Agostinho Neto
António Agostinho Neto (17. september 1922 Catete, Bengo provints – 10. september 1979 Moskva) oli Angola vabadusvõitleja (MPLA juht), luuletaja ja Angola esimene president.
Noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Agostinho Neto kasvas üles Catetes, kus ta isa Agostinho Neto vanem oli metodisti pastor. Rahvuselt oli ta kimbundu. Keskkooli lõpetas ta Luandas.
Aastal 1947 asus ta õppima arstiteadust Coimbra ja Lissaboni Ülikoolis Portugalis. Õpingute kõrvalt osales ta revolutsioonilises tegevuses. Aastal 1951 arreteeriti ta Salazari salapolitsei PIDE poolt. Aastal 1958 lõpetas ta Coimbra Ülikooli arstiteaduskonna. Samal päeval, mil ta ülikooli lõpetas, abiellus ta Maria Eugénia da Silvaga. Angolasse läks ta tagasi aastal 1959.
Poliitiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1956. aasta detsembris liitus Angola Kommunistlik Partei (PCA) Aafriklaste Eest Ühendatud Võitluse Parteiga Angolas (PLUA), moodustades Rahvarinde Angola Vabastamiseks, mille peasekretäriks sai PCA president Viriato da Cruz ning presidendiks Neto.[1][2]
Portugali võimud arreteerisid Neto 8. juunil 1960. Tema patsiendid ja toetajad korraldasid ta vabastamise toetuseks marsi Bengost Catetesse, kuid peatati, kui Portugali sõdurid neid tulistasid, tappes 30 ja haavates 200 inimest; seda sündmust tuntakse Icolo e Bengo veresauna nime all.[2] Esmalt saatis Portugali valitsus Neto välja Roheneemesaartele, seejärel aga vanglasse Lissaboni. Salazari valitsusele esitatud rahvusvaheliste protestide mõjul vabastati Neto vanglast ja pandi koduaresti. Ta põgenes koduarestist ning siirdus kõigepealt Marokosse ja siis Sairi.[3]
1962. aastal külastas Neto Washingtoni ja palus Kennedy valitsuselt abi sõjas Portugali vastu. USA keeldus, eelistades toetada Holden Roberto suhteliselt antikommunistlikku FNLA-d.[4]
1965 kohtus Neto Che Guevaraga ja hakkas saama abi Kuubalt.[5] Ta külastas Havannat korduvalt, Netol ja Fidel Castrol olid sarnased ideoloogilised vaated.[6]
Pärast Nelgirevolutsiooni Portugalis aprillis 1974 (mis kukutas Salazari järglase Marcelo Caetano) püüdlesid Angolas võimule kolm poliitilist jõudu. Üks kolmest oli MPLA, millesse kuulus Neto. 11. novembril 1975 saavutas Angola täieliku sõltumatuse Portugalist ning Netost sai riigi juht. Tema valitsus arendas tihedad sidemed Nõukogude Liidu ja teiste idabloki maade ning kommunistlike riikidega, eriti Kuubaga, mis aitasid MPLA-d oluliselt sõjas FNLA, UNITA ja Lõuna-Aafrikaga.
Neto suri Moskvas, kus ta oli vähioperatsioonil, veidi enne oma 57. sünnipäeva. Tema järel sai presidendiks Jose Eduardo dos Santos. Angola kodusõda jätkus veel ligi veerand sajandit.
Pärand
[muuda | muuda lähteteksti]Nõukogude Liit andis Netole 1975–1976 Lenini rahupreemia.
Tema järgi on nimetatud Angola tähtsaim ülikool – Agostinho Neto Ülikool. Temast kõneleb ka Chinua Achebe luuletus "Agostinho Neto".[7] Roheneemesaartel Santo Antãos on Agostinho Neto lennujaam, kuna ta töötas saartel arstina. Samuti on talle pühendatud morna. Serbias Uus-Belgradis asub Dr. Agostina Neto tänav.
Aastal 1973, kui Neto külastas mitteametlikult Bulgaariat, tutvus ta naisega, kellega sai tütre Mihaela Marinova. Tütar kasvas üles lastekodus ja Neto perekond pole teda tänini tunnistanud.[8]
Kirjanduslik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Luuletusi hakkas Neto kirjutama aastal 1947. Luuletusi kirjutas ta portugali ja mbundu keeles.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Tvedten, Inge (1997). Angola: Struggle for Peace and Reconstruction. Lk 29–30.
- ↑ 2,0 2,1 Africa Year Book and Who's who. 1977. Lk 238–239.
- ↑ James, W. Martin (2004). Historical Dictionary of Angola. Lk 110.
- ↑ Walker, John Frederick (2004). A Certain Curve of Horn: The Hundred-Year Quest for the Giant Sable Antelope of Angola. Lk 146–148.
- ↑ Abbott, Peter; Manuel Ribeiro Rodrigues (1988). Modern African Wars: Angola and Mocambique, 1961–74. Lk 10.
- ↑ Chazan, Naomi; Robert Mortimer, John Ravenhill, Donald Rothchild (1992). Politics and Society in Contemporary Africa. Boulder, Colorado: Lynne Rienner Publishers Inc. Lk 392. ISBN 1-55587-283-2.
{{cite book}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Achebe, Chinua. "Agostinho Neto". Vaadatud 14.05.2008.
- ↑ Mihaela Marinova é filha de Agostinho Neto