Ott Puumeister
Ott Puumeister (sündinud 16. juunil 1985) on eesti sotsiosemiootik.
Intervjuud
[muuda]- Muidugi on palju sellist meediatoodangut, kus kurikael ongi läbinisti mäda ja saab teenitud karistuse. Aga see ei ole just kõige põnevam – nautida karistamist. Pigem tekitab hirmu ja õudu lahendamatu konflikt. Mitte narratiivne, vaid psühholoogiline. Hirmutunne on samal ajal põnev; kurikaelale kaasatundmine tekitab süütunnet jne. Seda mõistis juba Aristoteles, kui ta ütles, et tegelane ei tohi olla läbinisti hea ega üdini halb, vastasel juhul ei suuda publik temaga samastuda, talle kaasa tunda. Kõige köitvamad kangelased ei ole mitte inglid ega deemonid, vaid antikangelased.
- Õudus-, põnevus-, krimimeedia on üks neist lavadest, kus neid konflikte läbi mängitakse, etendatakse, lavastatakse. Eetilises plaanis võiks mõelda lava olemuse peale. Kuidas mängida läbi ajaloolisi, ühiskondlikke traumasid? Kas mõrtsukate esiletõstmine ja aupaistega ümbritsemine on siin kõige parem tee? Näiteks tõsiseltvõetavad holokaustiteemalised filmid on keskendunud ikka sellele, kuidas ohvrid mäletavad ja traumat läbi töötavad. Popajaloo dokid räägivad aga siingi lõpmatult natside saladustest, tehnikast jne, luues mingi müstilise aura just massimõrvarite ümber.
- Elu on see, mis saab ajaloole vastu hakata, sest temas on alati rohkemat, kui ajalukku kirja saab.
- Võib-olla leidub seal teisigi võimalusi konfliktsuse etendamiseks, lavastamiseks, traumade läbitöötamiseks kui hoolikas mõrvarite portreede maalimine.
- Ott Puumeister, intervjuu: Mariliis Mõttus, "True crime ajab hamba verele", Müürileht, 15. märts 2023
Artiklid
[muuda]- Meie praegune vabaduse mõiste, mis lähtub universaliseerivast, ekstraktiivsest, allutavast, (neo)liberaalsest metafüüsikast, on kõigest üks ajalooline võimalus mõista vaba elu(viisi). Ja pealekauba on ta säärane metafüüsika, mis teeb õnnetuks, sest asetab vabadusesunni üksikisiku õlule. Vabaduse nõudlemine on sund osta, omada, olla naabrist parem, eraldada end kogukonnast, pidevalt ligimesega – ja ka iseendaga – konkureerida. (Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu. Arusaam, et kogu ilm mõtleb ja teostab lakkamatult eluvabadust – ehk muundumist, saamist, (te)isenemist –, on kõigest esimene, kuid esmatähtis samm taipamaks, et vaba saab olla ainult koos. On ainult vabakssaamine koosluses ja kooslusega.
- Ott Puumeister, "Kus on vabadus?", Sirp, 8. juuli 2022
