Eimiski

See artikkel vajab toimetamist. Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Eimiski on midagi sellist, mida pole mitte mingis mõttes. Tavaliselt defineeritakse eimiski kas sellena, mis ei ole miski, või sellena, mis ei ole. "Eimiski" võib ka tähendada, et mitte mingit olevat ei ole^[1].

Sageli kasutatakse seda sõna ka "olemise", eksistentsi või olemasolu vastandina.

Eimiskit võidakse mõista ainult võimalikuna või ainult näilisena tõelise olemise kõrval.

Rangelt võttes ei tohiks isegi ütelda, et eimiski on midagi sellist, mida pole mitte mingis mõttes, sest kui seda mitte mingis mõttes ei ole, siis ei saa sellele ka kuidagi omistada olemist. Kuna eimiski pole mitte mingis mõttes, siis ei saa sellele omistada mitte mingeid omadusi, seega pole eimiskil kindlasti kuju, värvi, maitset, suurust, kestust jne. Kui aga eimiskil mitte mingeid omadusi pole, siis tekib küsimus, et kuidas me sellest üldse rääkida saame. Eimiskit nimetades eristame me ju ometi selle mingite omaduste väljatoomise abil kõigest sellest, mis on miski.

Eimiskit ei saa ka pidada lihtsalt tühjuseks, sest siis tekib küsimus, et kas on tegemist ruumilise tühjusega või mingi muu tühjusega. Tühjus eeldab ju täitmise võimalust ja seega peaks eimiskil ikkagi mingi omadus olema, antud juhul siis võimelisus.

Georg Friedrich Wilhelm Hegeli järgi ("Loogikateadus", "Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia") langeb eimiskiga kokku olemine kui täiesti määratlematu puhas olemine. Samas eimiski on. Olemise ja mitteolemise eristavast määratlemisest tuleb Hegelil saamise mõiste.

Uku Masing peab eimiskit tulenevaks indogermaani keelte grammatika iseärasustest. Millegi puudumise (st asjaolu, et midagi on puudu ehk seda parajasti pole) saab nendes keeltes substantiveerida ehk teha nimisõnaks, millest jääb mulje nagu eimiski ise oleks mingi püsiv asi, mis mingil viisil on. Tegelikult on see aga lihtsalt keeleline konstruktsioon, mille üle arutamisega on filosoofid asjatult vaeva näinud.

Eimiskit nimetatakse filosoofias ka mitteolevaks, millega rõhutakse veelgi enam selle negatiivset seost olemisega. Mitteoleva küsimus on klassikalises kreeka filosoofias üks olulisi küsimusi.

Ta saab alguse Parmenidesest, kes rääkis mitteolemisest kui mitteolevast, pidades silma asjade saamist ja möödumist.

Platoni ja Plotinose järgi on mateeria mitteolev, s.o mitte tõeliselt olev (mē on).

 Pikemalt artiklis Loomine eimiskist

Kristluses on eimiski mõiste kasutusel seoses sellega, et Jumal lõi maailma eimiskist. Eimiski on veel mitte olev maailm.

Antiikfilosoofias käibis printsiip, et eimillestki ei saa mitte midagi (ex nihilo nihil fit). Kuni 19. sajandini oli see loodusfilosoofias jäävusseaduste (näiteks massi jäävuse seadus) aluseks.

Sellest printsiibist on tuletatud ka hinge surematust.

Mõned teoloogid (eriti müstikud, näiteks Meister Eckart, Böhme) on rääkinud Jumalast kui eimiskist, sest ta erineb kõigist eksisteerivatest ja tunnetavatest asjadest (via negationis). Ka dialektiline teoloogia on seda kõneviisi kasutanud.

Eimiski on kuristik (Abgrund), mille ees seismisest ja millele lähenemisest inimene on teadlik ja mille eest kõik mööduv olemine pidevalt põgeneb (äng).

Martin Heideggeri järgi kohtab inimene häälestuses, mis pole seotud määratletud asjadega tegelemisega, näiteks ängis, just sellepärast, et tal ei ole enam tegu millegi määratletuga, eimiskit, nii et ta saab leida oma iseolemise, individuaalsuse.

Jean-Paul Sartre'i järgi peab inimene ise endale "eimillestki" eksistentsi andma.

Rudolf Carnap jt püüdsid näidata, et eimiski mõistet ei ole. Saab küll eitada, et x on p (subjektil x on predikaat p), et on olemas teatud omadusega objekt ning et miski võrdub millegagi, kuid jutt eimiskist kui objektist tuleneb niisuguse eituse mõttetust hüpostaseerimisest (reifitseerimisest).

• mitteolemasolu
• mitteolev
• nihilism
• null
• tühi hulk

• J. Tauler. Vom eignen Nichts.
• Sergei Bulgakov. Svet Nevetšerni, Moskva 1917.
• Martin Heidegger. Was ist Metaphysik?, Bonn 1929.
• Rudolf Carnap. Überwindung der Metaphysik durch logische Analyse der Sprache. – Erkenntnis, 2, 1931/1932, lk 219–241. Taastrükk: H. Schleichert (toim). Logischer Empirismus – Der Wiener Kreis. Ausgewählte texte mit einer Einleitung, München 1975, lk 149–171.
• G. Kahl-Furtmann. Das Problem des Nichts. Kritisch-historische und systematische Untersuchungen, Berliin 1934.
• Jean-Paul Sartre. L'être et le néant. Essai de l'ontologie phénoménologique, Pariis 1943.
• H. Kuhn. Encounter with Nothingness. An Essay on Existentialism, Hinsdale Ill 1949, London 1951.
• R. Berlinger. Das Nichts und der Tod, Frankfurt 1954.
• E. Fink. Alles und Nichts. Ein Umweg zur Philosophie, Haag 1959.
• M. Nambara. Die Idee des absoluten Nichts in der deutschen Mystik und seine Entsprechungen im Buddhismus. – Archiv für Begriffsgeschichte, 6, 1960, lk 143–277.
• K. Riesenhuber. Nichts. – Handbuch der philosophischen Grundbegriffe, 1973, lk 991–1008.

Tsitaadid Vikitsitaatides: Eimiski

Eisler, Rudolf (1904). Nichts – Wörterbuch der philosophischen Begriffe