rauaajal. Hõimud hakkasid 1. sajandil eKr liikuma Lõuna-Skandinaaviast ja Põhja-Saksamaalt lõuna, ida ja lääne poole. Nii said nad kokku gallia keltide, pärsia, balti ja slaavi hõimudega Ida-Euroopas. Varasest germaani ajaloost teatakse üldiselt vähe, teatakse vaid nende läbikäimisest ja kaubavahetusest Rooma Impeeriumiga.

1. sajandi algusaastatel korraldas Rooma pika sõjalise kampaania Reinist itta jäävatel aladel. Rooma võimule allutati mitmed germaani hõimud. Piirkond kuulutati rahulikuks 7. a pKr ning Germaania asehalduriks määrati Publius Quinctilius Varus. Vallutuskampaaniat juhtinud Tiberius (hilisem keiser) lahkus piirkonnast, et tegeleda Illüürias puhkenud ülestõusuga.

9. aastal toimunud Teutoburgi lahingus said Varuse juhitud Rooma väed germaanlaste ühisväe käest hävitavalt lüüa. Heruskide pealik Arminius oli suutnud koondada rivaalitsevad germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu. Kuna Arminius oli ise Rooma sõjaväes teeninud, tundis ta selle nõrku kohti. Ta meelitas Varuse valeinformatsiooni abil Teutoburgi metsa, kus germaanlaste varitsus hävitas kogu Varuse armee. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus edasistest Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest.

Aastaks 100, mis on ka Tacituse "Germania" aeg, olid saksa hõimud asustanud enamuse tänapäeva Saksamaa aladest: Reinist Doonauni. 3. sajandil kerkis esile hulk Lääne-Germaani hõime: alemannid, frangid, saksid, friislased, sikambrid ja tüüringlased. Umbes 260. aastal murdsid need hõimud läbi Limesi frondi ehk liikusid kaugemale Reini ja Doonau jõgedest.

Keskaegne saksakeelse tuumikuga (Austria ja Saksamaa) riik Saksamaa kuningriik tekkis 843. aastal Verduni lepingu alusel, 800. aastal Karl Suure loodud Karolingide impeeriumi jagunemise tagajärjel. Värske Saksa-Rooma impeerium püsis 1806. aastani. Selle territoorium ulatus Eideri jõest põhjas Vahemereni lõunas. Tihti viidatakse tekkinud riigile ka kui Püha Rooma Riigile või Vanale Keisririigile. Ametlik riigi nimi oli siiski Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik (ladina keeles Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicæ).

Algselt pärast Frangi riigist eraldumist jätkus piirkonnas hertsogkondadeks killustumine ning alles Otto I (936–973) valitsemisajal suutis ta Rooma paavsti toetusel allutada hertsogiriigid ning pärast sõjakäiku Rooma end 962. aastal Rooma keisriks kroonida, kuid juba pärast Otto I surma hakkas keisri võim vähenema, seda eriti tema vastuolude tõttu Rooma paavstidega, kes keskajal Euroopas valitseva roomakatoliku kiriku peana tahtis lisaks vaimulikule võimule ka ilmalikku võimu kõikide keskaegsete riikide valitsejate üle.

Saksi dünastiasse kuulunud keiser Otto I juhtimisel ühendati Lotring, Saksimaa, Frangimaa, Švaabimaa, Tüüringi ja Baierimaa. Järgmise, Saali dünastia valitsemisajal 11. sajandil liideti Saksa aladega ka Põhja-Itaalia ja Burgundia, ehkki keisrivõimu nõrgestas nn Investituuritüli – konflikt keisri ja paavsti vahel maavalduste küsimuses. Saksa keisrid olid isegi kirikust välja arvatud kuni 1122. aasta Wormsi rahuni. Hohenstaufeni keisrite ajal (1138–1254) suurendasid saksa vürstid Läänemere ristisõdade käigus veelgi oma mõjujõudu idas ja lõunas. Põhja-Saksamaa linnad aga rikastusid Hansa Liidu liikmetena.

13. sajandi keskel, kui Hohenstaufenite dünastia hääbus, tekkis mõneks ajaks – 25 aastaks interregnum ehk valitsejata aeg. Ükski valitseja ei suutnud ülal hoida seadusi või õigusi, aadlikud eirasid seadusi, röövrüütlid laastasid maad. Kuna keisrivõim ei kehtinud ja rüütlid omavahel jagelesid, oli vabalinnadel aega ja võimalust oma mõjuvõimu kasvatada. Nii sõlmisidki kaubalinnad hansalinnade liidu. Lõpuks leiti Rudolf I näol mees, kes sai riigi valitsemisega hakkama, ning pärast tema troonile asumist 1273 olid kõik Saksa keisrid Habsburgide, Wittelsbachide või Luxemburgide dünastiast.

Keiser Karl IV valitsemisajal (1346–1378) viidi Saksa Rahva Püha Rooma keisririigi pealinn Prahasse ja põhiosa Tšehhi (Böömi)maale, Habsburgide dünastia esindaja Karl V (Aragóni ja Kastiilia (hilisema Hispaania)) kuningas, Saksa kuningas, Itaalia ja Napoli kuningas, Burgundia hertsog ja Austria ertshertsogi valitsemisajal (1519–1556) asus keisririigi pealinn Madridis ja põhikeskus Pürenee poolsaarel.

1517. aastal kirjutas Wittenbergis munk Martin Luther oma 95 teesi, millega pani aluse uuele religioonile. Luterlus omas laia levikut Saksamaa vürstiriikides ning roomakatoliku kirikust eraldiseisev luteri kirik sai paljudes saksa vürstiriikides 1530. aastal õiguslikuks usutunnistuseks. Lahkarvamused usuküsimustes roomakatoliku kirikuga viisid Kolmekümneaastase sõjani (1618–1648), mis laastas Saksamaad. Kolmekümneaastase sõja lõpetas Vestfaali rahu 1648. aastal, keisririik jagati de facto paljudeks (300) iseseisvateks vürstiriikideks.

Pärast 1740. aastat valitses Saksamaad duaalsus (kaksikmonarhia) – Austria Habsburgid ja Preisimaa kuningriik. Brandenburgi mark-Preisi kuningriiki valitses 1740. aastast kuningas Friedrich II, kes läks ajalukku kui Friedrich Suur. Saksamaa ühe kuurvürstiriigi esiletõusu aluseks oli Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelmi poolt 1618. aastal Poola kuningalt lääniks Preisimaa ühendamine Brandenburgiga ning tugeva sõjaväe ning hariduse arendamine (Halle ülikooli (1694) ja Teaduste akadeemia (1699) asutamine). Samuti oli Brandenburg-Preisimaa varjupaigaks Prantsusmaa hugenottidele ja teistele (Madalmaade) usuvähemustele, kes leidsid protestantlikul Preisimaal pelgupaiga. Brandenburgi-Preisimaa laienemine toimus ka Poola jagamiste käigus: 1772. aastal Ida-Pommeri, Warmia ja Kulmimaa (Chelmnomaa) vastavalt 1793. ja 1795. aastal.

Nimelt alates 1793. aastast oli Saksamaa mässitud esmalt koalitsioonisõdadesse, seejärel Napoleoni sõdadesse. Reinist lääne pool olevad alad kaotati Prantsusmaale. 1803. aastal viidi läbi territoriaalreform. Kirik kaotas palju privileege ja senised 289 pisiriiki koondati 112 suuremaks haldusüksuseks. Mõned nendest nagu Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg toetasid Napoleoni sõdades Austria vastu ja 1806. aastal lakkas Saksa Rahva Püha Rooma keisririik olemast. Baierimaa, Baden, Saksimaa ja Württemberg said kuningriigi õigused ning Napoleon lõi Jena jõe lahingus Preisimaad ja Prantsusmaa okupeeris riigi.

Pärast seda, kui venelaste, austerlaste ja preislaste armeed 1813. aastal Leipzigi all rahvaste lahingus lõpuks Napoleoni väed purustasid, järgnes prantslaste kaotus brittidele Waterloo lahingus ning 1815. aastal toimus Viini kongress.

Viini kongressil asutati Saksa Konföderatsioon (Saksa Liit), mis koosnes 35 riigist ja 4 vabalinnast, mida juhtis Bundestag Maini-äärsest Frankfurdist, milles mängis olulist rolli Austria võimukas kantsler Klemens Wenzel Lothar von Metternich. 1820–1830 toimus Saksamaa kiire industrialiseerimine ja moodustati Saksa tolliliit, mis oli esimene samm ühtse Saksamaa suunas. Hilisem kantsler Otto von Bismarck soodustas ühinemist kõigi sõjaliste ja diplomaatiliste vahenditega.

Mitmete revolutsiooniliste liikumiste valguses Euroopas algatasid intellektuaalid ja keskklass Märtsirevolutsiooni Berliinis. Preisi sõjavägi surus selle 1849. aastal veriselt maha. Samal aastal alustas Preisimaa Saksamaa ühendamist. Selleks sõlmiti koos Saksimaa ja Hannoveriga sama aasta mais leping, mida hakati nimetama Kolme Kuninga Uniooniks. Sellega ühines peatselt 28 Saksa riiki. Sündmuste käiku sekkus Venemaa, kelle survel pidi Preisimaa Olomouci linnas kirjutama alla kokkuleppele Austriaga, millega ta lubas loobuda Saksamaa ühendamise plaanist enda juhtimise alla. Ühtlasi taastati ka Saksa Liit, milles liidriroll kuulus Austriale. Kokkulepet hakati kutsuma Olmützi alanduseks.

Pärast võitu 1866. aastal Austria ja Prantsusmaa üle kuulutatigi Versailles' lossi peegelsaalis 18. jaanuaril 1871 välja Saksa riik.

Vaata ka: Põhja-Saksa Liit

 Pikemalt artiklites Saksa Riik ja Saksa Keisririik

Uut keisririiki valitses Preisi Hohenzollernite dünastia ja pealinnaks oli Berliin. Keisririik ühendas kõiki saksa laialipillutud alasid peale Austria – Kleindeutschland ehk Väike-Saksamaa, mis moodustas koos Ungari ja Böömimaaga Austria-Ungari keisririigi. Alates 1884. aastast hakati asutama kolooniaid ka väljaspool Euroopat.

Saksamaa ühendamise järgsel perioodil, mida tunti ka Gründerzeiti nime all, kindlustas Saksamaa positsiooni esimene Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck, kes lõi rahvusvahelisi liite, alliansse ning piiras senise Euroopa suurvõimu Prantsusmaa mõju diplomaatiliste meetmetega, vältides sõdu. Siiski hakkas Saksamaa oma ühendamise tõttu teistesse riikidesse üleolevamalt suhtuma ning see tekitas välissuhetesse mõrasid. Enamikust vastloodud liitudest arvati Saksamaa välja. Täpsemalt: Prantsusmaa lõi uusi suhteid, kirjutades 1904 Ühendkuningriigiga alla Entente Cordiale'i lepingule ja kindlustades oma suhteid Venemaaga. Peale oma Austria-Ungari suhete jäi Saksamaa poliitiliselt üha enam isoleerituks.

19. sajandi lõpul püüdis Saksamaa laieneda väljapoole Euroopat ja liitus teiste Euroopa jõududega, et saada osa Aafrikast ja Aasiast (Hiinas). Aafrika alad jagati Berliini konverentsil Euroopa jõudude vahel. Saksamaale jäid Ida-Aafrika, Kagu-Aafrika, Togo ja Kamerun. Soov omandada kolooniaid Aafrikas tekitas pingeid "suurte jõudude" – Ühendkuningriigi, Austria-Ungari, Preisimaa, Venemaa ja Prantsusmaa vahel.

Austria kroonprintsi mõrv 28. juunil 1914 vallandas täpselt kuu aega hiljem Esimese maailmasõja. Saksamaa koos Austria-Ungari keisririigiga juhtisid Keskriikide liitu, mis kaotas sõja Liitlasvägedele (alguses Antant). Novembris 1918. aastal vallandus Saksa Revolutsioon ning keiser Wilhelm ja kõik saksa vürstid loobusid troonist. 11. novembril 1918 tegi Compiegne'i vaherahu sõjale lõpu ja Saksamaa oli sunnitud alla kirjutama Versailles' rahulepingule juunis 1919. Saksamaa kaotas suuri alasid Poolale, Prantsusmaale, Leedule. Reparatsioonikulud olid suured ja pärssisid majandust, tööstust. Leping võeti Saksamaal vastu kui sõja jätk ning selle ränkus olevat otseselt seotud natsismi populariseerumisega.

 Pikemalt artiklis Weimari vabariik

Pärast edukat Saksa Revolutsiooni 1918. aasta novembris kuulutati välja vabariik. Weimari Põhiseadus sai kehtivaks, kui president Friedrich Ebert selle 11. augustil 1919 allkirjastas. 1918. aastal asutati Saksamaa Kommunistlik Partei. Asutajateks olid Rosa Luxemburg ja Karl Liebknecht. 1919. aastal asutati Adolf Hitleri juhtimisel Saksa Rahvussotsialistlik Töölispartei.

Kogu riik kannatas majanduslanguse all, mida põhjustasid Versailles' rahu rasked tingimused ja mitu ebastabiilset valitsust järjest. Selle tõttu nõrgenes saksa poliitiliste üksuste, parlamendiliikmete, parteide tähtsaim tunnus: parlamentaarne demokraatia. Seda võimendas veelgi laialt levinud parempoolsete liikumine (monarhistid, rahvuslased ja natsionaalsotsialistid). Ekstreemsed poliitilised jõud kasutasid olukorda, kommunistid ja natsionalistid kõigutasid noort demokraatiat. Dolchstoßlegende on poliitiline müüt, mis väidab, et Saksamaa kaotas Esimese maailmasõja Saksa revolutsiooni, mitte sõjalise kaotuse tõttu. Teisest küljest, radikaalsed vasakpoolsed kommunistid, nagu näiteks Spartakusbund, tahtsid tühistada seda, mis neile tundus "kapitalistliku valitsusena" ning asemele panna Räterepublik – nõukogude vabariik. Mitu parteid suutis lüüa parlamendi vägesid ja toimus tuhandeid poliitiliselt motiveeritud mõrvu. Tulemuseks olid parlamendi poolt hirmutatud valijad ning kõikjale külvatud vägivald ning viha rahva hulgas, kes kannatas töötuse ja vaesuse all. Pärast edutuid valitsuskabinette ei näinud president Paul von Hindenburg alternatiive ning oli parempoolsete nõuandjate poolt nurka surutud – ta nimetas 30. jaanuaril 1933 riigikantsleri ametisse Adolf Hitleri.

 Pikemalt artiklis Kolmas Riik

27. veebruaril 1933 süüdati Reichstag põlema. Selle sündmuse tagajärjel välja antud dekreet tühistas suure osa Saksamaa kodanike põhiõigustest. Parlamendis vastu võetud aktiga anti Hitlerile täielik seadusandlik võim – ainult Sotsiaaldemokraatlik partei hääletas selle vastu. Kommunistidest parlamendiliikmed olid selleks ajaks juba vangistatud. Võimaliku vastupanu mahasurumiseks kasutas Hitler oma uut võimu ning kehtestas mõne kuuga totalitaarse tsentraliseeritud režiimi. Tööstuse jalule aitamisel keskenduti sõjaväe taasrelvastamisele. 1935. aastal võttis Saksamaa oma kontrolli alla Saarimaa ja 1936. aastal Reinimaa (mõlemad piirkonnad olid Versailles' rahuga kaotatud).

Paralleelselt armee taasrelvastumisega muutus Saksamaa toon välispoliitikas üha agressiivsemaks. 1938. aastal võeti oma kontrolli alla Austria (Anschluss), millele järgnes 1939. aastal Tšehhoslovakkia okupeerimine. Ettevalmistava sammuna Poola ründamiseks sõlmiti 1939. aastal Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel vastastikuse mittekallaletungi leping ehk nn Molotovi-Ribbentropi pakt.

1939. aastal kasvasid militarismist, natsionalismist ja territoriaalküsimustest tekkivad pinged, mis vallandusid 1. septembril välksõjas Poola vastu. Kaks päeva hiljem kuulutasid britid ja prantslased sakslastele sõja ning Teine maailmasõda oligi alanud. 22. juunil 1941 avas Saksamaa Idarinde tungides Nõukogude Liitu. Sellega oli mittekallaletungileping murtud. Peatselt pärast seda, kui Jaapan ründas Ameerikat Pearl Harbouris, kuulutas Saksamaa sõja ka USA-le. Sõda Euroopas lõppes 1945. aasta 8. mail kui Saksamaa kapituleerus.

Pärast sõda sai Saarland Prantsuse protektoraadiks 1947–1956 aastateks.

Natsistliku režiimi ajal hukati umbes 11 miljonit inimest, sealhulgas 4–6 miljonit juuti (holokaust). Kogu Euroopas on Teine maailmasõda vastutav 35 miljoni inimese surma eest.

Saksamaa kaotas sõja tagajärjel hukkunutena miljoneid sõdureid ja tsiviilisikuid, kokku ligi 10 miljonit inimest. Lisaks territoriaalsed kaotused. Teistest riikidest oli Saksamaale pagenud või välja saadetud peaaegu 15 miljonit sakslast. Sõjas said kahjustusi peaaegu kõik suuremad Saksamaa linnad.

Saksamaa tingimusteta kapituleerumine lõpetas Teise maailmasõja. Kolme suurriigi juhtide konverents Jaltas määras Saksamaa edasise struktuuri. Potsdamis fikseeriti ka selle üksikasjad. Suurbritannia, Prantsusmaa, Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit jaotasid Saksamaa ja Berliini okupatsioonitsoonideks, mis pidid jääma kehtima kuni uue, demokraatliku Saksamaa loomiseni.

Külm sõda sai alguse Berliini blokaadist 1948–1949, mis jaotas Saksamaa pealinna Berliini kaheks.

23. mail 1949 kuulutati kolmes läänepoolses okupatsioonitsoonis välja Saksamaa Liitvabariik (Bundesrepublik Deutschland, BDR; Lääne-Saksamaa) ja 7. oktoobril 1949 idapoolses tsoonis Saksa Demokraatlik Vabariik (Deutsche Demokratische Republik, DDR). Seda nimetatakse Saksamaa lõhenemiseks.

Saksa Demokraatlik Vabariik oli sisuliselt NSVL satelliitriik ja Varssavi Lepingu Organisatsiooni läänepoolseim riik. Vastupanukatsed, nagu tööliste ülestõus Ida-Berliinis 17. juunil 1953^[29], suruti maha. Paljud SDV kodanikud põgenesid läände. Seepärast otsustas SDV valitsus ehitada läbi Berliini müüri. Berliini müüri ehitamist alustati 13. augustil 1961.

Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer püüdis riiki Lääne-Euroopasse integreerida, arendades laialdast koostööd teiste maadega. 1950. aastal jõustus Marshalli plaani. Kui 1969. aastal valiti liidukantsleriks Willy Brandt, algas Ida ja Lääne lähenemine, mis viis SDV diplomaatilise tunnustamiseni Lääne-Saksamaa poolt.

Saksamaa taasühinemise tegid võimalikuks NSV Liidus maad võtnud perestroika ja glasnost.

9. novembril 1989 langes Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.

Vaata ka: Saksamaa 1945–1949 ja Nõukogude Liidu sõjaline administratsioon Saksamaal

 Pikemalt artiklis Saksamaa taasühinemine

Alates taasühinemisest on Saksamaa võtnud olulise rolli Euroopa Liidus ja NATOs. Saksamaa on saatnud rahuvalvekorpusi Balkanile ja osalenud sõdades Afganistanis ja Iraagis ning pidanud luuresõda Talibani vastu.

• Bundeswehr
• Saksamaa Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Saksamaa kodakondsus
• Saksamaa meediasüsteem
• Saksamaa rahvuslill
• Saksamaa välisministeerium
• Saksamaa 2014. aasta taliolümpiamängudel
• Saksamaa veinid
• Eesti-Saksa suhted
• Saksamaa näitlejate loend
• Saksamaa eestlased
• 2009. aasta Saksamaa parlamendivalimised
• 2013. aasta Saksamaa parlamendivalimised
• 2017. aasta Saksamaa parlamendivalimised
• 1949. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
• 1972. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
• 1965. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
• Saksamaa numbrimärgid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Saksamaa

• Valitsuse veebileht
• www.deutschland.de – tänapäevane mitmekeelne Saksamaa portaal