Terry Pratchett

• Mitte tarkus, vaid kujutlusvõime tegi ahvist inimese.
  • Imagination, not intelligence, made us human.
  • Eessõna raamatuile: David Pringle, "The Ultimate Encyclopedia of Fantasy", 1998, ISBN 0-87951-937-1, ja David Pringle, "Definitive Illustrated Guide to Fantasy", 2003, ISBN 1-84442-930-X.

• Olen meelsamini roniv ahv kui langev ingel.
  • I'd rather be a climbing ape than a falling angel.
  • Ajaleht The Herald, 4. oktoober 2004

• Juba praegu seda tunnistades tunnen enda ümber uute murelike, kuid sõbralike nägude ringi: "Minu nimi on Terry ja ma joonistasin oma koolivihikutesse päkapikuruune. See algas, teate, sirgetest, neid oskab igaüks teha, aga siis ma süvenesin ja enne, kui ma arugi sain, tegin juba neid täppidega lokkis haldjaruune. Oodake... see läheb veel hullemaks. Veel enne kui ma isegi sõna "fänn" kuulnud olin, kirjutasin ma veidrat fännikirjandust. Ma kirjutasin loo, kus Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus" oli viidud Keskmaale; teistele lastele see meeldis, sest klassitäis kolmeteistkümneaastasi poisse, kellel on vulkaaniline akne ja kubemelised igatsused, ei ole just parim publik preili Austeni kõrgetasemelise proosa hindamiseks. Seal oli üks väga hea koht, kus orkid pastoraati ründasid..." Aga ma kahtlustan, et umbes sel hetkel oleks tugirühm mu välja visanud. (lk 78-79)
  • Terry Pratchett, "Cult Classic", rmt: "Meditations on Middle-Earth: New Writing on the Worlds of J. R. R. Tolkien", toim. Karen Haber, NY: St. Martin's Press, 2001

Kettamaailma sarja avaromaan "The Colour of Magic" ilmus 1983. Urmas Alase tõlge eesti keelde ilmus 1997. Tsitaadid Varraku väljaandest 1997.

• Oleks kena küll, kui maailma juhiks puhas loogika ja arvude harmoonia, kuid tegelikult olid karmid faktid sellised, et Ketas liikus kosmoses silmanähtavalt hiidkilpkonna turjal ja jumalatel oli kombeks käia ateistidel aknaid sisse löömas. (lk 68–69)

Originaal "The Light Fantastic" ilmus 1986. aastal. Eesti keelde tõlkis romaani Krista Kaer, tõlge ilmus esmakordselt 1998. aastal. Tsitaadid Varraku 1998. aasta väljaandest.

• Ankh-Morpork! Pärl linnade seas! See ei ole muidugi täiesti täpne kirjeldus – Ankh-Morpork ei olnud ümar ja sile – aga isegi selle kõige tigedamad vaenlased nõustuksid, et kui Ankh-Morporkit üldse millegagi võrrelda, siis võib see sama hästi olla ka mingi prügikübe, mis on kaetud sureva molluski haigete eritistega. (lk 166)
• Tegelikult oli enamik Kettamaailma elanikke parajasti säärases meeleseisundis, mis on saavutatav ainult eluaegse meditatsioonile pühendumisega või umbes kolmekümne sekundi pikkuse keelatud taimede pruukimisega. (lk 202)

Originaal "Sourcery" ilmus 1988, tõlge Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, Varrak, 2001.

• "Ja mis oleksid inimesed ilma armastuseta?"

HARULDASED, ütles Surm. (lk 6)

• Keset vihmast tänavat seisis Pagas, nuga veel kaanes võbisemas, ning põrnitses Coninat. Siis muutis ta natuke asendit, liigutas oma väikesi jalgu keerulistes tangokombinatsioonides ning põrnitses Rincewindi. (lk 60)
• Geneetikateadus Kettal jooksis rappa juba varases staadiumis, kui võlurid püüdsid eksperimendi teel ristata selliseid tuntud subjekte nagu kärbes ja magus hernes. Paraku ei suutnud nad põhitõdesid täiel määral mõista ning katse tulemus – mingisugune pinisev ja roheline oataoline asi – elas lühikese kurva elu, enne kui mööduv ämblik selle ära sõi. (lk 63)
• "Oma hingesopis sa tead, et sa oled tõeline võlur. Sinu südamele on graveeritud sõna "võlur"."

"Jah, aga probleem on selles, et ma kohtan jätkuvalt inimesi, kes tahavad seda oma silmaga näha," sõnas Rincewind õnnetult. (lk 94)

• Pagasit oli tabanud õnnetu armastus ja see tegi nüüd sama, mida iga teinegi mõistlik isik oleks sellise olukorras teinud, ehk see soovis ennast purju juua. (lk 142)
• Ta nägi välja nagu inimene, kes on äsja söönud peotäie käbinäärmeid ja need liitri adrenaliiniga alla loputanud. (lk 146–147)
• Kangelastel on tavaliselt võime tormata mööda kokkulangevaid paleesid, kus nad kunagi varem pole käinud, päästa kõik ära ning jõuda välja just enne seda, kui kogu kupatus õhku lendab või sohu vajub. (lk 153)
• "Ma ei sõida ühegi lendava vaibaga," sisistas ta [Rincewind]. "Ma kardan maapinda!"

"Sa mõtled kõrgust," ütles Conina. "Ja lõpeta see lollitamine."

"Ma tean väga hästi, mida ma mõtlen. Maapind on see, mis sind lõpuks tapab!" (lk 186)

• Ruumis valitseva üüratu tühjuse põhjal võis kohe aru saada, et tegu on varakambriga. /---/ Tekkis lugupidav vaikus nagu alati, kui suurem kogus raha on kuhugi haihtunud. (lk 187)
• "Jah, võlurid oskavad sind päris hästi just sellisest jamast päästa, kuhu ainult nemad sind sokutada suudavad," ütles Kreosoot. (lk 207)
• Pikajalgse võluri ja väikese jõega läbi viidud eksperimendid näitavad, et sama jõge saab ületada kolmkümmend kuni kolmkümmend viis korda minutis. (lk 214)
• Jumalatega oli see mure, et kui neile midagi ei meeldinud, siis ei andnud nad lihtsalt vihjeid, ning seepärast soovitas kaine mõistus, et targem oleks vältida jumalate seadmist sellisesse olukorda, kus nad peaksid hakkama otsuseid langetama. (lk 242)
• Ta [Rincewind] istus uuesti maha, tõmbas oma rüü üles ning võttis mõningase pingutusega jalast ühe soki. Seejärel pani ta saapa tagasi jalga ja kõndis natuke aega ringi, kuni leidis rusude vahelt pooliku telliskivi. Ta asetas tellise soki sisse ning viibutas seda paar korda kaaluvalt. (lk 245)
• "Ma ei tea, mida teha," ütles ta [Coin].

"Pole hullu. Mina pole kunagi teadnud, mida teha," kostis Rincewind õõnsa lõbususega. Ma olen veetnud kogu oma elu täielikus segaduses." Ta kõhkles. "Ma arvan, et seda kutsutakse inimeseks olemiseks või midagi sellist." (lk 262)

• Rincewind mõtles järele ja hakkas siis otsustaval ilmel oma viimast sokki jalast võtma. "Poolikuid telliseid pole," ütles ta otseselt mitte kellelegi. "Peab liiva kasutama." (lk 263)
• [Rincewind:] "On väga tähtis meeles pidada, kes sa tegelikult oled. See on väga tähtis. Vaata, pole kuigi hea mõte lasta teistel inimestel või asjadel seda sinu eest teha. Nad saavad sellest alati valesti aru." (lk 269)

Tsitaadid väljaandest "Mort". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 1999

• "Mina suren ülevalt nagu kuninganna Ezeriel."

Mort kibrutas otsaesist. Ajalugu oli tema jaoks tundmatu maa.

"Kes see veel oli?"

"Ta elas Klatšias ja tal oli palju armukesi ja ta istus mao otsa," ütles Cutwell, kes parajasti ambu vinna tõmbas.

"Ta tegi seda meelega! Tema armastust peteti!"

"Mina mäletan ainult seda, et ta kümbles eeslipiimas. Naljakas asi see ajalugu," sõnas Cutwell mõtlikult. "Saad kuningannaks, valitsed kolmkümmend aastat, teed seadusi, kuulutad rahvastele sõdu ja lõpuks on ainus, mida sust mäletatakse see, et sa lõhnasid nagu jogurt ja sind hammustati-" (lk 177)

Tsitaadid väljaandest "Härrasrahvas". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003.

• Kõige "varema" leidmiseks on kulutatud palju inimlikku nutikust. Teadmiste praeguse seisu võib kokku võtta järgmiselt: alguses polnud midagi ja see plahvatas. Teised teooriad ülimast algusest on seotud jumalatega, kes lõid maailma oma isa küljeluudest, sisikonnast ja munadest. Selliseid teooriaid on üsna palju. Nad on huvitavad – mitte selle pärast, mida nad jutustavad universumist, vaid selle pärast, mida nad ütlevad inimese kohta. (lk 5)
• Aiavoolik, ükskõik kui hoolikalt seda ka kokku ei keerataks, keerdub öösel alati lahti ja seob muruniiduki jalgratastega kokku. (lk 18 joonealune märkus)
• Kõige väiksem ajaühik multiversumis on New Yorgi sekund: see on aeg, mis kulub rohelise tule süttimisest fooris ajani, mil sinu auto taga olev takso hakkab signaaliga tuututama. (lk 222 joonealune märkus)
• Cool-kultuse munkadel, kelle tilluke ja ligipääsmatu klooster on peidetud tõeliselt normaalsesse ja lahedasse orgu alam-Jääraharjades, on noviitside vastuvõtmiseks eriline eksam. Uustulnuk viiakse tuppa, mis on täis igasuguseid rõivaid, ja temalt küsitakse: "Jou, mu poeg, milline neist on kõige stiilsem kehakate?" Ja õige vastus on: "Kuule, just see, mis ma valin." (lk 256)
• Vanaema tunnustas täiuslikkuseni viidud õelust, kui ta seda kusagil nägi — siin olid asjatundjad omavahel. (lk 258)
• Haldjate jõud peitus teiste veenmises, et need on nõrgad. (lk 268)

Tlk Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003.

• Jumalatel on see häda, et neil pole kellegi poole palvetada. (lk 11)
• Paljudele tundub, et neid kutsub vaimulikuamet, kuid tegelikult kuulevad nad oma sisehäält, mis ütleb: "Töö on tubane, ei pea raskeid asju tõstma... või tahad äkki künnimeheks saada nagu su isa?" (lk 19)
• Hirm on kummaline pinnas. Põhiliselt võrsub seal kuulekuse mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all. (lk 26)
• Noh, ütles ta [Suur Jumal Om, kes on parajasti väike kilpkonn] endale, kui Om saab tagasi oma õige kuju ja jõu, siis võetakse meetmed tarvitusele. Mardikate ja melonite sugu kahetseb veel, et nad üldse maailma loodi. Ja kõigi kotkastega sünnib midagi tõeliselt jubedat. Ja... ja siis tuleb veel püha käsk, milles on juttu suurema hulga salatitaimede istutamisest... (lk 28)
• Vorbisele meeldis näha korralikult süüdlaslikke südametunnistusi. Just selleks südametunnistused olemas olidki. Süütunne on määre, milles pöörlevad võimu rattad. (lk 43)
• Viimane inimene, kes teadis, kuidas see töötab, oli ilmselt juba aastate eest surnuks piinatud. Või siis kohe, kui need seadmed siia paigaldati. Autori tapmine oli traditsiooniline autorikaitse meetod. (lk 254)

Originaal "Feet of Clay" (1996), tõlkinud Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2005.

• Pealaelt hakkavad juuksed hõredaks jääma. Selgelt näha, et juuksepiir taganeb. Vähem juukseid, mida kammida, kuid teisest küljest rohkem nägu, mida pesta... (lk 10)
• Päkapikud peavad küpsetamist sõjakunsti osaks. Kui nemad teevad marmorkooki, siis mõtlevad nad seda sõna-sõnalt. (lk 17)
• "Noh... räägitakse..."

"Kes räägib?"

"Kõik, härra komandör. Saate aru, kõik räägivad."

"Kas needsamad, kes esinevad väljendites "igaüks" ja "kõik teavad"? Need, kes elavad "ühiskonnas"?"

"Jah, härra komandör. Ma arvan küll."

Vimes lõi käega. "Ah nemad. Hea küll, räägi edasi." (lk 79)

• "Vetinari valitsemisajal on elu igatahes julgem olnud," arvas härra Potts Pagarite gildist.

"Ta laseb tõesti kõik tänavanäitlejad ja miimid skorpioniauku visata," nõustus härra Boggis Varaste gildist.

"Tõsi. Aga ärgem unustagem, et tal on ka oma halvad küljed. Ta on kapriisne inimene."

"Arvate? Võrreldes nendega, kes meil enne on olnud, on ta usaldusväärne ja kindel nagu kalju."

"Klõpstoos oli ka usaldusväärne," tähendas härra Sock süngelt. "Mäletate, kui ta oma hobuse linnanõunikuks tegi?"

"Te peate tunnistama, et ta polnud halb nõunik. Võrreldes mõne teisega."

"Niipalju kui mina mäletan, olid teisteks nõunikeks tollal lillevaas, liivahunnik ja kolm meest, kellel oli pea maha raiutud." (lk 167-168)

• Aga õnnetuseks - ja vastupidiselt igasugusele kainele mõistusele - heidavad mõtlematud inimesed teinekord oma kinniseotud vaenlased ruumidesse, kus ei leidu ainsatki naela, käepärast teravaservalist kivi, teravat klaasikildu ega äärmuslikel juhtudel isegi mitte niipalju vana koli ja tööriistu, et saaks valmistada täiesti töötava soomusauto. (lk 215)
• Ei ole just kõige arukam parimat brändit üle kogu toa puristada, eriti kui selle teele jääb põlev sigar. (lk 248)
• Kui Colon oli väike, oli tal roosa mängusiga, kelle nimi oli Kohutav, ja raamatuga "Kooselu koduloomadega" oli ta kuuenda peatüki juures. Raamatus olid gravüürid ka. Seal ei mainitud aga kordagi kuuma lehkavat hingeõhku ja suuri mütsudes astuvaid jalgu, mis meenutasid varre otsa pandud taldrikuid. Seersant Coloni raamatu järgi oleksid lehmad pidanud tegema "muu". Iga lapski teab, et lehmad teevad "muu". Nad poleks tohtinud teha "mhouu-u-u-u-m!" nagu mingi merekoletis ja sind ilaga üle pritsida.

Colon üritas end püsti ajada, libises mingi lehma kriisihetke tunnistajal ning vajus ühele lambale selga. Lammas tegi "bhääät!" Kas siis üks õige lammas teeb sellist häält? (lk 258)

• "Kes see mees on, kellele see vabrik kuulub?"

"See on Kassiroosk. Te teate teda küll, tema kirjutab teile alati kirju selle kohta, et Vahtkonnas on liiga palju "alamaid rasse", nagu tema ütleb. Et siis... trolle ja päkapikke..."

Seersant pidi sörkima, et Vimesiga sammu pidada.

"Võta paar zombit juurde," ütles Vimes.

"Aga zombide vastu olete te ju alati surmvihane, andestage see sõnamäng," lausus seersant Colon.

"Kas mõni neist tahab Vahtkonda astuda?"

"Oh, muidugi. Paar tublit poissi tahab, härra komandör, ja kui nende nahk nii hall ja ripnev ei oleks, siis võiks arvata, et nad on alles viis minutit tagasi maetud."

"Vannuta nad homme ametisse." (lk 268)

• Isand Vetinari sammus välja ja läks tagasi peasaali, Vimes järel.

"Kõigest hoolimata," sõnas ta, "et rahu säilitada, tuleb see golem hävitada."

"Ei, härra."

"Lubage ma kordan käsku."

"Ei, härra."

"Ma olen kindel, komandör, et ma andsin teile just käsu. Ma tundsin täiesti selgesti, et mu huuled liikusid."

"Ei, härra. Ta on elus."

"Ta on lihtsalt savist tehtud, Vimes."

"Kas me pole kõik samasugused? Vähemalt nende brošüüride järgi, mida konstaabel Külasta kõigile jagab. Pealegi, ta ise arvab, et on elus, ja mulle sellest piisab."

Patriits heitis käega trepi ja oma paberitest üle ujutatud kabineti poole.

"Sellele vaatamata, komandör, tuli mulle juhtivatelt usutegelastelt tervelt üheksa ametlikku läkitust, milles väidetakse, et ta on jälestusväärne."

"Jah, härra patriits. Ma mõtisklesin palju selle seisukoha üle ja jõudsin sellisele järeldusele: nad kõik on persevestid." (lk 306)

• "Kas te olete tähele pannud, et õnneküpsistes ei ennustata kunagi halba? Seal pole kunagi midagi sellist, et "Oh sina heldene aeg, nüüd läheb kõik täitsa metsa." Et need pole kunagi õnnetuseküpsised."

Vimes süütas sigari ja raputas tikku, et see kustuks. "See, kapral, on niimoodi universumi ühe peamise liikumapaneva jõu pärast."

"Mis? Et näiteks need, kes õnneküpsiste ennustusi loevad, ongi need, kellel veab?" küsis Noobel.

"Ei. See on sellepärast nii, et inimesed, kes õnneküpsiseid müüvad, tahavad neid ka tulevikus müüa." (lk 309)

• Üks preester küsis: "Kas on tõsi, et sa ütlesid, et usud ükskõik millisesse jumalasse, kelle olemasolu saab loogilise debatiga tõestada?"

"Jah."

Vimesi haaras teatud eelaimus, mis puudutas lähitulevikku, ja ta astus Dorflist paar sammu kaugemale.

"Aga jumalad lihtsalt on olemas," väitis preester.

"See Pole Ilmne Fakt."

Läbi pilvede sööstis välgunool ja raksas Dorfli kiivrisse. Dorfl mattus leekidesse, siis oli kuulda tilkumist. Dorfli sulanud turvis nirises tema valgelt hõõguvate jalgade ümber loikudesse.

"Minu Meelest Pole See Suurem Asi Argument," lausus Dorfl suitsupilvede keskelt rahulikult. (lk 313)

Terry Pratchett, "Öövahtkond". Tõlkinud Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2008 (originaal: "Night Watch", 2002)

• Vimes oli eelmisel ööl pead murdnud, kas ta peaks neile sissejuhatuseks väikese ergutuskõne pidama, kuid oli siis otsustanud seda mitte teha. Võib-olla ei osanud nad oma tööd tõesti mitte üldse, kuid nad olid ikkagi võmmid, ja võmmid ei reageeri "õnneliku perekonna" nõksule eriti hästi: "Tere, poisid, te võite mind Christopheriks kutsuda, minu uks on alati avatud, ma olen kindel, et kui me kõik ühiselt pingutame, hakkame me oivaliselt läbi saama ja oleme nagu üks suur õnnelik pere." Need mehed olid näinud liiga palju perekondi, et sellise jama õnge minna. (lk 95)

• "Kõik ju võtavad!" pahvatas Konks. "See on lihtsalt lisatasu!"

"Kõik?" imestas Vimes. Ta laskis pilgul üle rühma käia. "Kas siin võtab veel keegi altkäemaksu?"

Tema põrnitsev pilk liikus ühelt näolt teisele, sundides suurema osa rühmast otsekohe Põrandalaudade ja Lae Sünkroniseeritud Uurimise Võistkonda kehastama. Ainult kolm vahtkondlast pidasid tema pilgu all vastu. (lk 98)

• Nagu kõik pisikurjategijad maailmas, nii olid ka vahtkondlased uhked selle üle, et on mingid sügavused, kuhu nad kunagi ei lasku. Inimesel peab alati olema keegi, kes on temast madalam, olgu see siis kas või mudaussike. (lk 115)

• Swing aga alustas valest kohast. Ta ei vaadanud ringi, ei jälginud ega teinud järeldusi, et siis öelda: "Inimesed on sellised. Kuidas me sellega kohaneme?" Ei, tema istus maha ja mõtles: "Inimesed peaksid olema sellised. Kuidas me neid muuta saame?" Ja selline mõte sobiks küll preestrile, kuid mitte võmmile, sest Swingi kannatlik, pedantlik tegutsemine keeras politseitöö pea peale.

Näiteks kehtestati Relvaseadus. Relvi kasutati kuritegude sooritamisel nii palju, et – nagu Swing väitis – relvade vähendamine lihtsalt pidi kuritegevust vähendama.

Vimes mõistatas, kas Swing oli keset ööd voodis istukile tõusnud ja iseennast õnnitlenud, kui ta selle ideega maha oli saanud. Konfiskeerime kõik relvad, ja kuritegevus lähebki alla. See oli loogiline. Ja see oleks toiminud ka, kui ainult võmme oleks piisavalt olnud – näiteks kolm tükki iga kodaniku kohta.

Hämmastaval kombel aga toodigi üsna palju relvi võimude kätte. Kõige selle juures oli aga üks probleem, mis oli Swingil mingil kombel kahe silma vahele jäänud, ja see oli järgmine: kurjategijad ei täida seadusi. See on praktiliselt nende ameti nõue. (lk 123)

• Vimes voltis paberitüki lahti. Pliiatsikiri oli laiali valgunud, kuid siiski dešifreeritav, ja paberitükil seisis: Morfiline tänav, täna õhtul kell 9. Parool: mõõkkala.

Mõõkkala? Alati on parooliks "mõõkkala". Kui keegi iganes üritab välja mõelda sõna, mida keegi ei suudaks ära arvata, siis valivad nad alati "mõõkkala". See on üks inimmõistuse kiiksudest. (lk 129)

• Saju ajal väheneb tänavakuritegevus. Inimesed püsivad toas. (lk 180)

• Rahva poolel olevad inimesed saavad lõpuks alati pettumuse osaliseks. Nad avastavad, et Rahvas ei ole tavaliselt tänulik ega edumeelne ega kuulekas ning ei oska tema heaks tehtut hinnata. Rahvas on tavaliselt hoopis kitsarinnaline ja konservatiivne ja mitte eriti tark – tarkus tekitab temas isegi umbusku. Ja nii olidki revolutsiooni lapsed silmitsi iidvana probleemiga: häda polnud mitte selles, et valitsus oli vale – see oli niigi selge –, vaid selles, et rahvas oli vale. (lk 224)

• Siirupikaevanduse Tee Vabariigi piiridest jäid välja kõik linna suured, tähtsad hooned, mida mässajad tavaliselt vallutada üritavad. Seal polnud ühtegi valitsusasutust, ühtegi panka, ja pühakodasid oli väga vähe. Igasugune linnamaastikul oluline arhitektuur puudus sealt peaaegu täiesti.

Oli ainult tähtsusetu kraam. Vabariigi sisse jäi terve tapamajade piirkond, võiturg ja juustuturg. Sinna jäid tubaka- ja küünlavabrikud, enamik puu- ja köögiviljaladudest ning vilja- ja jahuhoidlatest. See tähendas, et vabariiklased olid ilmajäetud küll sellistest tähtsatest asjadest nagu valitsemis- ja pangateenused ning hingepäästmisvõimalused, kuid said ilusti hakkama sääraste tüütuseni igavate, igapäevaste asjade muretsemisega nagu toit ja jook.

Hingepäästmist on inimesed nõus pikalt ootama, kuid nad eelistavad, et lõunaga üle tunni aja ei venitataks. (lk 293)

• Sõnumitooja, kes oli nooremleitnant ja parajasti väga pabinas, ei suutnud leida õigeid sõnu, seletamaks, et "relvastamata tsiviilisik" võib halvemal juhul tähendada ka sajakilost tapamajatöötajat, kellel on ühes käes lihakonks ja teises tükeldamisnuga. (lk 304)

Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2012 (originaal: "Snuff", 2011)

• Ja siis oli veel noor Sam, kes kasvas nagu oavars ja oli väga vastuvõtlik. Tema ema ütles, et puhkus värskes õhus teeks talle head. Vimes ei vaielnud vastu. Sybiliga polnud mingit mõtet vaielda, sest isegi kui sa arvasid, et oled võitnud, tuli pärast ikkagi välja, et mingi võlukunsti tõttu, mis pole abielumeestele kättesaadav, olid sa asjast täiesti valesti aru saanud.

Vähemalt lubati tal linnast ära sõites turvis selga jätta. See oli osa temast ja sama mõlki taotud kui ta isegi, kuigi turvise puhul saab mõlgid välja taguda. (lk 11)

• "Willikins peaks sinuga kaasa tulema, kallis," lausus leedi Sybil. Liht­salt igaks juhuks."

[Vimes:] "Milliseks juhuks, kallis? Ma käin ju igal ööl linna tänavatel. Ma arvan, et mulle pole väikeseks jalutuskäiguks maal saatjadaami vaja. Ma üritan lihtsalt siinsesse ellu sisse elada. Ma silmitsen nartsisse, et näha, kas nad täidavad mind rõõmuga, või mida iganes nad peaksid tegema, hoian silmad lahti, et näha väga haruldast vesivarblast, ja vaatan, kuidas mutid lendu tõusevad. Ma olen juba mitu nädalat ajalehest looduspildikesi lugenud. Ma arvan, et saan ise hakkama, kallis. Vahtkonna komandör ei löö kartma, kui satub vastamisi pelgliku kärbsenäpiga!" (lk 45-46)

• Kuid sepp põrnitses edasi ja ütles: "Nii et palgatud tapja peab teid kaitsma, jah?"

"Tegelikult, härra," sõnas Willikins, "olen ma komandör Vimesi teenistuses kui kammerteener ehk härrasmehe härrasmees ja seda vibupüssi on mul vaja sellepärast, et teinekord hakkavad tema sokid vastu." Ta vaatas Vimesi poole. "Kas teil on juhtnööre, komandör?" siis aga hüüdis: "Ärge liigutage, sest niipalju kui mina tean, on sepal töötamiseks vaja kahte kätt." Ta pöördus jälle Vimesi poole. "Andestage see vahelesegamine, komandör, aga ma tunnen temasuguseid."

"Willikins, ma olen üsna kindel, et sa oled ise ka temasugune."

"Jah, härra, tänan, härra, ja ma ei usaldaks ennast karvavõrdki, härra, ma tunnen tigedad raipenahad alati ära, kui neid näen. Mul on peegel." (lk 68-69)

• Paistis, et Linnavahtkonnas oli vähemalt üks esindaja igast kahejalgsest mõtlevast liigist pluss Noobel Nobbs. Sellest oli saanud traditsioon: kes lõi läbi võmmina, lõi läbi liigina. Kuid keegi polnud Vimesile veel välja pakkunud, et ta peaks tööle võtma mõne härjapõlvlase, ning selle lihtsaks põhjuseks oli üleüldine teadmine, et härjapõlvlased on haisvad, kannibalistlikud, õelad ja ebausaldusväärsed närukaelad.

Muidugi teadsid kõik ka seda, et päkapikud on üks petiste kamp, kes tõmbavad sul naha üle kõrvade, kui ainult saavad, ja trollid on kõrilõikajatest ainult natuke paremad, ja ainus linnas alaliselt elav gorgo ei vaata kunagi kellelegi silma, vampiire ei saa usaldada, ükskõik kui palju nad ka ei naerataks, libahundid aga on põhimõtteliselt lihtsalt vampiirid, kes ei oska lennata, ja sinu naaber on tõeline lurjus, kes viskab rämpsu üle müüri sinu aeda, ja tema naine pole ka just vooruse verstapost. Aga samas on maailmas igaühel oma koht. Ja ei saa ju öelda, et linlased oleksid eelarvamuste kammitsas, sest lõppude lõpuks töötas ülikoolis kunagi ju isegi üks ork, aga talle meeldis jalgpall – kuidas veel! – ja kui keegi suudab väljaku keskelt väravasse lüüa, siis annad sa sellisele ju kõik andeks ja, noh, igaühte tuleb ju võtta sellisena, nagu ta on... Ainult mitte neid neetud härjapõlvlasi, tänan väga. Kui mõni härjapõlvlane linna tuli, kiusasid inimesed teda taga, nii et lõpuks läksid nad kõik linnast minema, mööda Ankhi jõge allavoolu, mõne Harry Kuninga taolise juurde tööle: luid jahvatama, nahku parkima ja vanarauda töötlema. Seal jäid nad linna piirist ja seega ka seadusest tubli jalutuskäigu kaugusele. (lk 85)

• Vimes nägi, kuidas maastik mööda ujus, kui ta üle terrassi purjetas ja selili lillepeenrasse maandus, kus ta jäi taevasse vahtima. Tema nägemisalasse ilmus Feeney murelik nägu, mis tundus pisut liiga suur. "Andke andeks, komandör. Mina isiklikult ei tahaks teile mingi hinna eest viga teha, aga ma ei tahtnud, et teile vale mulje jääks. Selle võtte nimi on "üks mees tema üleval all väga kahju". (lk 98-99)
• "Keha hakkab kipitama," ütles Feeney. "Nii ütles minu isa. Tema ütles, et vaata, kuula ja hoia kõigil inimestel silm peal. Pole olnud ühtegi head korrakaitsjat, kelle sees poleks peidus raasukest suli, ja see suli annab sulle märku. Ta ütleb: "Sellel mehel on midagi varjata" või "See mees on palju rohkem hirmul, kui peaks" või "See mees käitub selgelt liiga ülbelt, sest sisimas on ta üksainus närvipundar". Suli sinu sees annab alati märku."

Vimes valis imetluse, mitte jahmatuse, aga ka imetlust ei võtnud ta liiga palju. "Tead, Feeney, ma arvan, et sinu vanaisa ja isa panid täppi. Nii et ma saadan välja õigeid signaale, või kuidas?"

"Ei, härra komandör, te ei saada välja mingeid signaale. Minu vanaisa ja isa olid vahel samasugused. Täiesti vaiksed. See teeb inimesed närviliseks." (lk 106)

• Vimes ütles endale, et nemad ei saa sinna ju midagi parata, et mingi käpardist jumal oli leidnud hulga ülejäänud tükke ja otsustanud, et maailm vajab olendit, kes näeb välja nagu hundi ja ahvi ristsugutis. See jumal andis neile ka religioosse dogma, mis kindlasti kuulus kõige kasutumate hulka isegi taevaliku idiootsuse mõõdupuu järgi. Härjapõlvlased nägid välja, nagu oleksid nad halvad, ning ilma Kutsuva Pimeduse vahendamiseta nad ka rääkisid niimoodi. Kui epheebe pähklid suudaksid karjuda, kui neid purustatakse, siis ütleksid kõik: "See ju meenutab härjapõlvlaste häält!" Ja paistis, et see naerev jumal, kes ei jäänud selle kõigega veel rahule, andis neile ilmselt kõige hullema kingituse – enesekriitilisuse, mille tõttu härjapõlvlased uskusid niivõrd kindlalt, et nad on kõndiv rämps ja neid ei anna kuidagi päästa, et nad ei leidnud endas isegi nii palju jõudu, et iseend ära koristada. (lk 144)
• [Preili Beedle:] "Nad kõik notiti maha, ilma igasuguse põhjuseta. Selliseid asju tuleb ette. Kõik ju teavad, et härjapõlvlased on väärtusetud. Ma ütlen, komandör, on tõsi, et kõige jubedamaid tegusid maailmas on korda saatnud inimesed, kes usuvad, usuvad siiralt, et nad teevad maailmale heateo, eriti kui asjaga on seotud ka mõni jumal." (lk 165)
• Kartseri juures oli midagi teoksil – Vimesile tundus, et tegu võib olla rahutusega, mürgliga, aga võib-olla ka rüselusega või isegi üleüldise mölluga ja sellisel juhul lõpeb see mõnele väga mitteüldisele isikule kurvalt. Vimesile torkas pähe rõõmus mõte: täpselt, võib-olla on see hoopis mäsu – see on alati kasulik sõna, sest keegi ei tea päris täpselt, mida see tähendab, kuid see kõlab ohtlikult. (lk 229)
• Ja siis kerkis Vimesi vaimusilma ette korraks Koomi org. Sel päeval oli ta peaaegu surma saanud: oru nõlvadelt voolav vesi mürises läbi lõputute paekivist tunnelite, peksis teda vastu seinu, tagus vastu tunnelite põhja ja lage ning heitis ta lõpuks tillukesele liivarannale, täielikku pimedusse. Ja sellest pimedusest sai Vimesi sõber, Vimes triivis pimeduse peal ja seal koitis temas mõistmine ja ta sai aru, et hirm ja raev on võimalik sepistada mõõgaks, ja soov oma lapsele veel kord raamatut ette lugeda on võimalik sepistada kilbiks ja turviseks ühele närudes ja surevale mehele, kes on üksikule rannale heidetud. Ja pärast surus see mees kätt kuningatel. (lk 256)
• Ähmane siluett küsis: "Politsei? Siin? Tõmba kedagi teist, semu! Kes sa enda arust oled? Mingi komandör Vimes või?"

Pargas hüppas jälle, pimedusest lendas keereldes välja eksinud muna ja lartsatas Vimesile näkku. Vimes pühkis muna ära, või vähemalt pühkis seda natuke laiali, ja vastas: "Vaata aga, kas teil veab alati nii hästi?" (lk 259)

• Vimes ärkas niiskes ja täielikus pimeduses, liiv põse all. Mõned tema kehaosad teatasid teenistusse ilmumisest, teised aga väitsid, et neil on ema kirjutatud vabastustõend. (lk 282)

Terry Pratchett, "Auru juurde", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2014 (originaal: "Raising Steam", 2013)

• Mittemiskit on raske mõista, kuid multiversum on seda täis. Mittemiski jõuab kõikjale, ta on millestki alati ees, ja tohutus mitteteadmise pilves ihkab mittemiski saada millekski, pääseda välja, liikuda, tunda, muutuda, tantsida ja kogeda – lühidalt öeldes olla miski.

Ja nüüd leidiski ta taevas triivides selleks võimaluse. Mittemiski oli millegi olemasolust muidugi teadlik, kuid see miski oli teistsugune, hoopis teistsugune, ja nii libises mittemiski vaikselt millegi sisse, hõljus alla, kõiksugu mõtted meeles, maandus õnnekombel kilpkonna seljas, väga suure kilpkonna seljas, ja kiirustas veel enam saama millekski. (lk 7)

Kirjutatud koos Neil Gaimaniga. Tlk Tiina Randus, tsitaadid 2020. aasta väljaandest

• ... kõik kassetid, mis jäetakse autosse kauemaks kui kaheks nädalaks, moonduvad "The Best of Queeni" kogumikeks. (lk 20)
• Räägitakse, et põrgus mängivad parimad bändid.

See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid. (lk 83)

• Selleks, et tõeliselt loll olla, peab olema inimene.

• Kui inimene sureb, kaotab ta kõigepealt elu. Järgmisena lähevad illusioonid.