Walter Zapp

 

Walter Zappi isa Karl oli saksa päritolu ning sündis Reinimaal, kuid oli üles kasvanud Inglismaal ning seal ka Suurbritannia kodakondsusse astunud. Riias oli ta ametis ühe kaubandusettevõtte välisesinduses ning abiellus baltisaksa kaupmehe Julius Burchardi tütre Emiliaga. Esimese maailmasõja puhkemine tõi Zappide perele kui "kahtlastele saksa päritolu" Riia elanikele kaasa sundpagenduse Uuralitesse Ufaa linna. Sealt tagasi Riiga saadi alles 1918. aastal. Isa sõitis seejärel üksi Tallinna, et ette valmistada pere kolimist Rootsi, ent lõpuks läks nii, et 1921. aastast sai Zappide kodupaigaks Nõmme.

Walter Zapp õppis kõike ise, tema haridustee jäi üsna lühikeseks. Õpetajate rangetele nõudmistele allutatud koolikohustused käisid nõrgale, närvilisele ja kehva tervisega poisile üle jõu, vaid lemmikainetes – joonestamises ja geomeetrias – ei olnud tal probleeme. Pidev stress viis 1920. aastal tõsise närvivapustuseni, mille tulemusel hajus unustusse praktiliselt kõik seni õpitu. Ta oskas kirjutada oma nime, võis veel lugeda, oskas vähesel määral matemaatikat ja see oli ka kõik. Arsti soovitusel lahkus ta neljateistkümneaastaselt koolist ja esialgu oli paranemine tähtsaim ülesanne tema elus. Aeglaselt, kuid siiski, hakkas tema olukord paranema. Kooli naasmine ei tulnud kõne allagi ning pere nägi ainsa võimalusena õpipoisi staatust.

Veel Riias elades asus ta oma ema õemehe W. F. Häckeri litograafiaärisse ja see töö paelus teda tõsiselt. Paraku siirdus pere kolme kuu pärast Tallinna ja siin tuli tööotsinguid uuesti alustada. Pärast proovimist graveerija abilisena Bode juures sattus noormees 1922. aasta varakevadel fotograafiõpilaseks Walter Lembergi juurde. Lemberg oli tol ajal üks Tallinna tuntumaid fotograafe, tema ateljee asus majas Suur-Karja 4. See, isa soovil esialgu küll vastu tahtmist alustatud töö, sai tegelikult Walter Zappi edasisele elule tähtsaks sihiandjaks. Vastumeelsuse peapõhjuseks oli nelja ruutmeetri suurune tulevane töökoht, mida üheaegselt kasutati nii Lembergide korteri köögi kui ka ateljeepimikuna. Kuid kaunid ateljeefotod ja senitundmatu tehnika said otsustavaks. Elukutselist fotograafi Zappist ei saanud, ent rutiinse laboritöö kõrval huvitus noormees fotokaamerate ehitusest, peenmehaanikast ja optikast. Teadmisi täiendas ja oskusi omandas ta omal käel fotoaparaate parandades. Hindamatut abi jagasid ka vanemad kaastöölised Johann Livenström ja eriti Woldemar Nieländer, kelle nooremast vennast Nikolai (Nixi) Nyländerist sai hiljem Zappi lähim sõber.

Walter Zappi leidurivaim avaldus varakult. Tema esimene patenteeritud leiutis oli "Paberi lõikamise masin, eriti päevapiltide jaoks". See Eesti patent nr. 746 kannab kuupäeva 24. november 1925. Walter Zapp oli siis kahekümneaastane. Just samasse aega jäid ka esimesed mõtted miniatuurkaamerast. Nii kummaline kui see ka ei tundu, sai kõik alguse ühest unenäost, kus üks tema tuttav fotoklubist hoidis torukujulist metallist eset horisontaalselt mõlema käega silmade ees. Ja iga kord, kui ta selle eseme lahti tõmbas, ta pildistas.

See unenägu oli nii haarav, et jäi meelde aastakümneteks ja andis tundlikule leidurile geniaalse idee "kaamerast, mida saaks iga päev ilma vaevata kaasas kanda ja mis peaks nii väike olema, et kokkusurutud rusikasse ära kaduda".^[3] 1928. aastast töötas Walter Zapp fotograaf Karl Akeli laborandina ja nagu juba tavaks, et oma tööd lihtsustada, projekteeris ja ehitas ta kõigepealt valmis passipiltide reaskopeerimise poolautomaadi. Ta saatis mõlema oma senise leiutise joonised ja töökirjeldused Saksamaale Leica leiutajale Oskar Barnackile, paraku tulutult, vastust ei järgnenud. 1932. aastal jäi Walter Zapp kui välismaalane aga hoopis ilma tööta. Ja ei teagi, kuidas ta saatus oleks kujunenud, kui sõber Nixi Nyländer poleks teda tutvustanud Richard Jürgensiga, kes palus endale konstrueerida erisoovide kohase suurendusaparaadi. Seejärel tekkis tal plaan konstrueerida tööstuslikult toodetav fotoaparaat. Kahemehekompanii loodi 16. augustil 1932, sisuline töö jäi Walter Zappi peale, Richard Jürgens muretses konstrueerimiskulude ja Zappi minimaalse elatusraha eest. Juttu ei olnud veel minikaamerast, vaid populaarsust koguvast keskmise suurusega fotoaparaadist. Kui siia lisada tolleaegsed Eestis olud, siis ei olnud tegu lihtsalt julgete, vaid hulljulgete ja omamoodi naiivsete meestega.

 

Esialgu ei rääkinud Zapp oma minikaamera ideest kellelegi peale sõber Nixi Nyländeri. Sellega tegeles ta vabal ajal. Et soovitavat tasku- ja käepärast vormi ja suurust proovida, valmistas ta mõõdumudeli, puuklotsi mõõtmetega 12,5x28x75 mm, mis jäi eluaeg ta alaliseks kaaslaseks. Oli aasta 1932 ja tänapäeval jääb meil üle vaid imetleda selle mehe usku oma ideesse, kuni selleni välja, et ta kõigepealt teeb valmis sobiva kesta ja siis alustab sellesse formaati sisu komplekteerimist. Ning mitte lihtsalt olemasoleva fototehnika vähendamisest, vaid põhimõtteliselt täiesti uue tehnoloogia projekteerimisest ja seda tolle aja kohta utoopilises formaadis. Ametlikult jätkas ta keskmise suurusega kaamera konstrueerimist, kuni kahe aasta pärast jõuti ühisele arusaamisele selle plaani teostamatuses. Ja kuna paralleelselt selle tööga oli Zapp otsinud ka oma lemmikule võimalikke konstruktsioonilahendusi, oli tal ühe idee äralangemisel kohe uus võtta. Nixi Nyländeri abiga õnnestus tal Jürgenit veenda ning töö võis jätkuda.

1935. aasta 19. jaanuariks oli Zappil paberil lõpuks midagi päris uudset – maailma esimene tõeline minikaamera. Teravmeelselt lahendas ta aparaadi võttevalmis seadmise – kaamera tuli lihtsalt pikemaks tõmmata. Üheaegselt vinnastus katik, paljastus objektiiv ja pildiotsija, kaamera kokkuliikumisel liikus ka film ühe kaadri võrra edasi. Perforeerimata film võis mahutada kuni 100 pildivälja suurusega 6,5x9 mm. Samuti ennenägematu tol ajal oli säritusaegade vahemik aegvõttest kuni 1/1000 sekundini.

Ent esialgu, 1935. aastal, oli see kaamera vaid paberil. Jah, tõsi, kaameral oli ka juba nimi – vaid talle omase põhjalikkusega seadis Zapp kokku lugematuid nimekujusid, kuni sobiv variant tundus Minax. Ent ka see ei olnud see päris õige, kuni ühel kokkusaamisel Nixi Nyländeri soovitusel muudeti nimi Minoxiks. See tunduski ainusobivana ning on tänapäevani võrdväärsena maailmakuulsate kaubamärkide reas.

Lisaks fotoaparaadi revolutsiooniliselt uudsele tööpõhimõttele konstrueeris ta selle aparaadi tootmise tehnoloogia, iga imepisikese osa valmistamise ja siis selle ligi sajast mikroskoopilisest osast töötava aparaadi kokkupaneku. Varem puudusid ka vastav film ja selle laboritöötluse kogemus, samuti vajalik suurendusaparaat (mille tootmine oli jälle pretsedent), kõikvõimalikud lisaseadmed kuni diaprojektorini välja. Kõik see oli vaja luua ideena, projekteerida, konstrueerida, täppismõõdistada, lõputult katsetada, eksida ja elada need viltuminekud üle ning alustada uuesti nullist. See oli praktiliselt kogu spetsiaaltööstuse ettevalmistamine pisiasjadeni välja ja kõik see toimus ühe mehe peas ning kodutoa tingimustes.

16. augustil 1935 valmisid lõplikud fotoaparaadi värvijoonised. Kaamera valmistegemiseks oskuslikke meistrimehi leida polnud sugugi lihtne. Tollases Eestis tõsisemat peenmehaanika- ja optikatööstust ei olnud. Lõpuks nõustus Tallinna üks oskajamaid peenmehaanikuid Hans Epner seda tööd tegema. Tõeliselt õnnelik kokkusattumus oli aga see, et Baltimaade parim optik Karl Indus elas Tallinnas ning kui professor Schulz Viinist objektiivi läätse arvutusandmed Tallinna saatis, võidi pisiläätsed valmis lihvida. 1936. aasta hilissuveks oli sadakond üksikosa sisaldav kaamera kokku monteeritud ja ka proovipildid olid õnnestunud. Seda algeksemplari tuntakse Tallinna Minoxi ehk alg-Minoxina (saksa keeles Ur-Minox).

Kuid projekti ähvardas sellele vaatamata läbikukkumine. Tuli leppida tõsiasjaga, et kaamera tootmine Tallinnas või mujal Eestis ei tule kõne allagi. Eitavalt vastas ka fotofirma Agfa. Jäi üle veel võimalus üritada välismaal. Ja nii siirdusidki Walter Zapp ja Richard Jürgens Riiga, kus kohtuti VEF-i juhtidega. Ettevaatlikult tutvusid viimased Minoxi laitmatult töötava hõbetatud algeksemplariga, värvilise paljulõikelise konstruktsioonijoonise ja kaamera töövõimet tõestavate suurendustega mõõtudes 13x18 cm. Umbusu hajutamiseks tehti tehase töötajate pilgu all uued ülesvõtted. Hoolega neid uurinud, jäi VEF-i peadirektor Vitols päris vaikseks, tõusis siis sõnatult, surus Walter Zappi kätt ja ütles: "Ma õnnitlen teid!". Sellega oli asi otsustatud. Koostati eelleping, millele 6. oktoobril 1936 järgnes lõplik leping, milles seisis: "Käesolev leping hõlmab härra Walter Zappi poolt leiutatud ja konstrueeritud miniatuurfotokaamerat ja vastavaid lisaseadmeid Minox. Lepingu objektiks olid peale kaamera veel aparaadi statiiv, ilmutustank, automaatteravustamisega fotosuurendi ja negatiivide vaatlemise seadis. Nendest olid Zappil olemas joonised ja mõned maketid. Saatuse irooniana: kui lepingu sõlmimisega seotud tingimised ja sekeldused olid seljataga ning lõpplepingul allkirjad all, tuli Agfa peadirektorilt telegraafiga kutse tulla Berliini Minoxit näitama ja läbirääkimisi pidama.^[4]

 

Novembris 1936 kolis Zapp Riiga elama ning tootmise ettevalmistamine võis alata. Tehase juurde moodustati insener Eduards Berzinši juhtimisel töörühm, kus peakonstruktoriks sai Walter Zapp. VEF-Minoxi katsepartii sai valmis 1937. aasta sügise hakul. Masstoodangu jaoks tuli muuta mõningaid tehnilisi parameetreid, näiteks kaadri formaadiks sai 8x11 mm. Töö edenes jõudsalt ning VEF-Minoxite tööstuslik tootmine algas aprillis 1938, juhuslikult just fotograafia 100. aastapäeva aegu.

Avalik arvamus Lätis oli küllalt reserveeritud. Sellele vaatamata patenditi leiutis 18 riigis, sealhulgas Eestis.^[5] Ja kui algas ostubuum, tuli see kõigile suure üllatusena. Esimesena tormasid seda aparaati omandama diplomaatilised teenistused, kel olid selleks erihuvid, mis jälle omakorda tuli üllatusena Walter Zappile. Oli ju tema pidanud oma leiutise põhikasutajaks tavalist, mugavat, reisihimulist inimest. Nüüd aga ootamatult spioonikaamera! Üsna pea selgus, et võimalused jäid nõudlusele alla.

Nõukogude okupatsiooni ajal oli Zapp esialgu Riias, ta ei tahtnud oma leiutist maha jätta. Kui aga Briti saatkonna nõudmistele, et uus võim lubaks Zappil lahkuda, vastati, et viimasel Moskvas mingis "instituudis" juba insenerikoht olemas on, sai ta lõpuks ise ka aru, et olukord on tõsine ning 1941. aasta märtsis lahkus Zapp järelümberasujana Saksamaale, taskus Minoxi algne puust mudel, Minoxi Tallinna variant ja Riga-Minox. Aastatel 1941–1945 töötas Zapp firma AEG elektronmikroskoopia osakonnas.^[6]

Sõja tõttu ei saanud ta leiutise edasiarendamisega tegeleda, kuid Minoxi tootmine VEF-is jätkus veel 1943. aastani, mil ühtekokku oli välja lastud ligi 17 500 aparaati.^[7] Seejärel viisid sakslased sisseseade Saksamaale, kus see sõjakeerises praktiliselt hävitati.

Minoxi tootmine Riia VEF-is põhjustas laialt levinud väärarvamuse, et Minox on leiutatud Lätis.

See oli kogu maailmale segane aeg, rääkimata endiselt küllalt eluvõõrast leiutajast, kes kaitses kindlalt oma leiutise ainsaid asitõendeid läbi kogu selle õuduste aja. Zappil vedas, et ta sattus 1945. aastal Ameerika tsooni, samas oleks see talle ka saatuslikuks saanud. Nimelt kehtis seal kõigile nõue loobuda muude asjade seas ka fotoaparaatidest. Läbinisti ausa inimesena läkski Zapp oma ainsat varandust võimudele loovutama, aga sattus mõistva ohvitseri peale, kes ametlikult "konfiskeeritud" aparaadid talle alles jättis. Ajad olid karmid ja tuli riskida.

1945. aasta septembris asutasid Walter Zapp ja Richard Jürgens Wetzlaris Giesseni lähedal firma Minox GmbH ning alustasid taas nullist. 1948. aastal kolis ettevõte Heuchelheimi Giesseni lähedal ning aasta lõpuks olid uue Minoxi mudeli tootmiseks kõik ettevalmistused tehtud ja esimesed aparaadid vallutasid maailma.

 

Et pääseda ärialastest nääklemistest, katkestas Walter Zapp 1950. aastal töö Minoxi ettevõttes ning asus elama Šveitsi, jätkates seal vabakutselise konstruktorina arvutus- ja projekteerimistöid miniatuurse fotograafia valdkonnas.^[6] Olles müünud talle kuulunud patendi ühekordse summa ja eluaegse annuiteedi eest, Walter Zapp rikkaks oma leiutisest ei saanud.

2000. ja 2001. aasta suvel külastas ta kõrges vanuses taas Eestit ja Lätit. Walter Zappi sünnipäeva eel, 3. septembril 2001, andis Läti Teaduste Akadeemia esimees talle Riias üle audoktori kraadi (dr. sc. ing. h. c.).^[8] Sama aasta veebruaris oli teda autasustatud Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgiga,^[9] mille pidulik üleandmine toimus 20. mail Zürichis Marriotti hotellis^[10] ja kus oma eesti keeles peetud tänukõnes nimetas Zapp Eestit oma kodumaaks. Eestis olles külastas ta muuhulgas Pärnu jahtklubi ning Tallinnas Piritat, Nõmme raudteejaama, maja aadressil Valdeku 35 – kohta, kus ta leiutas oma kaamera.

Avalikkus on suhtunud Walter Zappi leiutisse väga erinevalt, alates vaimustusest ja imetlusest, et tegu on maailma fotoajaloo hämmastavaima leiutisega, kuni vimmaga öeldud kommentaarideni, nagu oleks objektiiv tehtud jahvatatud pudelipõhjadest. Tundlikule Zappile ei jäänud see mõju avaldamata, ent ometi leidis ta endas uuesti jõudu alustada tööd peaaegu nullist ja seda kolm korda – Tallinnas, Riias ja Wetzlaris. Natuke ootamatult, kuid samas siiralt kõlas ülestunnistus, et Zapp hindab loominguliselt vabamaks ja õnnestunumaks just Tallinna perioodi, mis aitas tulevased algused valutumalt üle elada.

Zappi kaamera sai veelgi kuulsust, kui seda kasutas James Bond 1969. aastal filmis "Tema majesteedi salateenistuses" ning kui selle kuldne mudel kingiti Suurbritannia kuningannale Elisabeth II-le.^[11]

Baltisakslane ja Kölni fotomuuseumi kauaaegne direktor Bodo von Dewitz kinkis 2007. aastal Tallinna Linnamuuseumi fotomuuseumile Zappi leiutatud kaamera. See on muuseumis teine omataoline.^[11]

Walter Zapp suri 17. juulil 2003 oma kodus Binningenis Baseli lähedal Šveitsis 97-aastaselt ja maeti 22. juulil lähedaste ringis sealsamas. Temast jäid maha poeg ja tütar. Walter Zappi mäletatakse väga sooja ja alandliku mehena.

• 2001 – Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärk
• 2001 – Läti Teaduste Akadeemia audoktor

• Saksamaal Wetzlaris on Walter Zappi auks nimetatud tänav (Walter-Zapp-Straße).
• 1994. aastal andis Eesti Post välja Eesti patentide teemalise "Europa" postmargi, millel on Walter Zappi leiutatud Minoxi fotoaparaadi kujutis konstruktsioonijoonise taustal ja kiri "Eesti patent Nr 2628. Päevapildiaparaat. Walter Zapp".^[12]
• 1995. aastal esilinastus Walter Zappi 90. sünnipäeva tähistav Eesti Televisiooni fotosaade "Minoxi lugu ehk millega pildistas Stirlitz" (režissöör Peeter Tooming).^[13]
• 2003. aastal anti välja OPUS media Bild & Ton GmbH toodetud saksa- ja ingliskeelne DVD "Walter Zapp – Die Minox ist mein Leben" (Walter Zapp – Minox on mu elu), mis sisaldab 95 minuti pikkust intervjuud Walter Zappiga, 1997. aastal filmitud 13-minutilist "Präzision auf kleinstem Raum" (Täpsus väikseimas ruumis) ja lühikest 4:33 minuti pikkust videot "Rückkehr nach Riga" (Riiga naasmine).^[14]
• 2005. aastast antakse ettevõtte Minox, Läti Teaduste Akadeemia ja Läti Vabariigi Patendiameti poolt ühiselt paaritutel aastatel välja Walter Zappi auhinda parima leiutise eest.^[15]
• Tallinnas on Walter Zappi järgi nimetatud Ülemiste City hoone aadressil Lõõtsa 6.^[16]

• Morris G. Moses, John Wade. Spycamera: The Minox Story. 2nd, illustrated edition. HOVE FOTO BOOKS SATTER Incorporated, 1998. ISBN 1874707286, ISBN 9781874707288
• D. Scott Young. Minox: Marvel in Miniature. 1st Books, 2000. ISBN 1-58721-068-1
• Hubert E. Heckmann. MINOX The Queen of Spy Cameras, Variations in 8x11. Wittig Books, 2012. ISBN 978-3-88984-153-7

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Walter Zapp

• Walter Zapp veebiteatmeteoses Minox Encyclopedia (inglise keeles).
• 8x11 – Variations in Minox Subminiature Cameras Minox-kaamerate rikkalik andmekogu (inglise keeles).
• Eestlane tekitab fotorevolutsiooni Uudisleht, nr. 142, 8. september 1939
• Suri kuulus leidur Walter Zapp Eesti Ekspress
• Enn Hendre. Leiutis, mis läks Eestist maailma www.horisont.ee
• Walter Zapp (1905–2003) – minifotoaparaadi Minox leiutaja www.ulemistecity.ee
• Pēteris Korsaks. Minox legend lives on www.kulturaskanons.lv
• Ma õnnitlen teid! President annab Walter Zappile ordeni Sirp, 18. mai 2001.
• Madis Jürgen. Walter Zapp – Suur inimene, kes tegi väikese asja Eesti Ekspress, 15. juuni 2000.
• Fotosaated: Minoxi lugu ehk millega pildistas Stirlitz etv.err.ee (Telefilm valmis leiutaja 90. sünnipäevaks. Režissöör Peeter Tooming, toimetaja Jaak Lõhmus. Esmakordselt eetris 1995. aastal.)
• MINOX – The Legend Lives On! Ülevaatevideo Walter Zappist ja tema leiutatud miniatuursest fotoaparaadist (inglise keeles).
• Walter Zapp veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"