Nothing Special   »   [go: up one dir, main page]

Mõõk on ühe- või mitmeteraline löögi- ja torkerelv, mida kasutati tavaliselt lähivõitluses. Tänapäeval on mõõgad kasutusel enamasti tseremoniaal-, taaskehastus- ja sportrelvadena. Sõltuvalt mõõga kujust ja teritatud osa paiknemisest on neid kasutatud kas torkamiseks või raiumiseks, seepärast kõneldakse torke- ja raiemõõkadest; mõni mõõgatüüp sobib mõlemaks. Eestist leitud vanim mõõk on nn halstadi kultuuri pronksmõõk, valmistatud umbes 800 aastat eKr.

Keskaegsed mõõgad

Etümoloogia

muuda

Sõna mõõk on laen vanapõhja keelest. Eesti mõõk tuleneb sõnast mækir ('laiateraline mõõk'), inglise sword aga sõnast sverð ('kitsateraline mõõk').[viide?]

Ehitus

muuda

Mõõga määratlus sõltub kõnealusest ajast ja kohast. Kõige kitsamas tähenduses koosneb mõõk mõõgaterast ja käepidemest, millele enamasti (kuid mitte alati) lisandub käekaitse. Mõõgal võib olla üks või mitu lõiketera (urumi), ehkki torkemõõkadel võib terav olla ka üksnes mõõgaots. Teisalt on kasutatud ka nüri otsaga raiemõõku. Mõõgatera võib olla sirge või kõver, selle pikkus võib ulatuda mõnekümnest sentimeetrist nelja meetrini[1]. Üheteralistel kõveratel mõõkadel võib lõiketera jääda nii kaare siseküljele (Põhja-Euroopa pikknuga, jatagan, makhaira), välisküljele (saabel, šaška, katana, naginata, tashi) kui ka mõlemale (khopesh, xiphos).

 
Mõõga käepide ja käekaitse

Liigitus

muuda

Ühe käega hoitavaid mõõku nimetatakse ühekäemõõkadeks, kahes käes hoitavaid suuremaid mõõku kahekäemõõkadeks. Lisaks on tarvitatud ka pooleteisekäemõõku ehk värdmõõku (inglise bastard sword), mida saab hoida mõlemal viisil.

Tavaliselt kantakse mõõka ohutuse huvides ja nüristumise vältimiseks mõõgatupes, mis ripub mõõgavöö abil enamasti puusal, harvem seljas. Tavapärasest nürimaid kahekäemõõku on kantud ka õlal ilma tupeta.

Mõõkade kasutuspõhimõtted on jäänud sajandite vältel üldiselt samaks, kuid kuna mõõkade kuju ja eesmärk on muutunud, erinevad võitlustehnikad suurel määral. Võitluses võidakse kasutada üht või kaht mõõka, mõõka ja kilpi, mõõka ja pistoda või muid kombinatsioone.

 
Kaheteralise mõõga käepide

Mõõku on valmistatud paljudest materjalidest: puust, luust, pronksist, rauast, terasest jms. Asteekide macahuitl oli tehtud põhiliselt puust, kuid selle terad olid obsidiaanist. Harjutusmõõku tehakse tavaliselt puust või bambusest, uuemal ajal ka plastmassist.

Mõõkade liigitustest on tuntumad Oakeshotti ja Petersoni tüpoloogiad.

 
Mitmesuguseid mõõga käepideme nuppe

Ajalugu

muuda

Ajalooliselt on mõõk olnud kõrge prestiižiga relv, mida paljudes ühiskondades on lubatud kanda vaid kindlal ühiskonnaklassil (Euroopas enamasti aadlil). Seepärast on mõõgast mitmel pool kujunenud sõjapidamise või riigivõimu sümbol. Mõõkade tähtsust ja nende kandjate rikkust näitab seegi, et ajaloos, mütoloogias ja kirjanduses on paljudele mõõkadele antud nimed. Euroopa mütoloogias üks tuntumaid on kuningas Arthuri mõõk Excalibur.

Mõõgad kujunesid välja pronksiajal, kui pistodad ja võitlusnoad muutusid pikemateks. Vanimad leitud mõõgad pärinevad umbkaudu 1600. aastast eKr. Rauaaja mõõgad olid suhteliselt lühikesed ja käekaitseta. Hilis-Rooma sõjaväes kasutatud ühekäemõõgast spathast arenes keskaegne Euroopa mõõk, millest kõrgkeskajal sai klassikaline käekaitsega rüütlimõõk. Võitlusnugadest arenesid saablid ja šaškad (adõgee keeles tähendas sõna šaška pikka nuga ja see nimetus laenati vene kasakate poolt). Uusaja alguses võeti tarvitusele kergem vehklemismõõk rapiir, ehkki 16. sajandil kasutati Saksa landsknecht'ide seas laialdaselt ka kahekäemõõku (Zweihänder). 19. sajandi lõpuks taandusid mõõgad sport- ja tseremoniaalrelvadeks, kuid oli ka erandeid. 20. sajandil prooviti vahelduva eduga kasutada saableid ja šaškasid hirmutusrünnakutel vaenlase demoraliseerimiseks Venemaal.

Kurioosseim, üsna verine ja teadaolevalt maailma viimane massiline mõõgavõitlus oli Korea sõjas 1950. aastatel, kus liitlasvägede taganemise ajal püüdsid ÜRO Türgi brigaadi üksused minna moraali tõstmiseks Wayuani lahingus mõõkade ja tääkidega vasturünnakule, kuid kaotasid ligi 750 meest tapetute-haavatutena ja löödi lähivõitluses samu relvi ohtralt pruukinud hiinlaste poolt tagasi.[2] [3]

Tsiviilfunktsioonid

muuda
 
Prantsuse timukamõõk 16. sajandist. Selle tera kaunistavad õigusemõistmise sümbolid: ratas ja võllas.

Kirve kõrval on mõõk on üks kahest klassikalisest timukarelvast. Ehkki enamikus tänapäeva riikides, kus on säilinud surmanuhtlus, ei viida seda enam täide pea mõõgaga maharaiumise abil, on timukamõõk endiselt tarvitusel näiteks Saudi Araabias.

Mõõgaks on peetud ka matšeetet, mis on eelkõige tarbeese: lühike üheteraline mõõk, mida kasutatakse paksu taimestiku raiumiseks, et endale džunglis teed teha. See sarnaneb eesti kiiniga. Mitut tüüpi mõõgad ongi arenenud tööriistadest.

Spordis kasutatakse mõõku peamiselt vehklemises ja kendos. Vehklemismõõkadega harrastatakse ka akadeemilist vehklemist ja ajaloolist mõõgavõitlust.

 
USA Mereväeakadeemia mitšmanid harjutavad paraadiks

Tseremoniaalmõõku kantakse sageli sõjaväes, eriti ohvitseride paraadmundri juures, samuti auvahtkondades. Sageli on tseremoniaalrelvad valmistatud pannivarrerauast ja tasakaalustamata ega sobi tegelikuks võitluseks. Kaunistuseks kasutatud vääriskivid ja -metallid küll ei välista, et mõõk võib olla kasutatav võitlusrelvana. Tseremoniaalmõõku on tarvitatud ka õigusemõistmise sümbolina.

 
Osmani sultanite mõõgad Topkapı palees Istanbulis

Riigimõõku kandsid traditsiooniliselt monarhid (näiteks Püha Rooma Keisririigi Reichsschwert ja Poola Kuningriigi Szczerbiec). Mõõk sümboliseeris monarhi õigust ja võimet kasutada riigi jõudu selle vaenlaste vastu ning kohustust hoida alal korda ja rahu. Tihti kasutati riigimõõku kroonimistseremooniatel. Tänapäeval esineb riigimõõku ka vabariikides, näiteks USA Lõuna-Carolina osariigi senatis.

 
Saudi Araabia lipp 1938–1973

Tänu pikale ajaloole on mõõgad levinud heraldikas. Neid võib leida paljude riikide lippudelt (näiteks Saudi Araabia) ja vappidelt.

Islami meestenimedest on populaarsed Saif ('mõõk') ja Saif al-Din ('usumõõk').

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. http://japantrip.tripod.com/nodachi/norimitsu.html
  2. Appleman, Roy (1989), Disaster in Korea: The Chinese Confront MacArthur 11, College Station, TX: Texas A and M University Military History Series, ISBN 978-1-60344-128-5
  3. Ajakiri Pioneer, 1950. aastate kogumik

Välislingid

muuda