Loomine eimillestki

Loomine eimillestki (ladina keeles creatio ex nihilo) on maailma loomine Jumala poolt eimillestki. See on kristluse üks usulauseid.

Augustinus esitab selle doktriini teoses "De civitate Dei", XII, 2. Veel mitte olev maailm oli eimiski. Jumal lõi selle oma tahte kõikvõimsusest ning seega iseenese olemusest. Sama ütleb ka Johannes Scotus Eriugena ("De divina natura", III, 19).

Ta põhineb loomislool 1. Moosese raamatu 1. peatükis (1–2). Seda lugu peetakse pärinevaks vanaidamaade kosmogooniast, kus eimiski asemel on siiski kaos, s.o kosmiliste elementide ja jõudude korrastamata olek.

Ka antiikfilosoofias ei esine loomist eimillestki. Alates Melissosest väidetakse seal, et eimillestki ei saa midagi tekkida (ex nihilo nihil fit).

• Kaos (kreeka Χάος)^[1][2] – Tohuvabohu (heebr. תֹ֙הוּ֙ וָבֹ֔הוּ) ^[3][4] – Virrvarr (sks. Wirrwarr)^[5][6]

• Theodor Haecker. Schöpfer und Schöpfung, Innsbruck 1934.
• Martin Doerne. Christlicher Schöpfungsglaube, Berliin 1950.
• Walther Kranz. Kosmos, Bonn 1958.
• Gerhard May. Schöpfung aus dem Nichts. Die Entstehung der Lehre von der creatio ex nihilo, Berliin 1979. Google'i raamat