Aristoteles

Aristoteles (384 eKr Stageira – 7. märts 322 eKr Chalkis) oli vanakreeka filosoof, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof.

"Luulekunstist" ("Poeetika"). Tõlkinud Jaan Unt, 2003. Algselt ilmunud ajakirja "Keel ja Kirjandus" numbreis 7-8/1982. Teksti sõnastus erineb kohati sama tõlke veebiversioonist.

• Luulekunstist endast ja tema liikidest, mis võime neist igaühel on, ja sellest, kuidas tuleb lugusid kokku seada, et luuleteos hea oleks, ja veel: kui paljudest ning millistest osadest see koosneb, ning samuti muudestki asjadest, mis sellisesse uurimusse kuuluvad - sellest rääkigem, alustades, nagu on loomulik, kõigepealt põhialustest. (1. ptk, lk 17)

• Sest nii nagu mõned - ühed tänu kunstile, teised tänu vilumusele - paljusid asju jäljendavad, kujutades neid värvide ja vormidega, mõned aga hääle abil, nii ka kõik nimetatud kunstid loovad jäljendusi rütmi, sõna ja harmoonia abil, kas siis eraldi või seotult. Nii näiteks kasutavad ainult harmooniat ja rütmi aulose- ja kitaramäng ning teised selleks võimelised kunstid, näiteks süürinksimäng. Üksnes rütmiga, ilma harmooniata jäljendab tantsijate kunst, sest nemad jäljendavad nii iseloome, läbielamisi kui ka tegevusi rütmiliste liigutuste abil; see kunst aga, mis kasutab üksnes paljaid sõnu või värsimõõte, viimaseid kas siis üksteisega segades või mingit üht liiki, on juhtumisi seni ilma nimeta. (1. ptk, lk 17-18)

• ... kuid Homerosel ja Empedoklesel pole midagi ühist peale värsimõõdu, ning seepärast on õige kutsuda esimest luuletajaks, teist aga pigem looduseuurijaks kui luuletajaks. (1. ptk, lk 18)

• Et jäljendajad jäljendavad tegevuses olevaid <inimesi>, need aga on paratamatult kas väljapaistvad või tühised (sest peaaegu alati on iseloomud taandatavad neile kahele - erinevad ju kõik iseloomud halbuse või vooruse poolest), kas siis paremad kui meie kaasaegsed või halvemad või samasugused (nii nagu maalijad: Polygnotos kujutas paremaid, Pauson halvemaid, Dionysios aga sarnaseid), siis on ilmne, et sellised erinevused on ka igaühel nimetatud jäljendustest ning niisiis on nad erinevad seetõttu, et jäljendavad erinevat. (2. ptk, lk 18-19)

• Sama erinevus on ka tragöödia ja komöödia vahel: viimane püüab jäljendada halvemaid kui kaasaegsed, esimene paremaid. (2. ptk, lk 19)

• Näib, et tervikuna on luulekunsti sünnitanud kaks ja seejuures looduslikku põhjust. Jäljendamine on inimestele lapseeast kaasa sündinud, ja nad erinevad teistest elusolenditest selle poolest, et <inimene> on kõigist jäljendavaim ning ka oma esimesed õpingud teeb jäljendamise abil; jäljendused aga valmistavad kõigile rõõmu. Selle tõenduseks on tegelikkuses toimuv: me tunneme rõõmu, vaadeldes kõige täpsemaid kujutisi asjadest, mida endid vaadata pole meeldiv, näiteks põlastusväärseimate loomade ja laipade kujutisi. Põhjuseks on see, et õppimine on suurim lõbu niihästi filosoofidele kui ka teistele, selle vahega, et teised osalevad selles vähem. Need, kes vaatavad kujutisi, tunnevad rõõmu, sest vaadeldes on võimalik õppida ja järeldada, mis miski on, näiteks: näe, see on too; kui aga <kujutatavat> pole varem nähtud, ei paku jäljendus naudingut mitte sellega, vaid töötluse, värvi või mõne muu sellise põhjuse tõttu. (3. ptk, lk 20-21)

• Et jäljendamine on meile looduspäraselt omane nagu ka harmoonia ja rütm (värsimõõdud aga on osa rütmidest, see on ilmselge), siis juba alguses lõid loomu poolest selleks võimekad vähehaaval edenedes ettevalmistamata etteastetest luule. Luule aga jagunes <luuletajaile omaste> iseloomude järgi: väärikamad jäljendasid tegevusi, mis olid ilusad ning omased samasugustele inimestele; tavalisemad halbade tegevusi, luues kõigepealt pilkelaule, nii nagu esimesed hümne ja kiidulaule. (3. ptk, lk 21)

• Nagu Homeros tõsisesse puutuvas oli luuletajana kõigist üle, sest tema oli ainus, kes peale selle, et luuletas hästi, luuletas ka dramaatilisi jäljendusi; nii näitas ta esimesena kätte komöödiagi vormid – ei luulendanud draamapäraselt mitte pilkavat, vaid naljakat: on ju "Margitese" ning komöödia vahel samasugune vastavus nagu "Iliase" ja "Odüsseia" ning tragöödia vahel. (3. ptk, lk 21)

• Komöödia aga on, nagu ütlesime, halvemate <iseloomude> jäljendus, kuigi mitte kogu pahelisuses, vaid <osaliselt, sest> naljakas on inetust <vaid üks> osa. Naljakas on ju mingi valutu ja kahjutu eksimus või inetus, just nagu naljakas mask on midagi inetut ja moonutatut ilma valuta. (5. ptk)

• Seega on tragöödia tõsise ja lõpetatud, <teatud> suurust omava tegevuse jäljendus, <jäljendus erinevates> osades erineval kujul maitsestatud kõnega, <jäljendus, mis jäljendab> tegevaid <isikuid endid>, mitte <neist> jutustades, <jäljendus,> mis kaastunde ja hirmu läbi teostab puhastuse sellistest kannatustest.

"Maitsestatud kõne" all mõistan ma sellist, millel on rütm ja harmoonia või meloodia, "erineva kuju" all seda, et mõned <osad> teostatakse üksnes värsimõõtudes, teised jälle meloodiate abil.

Et jäljendus luuakse tegevuses olles, siis kõigepealt peaks üks tragöödia osa paratamatult olema välisilme korrastus, seejärel meloodialooming ja sõnastus, sest just nendega luuaksegi jäljendus. (6. ptk)

• Ja et tragöödia on tegevuse jäljendus, tegevuses aga on mingid tegevuses olijad, kes paratamatult on nii- või teistsugused oma iseloomu ja mõtete poolest, sest nende põhjal me nimetame ka tegevusi nii- või teistsugusteks, siis on tegevustel loomu poolest kaks põhjust: mõtted ja iseloom, ning nendele vastavalt kõigil kas on õnne või ei ole. (6. ptk)

• Tegevuse jäljendus aga on lugu, sest looks nimetan ma just sündmuste ülesehitust; iseloomudeks seda, millele vastavalt me tegevuses olijaid nii- või teistsugusteks nimetame; mõtteiks aga seda, kui palju nad kõneldes midagi tõestavad või siis <üldisesse puutuvat> arvamust väljendavad. (6. ptk)

• Niisiis on vajalik, et tragöödias oleks kuus osa, millele vastavalt tragöödia on nii- või teistsugune - ned on lugu, iseloomud, sõnastus, mõtted, väline ilme ja meloodialooming.

Kaks osa <tähendavad seda>, millega jäljendatakse; üks – kuidas jäljendatakse; kolm - mida jäljendatakse; peale nende muid <osi> ei ole.

Neid <kujundavaid> osi on kasutanud, võib öelda, nii mõnigi neist <s.t luuletajaist>, sest igal <tragöödial> on ühtmoodi olemas nii väline ilme, iseloomud, lugu, sõnastus, meloodia kui ka mõtted.

Ent tähtsaim neist on sündmuste ülesehitus. Sest tragöödia ei jäljenda mitte inimesi, vaid tegevust ja elu ja õnne, ja õnnetus seisneb tegevuses ning ka eesmärk on mingi tegevus ega mitte omadus; vastavalt iseloomudele on <inimesed> nii- või teistsugused <oma omadustelt>, vastavalt tegevustele aga kas õnnelikud või vastupidi.

Niisiis ei olda <tragöödias> tegevuses mitte selleks, et jäljendada iseloome, vaid iseloomud võetakse sisse tegevuse pärast, nii et tragöödia eesmärgiks on sündmused ja lugu, eesmärk aga on kõige tähtsam.

Ja veel, tegevuseta ei saaks tragöödiat olla, iseloomudeta aga saab. (6. ptk, lk 25)

• Enamiku uuemate <luuletajate> tragöödiais iseloome ei ole, ja sellised on üldse paljud luuletajad, nagu ka maalikunstnikud, <kui näiteks> võrrelda Zeuxist Polygnotosega: Polygnotos oli hea iseloomude maalija, Zeuxise maalikunstis aga pole mingeid iseloome. (6. ptk, lk 25)

• Niisiis on lugu tragöödia alus ja otsekui hing, iseloomud on teisel kohal (sama on ka / [1450b1] maalikunstis: kui keegi korratuses kuhjaks ka kõige ilusamaid värve, ei rõõmustaks see nii nagu lihtne joonistus); <tragöödia> on tegevuse jäljendus ja eelkõige selle <tegevuse> pärast ka tegevuses olijate jäljendus. (6. ptk)

• Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel on mingi suurus, sest on olemas tervikuid, millel pole mingit <nimetamisväärset> suurust. Tervik aga on see, millel on algus, keskkoht ja lõpp. Algus on see, mis ise ei asu paratamatult pärast midagi muud, kuid pärast teda on või tekib loomulikuna mingi teine; lõpp on vastupidi see, mis ise on loomulikul viisil pärast midagi muud, kas siis paratamatult või enamasti, pärast teda pole aga midagi muud; keskkoht aga on see, mis on ise pärast midagi muud ja pärast teda on miski teine. Niisiis ei pea hästi kokku seatud lood algama mitte sealt, kus juhtub, ega lõppema seal, kus juhtub, vaid kasutama nimetatud vorme. (7. ptk, lk 27)

• Ja veel: et ilusal <asjal>, nii elusolendil kui kõigel, mis on kokku seatud mingitest <osadest>, ei pea mitte ainult need <osad> olema korrastatud, vaid ka suurus ei tohi olla juhuslik - sest ilu seisneb suuruses ja korras, mistõttu ei saa olla ilus üliväike elusolend (sest peaaegu märkamatu aja <jooksul> tekkiv vaatluspilt sulab kokku) ega mitte ka ülisuur (sest vaatluspilt ei teki korraga ning vaatlejate jaoks kaovad vaatluspildist ühtsus ja terviklikkus), näiteks kui elusolend oleks kümme tuhat staadioni pikk —, siis nii nagu kehade ja elusolendite puhul peab olemas olema suurus, ja see peab olema hõlpsasti koos vaadeldav, nii ka lugude puhul peab olemas olema pikkus ja see peab olema hõlpsasti meelde jäetav. (7. ptk, lk 27)

• Asja enda loomupärane määr aga on <järgmine>: suurem, kuni ta on <tervikuna> selgeilmeline, on alati suuruse poolest ilusam, nii et lihtsalt määratledes võib öelda, et piisav suuruse määr on see, kus tõenäolisusele või paratamatusele vastavalt järjestikku tekkivate <sündmuste> jooksul toimub muutus kas õnnetuselt õnnele või õnnelt õnnetusele. (7. ptk, lk 27-28)

• Lugu ei ole ühtne mitte siis, kui ta on ühest <tegelasest>, nagu mõned arvavad, sest ühega juhtub lõpmatult palju sündmusi, millest mõnedel ei ole mingit ühtsust; samuti on ka palju ühe <tegelase> tegevusi, millest ei teki mingit üht tegevust. [---] Järelikult, nii nagu teistes jäljendavates <kunstides>, on ühtne jäljendus ühe <asja jäljendus>, nii peab ka lugu kui tegevuse jäljendus olema ühtse ja seejuures tervikliku <tegevuse jäljendus>, ning sündmused osadena tuleb kokku seada nii, et mingi osa ümberpaigutamisel või kõrvaldamisel tervik valguks laiali ja nihestuks, sest see, mille olemasolu või puudumine pole märgatav, ei ole terviku osa. (8. ptk, lk 28)

• Öeldust ilmneb seegi, et luuletaja ülesandeks pole kõnelda mitte sellest, mis toimus, vaid sellest, mis võib toimuda ja on võimalik ka tõenäosusele või paratamatusele vastavalt.

Sest ajaloolane ja luuletaja ei erine mitte selle poolest, kas nad kõnelevad värssides või värssideta (võimalik oleks ju ka Herodotose teos värssidesse ümber panna ja ikkagi oleks see ajalugu, värsimõõdus niisamuti nagu ilma värsimõõduta), vaid selle poolest, et üks kõneleb toimunust, teine aga sellest, mis võib toimuda.

Seetõttu on luule filosoofilisem ja tõsisem kui ajalugu: kõneleb ju luule rohkem üldisest, ajalugu aga üksikust. (9. ptk)

• Põhjuseks on, et veenev on see, mis on võimalik; selle võimalikkuses, mis pole <tegelikult> toimunud, pole me veel veendunud, toimunu puhul aga on ilmne, et see on võimalik, sest olnuks see võimatu, poleks see toimunud. (9. ptk)

• Nii et ei pea kõigiti püüdma kinni pidada pärimuslikest lugudest, mida tragöödiad käsitlevad. Ja on ka naeruväärne seda püüda, sest tuntugi on tuntu üksnes vähestele, rõõmu pakub aga ühtmoodi kõigile. (9. ptk)

• Hea algus on pool võitu.
• Me sõdime selleks, et elada rahus.
• Tervik on rohkem, kui tema osade summa.
• Vaimukus on haritud ülbus.

• Nii nagu templites kasutatakse eesriideid selleks, et igaüks, eriti ebapuhtad, ei kohtuks asjadega, millega nad pole väärt kohtuma, kasutab Aristoteles oma filosoofia hämarust loorina, et head inimesed sirutaksid oma vaimu veel rohkem ja halvad inimesed oleksid eemale peletatud.
  • Ammonios, "In Aristotelis Categorias commentarius". Adolfus Busse, Maximilianus Wallies (toim). Ammonius Hermeiou. Pars I: Ammonius in Aristotelis categorias commentarium, Berlin: G. Reimeri 1895. Tsitaadi allikas: Lambertus Marie De Rijk. Aristotle: Semantics and Ontology. 2 köidet, Boston: Brill 2002, kd 1, lk 18.

• Aristoteles ... on olnud üks inimsoo suuri õnnetusi. Tänapäevani on loogika õpetamine enamikus ülikoolides täis mõttetust, milles tema on süüdi.
  • Bertrand Russell. The Scientific Outlook, London: George Allen & Unwin 1931, lk 15.

• Aristoteles on sünoptiline filosoof: ta pühendub kõikehaarava maailmanägemise väljatöötamisele, mitte eksklusiivselt ühe spetsiaalse teadmisharu väljaarendamisele.
  • Louis Groarke. An Aristotelian Account of Induction, McGill-Queen's University Press 2008, lk 11.

• "Luulekunstist" veebiversioon Tartu Ülikooli kodulehel