Moldova vürstiriik

See artikkel räägib ajaloolisest vürstiriigist. Moodsa riigi kohta vaata artiklit Moldova. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Moldova (täpsustus).

Moldova (moldova: Цара Молдовей, rumeenia: Moldova) on ajalooline piirkond ja endine vürstiriik Ida-Euroopas, mis vastab territooriumile Ida-Karpaatide ja Dnestri jõe vahel.

Moldova vürstiriik Moldova (Țara Moldovei) 1346–1859
Moldova lipp Moldova vapp
Moldova Ștefan cel Mare ajal, 1483
Valitsusvorm	vürstiriik Osmanite riigi vasall (1514–1859)
Pealinn	Baia, Siret 1343–1388 Suceava 1388–1564 Iași aastast 1564
Religioon	õigeusk
Riigikeeled	Rumeenia (vanarumeenia), vanakirikuslaavi keel (esialgne ametikeel)
Rahaühik	taaler

Esialgu sõltumatu ja hiljem autonoomne riik, eksisteeris see 14. sajandist aastani 1859, kui see ühines Valahhiaga, et luua moodne Rumeenia riik; eri aegadel sisaldas riik Bessaraabia (koos Budžakiga) ja Bukoviina piirkondi. Moldova lääneosa on nüüd Rumeenia osa, idaosa kuulub Moldova Vabariiki, samas põhja- ja kaguosa on Ukraina territooriumid.

14. sajandi lõpul üritas Ungari kuningas Károly I pärast kumaanide võimu langust laiendada oma valdust ja katoliku kiriku mõju idasuunas ning korraldas Phynta de Mende juhtimisel kampaania (1324). Aastatel 1342 ja 1345 olid ungarlased võidukad lahingutes mongolite-tatarlaste vastu; konflikt lahenes Kuldhordi khaani (1342–57) Džanibeki surmaga aastal 1357. Poola kroonik Jan Długosz mainib moldovlasi (valahhide nime all), kes olid ühinenud aastal 1342 kuningas Poola kuningas Władysław I sõjakäiguga Brandenburgi margi vastu.

Aastal 1353 saadeti Dragoș, valahhi knjaz Marmaatias, kuningas Lajos I poolt looma kaitseliini Kuldhordi mongolite vägede vastu Sireti jõel. Selle sõjakäigu tulemusena tekkis Ungari vasall, keskusega Baias (Târgul Moldovei või Moldvabánya).

Bogdan Întemeietorul, veel üks valahhi vojevood Marmaatiast, kes oli Ungari kuninga soosingust välja langenud, ületas aastal 1359 Karpaadid, võttis Moldovas kontrolli, ja suutis Moldova Ungari kontrolli alt välja viia. Tema riik ulatus põhjas Tšeremoši jõeni, samas kui Moldova lõunaosa oli ikka veel mongolite-tatarlaste poolt okupeeritud.

Pärast esialgset resideerimist Baias viis Bogdan Moldova pealinna Siretisse (see jäi sinna, kuni Petru kolis selle Suceavasse; lõpuks koliti see Alexandru Lăpușneanu ajal, aastal 1565 Iașisse). Suceava ümbrus, mis laias laastus vastas tulevasele Bukoviinale, moodustas ühe kahest uue riigi haldusüksusest, Ţara de Sus ('ülemine maa'), samas kui ülejäänu, Pruti jõe mõlemal kaldal, moodustas Ţara de Jos ('alumine maa').

Olles ebasoosingus Poola ja Ungari lühikese liidu ajal (viimane oli ikkagi riigi ülemisand), nõustus Bogdani järglane Lațcu usku vahetama ja 1370. aasta paiku katoliiklaseks hakkama, kuid tema žest jäi tagajärjetuks. Vaatamata ametlikult õigeusku jäämisele ja kultuuriliselt Bütsantsiga seotusele sattusid Mușati dünastia vürstid pärast 1382. aastat konflikti Konstantinoopoli patriarhiga kontrolli pärast äsjaloodud Moldova metropoliitide nimetamisel; patriarh Antonios IV kehtestas Moldovale isegi anateemi pärast seda, kui Roman I saatis tema poolt nimetatu tagasi Bütsantsi. See kriis lahendati lõpuks Moldova vürsti Alexandru I kasuks. Siiski jäi religioonipoliitika keeruliseks: kui usuvahetus muusse usku kui õigeusk oli tõrjutud (ja vürstidele keelatud), oli Moldovas märkimisväärselt katoliiklikke kogudusi (sakslased ja madjarid), samuti mittekalhedoonlikke armeenlasi; pärast 1460. aastat võttis riik vastu hussiitidest põgenikke (Ciuburciu ja võibolla Huși asutajad).

Moldova vürstiriik hõlmas kogu geograafilise Moldova piirkonna. Eri aegadel oli Moldova vürstiriigiga poliitiliselt ühendatud muidki territooriume. Näiteks Pokuttja provints, Cetatea de Baltă ja Ciceu läänid (mõlemad Transilvaanias) või hilisemal ajal territooriumid Dnestri ja Bugi jõe vahel.

Petru I lõikas kasu Ungari-Poola liidu lõppemisest ja viis riigi lähemale Jagelloonide valdustele, saades 26. septembril 1387 Władysław II Jagiełło vasalliks. See žest andis ootamatu tagajärje: Petru andis Poola valitsejale raha, mida oli vaja sõjaks Teutooni rüütlite vastu, ja sai kontrolli Pokuttja üle, kuni võla tagasimaksmiseni; kuna selle kohta dokumenti ei koostatud, muutus piirkond kahe riigi vahel vaidlusaluseks, kuni Moldova selle Obertõni lahingus (1531) kaotas. Vürst Petru laiendas ka oma võimu lõuna poole Doonau deltasse. Tema vend Roman I vallutas aastal 1392 Ungari poolt valitsetud Cetatea Albă, andes Moldovale väljapääsu Mustale merele, enne, kui ta tõugati troonilt Fedir Koriatovitši toetamise pärast tema konfliktis Leedu Vytautas Suurega. Ștefan I ajal esitas kasvavale Poola mõjule väljakutse Ungari Zsigmond, kelle sõjakäik sai Ghindăoani juures aastal 1385 lüüa; kuid Ștefan kadus mõistatuslikel asjaoludel.

Kuigi Alexandru I tõsteti aastal 1400 ungarlaste poolt troonile (Mircea I abiga), nihutas ta oma lojaalsuse Poola suunas (eelkõige Moldova vägede kaasamisega Poola poolel Grünwaldi lahingus ja Marienburgi piiramisel) ja pani oma valiku Valahhiat valitsema. Tema valitsemine oli üks kõige edukamaid Moldova ajaloos, kuid nägi aastal 1420 ka esimest vastasseisu osmanitürklastega Cetatea Albăs ja hiljem isegi konflikti poolakatega. Alexandru pikale valitsemisele järgnes sügav kriis, kui tema järglased võitlesid üksteisega pärilussõdades, mis tükeldas riigi kuni Bogdan II mõrvamiseni ja Petru III Aroni esilekerkimiseni aastal 1451. Siiski oli Moldova edasise Ungari sekkumise objekt pärast seda, kui Ungari kuningas Mátyás I kukutas Aroni ja tagas trooni Alexăndrelile Suceavas. Petru Aroni valitsemine tähistas ka Moldova lojaalsuse algust Osmanite riigile, kui valitseja nõustus sultan Mehmed II-le andamit maksma.

 Pikemalt artiklis Ștefan cel Mare

Stefan kuulus Mușatini suguvõsasse, mis valitses Moldovat pikka aega. Tema isa Bogdan II oli vürst olnud aastatel 1449–1451, kuid seejärel haaras võimu Stefani onu Petru Aron, kes ei suutnud oma võimu Moldova üle aga lõplikult kindlustada ja pidas pidevaid kodusõdu oma sugulastega. Stefan suutis ta lõpuks alistada.

Ștefan cel Mare ajal, kes asus aastal 1457 troonile ja saavutas seejärel Poola kuningas (1447–1492) Kazimierz IV-ga kokkuleppe, jõudis riik oma kõige hiilgavamasse perioodi. Ștefan blokeeris Baia lahingus Ungari sekkumised, tungis aastal 1471 Valahhiasse ja tõrjus Osmanite repressioone suure võiduga (1475. aasta Vaslui lahing); ohutundest Poola ambitsioonide pärast ründas ta ka Galiitsiat ja seisis vastu Poola kättemaksule Cosmini metsa lahingus (1497). Siiski pidi ta aastal 1484 Chilia (Kilija) ja Cetatea Albă (Bilhorod-Dnistrovskõi), kaks peamist kindlust Budžakis, Osmanitele loovutama ja aastal 1498 pidi ta nõustuma Osmanite süseräniteediga, kui oli sunnitud jätkama andami maksmist sultan Bayezid II-le. Pärast Hotini ja Pokuttja võtmist tegi Ștefani valitsemine ka lühiajalise Moldova laienemise Transilvaaniasse: Cetatea de Baltă ja Ciceu said aastal 1489 tema läänideks.

 Pikemalt artiklis Varauusaegne Rumeenia

 Pikemalt artiklis Varauusaegne Valahhia

 Pikemalt artiklis Varauusaegne Transilvaania

Bogdan III ajal kinnitati Osmanite ülevõimu vorm, mis kujunes kiiresti kontrolliks Moldova siseasjade üle. Petru IV Rareș, kes valitses 1530. ja 1540. aastatel ja põrkus Habsburgide monarhiaga oma ambitsioonide pärast Transilvaanias (kaotades piirkonna valdusi Juraj Utišinović Martinuševićile), sai Pokuttjas Poolalt lüüa ja sellega nurjus tema püüe viia Moldova Osmanite võimu alt välja – riik kaotas Benderi Osmanitele, kes lisasid selle oma Silistra ejaletile.

Järgnes sügav kriisiaeg. Moldova peatas oma müntide väljaandmise u 1520. aastal, vürst Ștefăniță ajal, kui seisis silmitsi varade kiire kahanemisega ja Osmanite valitsuse kasvavate nõudmistega. Sellised probleemid muutusid endeemiliseks, kui riik, kistuna Suurde Türgi sõtta, Osmanite riigi seisaku mõjul kannatas; ühel hetkel, 1650. ja 1660. aastatel, hakkasid vürstid tuginema valerahale (tavaliselt valeriigitaalrid, nagu need oleks välja andnud Eustatie Dabija). Majanduslangusega kaasnes suutmatus säilitada riigi struktuure: feodaalset Moldova sõjaväge ei kutsutud enam kokku ja valitsejate vähesed sõdurid olid elukutselised palgasõdurid, nagu seimeni.

Siiski jäid Moldova ja sarnaste mõjutustega Valahhia mõlemad Osmanite riigile tähtsateks sissetulekuallikateks ja suhteliselt õitsvateks agraarmajandusteks (eriti vilja ja kariloomadega varustajatena – viimane oli eriti oluline Moldovas, mis oli hõredalt asustatud karjamaade riik). Peagi seoti enamus ressursse Osmanite majandusega, kas kaubandusmonopolide kaudu, mis kaotati alles aastal 1829 pärast Adrianoopoli rahu (mis ei mõjutanud kõiki valdusi otseselt), või otseste maksude tõstmise kaudu – ühte nõudsid Osmanid vürstidelt, teist nõudsid vürstid maarahvalt. Maksud olid võrdelised Osmanite nõuetega, kuid ka kasvava tähtsusega vürstide nimetamise ja karistamisega Osmanite poolt valimiste eel bojaaride ja bojaaride nõukogu poolt – Sfatul boieresc (venitamine pretendentide konkursis, mis tähendas ka võlausaldajate kui altkäemaksuandjate sekkumist). Maksusüsteemi lisati varsti maksud nagu văcărit (kariloomamaks), mille esmakordselt kehtestas Iancu Sasul 1580. aastatel.

Pakutud majanduslikud võimalused tõid kaasa märkimisväärse Kreeka ja Levanti rahastajate ja ametnike sissevoolu, kes asusid tugevasse võistlusse kõrgbojaaridega õukonda nimetamise nimel. Kuna mõisasüsteem kannatas majanduskriisi puhangute ja palgatöö puudumise all (mis tähendab, et ametiisikud said ise oma sissetuleku üle otsustada), muutus vürstliku ametissenimetamise saavutamine bojaari karjääri peamiseks eesmärgiks. Sellised muudatused tähendasid ka vabade talupoegade kadumist ja pärisorjuse kasvu, samuti kiiret langust alambojaaride tähtsuses (traditsiooniline institutsioon, mis varsti marginaalseks muutus ja paremal juhul linnarahvastikku sulas); kuid see tähendas ka kiiret liikumist turumajandusele, mis põhines välisvaluuta vahetusel. Pärisorjus kahekordistus vähem arvukate orjade arvelt (robi), mis koosnes rändavatest mustlastest ja kinnipüütud nogaidest.

Konflikt vürstide ja bojaaride vahel ähvardas tulla erakordselt vägivaldne – viimased, kes sageli kaebasid Osmanite õukonnas, et vürstid täidaksid selle nõudmisi, olid pinnuks silmas valitsejatele nagu Alexandru Lăpușneanu ja Ioan III. Ioan Vodă mäss Osmanite vastu lõppes tema hukkamisega (1574). Riik langes poliitilisse kaosesse, koos sagedaste Osmanite ja tatarlaste sissetungide ja rüüstamistega. Muşati dünastia nõudmised kroonile ja järgluse traditsioonilisele süsteemile lõppesid ebaseaduslike valitsemiste tulemusena; üks usurpaatoritest, Ioan Iacob Heraclid, oli protestantlik kreeklane, kes õhutas renessanssi ja püüdis Moldovas sisse viia luterlust.

Aastal 1595 langes Movilă dünastia bojaaride troonile tõusmine Ieremia Movilă isikus kokku Rzeczpospolita sagedaste Osmanite- ja Habsburgide-vastaste sõjakäikude algusega Moldova territooriumilt (vaata Moldova magnaadisõjad), ja pretendentide vahelist konkurentsi Moldova troonile õhutasid kolm võistlevat riiki.

Valahhia vürst Mihai Vapper, olles eelnevalt võtnud Transilvaania, kukutas aastal 1600 ka vürst Ieremia Movilă ja sai esimeseks vürstiks, kes valitses Moldovat, Valahhiat, Transilvaaniat; episood lõppes, kui Poola vallutas maa kuni Bukarestini, kuid lõpetas varsti, kui puhkes Rootsi-Poola sõda, ja taastati Osmanite võim. Poola pealetung peatati Osmanite poolt 1620. aasta Țuțora lahingus, siis lõppes ka Gaspar Graziani valitsemine.

Järgnenud suhtelise rahu perioodil valitses jõukamalt ja mainekamalt Vasile Lupu, kes võttis aastal 1637 trooni kui bojaaride nimetatu ja hakkas võitlema oma rivaali Gheorghe Ştefaniga, samuti Valahhia vürsti Matei Basarabiga – kuid tema sissetung Valahhiasse kasakahetmani Bogdan Hmelnitski toel lõppes katastroofiga Finta lahingus (1653). Mõni aasta hiljem okupeeriti Moldova kaheks lühikeseks ajavahemikuks Osmanite-vastase Valahhia vürsti Constantin Șerbani poolt, kes põrkas kokku esimese Ghica dünastiast valitseja Gheorghe Ghicaga. 1680. aastate alguses sekkusid Moldova väed Gheorghe Duca juhtimisel Paremkalda-Ukrainas ja abistasid Mehmet IV Viini lahingus, et kannatada vaid Suure Türgi sõja mõjusid.

 Pikemalt artiklis Fanarioodid

 Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõjad

17. sajandi lõpus muutus Moldova Venemaa Keisririigi lõunasse laienemise sihtmärgiks, mille juhatas sisse Peeter I Vene-Türgi sõjaga (1710–1711); vürst Dimitrie Cantemiri asumine Peetri poolele ja avalik Osmanite-vastane mäss lõppes kaotusega Stănileşti juures, provotseerides sultan Ahmet III reaktsiooni ja ametlikult loobumise vürstide kohalike valikute tunnustamisest, kehtestades selle asemel süsteemi, mis tugines üksnes Osmanite heakskiidul – fanariootide ajastu juhatas sisse Nicolae Mavrocordati valitsemine.

Lühikesi ja sageli vägivaldselt lõppenud fanariootide valitsemisi tähistasid tavaliselt poliitiline korruptsioon, intriigid ja kõrged maksud, samuti Habsburgide ja Vene armeede episoodilised sissetungid sügavale Moldova territooriumile; sellest hoolimata tehti valgustusajastust innustatult ka katseid seadusandluse ja halduse uuendamiseks (nagu Constantin Mavrocordati otsus muuta avalikud ametid palgaliseks, bojaaride pahameeleks, ja pärisorjuse kaotamine aastal 1749, samuti Scarlat Callimachi koodeks), ja täheldati Osmanite nõudmiste vähenemist pärast Vene anneksiooniohu reaalseks muutumist ja talupoegade laine väljarännet naabermaadesse parema elu otsingutel. Osmanite kontrolli mõju muutus vähemmärgatavamaks ka pärast 1774. aasta Küçük Kaynarca rahu, mis võimaldas Venemaal sekkuda Osmanite õigeusklike alamate kasuks – viies Moldova bojaaride palvekirjade kampaaniateni vürstliku poliitika vastu.

Aastal 1712 võtsid Osmanid Hotini ja see sai kaitsesüsteemi osaks, mida Moldova vürstid pidid hoidma, samuti ala islami kolonisatsiooniks (lazide kogukond).

 Pikemalt artiklis Küçük Kaynarca rahu

 Pikemalt artiklis Bukaresti rahu (1812)

Aastal 1775 kaotas Moldova Habsburgidele oma loodeosa, mis sai tuntuks kui Bukoviina. Moldova jaoks tähendas see nii olulist territoriaalset kaotust kui ka suurt karjakaubanduse äravoolu (kuna piirkond asus kaubateel Kesk-Euroopasse).

1792. aasta Iași rahu sundis Osmanite riiki loovutama kõik oma valdused, mis praegu on Transnistria, Venemaa Keisririigile, mis tegi Venemaa kohaloleku märkimisväärsemaks, andes talle ühise piiri Moldovaga. Selle esimene mõju oli Moldova idaosa (Bessaraabia) loovutamine aastal 1812 Venemaa Keisririigile.

 Pikemalt artiklis Rumeenia rahvuslik ärkamine

 Pikemalt artiklis Orgaaniline reglement

 Pikemalt artiklis 1848. aasta Moldaavia revolutsioon

 Pikemalt artiklis 1848. aasta Valahhia revolutsioon

Fanariootide valitsemised lõppesid ametlikult pärast riigi okupeerimist 1821. aastal Aleksandros Ypsilantise Filiki Eteria poolt Kreeka iseseisvussõja ajal; järgnenud Osmanite kättemaks tõi võimule Ioan Sturza, keda peetakse esimeseks uue süsteemi järgseks – eriti kuna aastal 1826 leppisid Osmanid ja Venemaa kokku, et võimaldavad kohalikel valida valitsejaid üle mõlema Doonau vürstiriigi ja anda neile seitsmeaastase mandaadi. Tegelikult loodi uus alus Moldova valitsemisele Vene-Türgi sõjaga (1828–1829) ja Venemaa domineerimise perioodiga kahe riigi üle, mis lõppes alles aastal 1856: alates sõjalise okupatsiooniga Pavel Kiseljovi juhtimisel andis Venemaa domineerimine Valahhiale ja Moldovale, mis ei lahkunud Osmanite nominaalse kontrolli alt, uuendusliku Orgaanilise reglemendi (esimene dokument, mis sarnanes põhiseadusega, samuti esimene dokument, mis oli mõeldud mõlemale vürstiriigile). Pärast 1829. aastat muutus riik ka oluliseks sihtkohaks Aškenazi juutide immigratsioonile Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigist ja Venemaa aladelt (vaata Juudid Rumeenias ja Sudiţi).

Esimene Reglemendi järgi valitud Moldova valitseja, Mihail Sturza, oli siiski umbmäärane: innukas kahandama ametiseisundi kuritarvitamist, algatas Sturza reforme (orjapidamise kaotamine, sekularisatsioon, majanduslik ülesehitus), kuid temas nähti laialt oma võimu kindlustajat äsjaasutatud konsultatiivse kogu üle. Oma riigi ja Valahhia ühendamise ning Rumeenia rahvusromantismi toetajana saavutas ta tolliliidu loomise kahe riigi vahel (1847) ja näitas toetust väikebojaaride soositud radikaalsetele projektidele; siiski surus ta vägivaldselt maha Moldova revolutsioonikatse 1848. aasta märtsi viimastel päevadel. Grigore Alexandru Ghica lubas maapakku saadetud revolutsionääridel Moldovasse naasta u 1853, mis viis Rahvuspartei (Partida Naţională) loomiseni, piiriülene radikaalsete liidupooldajate rühm, mis võitles ühe riigi eest välisdünastia alluvuses.

Orjus (rumeenia: robie) oli osa sotsiaalsest korrast Moldova vürstiriigi loomise eelsest ajast kuni orjuse kaotamiseni järk-järgult 1840. ja 1850. aastatel. Enamus orje olid mustlased (romad). Oli ka tatarlastest orje, arvatavasti vangid sõdadest nogaide ja krimmitatarlastega. Orjuse institutsiooni on esmakordselt tõestatud 1470. aasta Moldova dokumendis, millega vürst Ștefan cel Mare vabastab Oană, tatarlasest orja, kes oli põgenenud Jagelloonide Poolasse.

Orjuse täpne algus pole teada, kuna see oli tavaline praktika keskaegses Euroopas. Nagu Bütsantsiski, olid mustlased riigi, bojaaride või kloostrite orjad. Ajaloolane Nicolae Iorga seostas mustlaste saabumist 1241. aasta Mongolite sissetungiga Euroopasse ja pidas nende orjust ajastu jäänukiks; ta uskus, et rumeenlased võtsid mustlased orjadeks mongolitelt ja säilitasid nende staatuse nende töö kontrollimiseks. Teised ajaloolased arvasid, et mustlased orjastati, kui nad vangistati lahingutes tatarlastega. Vangide orjastamise praktika võidi samuti üle võtta mongolitelt. "Tatari orjade" identiteet on tundmatu, nad võisid olla kinnipüütud Kuldhordi tatarlased, polovetsid või tatarlaste ja polovetside orjad. Kuigi on võimalik, et mõned mustlased olid orjad või mongolite või tatarlaste abiväed, tuli enamus neist Doonaust lõuna poolt, demonstreerides, et orjus oli laialt levinud praktika. Tatari orjad, arvulises vähemuses, sulandusid lõpuks mustlaste hulka.

Traditsiooniliselt olid mustlastest orjad jagatud kolme kategooriasse. Väikseim oli hospodaaride omand ja sai rumeenia-keelse nime ţigani domneşti ("isandale kuuluvad mustlased"). Kaks teist kategooriat olid ţigani mănăstireşti ("kloostritele kuuluvad mustlased"), kes olid rumeenia õigeusu ja kreeka õigeusu kloostrite omand, ning ţigani boiereşti ("bojaaridele kuuluvad mustlased"), kes olid orjastatud maaomanike poolt.

Orjuse kaotamine viidi läbi pärast noorte revolutsionääride kampaaniat, kes võtsid omaks Valgustusajastu liberaalsed ideed. Aastal 1844 kehtestas Moldova vürst Mihail Sturza seaduse kiriku ja riigi orjade vabastamiseks. 1850. aastatel sai liikumine toetuse peaaegu kogu Rumeenia ühiskonnalt. Detsembris 1855, pärast vürst Grigore Alexandru Ghica ettepanekut, võttis Diivan vastu Mihail Kogălniceanu ja Petre Mavrogheni koostatud seaduse; seadus vabastas kõik orjad maksumaksjate (kodanike) staatusse.

Toetust abolitsionistidele kajastas 19. sajandi keskpaiga rumeenia kirjandus. Mustlaste orjuse teema muutus liberaalsete ja romantiliste haritlaste kirjandusteoste teemaks, paljud neist tegutsesid abolitsionistlikus kampaanias. Rumeenia abolitsionistlik liikumine oli mõjutatud ka palju suuremast liikumisest musta orjuse vastu Ühendriikides ajakirjanduse kaudu ja Harriet Beecher Stowe Onu Tomi onnike tõlke kaudu. Theodor Codrescu poolt tõlgituna ja esmakordselt aastal 1853 Iașis avaldatuna, nime all Coliba lui Moşu Toma sau Viaţa negrilor în sudul Statelor Unite din America ("Onu Tomi onnike ehk mustade elu Ameerika ühendriikide lõunaosariikides"), oli see esimene Rumeenias avaldatud Ameerika romaan. Eessõnas oli orjuse uuring Mihail Kogălniceanu poolt.

Venemaa domineerimine lõppes järsult pärast Krimmi sõda, kui Pariisi rahu pani kaks vürstiriiki Euroopa suurriikide eestkoste alla (üheskoos Venemaa ja Osmanitega olid võimu jagamisega seotud Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, Austria keisririik, Prantsuse keisririik, Sardiinia kuningriik ja Preisi kuningriik). Austria ja Osmanite vastasseisu ja Briti ükskõiksuse tõttu arutati radikaalsete aktivistide nõutud ühinemisprogrammi intensiivselt. Septembris 1857, arvestades, et kaimakam Nicolae Vogoride oli Moldovas toime pannud valimispettuse, lubasid suurriigid kahel riigil kokku kutsuda ad hoc diivanid, mis pidi otsustama uue põhiseadusliku raamistiku üle; tulemuseks oli ülekaalukas toetus liidule, kui liberaalse ja neutraalse riigi loomisele. Pärast eestkostjariikide juhtide täiendavaid kohtumisi jõuti kokkuleppele (Pariisi konventsioon), millega pöörati täitmisele piiratud liit – eraldi valitsused ja troonid, vaid kahe ühise organiga (kassatsioonikohus ja Focșanis paiknev Keskkomisjon); see nägi ka ette, et seadustesse viiakse kõigi eesõiguste lõpetamine ja Moldovale antakse tagasi piirkonnad ümber Bolgradi, Cahuli ja Izmajili.

Kuid konventsiooni unustati panna, kas kahel troonil võib olla sama isik, mis võimaldas Partida Naţionalăl tutvustada mõlemas riigis Alexandru Ioan Cuza kandidatuuri. 17. jaanuaril (vkj. 5. jaanuaril 1859) valiti ta Iașis valijaskonna poolt Moldova vürstiks. Pärast tänavasurvet palju konservatiivsemale valijaskonnale Bukarestis valiti Cuza ka Valahhias (5. veenruaril/24. jaanuaril). Täpselt kolm aastat hiljem, pärast diplomaatilisi missioone, mis aitasid eemaldada vastuseisu tegevuselt, millega liidust loodi Ühendatud vürstiriigid (moodsa Rumeenia alus) ja Cuzast tehti domnitor (kõik õiguslikud küsimused täpsustati pärast vürsti asendamist Karl von Hohenzollern-Sigmaringeniga aprillis 1866 ja sõltumatu Rumeenia kuningriigi loomisega aastal 1881) – see lõpetas ametlikult Moldova vürstiriigi olemasolu.