Rekvisiit

See artikkel räägib teatri mõistest, õigusteaduse mõiste kohta vaata rekvisiit (õigusteadus).

Rekvisiit on ese, mida kasutab lavastuses näitleja mingi tegevuse matkimiseks ja/või mis on olustikku kirjeldava lavakujunduse osa. Lavaesemeid ehk rekvisiite valmistab butafoor. Rekvisiite soetab ja nende korrasoleku eest vastutab rekvisiitor. Rekvisiite, mida parasjagu etendustel ei vajata, hoitakse rekvisiidilaos.

Rekvisiit võib olla tarbeese või spetsiaalselt lavastusele valmistatud butafoorne ese.^[1]

Rekvisiit kujutab teatud objekti. Rekvisiitideks võivad olla harilikud esemed ise, kuid tihti valmistatakse rekvisiidid spetsiaalselt teatri vajaduste jaoks näiteks sobivamast materjalist, sobivama suuruse, kuju, värvusega, teistsuguste omadustega, et rekvisiit lavatingimustes objekti võimalikult hästi esindaks, tihti ka turvalisuse huvides. Näiteks kasutatakse nürisid nuge ja mõõku, võltstulirelvi, etenduses puruneva klaasi asemel suhkrust võltsklaasi.

Teatud juhtudel ei ole rekvisiidi sarnasus objektiga oluline, sest rekvisiidi funktsioon võib selguda ka kontekstist, kus seda kasutatakse.

Tänapäeval on mõiste laienenud ka televisioonis ja filmikunstis kasutatavatele esemetele.

Rekvisiidi mõiste areng: argipäevaselt on rekvisiidid inimese juurde kuuluvad esemed, märgid ühiskondliku, kultuurilise jms kuuluvuse kohta. Laval on rekvisiit tegelase, koha, ajastu kirjeldamiseks.^[2]

• Esteetilisus ja praktilisus;

• Näitlejamängu toetamine, näitleja tegevuse materialiseerimine, konkretiseerimine;
• Aitab tegevust edasi viia või pinget luua, tähelepanu koondada;
• Aja- ja koha määratlemine ja loomine;
• Aitab vaatajal orienteeruda lavastuse loos;
• Tegelase kirjeldamine;
• Meeleolu ja atmosfääri loomine;
• Loob koos lavakujundusega kompositsioonilise terviku, keskkonna laval.

^[1][2]

• Käsirekvisiit (Hand prop ing.k.) - esemed, mida kannab või millega tegutseb näitleja. Aitab kirjeldada näitleja spetsiifilist tegelast. Näiteks jalutuskepp, sigar, mõõk, lehvik. Käsirekvisiit aitab näitlejal tegutseda, näiteks relv, millega ähvardada, õun, mida hammustada, millega visata jne.
• Lavarekvisiit (Set prop ing.k.) - suured liigutatavad esemed, mis ei ole lavale kinnitatud. Üldiselt mööbliesemed, toolid, lauad, vaibad, majapidamisesemed. Kohati ka suuremad esemed nagu näiteks telgid, paadid, autod. 
• Kujunduselemendid (Stage dressing ing.k.) - kõik dekoratiivsed esemed, mida kasutatakse tegevuspaiga visualiseerimiseks.  Lavastuses liiguvad need esemed harva ja näitlejad neid tavaliselt ei puuduta. Aitavad panna paika koha, aja ja tegelase detaile lavastuse loos. Näiteks kardinad aknal, raamatud riiulis, rippuv lühter, trofee ja fotod seinal. Kujunduselementideks võivad olla ka suuremõõtmelised esemed, näiteks puud, põõsad, muud maastiku elemendid.^[3]

Vanimad teadaolevad rekvisiidid olid stiliseeritud käeshoitavad maskid vanakreeka teatris.

Renessansiajastu Euroopas kasutasid väiksemate truppide näitlejad kostüümideks oma isiklikke riideid. Erilised esemed (näiteks lava relvad, mööbliesemed või muud väiksemad esemed) olid trupi ühisomand (ing.k. company property; sellest tulenebki mõiste prop: rekvisiit tähendab (inimesele kuuluvat) omandit.^[4][5]

Samuti kasutati patroonilt laenuks või annetusena saadud asju, nii rekvisiite kui ka kostüüme. Eriti aadliku enda majas toimuvatel etendustel kasutati neid esemeid mõne tegelase elu rekvisiitidena.^[2]

Inglismaal keerles teater monarhi ümber, kelle õukonda palgati meelelahutajaid. Seega olid olemas mõned soositud teatrid, kes said endale lubada meistrite palkamist uhkemate rekvisiitide valmistamiseks. Sellest ajast on säilinud dokumente rekvisiitide meistritest, nende töökodadest, rekvisiitide maksekorraldustest, arvetest jms.  ^[6]

Enam ei asetunud rekvisiit maalitud horisondi taustale, vaid ilmus võrdsena kolmemõõtmelisse keskkonda. Seega muutus järjest tähtsamaks laval esitamiseks välja valitud esemete ajalooline, ja geograafiline täpsus, nende viimistlus, materjal ja hulk.^[2]

Rekvisiidiesteetika, ansamblilisus lavakujunduses said oluliseks alates 19.sajandi lõpust, mil rekvisiit ja keskkond hakkasid üksteisest sõltuma.^[2]

Rõivaid, mida näitleja seljas kannab, nimetatakse kostüümiks ja nendega tegeleb kostümeerija. Samas rõivad, mis ripuvad lavastuses näiteks riidepuul või mida näitleja käes hoiab vms, on rekvisiidid. Peakatted, kotid, ehted jms võivad teatud juhtudel olla rekvisiidid, kuid nõuavad siiski koostööd kostüümikunstnikuga.

• Teater
• Film
• Muuseum

• Butafooria