Aino Pervik

Aino Pervik sündis velskri peres. 1939–1946 õppis ta Järvakandi valla algkoolis ja mittetäielikus keskkoolis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ning Tallinna Õpetajate Instituudis. 1948–1950 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis (tollase numeratsiooni järgi Tallinna 8. Keskkool).^[1]

Aastail 1950–1955 tudeeris ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, mille lõpetas soome-ugri keelte erialal.^[2]

1955–1960 töötas ta Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsookirjanduse toimetajana.^[2] 1960–1964 oli ta Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetaja, seejärel 1967. aastani mittekoosseisuline toimetaja. 1967. aastast on ta vabakutseline kirjanik.^[1]

Tänapäeval on Aino Pervik tuntud eelkõige lastekirjanikuna ning mitu ta teost kuulub eesti lastekirjanduse klassikasse. Tema teoseid on tõlgitud inglise, saksa, vene, tšehhi, soome, itaalia, jaapani jpt keeltesse.^[3]

Ta on ka avaldanud ka täiskasvanutele mõeldud romaane ja luulet, mis on jätnud kirjanduslukku selge jälje. Nii tõi kirjandusloolane Pärt Lias viieköitelises "Eesti kirjanduse ajaloos" tema "Kaetud lauad" (1979) näitena eesti olmeromaani žanri tuumikust^[4], 1979. aasta olmekirjanduse buumi esindajate seas nimetab sama romaani ka kriitik Rein Veidemann.^[5] "Eesti entsüklopeedia" kirjeldust mööda on Pervik kirjutanud "elamuslikke, isikupärase kujundikeelega laste- ja noorsooraamatuid, müstilisust sisaldavaid luuletusi ja novelle, tõsieluromaane ning kirjanduskriitikat".^[2]

Kirjandusse jõudis ta kriitikuna 1950. aastate lõpul, retsensioone on ta pidevalt avaldanud ka hiljem. Samuti on ta kirjutanud artikleid ja ülevaateid lastekirjandusest ning publitsistikat sotsiaalteemadel.^[1]

• "Kersti sõber Miina" (1961)
• "Väikesed vigurijutud" (1972)
• "Umbluu" (1980, 2008)
• "Arabella, mereröövli tütar" (1982, 2000, 2008)
• "Sookoll ja sisalik" (1986, 2004)
• "Keeruline lugu"
• "Kunksmoor" (1973)
• "Kunksmoor ja kapten Trumm" (1975)
• "Kunksmoor" (ja "Kunksmoor ja kapten Trumm") (1986, 2001, 2005, 2011, 2014)
• "Kallis härra Q" (1992, 2004)
• "Kollane autopõrnikas sõidab ringi" (1999, 2008)
• "Maailm Karvase ja Sulelisega" (2000)
• Sari "Paula elu" (2001–2008)
• "Draakonid võõrsil" (2002)
• "Mammutilaps ajab tuult taga" (2002)
• "Paula päästab Kassiopeiat" (2003)
• "Dixi ja Xixi" (2005)
• Sari "Tirilinna lood" (2009–2011)
• "Presidendilood" (2008)
• "Ühes väikeses veidras linnas" (2009)
• "Kollasel autopõrnikal läheb hästi" (2009)
• "Kaarist on kasu" (esmatrükk 1972, kordusrükk 2010)
• "Kirjatähtede keerukas elu" (2012)
• "Klabautermanni mure" (2012)
• "Rändav kassiemme" (2012)
• "Väike valge pilvelammas, kes läks läbi vikerkaare" (2013)
• "Jänes keedab suppi" (2013)
• "Roosaliisa prillid" (2014)
• "Sinivant läheb lasteaeda" (2014)
• "Härra Tee ja Proua Kohv" (2014)
• "Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid" (2015)
• "Tähenärija ja Kriksadull" (2015)
• "Hädaoru kuningas" (2016)
• "NummiPealt ja mujalt" (2018)

• "Kaetud lauad" (1979)
• "Kiikujad väravakaartel" (1989)
• "Üks hele valge tuvi" (1995)

• "Matlena teekond" (2010)

• "Impulss" (1982)
• "Tulesõitjad" (1988)

• "Umimetsades" (1977)
• "Kiljub ning kumiseb" (1982)
• "Kellavalaja" (1985)
• "Puusseastuja" (1991)

Aino Pervik on eesti keelde tõlkinud ungari kirjandust:

• Kálman Mikszáth "Püha Peetruse vihmavari" (1958)
• Emil Kolozsvári Grandpierre "Imeflööt" (1959)
• Gábor Goda "Murdvaras" (1961)
• Kálmán Mikszáth "Must linn" (1966)
• Sándor Somogyi Tóth "Olid ju prohvet, kullake" (1968)
• Magda Szabó "Saaresinine" (1974)
• Iván Mándy "Csutak astub lavale" (1977)
• Éva Janikovszky "Kui ma oleksin suur" (1980, 2003), "Minuga juhtub alati midagi" (1980, 2003), "Usu või ära usu" (1980, 2004)

• "Kunksmoor" (animafilm), 1977, režissöör Heino Pars
• "Kunksmoor ja kapten Trumm" (animafilm), 1978, režissöör Heino Pars
• "Arabella, mereröövli tütar" (mängufilm), 1982, režissöör Peeter Simm
• "Kallis härra Q" (mängufilm), 1998, režissöör Rao Heidmets

• 1961 Ajakirjanike Liit^[1]
• 1974 Eesti Kirjanike Liit

• 1976 J. Smuuli nimeline preemia ("Kunksmoor ja kapten Trumm")^[2]
• 1983 Friedebert Tuglase novelliauhind ("Anna")
• 1988 Üleliiduline lasteraamatukonkurss, 2. koht
• 1993 Eesti Kirjanike Liidu aastapreemia^[2]
• 2000 Küsitluse “Sajandi sada” võiduraamat
• 2001 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ("Tähenärija raamatukogu")
• 2001 Valgetähe V klassi teenetemärk^[6]
• 2004 Nukitsa konkurss, 3. koht kirjanike kategoorias (Paula sarja raamatud (2002–2003): "Paula lõpetab lasteaia"; "Paula läheb linna elama"; "Paula ja Joosep"; "Paula esimene koolipäev"; "Paula jõulud")
  • IBBY Hans Christian Anderseni aunimekiri
• 2006 J. Oro nimeline lastekirjanduse preemia
• 2006–2012 Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat
• 2008 Järje Hoidja („Paula sõidab kevadet vaatama“)
• 2010 Aasta Rosin
• 2012 Hea lasteraamat
• 2012 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (raamatud "Proua O imekspanemised", "Kirjatähtede keerukas elu", "Klabautermanni mure" ja "Rändav kassiemme" ning kirjanduslik tegusus)
• 2014 Hea lasteraamat
• 2014 Hans Christian Anderseni preemia nominent
• 2014 Järje Hoidja ("Härra Tee ja proua Kohv")
• 2015 Jānis Baltvilksi preemia
• 2016 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia („Hädaoru kuningas“)
• 2018 Hea lasteraamat
• 2018 Eesti Vabariigi kultuuripreemia elutöö eest

Tema onu oli haridustegelane ja kirjandusteadlane Villem Alttoa.

Tema abikaasa oli kirjanik Eno Raud.^[2] Nende lapsed on Rein Raud^[2], Piret Raud ja Mihkel Raud.

• Hilve Rebane. "Pervik, Aino". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn 1995. Lk 407–408
• Reet Krusten. "Eesti lastekirjandus". Tartu 1995. Lk 211–213

Tsitaadid Vikitsitaatides: Aino Pervik

• Aino Pervik Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Aino Pervik Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel