Erving Goffman

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2013) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Erving Manual Goffman
Sündinud	11. juuni 1922 Mannville, Alberta, Kanada
Surnud	19. november 1982 (60-aastaselt) Philadelphia, Pennsylvania, USA
Elukoht	Kanada, USA
Rahvus	Juut
Haridus	Manitoba Ülikool, B.Sc. Toronto Ülikool, B.A. Chicago Ülikool, M.A., Ph.D
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	Sotsioloogia
Tuntumad tööd	"The Presentation of Self in Everyday Life", "Asylums", "Stigma", "Interaction Ritual", "Frame Analysis", "Forms of Talk"

Erving Manual Goffman (11. juuni 1922 – 19. november 1982) oli Kanada juudi päritolu sotsioloog ja esseist. Teda peetakse üheks mõjukamaks 20. sajandi Ameerika sotsioloogiks.^[1] Goffmani esimene ja ühtlasi kuulsaim raamat on "The Presentation of Self in Everyday Life" (1956).

Tema tööde sisu on mõjutajate seas on Émile Durkheim^[2], Sigmund Freud, George Herbert Mead, Alfred Reginald Radcliffe-Brown.

Goffman on kirjutanud artikleid ja raamatuarvustusi ajakirjadele Psychiatry ja The American Journal of Sociology.^[3]

2007. aastal oli Goffman kõige tsiteeritumate humanitaar- ja sotsiaalteaduste alaste raamatute autorite edetabelis kuuendal kohal, edestades Jürgen Habermasi; temast ettepoole jäid Michel Foucault, Pierre Bourdieu, Jacques Derrida, Albert Bandura ja Anthony Giddens.^[4]

Ta oli 1982. aastal Ameerika Sotsioloogiaassotsiatsiooni 73. president.^[5] Goffmani raamatuid tsiteeritakse tänapäeval rohkem kui tema eluajal. Goffman suri vähki.

Goffmann sündis Kanadas Alberta provintsis Mannville'i külas Max Goffmani ja Anne Goffmani (sündinud Averbach) pojana. Vanemad olid Ukraina juudi päritolu. Erving veetis suurema osa lapsepõlvest Manitoba provintsis Dauphini linnas.^[6]

Aastal 1939 asus Goffman õppima Manitoba Ülikooli, valides peaaineks keemia. Ta katkestas õpingud ning asus elama Ottawasse, kus ta töötas filmi alal.

Aastal 1945 sai Goffman Toronto Ülikoolis bakalaureusekraadi sotsioloogias ja antropoloogias. Seejärel õppis ta Chicago Ülikoolis, kust ta sai 1949. aastal sotsioloogias magistrikraadi ja 1953. aastal doktorikraadi.^[3] Chicago Ülikoolis õppimise ajal tegi ta detsembrist 1949 maini 1951 etnograafilist uurimistööd Shetlandi saarte hulka kuuluval Unsti saarel; see andis inspiratsiooni tema esimeseks ja olulisimaks^[viide?] raamatuks "The Presentation of Self in Everyday Life".

Pärast doktorikraadi saamist töötas ta Marylandi osariigis Bethesdas uurimisasutuses National Institute for Mental Health, kus tehtud vaatlused on aluseks tema raamatule "Asylums: Essays on the Social Situation of Mental Patients and Other Inmates".

Aastatel 1957^[viide?]–1968 oli Goffman professor California Ülikoolis Berkeleys ning seejärel kuni surmani 1982. aastal Pennsylvania Ülikoolis.

Goffmani sotsioloogia-alased vaateid mõjutasid tugevasti George Herbert Meadi ja Herbert Blumeri teooriad. Chicago Ülikoolis puutus Goffman kokku sotsioloogide Everett Hughesi, Gregory Adamsi ja Edward Shilsi ning sotsiaalantropoloog William Lloyd Warneriga.

Uurides näost näkku suhtlust (mikrosotsioloogia), töötas ta välja kontseptsioone, mis on mõjutanud teisi teadlasi. Näiteks on ta mõjutanud vestlusanalüüsi aluspanijat Harvey Sacksi ja seeläbi kogu seda uurimismeetodit.

Goffman uuris väikesi, pidevalt vahetus kontaktis olevaid inimrühmi^[viide?], sealhulgas norme nendes. Ta keskendus suhtluse üksikasjadele, mis esmapilgul võivad tunduda ebaolulised, ent tegelikult struktureerivad käitumist ja selle norme. Ta uuris näiteks selliseid žeste nagu käepigistused ja käe õlale panemine ning näoilme muutumist vestluse käigus.

Ehkki vahetu suhtlus on kultuuriti erinev, iseloomustavad Goffmani järgi näiteks üldised ennustatavad viisid^[viide?], kuidas tervitatakse ja hüvasti jäetakse. Nii muudab sotsiaalne suhtlus maailma ennustatavaks. Goffmani järgi on vahetu suhtlus rituaal selles mõttes, et suhtlemise kord (interaction order) on sotsiaalne kord. Kui lõhutakse suhtlemise korda, siis lõhutakse ühiskonna korrastatust. Goffmani järgi annab suhtlus inimesele sotsiaalse kuuluvustunde ehk kuuluvuse inimkonda^[viide?].

Goffmani oluliste tööde seas on "The Presentation of Self in Everyday Life" (1956/1959), "Asylums" (1961), "Stigma" (1963), "Interaction Ritual" (1967), "Frame Analysis" (1974) ja "Forms of Talk" (1981).

 Pikemalt artiklis The Presentation of Self in Everyday Life

See Goffmani esimene ja kõige kuulsam raamat ilmus 1956 ja ümbertöötatud kujul 1959. Goffman pälvis selle eest Ameerika Sotsioloogiaassotsiatsiooni MacIveri auhinna (1961).^[7] 1998. aastal asetas Rahvusvaheline Sotsioloogiaassotsiatsioon selle teose 20. sajandi kümne kõige olulisema sotsioloogiaraamatu seas kümnendale kohale.^[8]

See oli esimene sotsioloogiline käsitlus näost näkku suhtlusest. Goffman vaatles seda otsekui teatrietendust.^[9] Teistega vahetult suheldes püüab inimene Goffmani järgi kujundada teiste muljet endast. Selleks muudab või parandab ta "lavakujundust" või oma välimust või käitumist. Samal ajal püüab kaassuhtleja saada informatsiooni tema kohta.

Goffmani järgi osalevad kõik suhtlejad praktikates, mille eesmärk on vältida piinlikkustunnet endal ja teistel. Et ühiskond ei ole homogeenne, tuleb eri erinevalt käituda. Sellest tähelepanekust kasvas välja Goffmani dramaturgiline analüüs. Goffman nägi seost inimeste igapäevakäitumise ja teatrietenduste vahel. Suhtluses on olukordi, kus inimene on otsekui publiku ees laval. Sellistel juhtudel püütakse rõhutada enda positiivseid külgi ehk jätta endast hea mulje. On olemas ka lavatagune, kus inimene võib olla tema ise ning olla vaba sotsiaalsest rollist ja identiteedist.

Goffmani analüüsi tuumaks on seos esinemise (performance) ja elu vahel. Erinevalt teistest autoritest, kes on sama metafoori kasutanud, arvestab Goffman suurema hulka näitlemisega seotud elemente: näitleja esineb keskkonnas, mis on konstrueeritud lavale ja kulisside taha; rekvisiidid määravad tema tegevuse; teda vaatab publik ning ühtlasi on ta ise publik enda vaatajate mängule. Sotsiaalne esineja oskab valida enda jaoks sobiva lava ja rekvisiidid, samuti kostüümid, mida ta kannab konkreetse vaatajaskonna ees. Esineja põhieesmärk on olla enesega kooskõlas ja kohaneda talle pakutavate tegevuspaikadega. Selleks ta suhtleb teiste esinejatega.

 Pikemalt artiklis Asylums

"Asylums" ilmus 1961. aastal. See oli üks esimesi sotsioloogilisi uurimusi vaimuhaigete sotsiaalsest olukorrast psühhiaatriahaiglates. Goffman tutvustas raamatus totaalse institutsiooni mõistet: totaalne institutsioon on asutus, kus inimesed on märkimisväärse aja jooksul laiemast ühiskonnast ära lõigatud ja elavad üheskoos kindlakujuliselt organiseeritud elu.^[10] Raamatus näidatakse, et totaalsetel institutsioonidel on suur mõju inimeste suhtlemisele.

Goffman jagab totaalsed institutsioonid laias laastus viieks:^[11]

• asutused, kus hoolitsetakse piiratud võimetega ja kahjutute inimeste eest, (pimedate varjupaigad, vanadekodud, lastekodud, vaestekodud);
• kohad, mis on mõeldud inimestele, kes ei ole võimelised enda eest hoolt kandma ja on ühiskonnale ohuks, (näiteks psühhiaatriahaiglad, leprosooriumid, haiglad tuberkuloosihaigetele);
• asutused, mis on mõeldud ühiskonna kaitsmiseks nende eest, keda peetakse (tahtlikult) ohtlikeks ning kelle heaolu ei peeta oluliseks, (vanglad, parandusasutused, sõjavangide laagrid, koonduslaagrid;
• institutsioonid, mis on asutatud mingi töölaadse ülesande täitmiseks ning õigustavad end üksnes oma kasulikkuse tõttu (näiteks sõjaväeosad, laevad, internaatkoolid, töölaagrid);
• asutused, mis on loodud inimeste muust maailmast tagasitõmbumiseks, (kloostrid).

Raamat koosneb neljast esseest: "Characteristics of Total Institutions" (1957), "The Moral Career of the Mental Patient" (1959), "The Underlife of a Public Institution: A Study of Ways of Making Out in a Mental Hospital" ja "The Medical Model and Mental Hospitalization: Some Notes on the Vicissitudes of the Tinkering Trades". Neis esseedes kirjeldatakse, kuidas inimesi harjutatakse olema hea patsient, "loid, ohutu ja silmapaistmatu". See omakorda kindlustab tõsise vaimuhaiguse kohta käiva stereotüübi püsima jäämist.^[12] Goffman leiab, et sellistes asutustes toimub peamiselt patsientide iseendaks olemise mahasurumine.

Raamat keskendub patsientide maailmale, mitte personali maailmale. Goffman on tunnistanud, et kui ta psühhiaatriahaiglasse pseudotöötajana aastaks tööle läks, ei olnud tal psühhiaatria vastu kuigi suurt austust.^[13] Ta lootis, et raamat näitab lõhet selle vahel, mida psühhiaatrid teevad, ja selle vahel, mida nad ütlevad tegevat.^[14]

 Pikemalt artiklis Stigma (Goffman)

"Stigma" (1963) uurib, kuidas inimesed reguleerivad muljet iseenda kohta, et kaitsta oma identiteeti. Enamasti kasutatakse selleks varjamist. Stigma on häbi, mida inimene tunneb, kui ta ei vasta teiste inimeste standarditele vastamisel. Stigmat võib nimetada sildistamiseks ehk erinevuseks selle vahel, mis keegi peaks olema ja mis keegi on tegelikult. Näiteks võib inimesel olla varasem kriminaalkaristus, ent kui ta kohtub kellegagi, ta varjab seda fakti.

Stigma mõiste on seotud identiteediga, mis on inimestel, kes ei vasta mõnel moel üldisele sotsiaalse normi standardile. Siia rühma kuuluvad näiteks väärarenguga inimesed, endised psühhiaatriahaigla patsiendid, narkomaanid ja prostituudid. Need inimesed peavad igapäevaselt seisma silmitsi solvumist tekitava kuvandiga, mida teised inimesed neile tagasi peegeldavad. Goffman analüüsib selliste inimeste tundeid nende endi suhtes ning nende suhet "normaalsusega".^[15]

Goffman kirjeldas kahte liiki stigmat: diskrediteeritud ja diskrediteerivat. Diskrediteeritud stigma on ilmne märk, mis on kergesti tajutav. Inimesed võivad hõlpsasti näha, et mõni indiviid on erinev, häiriv ja väheväärtuslik. Nendeks märkideks võivad olla nahavärv, ratastool või valge kepp. Diskrediteeriv stigma on varjatud stigma. See ei ole silmaga nähtav, vaid selgub pikkamööda. Selliseks stigmaks võib olla näiteks psühhoos, epilepsia või seksuaalne sättumus.^[16]

Stigma on seotud moraalsete hinnangutega ega ole ihaldusväärne tunnus. Need inimesed, kel on stigma, mida ei saa varjata, viitavad sellele tihti, esitavad küsimusi selle kohta ja toovad stigmat esile. Varjatud stigmaga inimesed seevastu varjavad seda ja valivad, kellega nad sellest räägivad.^[16]

Inimestel, kel on kõrvalekalle ja stigma, üritavad olukorraga toime tulla erinevatel viisidel:^[16]

1. Inimene võib stigmat aktsepteerida ja selle ühendada oma identiteediga. Näiteks Anonüümsete Alkohoolikute ühenduse filosoofia põhineb antud stigma ideel ehk alkohoolikud tunnistavad endale ja teistele, et nad on alkohoolikud.
2. Toimetuleku teine moodus on probleemse omaduse või tunnuse parandamine ja stigma eitamine. Mitmesugused teraapiad ja ravimenetlused pakuvad inimestele seda võimalust. Mõned stigmad, näiteks vaimuhaigus või kriminaalkaristus, jäävad inimesele kogu eluks.
3. Stigmaga toimetulekuks kasutatakse ka selle kompenseerimist. Kompenseerimine sisaldab õppimist toime tulla tavaelu ülesannetega mõnel erineval moel ehk lõpptulemusena võimet teha midagi tavatut, mida teised inimesed ei suuda. Näiteks inimesed, kes on sündinud ilma käteta, võivad õppida kätena kasutama jalgu. Teraapiate ja ravimentluste käigus õpetatakse inimestele ka oma kõrvalekallete kompenseerimist. Paraolümpiamängud on heaks näiteks selle kohta, kuidas ka puudega inimesed võivad saada edukateks sportlasteks.
4. Ebardiks või veidrikuks olemise omaksvõtmine on samuti üks viis, mida inimesed kasutavad. See tähendab, et inimene võtab omaks kõik ühiskonna stereotüübid kõrvalekalletega inimeste kohta ning omamoodi uhkeldab sellega. Niisugune käitumine on ühelt poolt nende stereotüüpide inimestele n-ö tagasi näkku viskamine, sooviga öelda, et see stereotüüp on rumal. Teisalt kajastab selline käitumine viha.
5. Stigmast kasu saamine – enamasti seotud inimeste kaastundel mängimisega ja kaitse otsimisega.
6. Stigma õnnistusena nägemine on kuues Goffmani nimetatud stigmaga toimetuleku viis. See tähendab, et kannatustel on suurem tähendus. Näiteks osa inimesi usuvad, et inimesele hüvitatakse nende kannatused – kui mitte selles elus, siis järgmises elus.

 Pikemalt artiklis Interaction Ritual

"Interaction Ritual" koosneb kuuest Goffmani kirjutatud esseest. Esimesed neli on avaldatud 1950ndatel, viies 1964. aastal ning viimane essee on kirjutatud kõige hiljem. Esseede pealkirjad on "On Face-work", "Embarrassment and Social Organization", "The Nature of Deference and Demeanor", "Alienation from Interaction", "Mental Symptoms and Public Order" ja "Where the Action Is".

Esimene essee, mille täielik pealkiri on "On Face-work: an Analysis of Ritual Elements in Social Interaction",^[17] sisaldab mõistete seletusi. Goffman alustab nendinguga, et me kõik elame maailmas, kus meil on kas näost näkku või vahendatud kokkupuuted teiste inimestega. Nende kokkupuudete ajal mängib inimene oma osa verbaalsete ja mitteverbaalsete tegevuste (line) kaudu, esitades oma vaateid olukorrale ning hinnanguid sündmuses osalejatele ja eelkõige iseendale.

Ta kasutab ka näo (face) mõistet: see on positiivne sotsiaalne väärtus, mida inimene väidab enda kohta verbaalsete ja mitteverbaalsete tegevuste kaudu (line). Kui mingi sündmus loob inimesest parema mulje, kui inimene ise eeldas, siis tunneb inimene end hästi. Kui aga tavapärane ootus ei saa täidetud, siis tunneb inimene end halvasti või solvununa. Goffman kasutab ka mõisteid be in wrong face ja be out of face, mis viitavad erinevatele olukordadele, milles ootused ei teostu eeldatud viisil.

Lisaks kasutab autor essees mõistet poise, mis viitab võimele alla suruda ja varjata iga võimalust saada häbistatud kokkupuutes teistega.

Goffman kirjutab sellestki, kui kaugele inimene läheb, et oma nägu säilitada. Kui ta kord on tekitanud enesest mingi kuvandi, siis ta tunneb vajadust jääda selle kõrgusele. Erinevates seltskondades või ringkondades ta näitab üles eneseaustust; ta ütleb lahti tegevustest, mis on talle liiga kõrgelennulised või madaldavad teda.

Igalt ükskõik millise grupi liikmelt oodatakse taktitundelist käitumist, säilitamaks ka teiste tundeid ja nägu. Seda tuleb teha vabatahtlikult.

Mõistega face-work tähistatakse mis tahes tegevusi, mis on näoga kooskõlas. Näiteks ka eelmainitud poise kuulub nende tegevuste hulka; samuti kuuluvad lääne ühiskonnas siia taktitunne ja muud sotsiaalsed oskused. Taktitunnet väljendatakse näiteks keeleliste vahendite abil nagu vihjamised, mitmetähenduslikkus, plaanitud pausid, hoolikalt sõnastatud naljad jne. Seejuures nii sõnumi edastaja kui sõnumi vastuvõtja peavad käituma, nagu nad ei teaks sõnumi taga peituvast sisust midagi. Sellise vihjava suhtlemise abil hoiatatakse inimest, et olukord nihkub näo kaotamise suunas.

Ühes alajaotuses kirjeldab Goffman ka vältimist. Nimelt on inimese jaoks kindlaim viis vältida oma näo ohtu sattumist vältida neid vestlusteemasid või tegevusi, mille puhul see võib tõenäoliselt juhtuda.

 Pikemalt artiklis raam Analysis

Goffmani töös "Frame analysis" (1974) selgitatakse, kuidas on seotud mõistelised raamstruktuurid ja ühiskonna tajumine. See essee ei räägi ühiskonna, vaid kogemise ülesehitusest.

 Pikemalt artiklis Frame of Talk

"Forms of talk" on avaldatud 1981. aastal. Raamat sisaldab viit esseed: "Replies and Responses", "Response Cries", "Footing", "The Lecture" ning "Radio Talk", mis on kirjutatud ajavahemikul 1974–1980. Kolm esimest esseed olid juba varem trükis ilmunud, neljas essee on 1976. aastal Michigani ülikoolis peetud ettekande tekst. Viimase essee kirjutas Goffman just selle kogumiku jaoks. Iga essee räägib sotsiolingvistilise mudeli kaudu nii verbaalsest kui mitteverbaalsest suhtlemisest ja nii on kogu raamat laiaulatuslik ülevaade vestluse uurimisest.^[18]

Esimene essee "Replies and Responses" (esmalt 1974 ja 1976^[19]) räägib dialoogidest, täpsemalt sellest, kuidas inimesed reageerivad vestluse vältel mitteverbaalselt ja vastavad verbaalselt. Essee lõpus kirjeldab ta vähemalt 12 viisi, kuidas on võimalik mõista ingliskeelset küsimust "Do you have the time?" ning 30 viisi, kuidas sellele lausele võiks vastata.^[20]

"Response Cries" (esmalt 1978^[21][22]) vaatleb lausungite kasutamist ja nende sotsiaalset kaastähendust või tagamõtet erinevas kontekstis. Autori järgi esinevad lausungid esinevad vestluses voorudena. Need voorud omakorda moodustavad paare. Ja paaride vahetus moodustab teemad. Üks või enam sellist teemat moodustavad vestluse põhiosa. Seega Goffman leiab, et lausungid ei ole omaette seisvad, isegi kui need näivad mõnikord ebaloogilised või arusaamatud. Essees on põhjalikult analüüsitud lausungeid nagu "hm", "ai!", "ohoo" (ingl. hmm, ow!, ooh).

"Footing" keskendub omavahelistele suhetele, ja võimalikule muutusele, mis võivad vestluse käigus aset leida. Essee alguses kirjeldab Goffman ajakirjanduses kajastatud intsidenti, mis leidis aset president Nixoni võimuloleku ajal. Lühidalt, Nixon kritiseeris ühe naisreporteri riietust ning sündmus kutsub kuulajaskonnas esile naeru. Esialgne tõsine ja ametlik kõnelemisstiil asendub seksuaalse alatooniga jutuga. Goffmani jaoks on see näide presidendi arvamuse jõust inimestele ja survest naistele, kes on jõudnud esinduslikele kohtadele. Ta jätkab, et see on näide ka sellest, kuidas naised peavad alati olema valmis märkusteks oma välimuse kohta.^[23]

Kahes viimases essees rakendab Goffman neid kontseptsioone, mida ta on eelmistes esseedes tutvustanud.^[24]

"The Lecture" kirjeldab loengute liike ja läbiviimise meetodeid. Loenguks peab Goffman olukorda, kus kõneleja edastab institutsionaalses olukorras oma vaateid ühel teemal ja neid mõtteid sisaldavad seda, mida võib nimetada "tekstiks". Tavaliselt on stiil tõsine ja kergelt ebaisikuline. Kuulajateks on "vahetu publik", mille all Goffman mõtleb kokku tulnud üksikisikuid, kes tavaliselt istuvad ja kelle arv võib suuresti olla väga erinev. Kõneleja tavaliselt seisab. Näha on selge kontrast igapäevavestlustega.^[25]

"Radio Talk" kirjeldab raadiosaadete vestlusi ja nende mõju saadete kuulajatele.^[18] Kirjutises tegeletakse vestluses esinevate suhtlusprobleemide ja nende parandamisega.^[20] "Radio Talk" on selgepilguline ja nauditav essee^[viide?]. Essee alguses kirjeldab Goffman raadiosaadetes esinevaid eritingimusi, mis teevad kõnevead eriti märgatavaks ning vajavad rääkija poolt enese parandamist. Seejärel toob ta arvukalt näiteid erinevat tüüpi eksimuste ja nendega toimetulemise kohta. Goffman rõhutab, et oma vigadele tähelepanu juhtimine neid parandades võib asja hullemaks teha.^[24]

• Õigusteaduste audoktor, Manitoba Ülikool, 1976
• Guggenheimi stipendium, 1977–1978
• rahvusvaheline auhind International Prize for Communicating, 1978
• heebrea kirjanduse audoktor, Chicago Ülikool, 1979
• Meadi-Cooley auhind sotsiaalpsühholoogias
• National Book Critics auhind raamatu "Forms of talk" eest, 1981
• tsiteerituim intellektuaal humanitaar- ja sotsiaalteadustes, 6. koht, 2007
• Ameerika Sotsioloogiaassotsiatsiooni 73. president, 1982

Goffman töötas järgmistes asutustes:

• Chicago Ülikool, 1952–1954
• National Institute of Mental Health, 1954–1957
• California Ülikool Berkeleys, 1957–1968
• Pennsylvania Ülikool, 1969–1982

• 1956: "The Presentation of Self in Everyday Life", Edinburgh: University of Edinburgh, Social Sciences Research Centre; täiendatud trükk 1959, ISBN 0385094027. Uusväljaanded: London: Penguin 1990, ISBN 978-0-14-013571-8; New York: Doubleday 1990, ISBN 9780385094023.
• 1961: "Asylums: Essays on the Social Situation of Mental Patients and Other Inmates", New York: Anchor Books 1961. Uusväljaanne: London [etc.]: Penguin Books 1991, ISBN 0140137394
• 1961: "Encounters: Two Studies in the Sociology of Interaction", Indianapolis/Ind.: Bobbs-Merrill, 1975. ISBN 0672608189
• 1963: "Behavior in Public Places: Notes on the Social Organization of Gatherings", New York: The Free Press, 1966. ISBN 0029119405
• 1963: "Stigma: Notes on the Management of Spoiled Identity", New York: Simon & Schuster, 1986. ISBN 0671622447
• 1967: "Interaction Ritual": Essays on Face-to-Face Behavior", New York: Pantheon Books, 1982. ISBN 0394706315
• 1969: "Strategic Interaction", New York, 1972. ISBN 034502804X
• 1969: "Where the Action Is: Three Essays", London: Allen Lane, 1969. ISBN 0713900792
• 1971: "Relations in Public: Microstudies of the Public Order", New York: Harper & Row, 1972. ISBN 0061319570
• 1974: "Frame Analysis": An Essay on the Organization of Experience", New York: Harper & Row, 1974. ISBN 9780060903725
• 1979: "Gender Advertisements", New York: Harper & Row, 1987. ISBN 0061320765
• 1981: "Forms of Talk", Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 1981. ISBN 9780812277906

• Gary Alan Fine, Gregory W. H. Smith. "Erving Goffman", London ; Thousand Oaks, California: SAGE, 2000. ISBN 0761968636
• Robert Hettlage, Karl Lenz. "Erving Goffman: ein soziologischer Klassiker der zweiten Generation", Bern: Haupt, 1991. ISBN 3258039682 ja ISBN 9783258039688.
• Philip Manning. "Erving Goffman and modern sociology", Cambridge, UK: Polity Press, 1992. ISBN 0745608531
• Jürgen Raab. "Erving Goffman", Konstanz: UVK Verlagsgesellschaft, 2008. ISBN 3896695509.
• Herbert Willems. "Rahmen und Habitus: zum theoretischen und methodischen Ansatz Erving Goffmans: Vergleiche, Anschlüsse und Anwendungen", Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1997. ISBN 3518289195.
• Gregory W. H. Smith. Enacted Others: Specifying Goffman's Phenomenological Omissions and Sociological Accomplishments. – Human Studies, 2005, 28(4), lk 397-415.

• Erving Goffman Biography. (Vaadatud 20.03.2013.)
• Erving Goffman. (Vaadatud 20.03.2013.)
• Articles on Goffman
• Erving Goffman: A Bibliography. (Vaadatud 20.03.2013.)
• WISDOM SUPREME Erving Goffman. (Vaadatud 20.03.2013.)