1848. aasta Valahhia revolutsioon

  Pikemalt artiklis Orgaaniline reglement

Kaks Doonau vürstiriiki, Valahhia ja Moldaavia, läksid pärast 1828.–1829. aasta Vene-Türgi sõja lõppu otsese Vene järelevalve alla, seejärel valitseti neid ühisdokumentide, nn Orgaanilise reglemendi alusel. Pärast Vene sõjalise okupatsiooni perioodi läks Valahhia tagasi Osmanite süseräniteedi alla, samas Vene järelevalve säilis ja troon kingiti aastal 1834 Alexandru II Ghicale – see meede oli algusest peale vastuoluline, sest vaatamata Akkermani konventsiooni sätetele nimetati Ghica Venemaa ja Osmanite poolt, mitte ei valitud Bojaaride nõukogu poolt. Seetõttu seisis vürst silmitsi vastuseisuga poliitilise spektri mõlemalt poolelt, üritades samas maha suruda talupoegade rahulolematust rendilevõtu kuritarvitamise vastu seadustamisega. Esimene liberaalne liikumine, mis sai innustust Prantsuse revolutsioonist ja võttis oma püstitatud eesmärgiks kultuuri innustamise, oli 1833. aastal loodud Societatea Filarmonică (Filharmoonia ühing).

Vaenulikkus Vene poliitika suhtes puhkes aastal 1834, kui Venemaa kutsus lisama Reglemendile "Lisaartiklit" (Articol adiţional), kuna Reglement vaadati Osmanite poolt üle. Kavandatud artikkel püüdis vältida Reglemendi edasist muutmist vürstiriikide nõukogude poolt ilma mõlema kaitsva riigi nõusolekuta. See samm kohtas tugevat vastuseisu enamuselt Valahhia saadikutelt, kelle seas oli äärmuslik Ioan Câmpineanu; aastal 1838 suruti projekt siiski läbi, kui see selgesõnaliselt sultan Abdülmeciti ja vürst Ghica poolt heaks kiideti.

Câmpineanu, kes pani ette asendada Reglement täielikult reformimeelse põhiseadusega, saadeti pagulusse, kuid säilitas mõju noorema põlvkonna aktivistide üle, nii Valahhias kui ka Moldaavias. Hilisem rühm, mis koosnes paljudest noortest bojaaridest, kes olid õppinud Prantsusmaal, sai samuti otsest innustust reformimeelsetelt või revolutsiooniliselt meelestatud ühingutelt nagu Carbonari (ja Teodor Diamanti kaudu isegi utopistlikelt sotsialistidelt). See oli rühmitus, mis avalikustas esimesena selgesõnaliselt rahvusliku sõltumatuse ja Moldaavia-Valahhia ühendamise nõudmised, mis lisati poliitiliste reformide ja Euroopa solidaarsuse laiemasse päevakorda. Societatea Studenţilor Români (Rumeenia üliõpilaste selts) asutati aastal 1846, selle aupresident oli prantsuse poeet Alphonse de Lamartine.

Oktoobris 1840 suruti vürst Ghica poolt maha esimene ajastu revolutsiooniline salaühing. Vahistatute ja vangistatute seas olid kõrge bojaar Mitică Filipescu, noor äärmuslane Nicolae Bălcescu ja palju vanem Dimitrie Macedonski, kes oli osa võtnud 1821. aasta ülestõusust.

Uus valitseja Gheorghe Bibescu vabastas Bălcescu ja teised osalised 1843. aasta vandenõu ajal; varsti pärast seda osalesid nad uue vabamüürlastest innustatud salaühingu Frăţia ("Vennaskond") loomisel, mis teenis revolutsiooni keskse tegurina. Alguses moodustasid Frăţia' tuuma Bălcescu, Ion Ghica, Alexandru G. Golescu ja major Christian Tell; 1848. aasta kevadel kaasati juhtkonda ka Dimitrie ja Ion C. Brătianu, Constantin Bălcescu, Ştefan ja Nicolae Golescu, Gheorghe Magheru, Constantin A. Rosetti, Ion Heliade-Rădulescu ning Ioan Voinescu II. See oli eriti edukas Bukarestis, kus see ulatus ka keskklassini ja omas seaduslikku fassaadi Soţietatea Literară (Kirjanduse selts), mille koosolekutel osalesid moldaavlased Vasile Alecsandri, Mihail Kogălniceanu ja Costache Negruzzi, samuti Austria alam Constantin Daniel Rosenthal. 1848. aasta esimestel kuudel olid Rumeenia üliõpilased Pariisi Ülikoolis, sealhulgas Brătianu vennad, tunnistajaks ja mõnel juhul võtsid osa Prantsuse vabariiklikust ülestõusust.

Ülestõus puhkes 1848. aasta juuni lõpus, kui Frăţia' liikmed võtsid vastu projekti maareformi lubaduse kohta. See otsus, mis oli esialgu tekitanud lahkarvamusi, pandi revolutsioonilisse programmi Nicolae Bălcescu ja tema toetajate survel. Avaldusena ettelugemiseks mõeldud dokument oli tõenäoliselt koostatud Heliade-Rădulescu poolt ja Bălcescu oli võib-olla vastutav enamuse selle ideede eest. See kutsus muude küsimuste hulgas üles rahvuslikule sõltumatusele, kodanikuõigustele ja võrdsusele, üleüldisele maksustamisele, suuremale nõukogule, vastutavale valitsusele, vürstide viieaastasele ametiajale ja nende valimisele nõukogu poolt, ajakirjandusvabadusele ja detsentraliseerimisele.

 

 

Algselt kavatses revolutsiooniline rühmitus võtta üle erinevad sõjaväebaasid kogu Valahhias ja plaanis samaaegselt organiseerida rahvakogunemisi Bukarestis, Râmnicu Vâlceas, Ploieştis, Romanaţi maakonnas ja Islazis. 21. juunil 1848 olid Heliade-Rădulescu ja Tell Islazis, kus nad koos õigeusu preestri Şapcă'ga avaldasid juubeldavale rahvahulgale revolutsioonilise programmi (vaata Islazi avaldus). Uus valitsus moodustati kohapeal, sellesse kuulusid Tell, Heliade-Rădulescu, Ştefan Golescu, Şapcă ja Nicolae Pleşoianu – nad kirjutasid vürst Bibescule palvekirja, milles kutsusid teda üles programmi põhiseaduse tuumikuks ümber korraldama ning "kuulama isamaa häält ja panema ennast selle suure saavutuse etteotsa".

Revolutsiooniline juhtkond lahkus Islazist sõdurite ja erinevate teiste kogumise eesotsas ja pärast Caracali läbimist sisenes võidukalt Craiovasse, kohtamata kohalike vägede vastupanu. Ühe kirjelduse järgi koosnes kogumine ligi 150 000 relvastatud tsiviilisikust. Kui need sündmused olid arenemas, tulistati Bukarestis Bibescut Alexandru või Iancu Paleologu (Prantsuse diplomaadi Maurice Paléologue isa) ja tema kaasvandenõulaste poolt, kelle kuulid suutsid vaid ühte vürsti epoletti rebida. Järgnenud tundidel surusid politseiväed maha Frăţia, vahistades Rosetti ja mõned muud liikmed, kuid ei suutnud enamikku neist kinni püüda.

 

 

23. juuni hommikul püüdis Bibescu võita ka oma miilitsavägede lojaalsust, korraldusega anda uus ustavusvanne – ohvitserid nõustusid sellega, kuid lisasid, et mingil juhul ei ole nad nõus valama rumeenlaste verd. Pärastlõunal kogunes Bukaresti rahvas tänavatele, saades sellest arengust julgustust; umbes kell neli hakkasid Dealul Mitropoliei kirikukellad helisema kui häirekellad. Leidsid aset Islazi avalduse rahvale ettelugemised ja Rumeenia trikoloor paraaditses kogu linnas. Kell 10 õhtul andis Bibescu survele järele, allkirjastas uue põhiseaduse ja nõustus toetama ajutist valitsust nii, nagu kohustas teda Frăţia. See omakorda muutis orgaanilise reglemendi kehtetuks, sundides Vene konsulit Bukarestis, Carl von Kotzebued, lahkuma riigist Austria valitsetud Transilvaaniasse. Bibescu loobus troonist ja läks pagendusse.

25. juunil ühendati kaks esitatud kabinetti ajutiseks valitsuseks (Guvernul vremelnicesc), mis põhines Prantsuse teise vabariigi täidesaatval komisjonil; valitsust juhtis konservatiiv, Ungari-Valahhia metropoliit Neofit II, valitsusse kuulusid Christian Tell, Ion Heliade-Rădulescu, Ştefan Golescu, Gheorghe Magheru ja lühikest aega Bukaresti kaupmees Gheorghe Scurti. Selle sekretärid olid Constantin A. Rosetti, Nicolae Bălcescu, Alexandru G. Golescu ja Ion C. Brătianu. Valitsust täiendati ajutise ministeeriumiga (Ministerul vremelnicesc), mis jagunes mitmeks ametiks: Ministrul dinlăuntru (siseminister, ametit kandis Nicolae Golescu); Ministrul dreptăţii (justiitsminister – Ion I. Câmpineanu); Ministrul instrucţiei publice (haridusminister – Ion Heliade-Rădulescu); Ministrul finanţii (rahandusminister – C. N. Filipescu); Ministrul trebilor dinafară (välisminister – Ioan Voinescu II); Ministrul de războiu (sõjaminister – Ioan Odobescu, hiljem asendas teda Tell); Obştescul controlor (riigikontrolör – Gheorghe Niţescu). Sinna kuulusid ka Constantin Creţulescu kui linnanõukogu president (hiljem asendas teda Cezar Bolliac), Scarlat Creţulescu kui rahvuskaardi ülem ja Mărgărit Moşoiu kui politseiülem.

Valahhia revolutsionäärid säilitasid mitmetähenduslikud suhted 1848. aasta Ungari revolutsiooni juhtidega, samuti viimaste rumeenlastest vastastega Transilvaanias. Juba aprillis kutsus Bălcescu, kes säilitas tihedad kontaktid paljude Transilvaania rumeenlastest poliitikutega, August Treboniu Lauriani üles mitte olema vastu Transilvaania ja revolutsioonilise Ungari ühendamisele. Paralleelselt peeti Lajos Batthyány ja Ion Brătianu vahel salaläbirääkimisi, mis olid seotud Valahhia-Ungari konföderatsiooni loomise projektiga. Kuigi see kaotas äärmuslaste toetuse, võttis ettepaneku lõpuks tagasi Ungari pool, kes väitis nimelt, et see toob ohu halvenenud suhetest Venemaaga. Järk-järgult kaugenesid Transilvaania rumeenlased leppimisest ja nad selgitasid, et nende eesmärk oli Austria võimu säilitamine, sattudes avalikku vastuollu Ungari revolutsiooniliste võimudega.

 

Järgmisel päeval andsid uued valitsusorganid välja oma esimesed dekreedid. Üks neist seadis sisse rõhtsa trikoloori pealiskirjaga DPEПTATE – ФРЪЦIE ("Õiglus – vendlus" rumeenia kirillitsas, nagu tol ajal kirjutati). Valitsus kuulutas kõik traditsioonilised tsiviilauastmed puudulikeks, osutades, et ainsad vastuvõetavad tunnustusavaldused tehtaks "voorsuste ja teenuste eest isamaale", ja lõi rahvuskaarti. Valitsus kaotas ka tsensuuri, samuti surma- ja ihunuhtluse, käskides samas vabastada kõik poliitilised vangid. Kooskõlas varasemate nõudmistega kutsuti üles ühendama kõik rumeenlastega asustatud maad kui "üks ja jagamatu [rahvas]", nagu sel perioodil ametlikult väljendati. Kuid seda seisukohta jagas siiski vaid suhteliselt väike ja väga lõhestatud osa intelligentsist.

Romade ametlik vabastamine orjusest sanktsioneeriti samuti 26. juunil väljastatud dekreediga. See oli 1843. aastal alanud protsessi haripunkt, kui vabastati kõik riigiorjad, ja jätkus 1847. aasta veebruaris, kui õigeusu kirik järgis eeskuju ja vabastas oma romadest tööjõu. Dekreedist võis eelkõige lugeda: "Rumeenia rahvas loobub inimlikkuse puudumisest ja häbiväärsest patust omada orje ja kuulutab eraomanduses orjad vabaks. Nendele, kes on seniajani olnud patuses häbis omada orje, annab Rumeenia rahvas andeks; ja isamaa hüvitab riigikassast, kes iganes kurdab selle kristliku teo tulemusena kaotust". Kolmeliikmeline komisjon jäeti otsustama juriidilise rakendamise ja orjapidajatele kompenseerimise küsimusi – sinna kuulusid Bolliac, Petrache Poenaru ja Ioasaf Znagoveanu.

Võimud avalikustasid oma reforme uute pressiinstitutsioonide kasutamisega, millest levinumad olid Poporul Suveran (ajakirja toimetasid Bălcescu, Bolliac, Grigore Alexandrescu, Dimitrie Bolintineanu ja teised) ja Pruncul Român (toimetasid Rosetti ja Eric Winterhalder). Paralleelselt kuulis Bukaresti rahvas regulaarselt teadaandeid, mida loeti ette Filareti väljakul (tuntud kui "Vabaduse väljak").

 

Toetust ajutisele valitsusele hakati katsetama, kui taas tõsteti esile maareformi ja tööorjuses küsimused. Peale oluliste konservatiivsete jõudude leidus vastaseid juhtkonna enda sees, need olid mõõdukad Heliade-Rădulescu ja Ioan Odobescu. Revolutsionäärid, kes pooldasid maa andmist talupoegade omandisse, jagunesid loovutatava maa hulga järgi, samuti bojaaridele makstava kompensatsiooni küsimuses. Kokkuleppele jõuti läbi viivituste, vastu võetud otsusega esitada kõik ettepanekud hääletuseks nõukogule, mis oli veel kogunemas, selle asemel, et koostada dekreet. Sellegipoolest tehti avaldus kinnisvaraomanikele (28. juunil 1848), milles märgiti, et reform viiakse lõpuks ellu määratlemata summa eest, ja kutsus talupoegi üles täitma oma töökohustust sama aasta sügiseni.

See palve kutsus esile opositsioonijõudude vastupanu: Odobescu koondas konservatiivid ja vahistas 1. juulil 1848 üheskoos oma kaasohvitseride Ioan Solomoni ja Grigorie Lăcusteanuga kogu valitsuse. Riigipööre peaaegu õnnestus, kuid kukutati lõpuks bukarestlaste vastupanuga, kes organiseerisid tänavatel vastupanu mässajate vägede vastu, püstitasid barrikaade ja ründasid lõpuks mässajate peakorterit. Viimane rünnak, mida juhtis Ana Ipătescu, lõppes kõigi riigipöörde juhtide vahistamisega.

Vaatamata sellele jätkusid valitsuses vaidlused maareformi kuju üle. 21. juulil 1848 sai Nicolae Bălcescu käsu luua Omandikomisjon (Comisia proprietăţii), mis koosnes 34 delegaadist, kaks igast Valahhia ringkonnast, esindades vastavalt talupoegi ja maaisandaid. Uut institutsiooni juhatas maaomanik Alexandru Racoviţă ja asejuhatajaks oli Moldaavias sündinud Ion Ionescu de la Brad.

Menetluse käigus asusid mitmed bojaarid talupoegi toetama: komisjoni neljanda istungi delegaat, liberaalne bojaar Ceauşescu tegi kuulsa kõne, milles ta nimetas töölisi "vendadeks" ja taunis oma seisundit maaomanikuna. Tundeline kuulajaskond kiitis tema žesti heaks ja talupojad kuulutasid, et jumal andestab Ceauşescu teod. Teised, tähelepanelikumad maaomanikud küsisid talupoegadelt, mida need kavatsevad kasutada hüvitiseks, mille eest nad suuresti vastutasid; Mihail Kogălniceanu järgi oli nende vastuseks "Nende kahe orjakäega oleme töötanud sajandeid ja tasunud kõik maaomanike kulutused; vabastatuna võiks meie käed töötada kaks korda nii palju ja kindlustada, et me ei allu teie soovile, mida riigi kohus otsustab, et me maksma peaksime". See põhjustas väidetavalt komisjoni sees pahameeletormi.

Talupojad ja nende toetajad pooldasid ideed, et iga perekond peaks saama vähemalt 4 hektarit maad; nende süsteemis, mis võttis arvesse kohalikke erinevusi, pidid märgaladel elavad talupojad saama 16 pogoane (ligikaudu 8 hektarit), tasandikel elavad 14 (ligikaudu 7 hektarit), künklikel aladel elavad 11 (5 ja 6 hektari vahel), samas Lõuna-Karpaatides elavad pidid saama 8 pogoane (ligikaudu 4 hektarit). Selle programmi lükkasid paljud maaomanikud kohe tagasi, ja läbirääkimised lõpetati Heliade-Rădulescu otsusega, kus lõpliku lahenduse pidi andma tulevane nõukogu. Suutmatus lahendada seda kõige olulisemat valahhide ette pandud probleemi aitas nõrgendada toetust revolutsioonile.

 

Seistes silmitsi Vene keisri Nikolai I selge vaenulikkusega, otsisid Valahhia revolutsionäärid hoopis lähenemist Osmanite juhtkonnale. Asja püüti selgitada nii, et liikumine ei otsi Osmanite süseräniteedi kaotamist: sel eesmärgil saadeti Ion Ghica juba 29. mail 1848 Istanbuli; tema missioon oli esialgu edukas, kuid hilisemad sündmused sundisid sultan Abdülmecitti oma seisukohta ümber vaatama, eriti pärast Vene protestidega silmitsi seismist. Suleiman paša, kes oli Abdülmeciti sugulane, lähetati Bukaresti korraldusega teatada olukorrast ja võtta vastavaid meetmeid.

Linnaelanike ja võimude poolt soojalt vastu võetuna otsustas Suleiman ellu viia rea ametlikke käike, mis olid mõeldud Venemaa rahustamiseks. Ta asendas valitsuse regentlusega (Locotenenţa domnească) ja palus teha mõned muudatused põhiseaduse teksti (lubadusega, et need kindlustavad Osmanite tunnustamise). Uus valitsusorgan triumviraat koosnes Heliade-Rădulescust, Nicolae Golescust ja Christian Tellist.

Suleimani selgesõnalisel nõuandel lähetati Istanbuli revolutsiooniline delegatsioon, kes pidi läbi rääkima liikumise ametlikust tunnustamisest – saadikute seas olid Bălcescu, Ştefan Golescu ja Dimitrie Bolintineanu. Selleks hetkeks olid Vene diplomaadid veennud Osmaneid võtma reserveeritum suhtumine ja asendama Suleiman Diivani raportööri Fuat pašaga. Paralleelselt käskis Venemaa oma vägedel Bessaraabias valmistuda sissetungiks üle Pruti jõe ja Bukaresti – Vene-Türgi sõja väljavaade oli Abdülmecitile ebameeldiv ajal, eriti kui Prantsuse teine vabariik ja Ühendkuningriik ei selgitanud oma seisukohta Osmanite poliitika suhtes. Briti saadik Osmanite juures Stratford Canning isegi soovitas Osmanite ametnikel sekkuda revolutsiooni vastu, teenides nii peaminister Henry Palmerstoni poliitikat seoses Osmanite võimu säilitamisega välise surve ees. Valahhia delegatsiooni ei võetud vastu ja pärast pikka ootamist pidi see Bukaresti tagasi minema.

 

11. juulil 1848 põhjustas vale kuulujutt, et keiserlik vene armee on Bessaraabiast lahkunud ja liikumas lõuna poole, regentluse lahkumise Bukarestist ja varjumine Târgoviştesse. See toimus pärast seda, kui Venemaa oli aprillis okupeerinud Moldaavia, pärast edutut ülestõusu selles riigis. Hetke kasutasid ära konservatiivid: metropoliit Neofiti juhtimisel võttis viimaste rühmitus võimu üle ja kuulutas revolutsiooni lõppenuks. Kui revolutsiooniline kuller tuli Moldaavia linnast Focşanist tagasi uudistega, et Vene väed pole liikunud, valmistus pealinna rahvas tegutsemiseks – sündmuste kestel tegi preester Ambrozie Buzău piiskopkonnast ennast revolutsiooniliseks tunnikangelaseks ja sai hüüdnime "Kahuripreester" (Popa Tun), pärast põleva süütenööri rebimist rahvahulgale suunatud kahurilt. See sundis Neofitti oma avaldusest taganema ja võimu ajutisele valitsusele tagasi andma (12. juulil).

Järgnevatel kuudel elanikkond radikaliseerus ja 18. septembril 1848, vaid üks nädal enne revolutsiooni purustamist, sisenes rahvahulk siseministeeriumisse, võttes Orgaanilise reglemendi ja bojaaride auastmete registri (Arhondologia) ametlikud koopiad. Seejärel veeti dokumente läbi linna mõnitavas matuserongkäigus ja põletati, üks leht korraga, Dealul Mitropoliei väljakul. Neofit nõustus vastumeelselt tseremooniat juhatama ja panema needuse mõlemale õigusaktile.

25. septembril 1848 sisenesid Osmanite väed Omar paša juhtimisel ja Fuat paša kaasabil Bukaresti, osaliselt katsena ennetada Vene kohalolu laienemist üle Milcovi jõe. Sama päeva hommikul kohtus Fuat kohalike avalike tegelastega oma peakorteris Cotrocenis, kuulutades Reglemendi taastamist ja nimetades Constantin Cantacuzino Valahhia kaymakamiks. Kuigi kõik revolutsionäärid, kes tulid kohtumisele, vahistati, põgenesid Ion Heliade-Rădulescu ja Christian Tell Briti konsulaati Bukarestis, kus Robert Gilmour Colquhoun nad teatud rahasumma eest vastu võttis.

 

Äärmuslased ümber Nicolae Bălcescu ja Gheorghe Magheru kavandasid vastupanu Doonaul, kuid nende arvamus ei suutnud koguda märkimisväärset toetust. Mitmest tuhandest sõdurist rühm, koosnedes Olteenia panduritest ja vabatahtlikest kogu maalt, koondus Râmnicu Vâlceasse Magheru juhtimise alla, kuid ei asunud kunagi tegudele. Bukarestis, kui Fuat valmistus oma vägesid Dealul Spirii garnisoni viima, astus talle vastu tuletõrjujate väeosa, provotseerides lühikese tulevahetuse, mille kestel tapeti mõlemal poolel mitu sõdurit. Õhtuks oli kogu linn maha rahustatud. 27. septembril ühines Vene vägi Alexander von Lüdersi juhtimisel Bukaresti okupatsiooniga, võttes enda kätte poole linnast. Venemaa ekspeditsioon kahte Doonau vürstiriiki oli ainus sõltumatu sõjaline algatus tema välistes sekkumistes 1848. aasta revolutsioonide vastu.

Kohe pärast neid sündmusi mõisteti 91 revolutsionääri pagendusse. Nendest väike rühm veeti praamidega Giurgiust, nende teel austerlaste valitsetud Sviniţasse, Doonau sadama Orşova lähistele. Revolutsiooniline kunstnik Constantin Daniel Rosenthal ja Maria Rosetti, kes võisid vabalt lahkuda ja järgnesid praamile piki kallast, märkasid, et Osmanid on väljunud oma pädevusalast, ja suutsid veenda Sviniţa linnapead valvureid relvituks tegema, mis omakorda võimaldas vangidel põgeneda. Põgenikud läksid Pariisi.

Enamus teisi revolutsionääre peeti kinni tänapäeva Bulgaaria aladel 1849. aasta kevadel ning viidu Ruse ja Varna kaudu Anatoolia linna Bursasse, kus nad elasid Osmanite riigi kulul. Nad said tagasi minna pärast 1856. aastat. Pagulusaastatel sai selgeks erinevate fraktsioonide vaheline rivaliteet, konflikt, mis sai aluseks poliitilistele vaadetele hilisematel aastatel.

Vahepeal käskis Magheru Colquhouni õhutusel oma väed demobiliseerida (10. oktoobril) ja läks koos mõne oma ohvitseriga üle Lõuna-Karpaatide Hermannstadti – toonane Transilvaania linn oli nimeliselt Austria keisririigis, kuid haaratud Ungari revolutsioonist.

1848. aasta detsembrist alates hakkasid mitmed Valahhia revolutsionäärid, kes olid põgenenud või olid vahistamisest vabastatud, vahendama arusaamist Ungari Lajos Kossuthi ning Transilvaania rumeenlastest aktivistide ja talupoegade vahel, kes osutasid Avram Iancu juhtimisel sõjalist vastupanu Józef Bemi Honvédség vägedele. Nicolae Bălcescu kerkis esile oma pagendusest Serbia vürstkonnas ning alustas üheskoos Alexandru G. Golescu ja Ion Ionescu de la Bradiga Zlatnas kõnelusi Iancuga. Valahhid esitasid Kossuthi ettepaneku, kus Iancu võitlejad pidid lahkuma oma baasist Lääne-Transilvaania mägedes ja aitama taaselustada revolutsiooni Valahhias, jättes Ungarile ruumi Vene sekkumisele vaastu hakata, kuid pakkumine lükati kohe tagasi. Paralleelselt jõudis Magheru Ungari võimudeni, paludes neil kaaluda Ungari ja Transilvaania konföderatsiooni; ka see plaan lükati tagasi.

26. mail 1849 kohtus Nicolae Bălcescu Debrecenis Kossuthiga ja vaatamata oma isiklikule pettumisele Ungari tegevusega ja oma ideaalile rumeenlaste täielikest poliitilistest õigustest piirkonnas nõustus vahendama arusaamist Iancuga, mille tulemuseks oli relvarahu ja rida poliitilisi järeleandmisi. See juhtus Vene vägede sõjalise operatsiooniga Transilvaaniasse sisenemisel, mis tipnes Ungari kaotusega Segesvári lahingus juuli lõpus.

 

Osmanite-Vene okupatsioon kestis kuni 1851. aastani, kui 1849. aasta Balta Limani konventsioon kinkis Valahhia krooni Barbu Știrbeile. Erinevalt 1848.–1849. aasta tagasilöökidest lõhkus Krimmi sõjaga sisse juhatatud periood nii Vene ülemvõimu kui ka Orgaanilise reglemendi režiimi ja täitis üks põlvkond hiljem praktiliselt kõik revolutsioonilised projektid. Moldaavlaste ja valahhide ühistegevus, koos Valahhia aktivistide kohalolekuga Transilvaanias, aitas levitada rahvusliku ühtsuse ideaali, lõppeesmärgiga ühendada kõik rumeenlaste enamusega territooriumid ühte riiki.

1859. aasta alguses, rahutu perioodi lõpus astusid Valahhia ja Moldaavia personaaluniooni (hiljem Rumeenia ühendatud vürstiriigid), valitsema hakkas Moldaavia päritolu domnitor Alexandru Ioan Cuza (endine revolutsionäär). Olles olnud lubatud naasta pagendusest pärast Pariisi rahu, mängis enamus elusolevaid revolutsionääre poliitilistes arengutes suurt osa ja moodustas Partida Naţională, mis pooldas Cuzat samaaegsetel valimistel ad hoc Diivanisse. Pariisis elanud Valahhia emigrantide roll poolehoiu edendamisel ühistes Rumeenia eesmärkides oli otsustav. Partidal õnnestus saada peamiseks teguriks Rumeenia poliitilises elus enne liberalismile aluse panemist. Cuza valitsemisega kasvas lääne-euroopastumise tempo ja 1860. aastatel viidi läbi mõõdukas maareform, ilmalikustati kloostrite maavaldused, samas tööorjus ja bojaaride auastmed keelustati.

Pärast 1866. aasta konflikti üha autoritaarsema Cuza ja poliitilise klassi vahel korraldasid erinevad suunad riigipöörde, mis tõi Rumeenia troonile Hohenzollerni vürsti Caroli – kajastades tahet, mida väljendasid mõned 1848. aasta aktivistid, panna ühendatud riigi valitsejaks mõni võõramaine dünastia. Aastal 1877 kuulutas Rumeenia Vene-Türgi sõja tagajärjel oma sõltumatust.