Valge

Valge on üks põhivärvustest, tavaliselt vastandatakse seda mustale. Optika vaatevinklist on valge kõigi teiste värvuste summa, kuna valges valguses on koos kõik nähtava spektri värvid.

• Ja kuue päeva pärast võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja Johannese ning viis nad omaette kõrgele mäele.

Ja teda muudeti nende ees,

3 ta rõivad hakkasid erevalgena hiilgama, selliseks ei suuda ükski maapealne vanutaja neid valgendada.

• Markuse evangeelium 9:2-3

• Johannese ilmutuse raamat 3:4-5

• Liiklemise reeglite seas, härrased, oli siiski üks vana tava, mida kõik austasid: voorimehel, kelle rakendi esimesel hobusel olid kõik neli jalga valged, oli nii laskumise kui ka tõusu peal õigus sõita otse, vastutulijale teed andmata. Sellest on tulnud vanasõna: kel neli valget jalga all, see läheb igalt poolt läbi.
  • Frederi Mistral, "Noorusmälestused", tlk Merike Riives, Tallinn: EKSA, 2018, lk 202

• [Lisa:] Ükski värav ei ole nii valge, et koer selle juures jalga ei tõstaks.
  • Karl Ristikivi, "Mõrsjalinik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965, lk 144

• Ta nimi on Blanche. Ma ei tea ühtki laulu, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on punane roos või sinine kannike võrreldes valge liiliaga!
  • Karl Ristikivi, "Rõõmulaul", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1966, lk 112

• Juba meie ajaarvamise algul astus hõbe kui uudne kultuuritegur võimukalt läänemeresoomlaste rahvausundisse. Ohvriannina kasutatud hõbedat nimetati tabulise eufemistliku sõnaga valkea, mille tähendus oli ’tuli’, ohverdamist nimetati valge viskamiseks, valge heitmiseks, valge panemiseks, valge tegemiseks, isegi valgustamiseks. Surnule kaasa antud raha nimetati valguseks. Väljendus valge tabulise hõbeda asemel püsis aastasajandeid keskaegses Tallinnas ja läks koguni üle Revala saksa murdesse. (ptk "Rinnahoidjate probleeme", lk 311)
  • Lennart Meri, "Hõbevalge", VI osa "Hõbevalge tee", Tallinn: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008

• [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid polaaruurijad kõnnumaale, veel läbiuurimata valgetele laikudele kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide salakavaluse ja etteaimamatusega, varitseva kaosega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste argusest ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk kodurahu. [---] Polaaröös kogesid nad ülimat sihti.

"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline nägemus, maalitud hinge kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline eeter; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid vorme; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu meloodia summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma päevikutesse.

Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge nüanssides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata lipp kui tõestus, et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult poolus? Kus oli maailma lõpp ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda vallutada, nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu Lendavad Hollandlased kihutasid nad üle avaruste oma koerakelkudel või vedasid ise saane, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid skorbuudi, külma või nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid lahingus, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."

• Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, Loomingu Raamatukogu, nr 17/19, 1998, lk 14–16

• Olin pealaest jalatallani valgesse riietatud: kleit ja tärgeldatud alusseelik, kingad, mis nägid välja nagu kaks lonksu piima, kõrvarõngad kui valgest jahust küpsised, käe ümber kolm võru, mis sobisid kõrvarõngastega, ja kuldse teokarbikujulise kinnitusega valge käekott, mille kohta Julieta teadis öelda, et see on kunstnahast.
  • Mercè Rodoreda, "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, Loomingu Raamatukogu, nr 21/23, 2014, lk 7 [romaani algus]

• Marie Under, "Stanssid" kogus "Sinine puri" (1918), lk 25

• Marie Under, "Valge lind"

• Marie Under, "Valge tund", rmt: "Uneretk", 1968, lk 28

• Marie Under, "Ööviiul" (1956)

• Peep Ilmet, "Valeva veelinnu lend" kogus "Tuulatud luuletused". Tallinn: Eesti Raamat 1988, lk 47

• Paul-Eerik Rummo, "Vettinud peiar"

• Juhan Viiding, "*** terveks suureks suveks valgeks jäingi" kogust "Detsember" (1971), lk 55

• Mari Vallisoo, "VALGE PULBER", Looming 11/2007, lk 1606

• Ei ole kõik lambad, kes valget villa kannavad.
• Ennem olgu valge leib ja must hein kui valge hein ja must leib.
• Küll valge ära sööb, mis must kokku paneb.
• Paberivalge on kannatlik ja ilusad sõnad ei söö leiba.
• Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre peale, vaeva valge varva peale.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929