Sarapuu
Harilik sarapuu (Corylus avellana) on kaseliste sugukonda sarapuu perekonda kuuluv heitlehine põõsas. Sarapuu vili on söödav sarapuupähkel.
Proosa
muuda- Ja uurija meelest oli, nagu oleks Marigi haruldaselt vaikne. Vaikne, tõsine ja mõtetes. Iseäranis tähtaja viimasel päeval. Seda seletas Tõnu nii kindlasti enda kasuks — just nõnda oli ta tema seesmist murdumist ja muhenemist mõelnud —, et ta pärast õhtusööki pidulikul ootel piibuga „leentooli“ istus. Sel istmel — sarapuuvitstest punutud, põhi vilditükiga pehmendatud, ta enese talvine töö — tavatses ta muidu ainult pühapäeviti istuda.
- Eduard Vilde, "Mäeküla piimamees", 8. peatükk
- Lõpetasime hommikueine erutatud meeleolus. Fredriksoni vennapoeg oli sellest sündmusest niivõrd vaimustatud, et pani oma kõige suurema põlle ette ja hakkas minutitki kaotamata "Mereorkestrit" punaseks võõpama. Ta võõpas kõigest väest, terve jõelaev sai punaseks ja maapind sai punaseks, suur osa sarapuupõõsast sinnajuurde ning midagi nii punast, nagu Nuhkloom ise, polnud ma eladeski näinud.
- Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid", tlk Vladimir Beekman, rmt: "Muumitroll", 1975, lk 123-124
Luule
muudaMagazi mari mäelä,
Lebäzi lindu kezälä,
Näie unda hirmezat,
Tõista unda armezat:
Viznapuu vie veereh,
Kuzlapuu koa lävel,
Sarapuu sanna takah.
Tulli üles hummogul,
Inne varra valge'et.
Imäkene, helläkene,
Mõista sie uni minosta:
Viznapuu vie veereh,
Kuzlapuu koa lävel,
Sarapuu sanna takah.
Viznapuul viina' veerüze'
Kuzlapuul kozja' tuleva',
Sarapuul saja' saawa'.
- "Unenägu". Rahvalaul "Vana kannel" II
Järv ega vastu ma sulle küll saa
kuid minu elu on sinus kui saar
saar mille sarapuis ragistab põder
kodudest põgenev kodutust põdev
kaldale pääseb kõrkjaisse sumab
suurmaa ning silmapiir silmades kumab
säälgi on sama säälgi on eha
vesi aga lohutab lõhutud keha
leevendab higise rinna ja lõua
käib üle jõu enam üle ei jõua
sarvist siis haarabki vesi ja uppudes
silmad veel ekslevad kollastes kuppudes
- Paul-Eerik Rummo, "Ega vastu küll saa" kogus "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 187
Isa moondus linnuks, tõusis õhku.
Ema heljuma jäi järvele.
Järsku lähenes ja oli õhtu.
Varjud tulid mulle järele.
Läbi kõrge lainetava udu,
juuksed lahti, jooksin, rinnus nuuks.
Tuuleladvast hüüti: kus su kodu?
Samas sain ma nooreks sarapuuks.
- Doris Kareva, "Viinakuu viimasel päeval" kogus "Salateadvus" (1983)
kulduure ripub sarapuude okstelt alla
kõik tiksuvad siin üleskeeramata
ning taamal kuningaid ja kohvreid pilla-palla
neil hinged kääksuvad kui vanad vankrirattad
/---/
kaks transformaatorit siin ahnelt sööb omletti
neil mustad habemed ja pilgus salapära
ning eemal lagendikul töötab paar sterletti
mu onu toolidelt nad saevad jalgu ära
jah armastan ma sarapikuvõsa
ta varjus juhtub mõndagi
kesk uure kuningaid ja transformaatoreid
ma kahjuks leian iseendagi
- Andres Ehin, "Sarapikuvõsa" kogus "Uks lagendikul", LR 1/1971, lk 50