Märguanne

Ning enne seatud tundi veel
on Tristram taas sel metsateel,
kust, nagu kindlasti ta teab,
õu mööda ratsutama peab.
Ta sarapuu seal juurelt lööb
ja laasib ning sest kepi teeb.
Ja oma nime lõikab seal
puukoorde selle kepi peal.
Et kui vaid kuninganna pilk
ta keppi näeb, siis silmapilk
on sellest kepist selge tal,
et sõber viibib lähedal,
nii kuis ta varem seletand,
kui paistis sõbra märguand.
Keppkirja tuum ja kokkuvõtt
ju oli teadustada tõtt,
et, hinges igatsusepiin,
ta juba ammu ootab siin
ja luurab mööda metsi-maid,
kuis oma kallist näha vaid,
ning selle õrna koorma all
on säherdune tunne tal
kui kuslapuul, mis sarapuult
saab elu otsa tuge truult
ja tema ümber põimudes
on ise tema võimuses.
Ei puudu koos neil jõud ja jaks,
kuid tapaks, kes nad lahutaks,
küll kuslapuu — ning eks me tea,
et sarapuugi sureks pea.
"Mu arm, ei ela kumbki meist,
kui meil ei ole teineteist!"