Krimulda mõis

Krimulda mõis kujunes Krimulda piiskopilinnuse linnuseläänist. Poola võimuperioodil kuulus see riiginõunik Bertram Holdschuerile, kelle valduses on mõisa nimetatud 1592. aastal. Ta pantis mõisa Poola ooberstile Leonhard Kittlitzile (suri 1600). XVII sajandi algupoolel langes valdus Rootsi kroonile.^[1]

 

1625. aasta 27. aprillil annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf lagunenud linnuse juures asuva Krimulda mõisa koos Englārte mõisaga Oxenstiernadele: riiginõunik ja admiral krahv Gabriel Oxenstierna af Korsholm och Wasale (1586−1656); mõlemal mõisal olid ühised omanikud (vaheajaga) 1817. aastani. Pärast tema surma päris valduse tema poeg riiginõunik ja riigimarssal krahv Gabriel Oxenstierna af Korsholm och Wasa (1619−1673). 1664. aasta 20. märtsil pantis ta mõisa kuninga nõusolekul Helmersenidele − alguses oli kaasvaldajaks ka raehärraproua Güldenfeldt; tema suguvõsa kätte jäi see pooleteiseks sajandiks.^[2]

 

Mõisa pandivaldajaks sai Helmerseni suguvõsa nooremast liinist pärit assistent-nõunik Johann von Helmersen (1622−u 1670). Mõisate reduktsiooni ajal võeti mõis tagasi riigile ja sellest sai riigimõis. Pärast Uusikaupunki rahu (1721) restitueeriti mõis Oxenstiernadele, kuid riigimarssal Gabrieli pojapoeg krahv Göran Oxenstierna af Korsholm och Wasa (1699−1788) loovutas mõisa omandiõiguse 1726. aasta 22. augustil Johann von Helmerseni pärijatele. Viimased jagasid vara ära ja Krimulda valdajaks sai suguvõsa vanemast liinist pärit kapten Karl von Helmersen (1686−1740). Temalt päris mõisa poeg maakohtu assessor Karl von Helmersen (1711−1780). 1757. aasta 15. märtsil müüs ta selle oma sugulasele kapten − hiljem Liivimaa maanõunik − Claudius Magnus von Helmersenile (1721−1802) ja mõis siirdus sellega taas noorema liini kätte; suguvõsa valduste keskuseks jäi siiski Englārte mõis. Magnus von Helmersen oli 1780. aastal mõlema mõisa omanik. 1801. aasta 17. oktoobril loovutas ta mõisad juba eluajal oma pojale major Jakob Johann von Helmersenile (1764−1806). Pärast viimase surma olid valdajateks tema pärijad, kes 1807. aasta augustis vara ära jagasid; uueks omanikuks sai Jakob Johanni noorem vend Karl Christer Dietrich von Helmersen (1775−1840). Ta läks aga pankrotti ja mõisad võeti 1817. aastal oksjonile, kust Krimulda mõisa omandasid enampakkumisel Lievenid.^[3]

 

Oksjonilt mõisa omandanud kindralleitnant krahv (a-st 1826 hiilguslik vürst) Johann Georg von Lieven (1775−1848), kes pidas ennast liivlaste Kaupo suguvõsast pärinevaks, lunastas mõisa välja 1817. aasta 17. jaanuaril ja sama aasta 1. juunil kirjutati see tema nimele päriseks. Pärast tema surma pärisid mõisa tema lapsed, kes 12. novembril 1848 vara omavahel ära jagasid. Omanikuks sai selle tehinguga hilisem salanõunik ja keiserliku õukonna ülemtseremooniameister hiilguslik vürst Paul Hermann von Lieven (1821−1881), kes kohustus oma neljale õele igaühele maksma 164 000 hõberubla.^[3] Pärast tema surma pärisid valduse lesk hiilguslik vürstinna Natalie von Lieven (sündinud krahvinna von der Pahlen) (1842−1920) ja poeg hiilguslik vürst Paul Iwan von Lieven (1875−1963). Lievenite valdusse jäi mõis kuni võõrandamiseni aastal 1920.

 

Mõisa klassitsistlik peahoone valmis 1848. aastal. Toona oli mõisa omanik Paul von Lieven. Hoone ehitati varasema peahoone asemele, seda ehib massiivne nelja sambaga portikus. Sambad on joonia stiilis. Kui 1921. aasta maareformiga mõisavaldus endistelt omanikelt konfiskeeriti ja 1922. aastal Läti Punasele Ristile üle anti, siis asutati professor Jankausko initsiatiivil sinna tuberkuloosisanatoorium. Ühtlasi tehti hoone mansardkorrusel ümberehitusi, sealhulgas lisati ka puidust konstruktsioon, mis on kasutusel suvepaviljonina. Aastal 2002 organiseeriti sanatoorium ümber sihtasutuseks – Krimulda Rehabilitatsioonikeskuseks. Ühtlasi hakkas sihtasutuse valdusse kuuluma ka endise piiskopilinnuse asukoht.

 

Mõisakompleks jagati XIX sajandil kahte ossa, tol ajal valmisid ka kõrvalhooned. Ühes pooles asuvad tootmishooned, kus asuvad tall, tõllakuur, ait, teenijate maja, söödahoidla, mille teisele korrusele viib sammastega kaldtee. Veidi eemal seisab küün, aga peahoonele lähemal asub mõisavalitseja maja.

Teine pool oli paraadpool. Seal asusid peahoone, park ja hiljem, XIX sajandi lõpus, piiskopilinnuse juurde rajatud Šveitsi majake.

Aastal 1853 rajati mõisa juurde romantilises stiilis park. 1854 külastas Krimulda mõisa ja linnusevaremeid Liivimaa kindralkuberner Aleksandr Suvorov. 1861–1863 korraldas vürst Lieveni ülesandel pargis asuvas Krimulda piiskopilinnuses väljakaevamisi ajaloolane K. Bruinings. Kaevamistega avati põhjatorn, väravad ja pealinnuse elukorpus. Vanu linnuseid matkides ehitati kaitsemüüri elukorpuse kohal gooti stiilis kõrged aknad. 1862. aasta 11.–12. juulil tutvus von Lievenite kuulsa ja ilusa Krimulda mõisa ja varemetepargiga ka Vene tsaar Aleksander II, kelle suure saatjaskonnaga visiidi ajaks lasti ehitada üle vallikraavi sild ning rajada vaadete nautimiseks maaliline käänuline jalgtee.

•  
  Karjakastell
•  
  Mõisavalitseja maja
•  
  Park
•  
  Šveitsi maja
•  
  Tallid
•  
  Valvurimaja

• Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 16-17.

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Krimulda mõis

• Sissekanne Läti mõisate saidil; fotod (läti keeles)