Šimpans (perekond)

Šimpanside perekonda kuulub kaks liiki: šimpans ehk tavašimpans (Pan troglodytes) ja bonobo ehk kääbusšimpans (Pan paniscus). Esimene liik jaotub kolmeks alamliigiks:

1. Tšegošimpans Kesk-Aafrikas,
2. Schweinfurthi šimpans Kesk- ja Ida-Aafrikas,
3. tavašimpans Lääne-Aafrikas.

Neid alamliike peetakse sageli omaette liikideks, kuid poole sajandi eest avastatud bonobot soovitavad mõned autorid eraldada koguni omaette perekonda. Bonobo ehk kääbusšimpans on pisut infantiilse välimusega. Ta on šimpansist palju väiksem, sihvakas, musta näonahaga; meeltekohtadel kasvavad pikemad karvad.

Šimpansid on levinud Ekvatoriaal-Aafrikas, kus nad elavad troopilistes vihmametsades ja mägimetsades (kuni 3000 m üle merepinna).

Šimpansid on suured loomad üldpikkusega kuni 150 cm, millest tüvepikkusele langeb 75–95 cm; mass on 45–50 kg, mõnikord isegi 80 kg. Šimpansidel on erinevalt orangutanist sooline dimorfism vähe väljendunud – näiteks moodustab emase mass 90% isase omast. Käed on tunduvalt pikemad kui jalad. Sõrmed on võrdlemisi pikad, ainult pöial lühike. Suurvarvas on pikk, ülejäänud varbad aga väikesed ja nahkse kilega ühendatud. Kõrvalestad on suured nagu inimesel, ülahuul pikk, nina väike. Näonahk, käeseljad ja pöidade pealispind on kortsulised. Karv on must, mõlemal sugupoolel kasvavad lõual valged karvad. Keha kattev nahk on hele, kuid näonaha toon alamliigiti erinev. Keskmine kehatemperatuur on 37,2 °C.

Šimpansid paljunevad läbi aasta. Tiinus kestab 225 päeva. Harilikult sünnib üks poeg, kuid tuleb ette ka kaksikuid. Nagu 1939. aastal Moskva loomaaias. Poeg on sündides paljas ja abitu. Õige mitu kuud on nad tihedalt emaga seotud. Emased saavad suguküpseks 5–10-aastaselt, isased 7–8-aastaselt. Potentsiaalne eluiga on 60 aastat.

Šimpansid elavad osalt maapinnal, osalt puudel, veetes maapinnal umbes 30% päevasest ajast. Maad mööda liiguvad nad tavaliselt käpuli, toetudes täiele tallale ja kõverdatud sõrmede keskmiste lülide pealispinnale. Sellises asendis võivad nad kiiresti joosta. Harva sammuvad nad kahel jalal. Puid mööda liiguvad šimpansid kiiresti brahhiatsiooni teel, rippudes oma tugevate käte otsas. Okstel liikumise ajal kasutavad nad sageli ka käsi ja jalgu samaaegselt. Šimpansid magavad pesas, lamades külili(kõverdatud põlvedega), mõnikord ka selili (väljasirutatud või vastu kõhtu tõmmatud jalgadega). Pesi ehitavad nagu orangutanidki, võra keskossa. Päevaseks puhkuseks rajatakse pesa maapinnale või puu otsa. Tehistingimustes teevad nad pesa kaltsudest ja paberist.

Šimpansid söövad peamiselt taimset toitu, mis koosneb mahlakatest puuviljadest, lehtedest, pähklitest, noortest võrsetest, seemnetest ja puukoorest, kuid ei põlga vahel ka sipelgaid ja termiite. On jälgitud, kuidas šimpans pistis kepikese sipelgapessa ning lakkus siis selle peale kogunenud sipelgaid. Jane Goodall kirjeldab, kuidas šimpansid Tanganjikas tapavad ja söövad väikesi ahve. Tema teadete kohaselt valmistavad šimpansid endale jooginõu lehe torbikuks keerates.

Šimpansid tegutsevad rühmadena, milles loomade arv on ebastabiilne. Šimpansite karjaelu seisneb ühises toiduotsimises ja mitmesuguses omavahelises suhtlemises. Pojad ja 3–8-aastased noorloomad veedavad palju aega mängides. Kui nad vanemaks saavad, siis asenduvad mängud täiskasvanute rituaalse karvaotsimisega. Igasse rühma võib kuuluda 2–25 või rohkemgi isendit. Tuleb ette koguni 40–45-isendilisi segaseltsinguid. Ka karja koosseis pole stabiilne. Sinna võib kuuluda üks paar (isane ja emane); leidub ka ainult isastest koosnevaid seltsinguid; samuti neid, kus on ainult emased koos eri vanuses poegadega; peale selle veel segasalku. Kohatakse ka erakuina elavaid isasloomi. Šimpanside karjasisestes vastastikustes suhetes erilist hierarhiat ei täheldata. Jane Goodall täheldas nende elu looduslikes tingimustes uurides õige harva tülisid ja agressiivsust; ta rõhutab sallivat vahekorda täiskasvanud isaste ja noorloomade vahel. Täisealised hoolitsevad üksteise eest ja otsivad vastastikku karva.

Lävimisel kasutavad šimpansid umbes 30 erinevat häälitsust; suurt osa etendavad ka käte žestid ja kehaasendid. Eriline osa on näoilmel. N. N. Ladõgina-Kots, kes pühendas palju aastaid šimpansite uurimisele tehistingimustes, kirjeldab nende näoilme muutusi erutuse, hirmu, nutu ja naeru korral. Huvitaval kombel sulevad nad nuttes silmad ja karjuvad valjusti. Erinevalt inimestest ei voola neil silmist pisaraid. Maiuspala saamisel manavad šimpansid näole midagi naeratusetaolist. Silmanurgad lähevad krimpsu, silmad säravad, suunurgad koolduvad ülespoole. J. Goodall kirjeldab ka tervitamise ja leppimise märguandeid šimpansitel.

• Ed Yong, How chimpanzees deal with death and dying, 26. aprill 2010