Che Guevara

Che Guevara
Sünniaeg	Ernesto Guevara 14. juuni 1928
Surmaaeg	9. oktoober 1967 (39-aastaselt)
Amet	revolutsionäär
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Che Guevara [tše ge'vaara] (ka El Che, Che; kodanikunimi Ernesto Guevara; 14. juuni 1928 Rosario – 9. oktoober 1967 Vallegrande lähedal Boliivias) oli Argentina päritolu marksistlik revolutsionäär Ladina-Ameerikas. Ta oli poliitik, kirjanik, arst, sõjateoreetik ja partisaniliikumise juht. Pärast surma sai tema stiliseeritud kujutisest kogu maailmas tuntud protestiliikumise kultuuriline sümbol.

Noore meditsiinitudengina reisis Guevara läbi Ladina-Ameerika. Külastatud paikade vaesus kujundas põhjalikult ümber tema maailmavaate. Reisikogemused ja vaatlused tõid ta järeldusele, et regioonis sügavalt juurdunud majanduslik ebavõrdsus on omane monopolistlikule kapitalismile, uuskolonialismile ja imperialismile, mille ainus ravim on maailmarevolutsioon.

Hiljem kohtas ta Mehhikos Fidel Castrot ja liitus tema 26. Juuli Liikumisega. Detsembris 1956 oli ta nende revolutsionääride hulgas, kes Castro juhtimisel tungisid Kuubasse eesmärgiga kukutada USA poolt toetatud Kuuba diktaator Fulgencio Batista. Guevara sai varsti mässuliste seas kuulsaks, ülendati komandandi auastmesse ja mängis pöördelist rolli edukas kaheaastases partisaniliikumises, mis tõukas Batista troonilt. 1959–1961 töötas ta Kuuba riigipanga presidendina ja 1961–65 tööstusministrina. Diplomaadina maailmas ringi liikudes ja riigijuhtidega kohtudes esindas ta Kuuba sotsialismi. Ta oli viljakas literaat ja päevikupidaja, kirjutades partisanisõja teoreetilise ja praktilise käsiraamatu ning tuntud memuaarid oma mootorrattareisist üle Lõuna-Ameerika mandri. Guevara lahkus Kuubast 1965. aastal, et õhutada revolutsiooni, kõigepealt edutuks osutunud katsel Kongos Kinshasas ning seejärel Boliivias, kus ta CIA toetusel tabati ja hukati.

Guevara on tuntud kui vastuoluline ja tähelepanuväärne ajalooline isiksus, olles kurikuulus kui halastamatu distsipliininõudja, kes kõhklematult laskis maha ülejooksikud ning keda toetajad samas austasid kui rangelt doktriinidele pühendunud juhti. Guevarast on kujunenud vasakpoolsete ühiskondlike liikumiste ikoon tänu tema märtrisurmale, poeetilisele truudusvandele klassivõitlusele ja soovile luua "uue inimese" teadlikkus, keda ajendavad rohkem moraalsed kui materiaalsed stiimulid.

Paradoksaalsel moel ja vastuolus tema enda ideoloogiaga kujundati Che näost globaalse massikultuuri turundusembleem ja sümbol. Ajakiri Time nimetas Ched 20. sajandi 100 kõige mõjuvõimsama inimese hulgas, samal ajal kui Alberto Korda tehtud foto "Guerillo Heroico" (ajakirja kaanel) kuulutati "maailma kõige kuulsamaks fotoks".

Ernesto Guevara sündis 14. juunil 1928 Rosarios Argentinas. Ta oli hispaania, baski ja iiri juurtega perekonna viiest lapsest vanim. Kuigi kogu oma elu jooksul kannatas ta ägedate astmahoogude all, oli ta silmapaistev sportlane, nautides ujumist, jalgpalli ja golfimängu. Ta oli Ameerika jalgpalli koondise innukas liige ja teenis oma agressiivse mängustiili tõttu endale hüüdnime Sütik. Koolikaaslased hüüdsid teda Chancho ('põrsas'), sest ta pesi ennast harva ja kandis uhkelt nädal aega pesemata särki.

Oma isa käest õppis Guevara selgeks malemängu ja alates 12. eluaastast osales ta kohalikel turniiridel. Noorukieas ja kogu hilisema elu vältel armastas ta kirglikult luulet, eriti Pablo Neruda, John Keatsi, Antonio Machado, Federico García Lorca, Gabriela Mistrali, César Vallejo ja Walt Whitmani teoseid. Ta võis lugeda peast Rudyard Kiplingi luuletust "Kui" ja José Hernándeze teost "Martin Ferro". Guevarade koduses raamatukogus oli üle 3000 trükise. See lubas Guevaral olla entusiastlik ja eklektiline lugeja, keda huvitasid Karl Marxi, William Faulkneri, André Gide'i, Emilio Salgari ja Jules Verne'i looming. Lisaks nautis ta Jawaharlal Nehru, Franz Kafka, Albert Camus’, Vladimir Lenini, Jean-Paul Sartre'i, Anatole France'i, Friedrich Engelsi, Herbert George Wellsi ja Robert Frosti töid.

Vanemaks saades tekkis tal huvi Ladina-Ameerika kirjanike Horacio Quiroga, Ciro Alegría, Jorge Icaza, Rubén Darío ja Miguel Asturiase vastu. Paljud nende kirjanike ideed kirjutas ta käsitsi oma kartoteeki, mis sisaldas mõjukate intellektuaalide mõisteid, definitsioone ja filosoofiaid. Need sisaldasid Buddha ja Aristotelese analüütilist ülevaadet, Bertrand Russelli uurimust armastuse ja patriotismi kohta, Jack Londoni uurimust ühiskonna kohta ja Nietzsche ideid surma kohta. Sigmund Freudi ideed kütkestasid teda ja Guevara tsiteeris teda paljudel teemadel alates unenägudest, sugutungist kuni Oidipuse kompleksini. Tema lemmikained koolis olid filosoofia, matemaatika, insenerialad, politoloogia ja sotsioloogia.

1948. aastal astus Guevara Buenos Airese Ülikooli, kus õppis meditsiini. 1951 võttis ta aastaks akadeemilise puhkuse, et reisida koos sõber Alberto Granadoga läbi Lõuna-Ameerika. Tema eesmärk oli töötada vabatahtlikuna paar nädalat San Pablo pidalitõbiste koloonias Peruus, Amazonase jõe kallastel. Reisil tehtud märkmete põhjal andis Guevara hiljem välja raamatu "Mootorrattapäevik", millest sai New York Timesi bestseller ja mille järgi tehti 2004. aastal hulgaliselt auhindu võitnud film.

Olles kogu Ladina-Ameerikas laialt levinud vaesuse, rõhumise ja vangistamiste tunnistajaks ning saades mõjutusi Karl Marxi kirjutistest, hakkas Guevara nägema relvastatud revolutsiooni kui sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimise vahendit. Reisi lõpus hakkas ta Ladina-Ameerikat nägema enam mitte kui eri rahvuste kogumit, vaid kui ühtset tervikut, mis vajab kogu kontinenti haaravat vabastamise strateegiat. Guevara kujutlus piirideta, ühendatud Hispaania Ameerikast, mis jagab ühist latiino pärandit, mängis suurt rolli tema hilisemas revolutsioonilises tegevuses. Argentinasse tagasi jõudes lõpetas ta meditsiiniõpingud ja sai diplomi 1953. aasta juunis.

7. juulil 1953 alustas Guevara uut reisi, mis seekord haaras Boliivia, Peruu, Ecuadori, Panama, Costa Rica, Nicaragua, Hondurase ja El Salvadori. 10. detsembril 1953 saabus Guevara Guatemalasse, kus president Jacobo Arbenz Guzmáni juhitav demokraatlikult valitud valitsus püüdis maareformi ja teisi algatusi kasutades lõpetada latifundiumite süsteemi. Guevara otsustas peatuda Guatemalas, et "ennast täiendada ja viia lõpule kõik ettevalmistused, mis on vajalikud, et saada tõeliseks revolutsionääriks".

Septembris 1954 saabus Guevara Mexicosse ning uuendas oma sõprust Nico Lopeze ja teiste Kuubalt pagendatutega, keda ta oli kohanud Guatemalas. Juunis 1955 tutvustas Lopez talle Raúl Castrot, kes pärastpoole viis ta kokku oma vanema venna Fidel Castroga.

Fidel Castro oli revolutsioonijuht, kes oli asutanud 26. Juuli Liikumise ja pidas plaani diktaator Fulgencio Batista kukutamiseks. Esimesel kohtumisel toimunud pika öise vestluse tulemusel otsustas Guevara, et Kuuba on see põhjus, mida ta on otsinud. Enne päevatõusu oli ta juba liitunud 26. Juuli Liikumisega. Alates sellest eluhetkest hakkas Guevara pidama USA kontrollitavaid konglomeraate nendeks, kes toetavad represseerivaid riigikordasid kogu maailmas. Batistat pidas ta "USA juhitud hüpiknukuks, kelle nöörid tuleb läbi lõigata".

Kuigi Guevara planeeris grupis töötada sõjaväearstina, osales ta ka sõjaväelaagrites ja kursuse lõpus nimetas nende instruktor kolonel Alberto Bayo teda "kõikidest kõige paremaks partisaniks". Castro revolutsiooniplaani esimene samm oli rünnata Kuubat Mehhikost vanal lekkival ristlejal "Granma". Nad alustasid liikumist Kuubale 25. novembril 1956. Batista sõjaväelased ründasid neid varsti pärast maabumist ja paljud 82 mehest said surma.

Ainult väike grupp revolutsionääre pääses, et grupeeruda uuesti lahingujõuks kaugel märgades ja poristes Sierra Maestra mägedes. Toiduvaru kahanes ja moraal langes. Guevara nimetas seda aega "minu kõige valurikkamateks sõjapäevadeks", sest tal oli allergia moskiitohammustuste vastu, mis katsid piinarikaste pähklisuuruste tsüstidena ta keha.

Seal edutas Castro Guevara teise armeekolonni komandandiks. Guevara esimene plaan rünnata vaenlase garnisoni Bueuycitos ei läinud nii, nagu esialgu planeeritud. Kui tema mehed õigel ajal ei saabunud, alustas ta rünnakut ilma nendeta. Tema relv kiilus kinni ja Guevara põgenes kuulirahe alt.

Guevara muutis taktikat ja kehtestas veel rangema distsipliini. Desertööre karistati nagu reetureid ja Guevara oli tuntud selle poolest, et saatis hukkamisrühmad jälitama neid, kes püüdsid põgeneda. Selle tulemusel hakati Guevarat kartma tema julmuse ja halastamatuse pärast. Partisanisõja ajal oli Guevara vastutav mitmete meeste hukkamise eest, keda süüdistati salakuulamises ja äraandmises. Hoolimata oma nõudlikust ja järsust meelelaadist tunnetas Guevara, et juhina on tal ka õpetajaroll, ning töö vaheaegadel lahutas ta meeste meelt sellega, et luges neile ette Robert Louis Stevensoni, Cervantese ja Hispaania lüürikute teoseid.

Tema vastutav juht Fidel Castro on kirjeldanud Guevarat kui intelligentset, kartmatut ja eeskujulikku juhti, kellel oli "suur moraalne autoriteet oma vägede seas". Castro on ka märkinud, et Guevara riskis liiga palju ja tal oli kalduvus hulljulgusele.

Guevara mängis tähtsat rolli salaraadiojaama Radio Rebelde loomisel veebruaris 1958. Jaam edastas Kuuba rahvale 26. Juuli Liikumise uudiseid ja seisukohti ning võimaldas pidada raadiosidet üha kasvavate mässuliste rühmade vahel kogu saarel. Ilmselt oli Guevara saanud innustust Guatemalas CIA raadio efektiivsusest, kui see oli aidanud minema kihutada Jacobo Arbenz Guzmáni juhitud valitsuse.

1958. aasta juulis oli Guevaral otsustav osa Las Mercedesi lahingus, kus tema rühm pidas kinni 1500 Batista kindrali Cantillo juhitud meest, kelle eesmärk oli ümber piirata ja hävitada Castro väesalgad. Aastaid hiljem Che lahingutaktikat analüüsides nimetas Ameerika Ühendriikide mereväe major Larry Bockman seda "suurepäraseks".

Laia toetust omanud revolutsioon muundus mõne kuuga kommunistlikuks võimuhaaramiseks. Selles etendas Che Guevara küllaltki saatuslikku, Castro peamise timuka osa, kehtestades Kuubas kommunistliku režiimi ülevalhoidmiseks vägivallasüsteemi ning hirmu õhkkonna. Erakordset julmust ilmutades surus Guevara maha Kuuba maapiirkondades kommunistliku süsteemi vastu puhkenud ülestõusu, jätkates seejärel karmi terrorit. Guevara kuulutas avalikult: "Mul pole vaja tõendeid, et kedagi maha lasta – mul on vaja ainult kinnitust, et seda on vaja teha!". "Kommunismi musta raamatu" kohaselt oli 1970. aastate alguseks hukkamiskomandode poolt maha lastud vähemalt 14 000 inimest, kokku ulatub revolutsiooni tulemusel tapetud või hukkunud inimeste hulk üle 100 000. Guevarale meeldis inimesi tappa: ta kirjutas kirega alla hukkamiskäskudele, talle tegi rõõmu hukkamisi oma kabineti aknast vaadata ning seal ka ise osaleda. Guevara ohvrite seas oli ka arvukalt naisi ning lapsi, revolutsiooni Robespierre ei halastanud kellelegi. 1960. aastal rajas Guevara Kuubasse esimesed GULAGi süsteemi meenutavad koonduslaagrid. 1961. aastaks istus seal juba 300 000 kuubalast 6,4 miljonist. Kommunistide terror tõi kaasa ulatusliku põgenemise maalt. Viie aastaga põgenes Kuubast üle poole miljoni inimese.

Aastal 1965 otsustas Guevara riskida ja minna Aafrikasse, et pakkuda oma teadmisi ja kogemusi partisanina Kongo konfliktis. Guevara, tema asetäitja Victor Dreke ja 12 kuubalasest ekspeditsiooniliiget saabusid Kongosse 24. aprillil 1965. Hiljem liitus nendega veel umbes 100 afro-kuuba päritolu meest. Nad tegid koostööd partisanide liidri Laurent-Désiré Kabilaga, kes oli hiljuti aidanud tapetud Patrice Lumumba toetajatel korraldada mässu, mis siiski ebaõnnestus. Kaotanud illusioonid Kabila vägede distsipliini suhtes, vallandas Guevara ta, teatades: "Miski ei pane mind uskuma, et Kabila tunneb aega."

Castro käsul olid kohalikud Boliivia kommunistid ostnud maatüki kuivas metsaregioonis kauges Ñancahuazú piirkonnas, et Guevara saaks seal rajada partisanide baaslaagri ja treeningala.

Guevara partisanisalgad, mida oli kokku 50 ja mis tegutsesid Boliivia Rahvusliku Vabastusarmee nime all, olid hästi varustatud. Rasketes maastikutingimustes mägises Camiri regioonis oli võitluses Boliivia regulaarvägede üle saavutatud mitmeid võite. Kuid septembris õnnestus armeel vägivaldses lahingus hävitada kaks partisanide väesalka ja tappa üks nende liidritest.

Félix Rodríguez, kes oli ise Kuuba pagulane ja kellest oli saanud CIA eriülesannete osakonna operatiivtöötaja, juhtis Guevara tabamist Boliivias. 7. oktoobril teatas informaator Boliivia eriüksustele Guevara partisanide laagri asukoha Yuro orus. Nad piirasid ala umber ja Guevara sai haavata ning võeti vangi, kui ta juhtis Simeón Cuba Sarabia salka.

Guevara seoti kinni ja viidi 7. oktoobri öösel poollagunenud mudasesse koolimajja, mis asus kõrvalolevas La Higuera külas. Järgmise päeva ja poole jooksul keeldus Guevara Boliivia politseiohvitseride küsimustele vastamast ning rääkis vaikselt ainult Boliivia sõduritega. 9. oktoobri hommikul palus Guevara, et tema juurde toodaks külakooli õpetaja, 22-aastane Julia Cortez. Hiljem on Cortez Guevarat kirjeldanud kui "meeldiva välimuse ja pehme ning iroonilise pilguga meest". Ta väitis, et nende vestluse ajal leidis ta olevat end "võimetu vaatama Guevarale silma", sest Guevara silmavaade oli "talumatu, läbitungiv ja väga rahulik". Nende lühikese vestluse ajal kaebas Guevara koolimaja viletsa seisukorra üle, väites, et on "ebapedagoogiline" loota, et külalapsed õpivad sellises koolis, sama ajal kui "valitsuse ametnikud sõidavad Mercedestega" ja deklareeris, et "see on olukord, mille vastu me võitleme".

Mõni hetk enne hukkamist küsiti Guevaralt, kas ta mõtleb enda surematusele. "Ei," vastas ta. "Ma mõtlen revolutsiooni surematusele." Siis ütles ta oma timukale: "Ma tean, et sa oled tulnud mind tapma. Tulista, argpüks, sa ju tapad ainult inimese." Terán kõhkles ning avas siis automaadist tule, sihtides Guevarat kätesse ja jalgadesse. Guevara väänles maas, hammustades ilmselt oma kätt, et vältida valukarjeid. Terán tulistas pärast seda veel mitu korda, haavates Guevarat surmavalt rinda Rodrígueze andmetel kell 13.10. Üldse tulistati Guevara pihta üheksal korral, sealhulgas viiel korral jalgadesse, üks kord paremasse õlga ja kätte, üks kord rinda ning lõpuks kõrisse.

Siis seoti Guevara keha helikopteri maabumisjaluste külge ja transporditi kõrvalasuvasse Vallegrande külla. 11. oktoobril 1967 välja antud memorandumis nimetab USA president Lyndon B. Johnson Riikliku Julgeolekuagentuuri juhile Walt Whitman Rostow'le Guevara tapmisotsust rumalaks, aga "Boliivia seisukohast võetuna arusaadavaks". Pärast hukkamist võttis Rodríguez endale mitmed Guevara isiklikud esemed, seal hulgas kella, mida ta kandis palju aastaid, näidates seda tihti reporteritele. Tänapäeval on mõned esemed, kaasa arvatud välgumihkel, eksponeeritud CIAs.

Peale seda, kui sõjaväearst oli amputeerinud tema käed, transportisid Boliivia armee ohvitserid Guevara keha teadmata asukohta ja keeldusid teatamast, kas säilmed maeti või põletati. Käed pandi säilitamiseks formaldehüüdi lahusesse ja saadeti Buenos Airesesse sõrmejälgede võrdlemiseks, kuna Guevara sõrmejäljed olid Argentina politsei käes. Hiljem saadeti need Kuubasse. 15. oktoobril 1967 teatas Castro, et Guevara on surnud ja kuulutas kogu saarel välja kolmepäevase leina.

• "Che Guevara Boliivia päevik" (tema elu viimastest kuudest Boliivias). Tõlkinud ja eessõna: J. Laas. Eesti Raamat, Tallinn 1969
• Jossif Lavretski, "Ernesto Che Guevara". Eesti Raamat, Tallinn 1983
• Elmar May, "Che Guevara". Saksa keelest tõlkinud Ants Sisask. Olion, Tallinn 2003
• Mart Laar, Andres Herkel. "Kuuba südames", Varrak, 2008
• Che Guevara "Mootorrattapäevik". Tõlkinud Riina Valmsen. Tallinn: IlmaPress, 2012

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Che Guevara

• Che, Guía y Ejemplo:
• pildid,
• laulud (mp3)
• videod
• Mart Laar "Che Guevara ja kasulikud idioodid" Diplomaatia nr 51, november 2007 (ülevaades Che Guevara eluloost Humberto Fontova raamatu "Exposing the Real Che Guevara: And the Useful Idiots Who Idolize Him" arvustuses)
• Ei tea, kes ta on, aga T-särke müüb ta küll hästi!