Investituuritüli

Investituuritüli oli aastatel 1075–1122 kestnud Rooma paavstide ja Saksa-Rooma riigi keisrite vaheline võimuvõitlus Saksamaal tegutseva katoliku kiriku tegevuse üle kontrolli saamisel.

Rooma paavsti soovile olla ka Saksamaal asuva katoliku kiriku absoluutne juht seisis vastu Saksa-Rooma riigi keiser, kes soovis allutada oma riigis olevad katoliku kirikud ilmalikule võimule ning määrata riigi vaimulikud oma äranägemise järgi, luues ilmalikust võimust sõltuva saksa reichskirche.

Tüli tekkimise aluseks olid paavst Gregorius VII (1073–1085) nõuded, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnistaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem, sest paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim ning ilmalikud valitsejad on troonil jumala armust, jumala esindaja on aga Rooma paavst.

Saksa-Rooma riigi keiser aga läänistas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse Saksa keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud said riigiametid ja muutusid riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, kellel oli täielik immuniteet (vabahärrast kirikufoogtil oli ka kohtuvõim), mille eest pidid piiskopid tasuma koormisi (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust sai Saksamaa ühtsuse tagaja. Väljajagatud ja tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii endale ka lääni tulud.

Investituuritüli kronoloogia

1076. aasta jaanuar: keiser Heinrich IV kuulutas paavst Gregorius VII tagandatuks. Vastuseks paavst tagandas keisri ning heitis Heinrich IV kirikust välja;
1076. aasta oktoober: Saksa-Rooma riigi koosseisu kuulunud Saksa hertsogid otsustasid toetada paavsti ning seadsid keisrile ultimaatumi, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse;
1077. aasta 15.-28. jaanuar: Heinrich IV seisis kolm päeva lumes Canossas paavsti residentsi ees ning paavst andis talle andeks ja vabastas ta kirikuvande alt;
1080. aasta: Gregorius VII pani Heinrich IV taas kirikuvande alla; Heinrich, kelle valduses oli sõjaline võim, lasi valida vastupaavstiks Clemens III (1080–1100);
1084. aasta: Heinrich IV vallutas Rooma ning lasi end Clemens III Saksa-Rooma riigi keisriks kroonida;
1084. aasta: Saksa väed piirasid paavst Gregorius VII, too kutsus appi Lõuna-Itaalia normannid, kes vabastasid Rooma saksa vägede piiramisest;
1085. aasta: Gregorius VII suri, Heinrich IV kuulutas välja jumalarahu;
1094. aasta: paavst Urbanus II (1088–1099) suutis Rooma linna Heinrich IV poolt toetatud vastupaavstilt tagasi saada;
1095. aasta: Clermonti sinodil uuendati ilmaliku investituuri keeldu.
Heinrich IV teine Itaalia-sõjakäik (1090–1097) tõrjutakse tagasi gvelfide, welfide, Toscana hertsogi ning keisri poja Konradi abiga.

1104 kuulutati välja üldine rahu.

Aastatel 1110–1111 tungis uus keiser Heinrich V uuesti Itaaliasse, tegi paavst Paschalis IIga Sutri lepingu, mille alusel Heinrich V loobus ilmalikust investituurist, kirik loobus pärast Karl Suure valitsemisajal saadud läänidest. Heinrich krooniti paavsti poolt keisriks. Samuti kõrvaldati võimult keisri poolt toetatav vastupaavst Silvester IV.
1111. aastal Heinrich V võttis paavsti vangi ning paavst pidi tunnustama Heinrichi õigust investituurile;
1112. aastal visati Heinrich V jällegi paavsti poolt kirikust välja;
1118. aastal Heinrich V seadis ametisse vastupaavst Gregorius VIII (1118–1122);
1122. aastal investituuritüli lõpetas Wormsi konkordaat.